Saturday, April 22, 2017

Jutlus ülestõusmisaja 2. pühapäeval

Mina, mina olen Issand,
ei ole muud päästjat kui mina.
Js 43, 11

Head sõbrad, Kristus on üles tõusnud! „Tõesti, Ta on üles tõusnud,“ vastatakse. „Aamen,“ vastatakse – ehk sõnasõmalt maakeeli: „Usun, Ta on üles tõusnud!“ Ja kui veel peenemaks minna, siis „aamen,“ sel moel, kuidas Jeesus seda kasutab, teistes evangeeliumites ühe korra, Johannese evangeeliumis, kui Ta ütleb meelevallaga, kaks korda: „Tõesti, tõesti...,“ tähendab: „Tean (kõhklematult, veendunult), Ta on üles tõusnud!“ Ja siin lehvib vete kohal see sagedus, kuidas Johannese evangeeliumi lõpus Toomas vallandub rohkema kui „liha ja vere“ tarkusega: „Minu Issand ja mu Jumal!“
See apostel Toomase vallandumine on ülestõusnud Jeesuse sügavaim nägemine – siin saab Jeesuse nimi äraseletatud. Jeesuse nimi ja sarnased nimekujud, iisraellastel küllalt sageli esinevad, on põhitähenduselt: „Jumal päästab!“ Toomase südamest tulvav tõdemus peatab aja – prohvet Jesaja 500 aasta eest Jumala hääletoruna kostetud sõnum on saanud lihaks apostlites – Toomases ja teistes. Nad ei kõnele enam kui kirjatundjad, ka mitte nii nagu prohvetid; isegi mitte nii nagu „ilmuihuta“ taevavägede hulgad – apostel ja sõnum ei ole teineteisest lahutatav, nad on üks. „Ingel“ ja „apostel“ (kreeka keeles angelos, apostolos) põhitähenduses on sarnased: „sõnumi tooja/kuulutaja,“ erinevus on selles, et angelos edastas sõnumi, olles sellest eraldi, tavaliselt ei olnud siin üldse tegu taevase olendiga – kuid apostli puhul on tõeks saanud jõulutega algav müsteerium, Jeesusega koos-käimine (järelkäimine/järgimine) ja ülestõusmise tõdemine on Jeesuse ülempreesterliku palve täitumine: „Et nemadki oleksid üks, nagu meie oleme üks...!“
Ma olen ikka aastast-aastasse kuidagi peljanud öelda: „Tõesti, Ta on üles tõusnud!“ Päris täpselt ei oska öeldagi, miks? Et misasja nad räägivad, kuidas nad saavad...? Aga ma ütlen ikka kaasa, väikese lootusega, palvega, aimamisi..., sest muidu hakkaks kivid kisendama. Ja loodus nagunii vallandub ümberringi aastast aastasse ülestõumispühade järgselt, hästi kokkukõlav sümfoonia. Niisama hästi kokkukõlav nagu prohvetite ütlemised, inglite ilmumised, kuigi inimene võib olla alguses ehmunud. Ja siis öeldakse: „Ära karda, ma olen sind nimepidi kutsunud...,“ - päris nime järgi, sellesama, kuidas Jeesus kõnetab, niiet isegi kiusajad hämmelduvad ja panevad imeks. Nii on pühaduse ja püha lähedaloluga, alguses peljutab – kuid hirmu taga on arm. Ja arm on ülemlaul.
Ning arm on uus seadus. Sõna lihakssaamise seadus. Ja see „ei sünni väe ega võimu abil, vaid minu vaimu abil,“ ütleb Issand. „Et nõtkuks iga põlv,“ mitte hirmust, vaid armust – ja see teeb kõik uueks. Püha Toomas kahtles, kuid ülekõige igatses Tõde ennast. Mitte tõdesid, vaid Üht: „Mina, mina olen Issand,“ selles vakatab kõik muu, „Üksnes Sinu juures, Issand, on mu hing vait.“
Kaks aastat tagasi, kui pidasin Kosel prooviteenistust ülestõusmipühajärgsel pühapäeval, muuhulgas viitasin samale asjale: „Ülestõusmissündmus ei olnud üksnes lokaalne nähe tollase Rooma impeeriumi Ida-provintsi linnakeses, vaid see ulatus ilmamaa äärteni. Juba Jeesuse sündi valgustas täht, mille peale saabusid tuhande kilomeetri tagant tähetargad, kolm kuningat. Kristuse surma ajal värises maa ja templi vahevaip kärises kõige pühama paiga eest. Jeesus viitab mõistukõnedes, et kui keegi parandab meelt, siis tõuseb sellest suur taevane pidu. Aga kui keegi naaseb surmavallast Jumala kirkusesse ja seisab selles kirkuses oma õpilaste keskel, siis saavad sõnad otsa... Siis ei värise ainult maa, vaid ka iga loodud olendi hing; kuid see pole siis enam hirm tava-arusaamas, mis halvab inimese tegevuse, vaid aukartus imede ime enese ees...ja see teeb elusaks.“
Prohvet on hüüdmas Paabeli sundasukaid ärkvele, Ülestõusnu läkitab apostleid teenima, öeldes: „Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.“ Prohveti väljaöeldud sõnad said lihasse, Jeesusesse. Ja Jeesus andis selle edasi oma õpilastele, ja nood oma õpilastele kuni tänaseni. Kui kipume unustama needsinatsed sõnad oma südamelaudadel, siis lihakssaanud Sõna siseneb meisse taas ja taas armulaual, et puhkeks elukevad meie põuedes ja õuedes. Ja prohvet julgustas juba 2500 aastat tagasi: „Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt! Kui sa lähed läbi vee, siis olen mina sinuga,
ja kui sa lähed läbi jõgede, siis ei uputa need sind; kui sa käid tules, siis sa ei põle ja leek ei kõrveta sind. Sest mina olen Issand, su Jumal.“
“Jumal on pika meelega ja armuline,” öeldakse psalmides. “Imelised on Tema teod,...kes neid mõistaks.” “Issand on üks.” See ongi peamine – “tarvis on vaid üht!” “See on Issanda värav.
Õiged lähevad sealt sisse. Ma tänan sind, et sa mulle vastasid ning tulid mulle päästjaks! Kivi, mille hooneehitajad ära põlgasid, on saanud nurgakiviks. Issanda käest on see tulnud, see on imeasi meie silmis. See on päev, mille Issand on teinud: ilutsegem ja rõõmutsegem temast! Ilutsegem siis alanud joobeliajal (viiekümne päeva kestel), et rõõmus sõnum saaks meisse...!

Friday, March 31, 2017

Jutlus "Eluleib"

Jutlus 4. paastuaja pühapäeval Jh 6, 33-35. „Eluleib”

Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.
Siis nad ütlesid talle: „Issand, anna meile alati seda leiba!”
Jeesus ütles neile: „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb,
see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.

Armsad sõbrad! Pihimõtiskluse alusena kuulsime Jeesuse vastust kreeklastele, kes tahtsid teda näha, neile tuttavas kontekstis (kreeklases saavad vastust seostada Demeteri müsteeriumiga, looduse surma ja taassünniga, nisuiva surma ja tärkamisega): “Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja!” Kreeklased tahavad Jeesust näha, Jeesus annab viite, kuidas teda “näha” – et nad “nähes näeksid ja kuuldes kuuleksid”. Ta ei räägi fassaadist, vaid sisust – jumalariigist, mis on seespidi teie sees ja mille igavikuline idee või plaan on õhkõrn – nisuivast materiaalses mõttes ei jää midagi alles, jääb ainult Jumala loomisplaan, Jumala hingeõhk. Kui see antud sõnum vaadata lõpuni (kui saaksime jälgida teaduslikke kriteeriumeid arvesse võttes nisuivakese või mistahes seemne lagunemist nö „nullpunktini”, ja milleks me peaksime pausi kaduva ja tekkiiva vahel ja siis uue tekkimist) – kui inimene maldab, kui on püsi ja alandlikkust ehk õiget meeleparandust – siis leitakse Jumal. Leitakse Jumal päriselt, sest selles protsessis sureb kujutluspilt ehk mõte ja siis leitakse vastus Jumala käsule: „ära tee minust mingit kuju!” ja leitakse armuõpetus.
Paljud tulid Jeesuse juurde, et näha seda imemeest, kes teeb söötmisime, kõnnib üle järve, tervendab haigeid, äratab surnuid – kui nad küsivad ausalt, siis nad saavad ka ausa vastuse – iseasi on see, kuidas nad vastusega ümber käivad (kas see sobib nende nägemusega/kujutluspildiga, nende plaanidega). Jeesus ei tee hinnaalandust, ei tollal ega täna: kui sa tahad näha, siis vaata – vaata oma hingepõhja välja – näe/koge seda, mis on sinusse juba Jumala poolt kirjutatud, kuidas sa oled Jumala kangastelgedel kootud või potisepa kedral voolitud – Jumal on pannud ennast sellesse töösse, loodusse õhkõrnalt. Kui „lampides on õli” ( vt Jeesuse mõistujutt tarkadest ja rumalatest neitsidest Mt 25) ehk püsivust, siis on võimalus näha selles nisuseemne protsessis igavikulist Jumala plaani; kui on alandlikkust loobuda oma kujutluspiltidest, siis on osasaamine tõelisest imest – imest, mida Jeesus püüdis imetegudega vallandada neis, keda ta tervendas, aitas; ka neil, kes seda seirasid.
Moosese aegsel kõrberännakul jagatud manna oli ju igati imeline, samuti kaljust tulvav vesi, kuid varsti oli taas nälg ja janu – nälg ja janu omamise järgi nagu muinasjutus „Kuldkalakesest.” Materiaalsete asjade omamiskihk kandub üle ka hingelisse sfääri, ka usu juurde – kvantitatiivse usu juurde „kui palju võrreldes teis(t)ega”, mitte kvalitatiivse juurde „kuidas ma usun – millisega osaga minus: kas tunnetega, mõtetega või saab veel sügavamalt”. Jeesus ütleb mitmel korral, kui ta teeb tervendamisime – „ärge rääkige sellest!” et kasvaks kvalitatiivne pool. Mitte manna kui nähtus (väline ja omandatav), vaid kui Jumala antu, samuti käsutahvlid – Jumala riik tuuakse sellega inimesele väga-väga lähedale – on õhkõrn nide Jumala eneseni. Kui inimene näeb ainult mannat, või käsutahvleid (ka seda, mis on sinna kirjutatud; ja isegi kui ta püüab nende järgi kõigest väest) ega näe või adu rohkemat („nähke nähes!”), ei koge rohkemat – seda püha ruumi, mis Jumala ligiolekuga on võimalik kogeda – siis ta on veel sündimata nagu Jeesus ütleb Nikodeemusele: „te peate ülalt sündima!”
Selle nisuivakes looga kutsub Jeesus pulmapeole sisenema – akna taga peost osavõtmine on selline tuhkatriinu kurb lugu – kuid inimese koht on sees, südames, ja see pühitseb ja siis on püha. Selles mõistetatkse süvitsi Jeesuse ütlust: „Mina olen eluleib!” Siis lakkab nälg ja janu, siis lakkab otsimine ja igatsus, ootamine ja lootmine, “siis on vaid jumalariik” (Uku Masing on nõnda kusagil oma luuleridades refräänina korranud). Kuid näha teda ja minna Tema juurde ei ole väline minek, vaid sisemine rännak – avastades „pausi” laguneva ja tekkiva vahel (see on tõeline sabat) ja siis äratakse üles. „Eluleib” ei jää meist väljapoole, vaid siseneb meisse armulaua liturgias – liturgilise tekstina Johannese Ilmutusraamatus: „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.”

Friday, February 24, 2017

Iseseisvuspäev



24. veebruar – Eesti Vabariigi sünnipäev. Käesoleva aasta sünnipäevaga tähistatakse meie riigi 99. aastapäeva. Allakirjutanule algas päev lipu väljapanemisega poole kaheksa paiku. Mitmed inimesed kogunesid kella kümneks Kose surnuaiale, vabadussõja ausamba juurde, mälestamaks neid, kes võitlesid meie riigi eest.

  

Kell 11 algas Kose Püha Nikolause kirikus iseseisvuspäeva kontsert-palvus. Õpetaja T. Kibur rääkis vabadusest.


Pühademeeleolu aitasid luua mitmed koorid: naiskoorid Meelika ning Krõõt, kose kammerkoor ja noortekoor ning muusikat aitasid kirikusse tuua ka Kose Kiriku Pasunakoor ning klaveril saatsid laulu E. Raja ning V. Juursalu. 

Kirja pani: Tiit

Monday, January 16, 2017

Jutlus 2. pühapäeval pärast ilmumispüha

Igavesse ellu voolav allikas...

Siis Samaaria naine ütles talle: „Kuidas! Sina, kes oled juut, küsid juua minult, Samaaria naiselt?” Juudid väldivad ju iga kokkupuudet samaarlastega.  Jeesus vastas: „Kui sa ainult teaksid Jumala kinki ja kes see on, kes sulle ütleb: Anna mulle juua!, siis sa paluksid teda ning tema annaks sulle elavat vett.”  Naine ütles talle: „Isand, ämbrit sul ei ole ja kaev on sügav. Kust sa siis saad selle „elava vee”? Ega siis sina ole suurem kui meie isa Jaakob, kes andis meile kaevu ning jõi sellest ise, samuti ta pojad ja ta kariloomad!?” Jeesus kostis: „Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle, aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks.”Naine ütles talle: „Isand, anna mulle seda vett, et ma ei januneks enam ega peaks aina käima siit ammutamas!” Jeesus ütles talle: „Mine kutsu oma mees ning tule siia tagasi!” (Jh 4, 9-15)

Hea lugeja, armsad õed-vennad Kristuses! Kirikuaasta perikoopide rida jätkab Vana Testamendi jumalarahva palverännakut tõotatud maale. Möödudnud pühapäevane tekst ja teema olid seotud Kristuse ristimisega Jordani koolmekohas ja Kolmainu Jumala avaldumisega/ilmnemisega (edasiste pühapäevade teema on seotud ilmumisjärgse ajaga) – Jeesus alustab oma avalikku tegevust sealt, kus lõppes Iisraeli kõrberännak: tõotatud maa piirilt. Omaaegne Iisrael (meenutagem, et „Iisraeli“ nimi anti esiisa Jaakobile tiitlina, aunimena – kui sellele, kes on võidelnud usuvõitlemist ja saanud Jumala õnnistuse). „Iisrael“ ei olnud mõeldud etnilise suurusena, nagu Iisraeli ajaloos kuningriikluse perioodil hakati seda mõistma. Taaveti ja ta järglaste dünastia seadis esile vereliini ja seetõttu ununes „Iisraeli“ vaimne mõõde – see kandus edasi vereliinil põhinevaks etniliseks jumalarahva mõisteks. Paabeli vangipõlve järgne aeg ja seadused fokusseerisid vereliini jätkamisele ja tsentraliseerimisele Juuda suguharu suunas, Jeruusalemma suunas. Sellepärast Samaaria naine on kummastunud, et juuda mees temaga räägib – samaarlased ei mahtunud enam ammu „puhta jumalarahva mõistesse“ kui etnilisse suurusesse. Samaarias kasutusel olev pühakirja tekst on mitmes kohas teistsuguse rõhuasetusega kui juudalastel kasutusel olevas – samaarlased ei mõista siiani, miks muistsed pühakohad, mis olid seotud esiisadega, Jaakobiga, langesid lõunapool Juudas mängust välja. Need erisused avalduvad mõneti ka siinses perikoobis, kus Jeesus kõneleb Samaaria naisega. Siin võib isegi tögamisi lugeda, kuidas Jeesus teades, et naisel on olnud mitu meest, kasutab ainsust: „mine kutsu oma mees...“. Samaarlaste Seadus rõhutab monogaamiat. Igal juhul ei ole Jeesuse tegevus määratletav etniliste piiridega ega sellest johtuvate seadustega – pühapäeva juhtsalm ütleb: „Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu.“
Jeesus otsib inimest, nagu prohvetid on seda väljendanud: „Ja teie olete mu lambad, mu karjamaa kari, teie, inimesed. Mina olen teie Jumal, ütleb Issand Jumal.“ Jeesuse inimeseotsimine ei ole segatud irooniaga, nagu näiteks Diogenese puhul, kes olevat käinud päise päeva ajal Ateena tänavatel latern käes, otsides inimest. Jeesus pole ka filosoof. Jeesus on inimese müsteeriumi ilmsikstegija, kütketest vabastaja. Filosoof saab öelda, et tõdesid on palju; Jeesus ütleb, et tema ongi Tõde. Filosoofia saab öelda, et ta teab, et ta ei tea midagi (mis on küllaltki sügav arusaam), Jeesus lausub just siin Johannese evangeeliumis: Tõesti, tõesti (hbr k „aamen, aamen“) - tean, et tean. Filosoofia jääb samuti vana seaduse alale, teekonnale enne Jordani koolmekohta – mitte et ta kasvamisena oleks ülearune, ei ta on vägagi oluline – küsida õigeid ja sügavaid küsimusi elu enese kohta, kuid vastuse saab anda see, kes on Vaimust kantud; see kel on meelevald. Jeesus ütleb Peetrusele, kui too on vallandunud vaimus ja tundnud ja näinud Kristust: „Sa oled õnnis, Siimon, Joona poeg, sest seda ei ole sulle ilmutanud liha ja veri, vaid minu Isa, kes on taevas...“.
Seda vallandumist püüab Jeesus inimeses esile kutsuda, puudutada temas unustatud ala, kus peidus Inimese müsteerium. Seda ta teeb ka Samaaria naisele ja teistele, kes lõpuks tõdevadki: „Aga naisele nad ütlesid: „Me ei usu mitte enam sinu kõne tõttu, vaid me oleme teda ise kuulnud ning teame nüüd, et tema on tõesti maailma Päästja.“ Jeesuse puudutus teeb inimese uueks, asetab ta uue seaduse alale, armu alale. Paneb inimeses „voolama igavesse ellu viiva allika...“, et ta vabaneks horisontaalseist kütkeist ja saaks osaks armu. Ristimine on järgnemine Jeesusele tõotatud maale, (usuteadlaste sõnul „riitus aktualiseerib müüdi“), mitte teoreetiliselt vaid praktiliselt. Tõotatud maal kehtib Vaimu juhtimine, nagu Jeesus eelmises peatükis õpetab Juuda meest Nikodeemust. Jeesus ei ole moralist ega traditsioonide hoidja (eriti kui need varjutavad inimese sügavamat mõõdet), Ta on eelkõige see, kes vabastab kütkeist. Ka Samaaria naise, samaarlased (mitmes tähendamissõnas tõstab Jeesus just samaarlast esile – võibolla ninanipsuna juudalastele nonde äratamiseks öeldud), ka paganad – nagu ütleme ilmumisaegsetes kirikupalvetes „Issand Jeesus Kristus, Sa elava Jumala Poeg, kes Sa mitte ainult äravalitud rahvale, vaid ka paganaile rõõmustuseks ilmusid ja kõigi inimeste Õnnistegijana avalikuks said...“. Samas pole see revolutsiooniliikumine, kus vana hävitatakse, vaid evolutsiooniliikumine, kus Jumal on evolutsiooni algus ja lõpp, siht – ja Jeesus puudutab inimeses seda osa, et janu Jumal järgi ärkaks – janu, mis kustutab lõpuks janu kõige muu suhtes...
(Ilmunud veebiaajakirjas "Kirik & Teoloogia" http://kjt.ee/2017/01/igavesse-ellu-voolav-allikas-jh-49-15/)

Wednesday, December 7, 2016

Jutlus 2. advendipühapäeval

 Lk 21, 29-33

Jeesus ütleb võrdumi: Vaadake viigipuud ja kõiki puid: kui nad juba pakatavad, siis seda nähes te tunnete iseenesest, et suvi on juba lähedal. Nõnda ka teie, kui te näete kõike seda sündivat, tundke, et Jumala riik on lähedal! Tõesti, ma ütlen teile, see sugupõlv ei kao, kuni kõik on sündinud. Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi.


Armsad õed-vennad Kristuses!
Pilt, millele Jeesus siin viitab, on väga lihtne – tollasele iisraellasele igapäevaselt tuttav – rõhk on sõnadel „vaadake!“ ja „tundke!“ Viimased ei ole nii tuttavad ka täna – eriti just igapäevastes lihtsates asjades. Jeesuse õpetusi võib võtta sõna-sõnalt: vaadake kasvõi oma kodus olevaid asju ja võtke selleks aega... Millised tähendusvarjundid, millised lood on nendega koos ja on veel enamat – ajatut mõõdet, mida sõnadesse ei saa panna. Nõnda hakatakse hoomama Loojat ennast asjade taga ning tavapärane grammatiline ehk psühholoogiline aeg sulab üheks... Siis „tuntakse“ jumalariigi lähedalolekut ehk absoluutset kvaliteeti. Selles suunas on olnud vanad keeled – verbipõhised, dünaamilised. Näiteks ka Vana Testamendi heebrea keeles minevik, olevik ja tulevik on omavahel lõimunud, aeg on dünaamiline, ilma järskude piiride tõmbamisteta – inimese ja Jumala aeg lähevad rööbiti ja vahetevahel ristuvad, siis saab üks ajastu otsa („aeg saab täis“) ja algab uus. Jumala ja inimese tee ristumine tähendab seda, et Jumal ilmutab end ja teeb inimses algseadistuse. Siis ei kehti enam vanad arusaamad ega pea paika endine ajakäsitlus.
Varasemates salmides pöörab Jeesus tähelepanu sellele, ei ei tule takerduda kätega tehtud asjadesse, isegi Jeruusalemma templisse mitte – isegi siis mitte, kui seda peetakse lähemal ja kaugemal ehitusimeks, kui selle kuldsed müürid sätendasid miilide taha, ka siis võib tast saada takistus Jumala teel. Põhiküsimus elus ei saa olla „mida ma teen?“, vaid „kuidas ma teen?“ - siis viimane annab esimesele kvaliteedi. Ei tee esimest, esemelist maailma tühiseks, vaid annab sellel sisu ja õige suuna. „Mida ma teen?“ oleks Erich Frommi vaates „omamine“ - „kuidas teen?“ „olemine.“ Fromm (XX saj mõjukamaid psühhoanalüütikuid) annab mõista, et ELU ei saa omada – elus saab olla... Sama kehtib ka „usu“ puhul – olulisem sellest, mida ma usun, on kuidas...? Viimasel puhul on „usk“ ja „teod“ alati koos, usust ei saa abstraktset, eluvõõrast, sõnademulinat. Siis ei saa olla „ususõdu“ - praktiline usk juhib absoluutse kvaliteedi suunas, armastuse suunas. Siis saavad ka identideedid, sh usulised identiteedid õige suuna. Siis hakkame mõistma, mida Jeesus peab silmas, öeldes et templi (kätega tehtu) kadu ei tähenda maailma lõppu, sest Jumala Sõna ei hävi siiski. Nende asjade pärast ei pea kartma ega laskma end kallutada nende asjade pärast. Paljude juutide ja samuti juudakristlaste arvates tähendas templi häving maailma lõppu, kogu nende usulise identideedi kadu – vähemalt oli selline mõtlemine valdav. Ometi oldi juba Paabeli vangipõlves kogenud ka teistsugust olukorda, kus leiti uus tee, uus olemine, kus templit ja vereohvreid asendas sünagoog ja veretud kiituse- ja palveohvrid.
Kogu perikoobi mõte olekski selles, et rohkem tähelepanu, rohkem aega kulub kaduvate asjade peale („mida ma teen?“ ehk „mida ma oman?“), nendest saavad suunda näitavad ikoonid ja teeviidad, mis viivad inimese raja Jumala rajast hoopis kaugemale. Kaugemale lihtsalt sellepärast, et „omamine“ suretab asjade võlu, neid ei nähta enam – ei peeta vajalikuks vaadata. Aga Jeesus rõhutab siin just: VAADAKE! Tavaliselt neid „omastatud asju“ hoitakse omastamise fookuses ja unustatakse Piibli lugu „Viinamäest ja selle rentnikest,“ kus antakse märku, et Jumal on omanik, inimene eelkõige rentnik. „Olemine“ vallandub küsimuses „kuidas?“, mis on elulise eetika põhiküsimus ning juhib Looja rajale taas ligidale. Mitmete teoloogide arvamus on, et sõnad “see sugupõlv” viitab “kangekaelsele, uskmatule sugupõlvele” ja ei tähenda ainult Jeesuse kaasaegseid, vaid samasugust mõtlemist igal ajastul, kui käänatakse ära Jumala seatud teelt - „olemise“ teelt „omamise“ teele. Ruumilisest maailmast pinnamõõtmesse, kus siis lõpuks kistakse iga tolli maalapi pärast. Iga sellise ärapöördumise tulemuseks on sihitus ja kaos, sellest tulenev kartus ja lootusetus ning orjus. Orjus ei tähenda ahelaid nähtaval kombel, vaid hullem veel, nähtamatul. Sest pole nii, et keegi ega miski meid ei juhi, kui seda ei tee Jumal, siis teeb seda keegi teine. Iisraeli ajalugu ja VT lood tahavad selgitada, mis juhtub kui rahvast juhitakse nende poolt, kes Jumalast ei hooli, millise segaduse see toob kaasa nii templis kui templi eesõues ja kaugemalgi...
Nii ei olegi esmatähtis see, millal need asjad sünnivad – vaid pigem: KUIDAS SÜNNIVAD, mis vallandab meis valvel- ja palvesolemise, et Jumala rada ei tunduks ta tulles meile vastuvõetamatu ega võõras. Kuidas iganes ta meid siis ei kutsuks, kui oleme pööranud tähelepanu küsimusele „kuidas?“, siis on meil võrrandi üks oluline detail juba tuttav ning vallandume kaduvast (omatavast) laskma lahti ja minema talle vastu. „Vaadakem!“ ja „tundkem“ ja saagem aru ehk taibakem mäherdusest vabadusest Jeesus kõneleb. Aamen.

Thursday, December 1, 2016

Jõulupuu Paunkülast, soojuskiirgurid KOP toetusel!

                                                             
Kui varasematel aegadel oleme jõulukuuse kirikumaadelt leidnud, siis sellel aastal toodi kuusk kohale Paunkülast. Maarika Leesment ja Toivo Uue pöördusid juba sügisel koguduse poole sooviga annetada  koduaeda varjutama kippuv kuusepuu jõuludeks kihelkonna kirikut ehtima. Ja nii  too sihvakas iludus kokkulepitud ajal kohale toodigi. Täna veel haljana seisev kuusk saab igal pühapäeval mõne ehte külge, et siis Jõululaupäeval täies hiilguses särada saaks. 
Jumal kiidab ja armastab suure südamega inimesi. Jõulud on rõõmu külvamise ja jagamise aeg. Kui me vaid oskame selle armastava sõnumi ja tegudega kaasa minna, saab rõõmu ja armastust meie eludesse üha enam. 
Täname Maarikat ja Toivot Paunkülast ning palume  õnnistust igale lahkele jagajale. Aga nõndasamuti ka igaühele, kes märkab abivajajat, on valmis ulatama oma abistava käe, ütlema lohutava sõna, tegema heateo, ...




Koguduse vanimad liikmed ei mäleta aega, mil külm oleks kirikuuksed sulgenud. Eks siis oli kirikulisi rohkem ja külg külje kõrval istumine andis ka omajagu sooja. Suurte miinuskraadide ajal istuti koos käärkambris, kus oli ahi alati köetud. Tänane päev on tulvil uudseid lahendusi ja võimalusi. Ahjud on asendunud elektril töötavate soojuskiirguritega, mis ei soojenda õhku, küll aga inimesi. Novembrikuu viimasel päeval paigaldati kirikusse infrapuna kiirgurid, mis lülitatakse sisse teenistuse toimumise ajaks. Nii saavad jumalateenistused südatalveni kirikus toimuda. Tule Sinagi kirikusse kui kellad kutsuvad ja akendest kumab valgust. Soojuskiirgurite soetamist toetas rahandusministeerium kohaliku omaalgatuse programmi (KOP) vahenditega. Omaosaluseks koguti vahendeid Kose kihelkonnapäevadel 2016. Täname kõiki lahkeid annetajaid ja teemaõhtutel osalejaid. Olge õnnistatud!       A                             

Monday, November 28, 2016

Jutlus advendiaja 1. pühapäeval, 27. novembril, A.D.2016

Jutlustab diakon Rein Keskpaik.

Mk 11:2 „ Ja Jeesus ütles neile: „Minge külla, mis on teie ees, ja kohe, kui jõuate sinna, leiate kinniseotud sälu, kelle seljas ei ole istunud veel ükski inimene. Päästke see lahti ja tooge siia!“
Kirikuaasta esimese pühapäeva piiblitekstid kuulutavad, et Jumal ei ole meist kellestki kaugel. Ta tuleb oma rahva keskele, et kinkida talle uus aeg- pääste aeg. Kogudus tervitab oma saabuvat Kuningat lauldes hoosiannat ja rõõmustades, et Jeesus on päästnud meid osaduseks Jumala ja üksteisega. Päeva evangeeliumid liidavad advendiaja ja jõulud palmipuudepüha ja ülestõusmispühade sündmustega. Kirikuaasta ülestõusmispühakesksus tõuseb sel viisil esile juba kirikuaasta alguses. Jõulud saavad oma tähenduse vaid koos Kristuse kannatuse, surma ja ülestõusmisega.
Tänase pühapäevaga alustame uut kirikuaastat. Kirikuaasta erineb tavalisest kalendriaastast. On olemas veel teisigi ajaarvamise aluseid: majandusaasta, kooliaasta. Endise kooliõpetajana mäletan, et ikka soovisime 1.sept.: head uut (kooli-) aastat! Luulemees Contra ütles selle kohta, et see on sama kui soovida hobusele sügisel head künniaastat.  Kirikuaasta algus on aga eriline, advendiaeg- Kristuse tulemise ooteaeg. Endine Juuru koguduse õpetaja Jüri Bärg on öelnud, et see on üheltpoolt ärev ootuseaeg ja teiseltpoolt usin ettevalmistusaeg, mida me siin kirikus nimetame meeleparandusajaks. Et Jeesuslapse hälli kohale kummardudes oleks meil hea meel, et meie meelt ei häiriks kahtlus, halb südametunnistus, koguni hirm nagu kuningas Heroodesel.
Rohkem kui tuhat aastat oli Juuda rahvas oodanud Lunastaja tulekut. Sellele sündmusele rajati kõige suuremad lootused. Lauludes ja prohvetikuulutustes kõlas Tema nimi. Ja ometi ei tundnud nad Teda ära siis, kui Ta tuli. Taeva poolt armastatu oli nende jaoks nagu juur põuasest maast. Ei olnud Tal kuju ega ilu. Ta tuli sellesse, mis oli Tema oma ja Tema omad ei võtnud Teda vastu.
Juba viissada aastat enne Kristuse sündi kirjutas prohvet Sakarja: „Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas.“ (Sk 9:9)  Sakarja prohvetikuulutus pidi nüüd täituma.
Jeesus saabus linna nagu kunagi iisraeli kuningad olid ratsutanud, eeslisälu seljas. Sellega läks täide prohveti kuulutus, et Messias saabub Jeruusalemma emaeesli sälu seljas. Selline Jeesuse tulemise viis võis tunduda imelik. Kas see on kuningale kohane? Kuningad ratsutasid ikka sõjaratsu seljas ja neil oli suur saatjaskond. Kui Jeesus oleks saabunud selles aus, mis Tal oli Isa juures, ei oleks inimesed talunud Tema lähedust. Selleks, et me võiksime näha Jumala au ja mitte hukkuda, tuli Tal oma au varjata. Tema jumalikkus kaeti inimlikkusega- au, mida poleks suudetud taluda, kaeti nähtava inimkujuga.
Seda suurt kavatsust olid peegeldanud sümbolid ja võrdkujud. Põlev põõsas, milles Kristus ilmus Moosesele, kujutas Jumalat. Jumaluse peegelpildiks valiti tähtsusetu põõsas, millel polnud näiliselt mingit veetlust. Halastusrikas Jumal peitis oma au kõige tagasihoidlikuma sümboli varju, et Mooses võiks seda vaadata ja ellu jääda. Samamoodi ilmutas Jumal end Iisraelile pilvesambas päeval ja tulesambas öösel. Selle kaudu avaldas Ta inimestele oma tahet ning jagas neile oma armu. Jumala au oli sooritatud selleks, et piiratud inimese nõrk nägemisvõime taluks seda. Nii võttis ka Kristus endale meie alanduse ihu (Fl 3:21) ja sai nagu inimene. Maailma silmis ei olnud Tal välimust, mis oleks silma paistnud. Ja ometi oli Ta lihakssaanud Jumal, taeva ja maa valgus. Tema au jäi varjule, Tema suurus ja ülevus kaetuks selleks, et Ta võiks jõuda kurbade, kiusatustes olevate inimesteni.
Seetõttu, et Jeesus tuli elama meie keskele, teame me, et Jumal tunneb meie katsumusi ja võtab osa meie muredest. Meie sarnase inimesena tuli Tal näidata sõnakuulelikkuse eeskuju. Sellepärast võttis Ta enda peale meie olemuse ja elas läbi meie kannatused. Ta talus iga katsumust, millesse meie satume. Ta ei kasutanud enda heaks mingit väge, mida meile ei pakutaks. Olles inimene kohtas Ta kiusatusi, ning võitis Jumalalt antud väes. Tema elu tunnistab, et ka meil on samasugune võimalus olla sõnakuulelik Jumala käsule.
Olles inimene, jõudis Kristus inimesteni. Olles Jumal, oli ta seotud Jumala trooniga. Inimese Pojana jättis Ta meile sõnakuulelikkuse eeskuju; Jumala Pojana annab Ta meile jõu sõna kuulda.

Oma elu ja surmaga tegi Kristus rohkemat kui lihtsalt taastas selle, mille patt hävitas. Saatana eesmärgiks oli lüüa igavene lõhe Jumala ja inimese vahele. Võtnud enesele meie olemuse, sidus Lunastaja ennast inimkonnaga purustamatu sidemega. Ta on ühendatud meiega igaveseks. Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. (Jh 3:16) Aamen.