Sunday, February 11, 2018

Jutlus pühapäeval enne paastuaega




Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus. Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi. Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha,  tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi. Olgu ennustused - need kõrvaldatakse, olgu keeled - need vaibuvad, olgu tunnetus - see lõpeb ära. Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame, aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik. Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed. Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.  Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm,
aga suurim neist on armastus. 

Kord olevat sattunud üks inimene ekskursioonile põrgusse. Vaatepilt, mida ta seal nägi üllatas teda väga. Kõik põrgu asukad istusid suures pidulikus saalis pidulikult kaetud õhtusöögi laua taga. Laud oli rikkalikult kaetud ja ükski inimliku kujutlusvõime abil kujutletav roog ega jook ei puudunud laualt. Kõike oli ülikülluslikult. Toit lõhnas isuäratavalt. Ent kõigil, kes laua taga istusid olid käed otsekui lahastesse seotud, nii, et nad ei saanud oma käsi küünarnukist kõverdada. Seetõttu ei saanud nad osa hurmavast õhtusöögist, sest nad ei saanud seda endale suhu panna. Nõnda oli põrgu täis nälja käes piinlevaid inimesi, kes küll nägid ja tundsid kogu selle külluse olemasolu, kuid ei saanud sellest ivakestki maitsta.
 Järgmisena viidi sama inimene taevasse. Ja oh üllatust, seal avanes talle täpselt samasugune vaatepilt: rikkalikult kaetud pidulaud, kaunis keskkond ning laudade taga istuvad inimesed, kes ei saa endale toitu suhu pista. Ent midagi oli seal teisiti. Täiesti teisti. Taeva asukad ei püüdnud teha abituid katseid endale toitu suhu panna, vaid nad toitsid üksteist, ulatades toitu oma vastas istujale.
See pilt iseloomustab teenivat eluviisi, mis seab enese heaolu ja saavutusvajaduse asemel esiplaanile teiste inimeste vajadused ja heaolu.
On märkimist vääriv, et teenijat või teenimist ja hoolitsemist märgib ka ladinakeelne sõna minister, millest tuleb ka vastav sõna eestikeelde. Nii on ka meie riigi valitsejad – ministrid- kutsutud omakasupüüdmatult hoolitsema meie riigi majanduse, hariduse, sotsiaal- ja kultuurielu eest, viimselt kogu meie Eestimaa ja eestimaalaste eest.  Väljakutse, mille Jeesus esitab tänases evangeeliumis jüngritele, aga ka igaühele meist ei ole kergete killast: kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane. Mida tähendab teiste teenimine? Kas oled valmis olema teiste teenija? Kust võtta selleks jõudu ja oskusi?
Kuuldud loo taevas valitsenud õhkkonda ja meelelaadi kirjeldab meile tänane jutlusetekst Pauluse kirjast korintlastele, armastuse ülemlauluks nimetatav peatükk, mis näitab, et igasuguse teenimise alus on armastus, laiemalt võttes elu alus ja elu andja on armastus.  
Paulus kasutab siin kreekakeelset sõna agape, mis tähendab tingimusteta, omakasupüüdmatut ja ennastohverdavat armastust. Seda sõna kasutatakse eelkõige Jumala armastuse väljendamiseks, aga ka inimeste vaheliste suhete puhu. Väljaspool Piibli esineb seda haruharva.
Tänase pühapäeva teema on Jumala armastuse ohvritee. Eeloleva nädala kolmapäeval  algab kannatusaeg, mille jooksul kõnnime 40 päeva koos Kristusega, meenutades Tema kannatusi, ristilöömist ja surma, mis viivad meid taas lähemale Kristuse ülestõusmise imele.
Mõtelgem hetkeks, mis tähenduse saab armastuse ülemlauluks nimetatud Pauluse tekst siis kui vahetada Pauluse kirjas sõna armastus, sõnaga Kristus. Kristus on pika meelega, Kristus hellitab, Kristus ei ole kade, Kristus ei otsi omakasu, Kristus usub, loodab ja kannatab meie eest ja meiega. Eks ole see ju Kristuse armastuse ohvritee?
Sama sõnumi leiame tänasest evangeeliumist: Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast
teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!” See, et Jumala Poeg on saanud meie teenijaks, teinud meie heaks kõik, mis me vajame, avab meile tee Jumala küllusliku armastuse juurde. Jumala armastuse puudutus, avab meile tee kaasinimese juurde, nõnda et võime igaühte võtta vastu tingimusteta ja armastusega. Jumala armastus, mis meile on osaks saanud ja saab ka jätkuvalt, varustab meid armastuse ja jõuga, et saaksime teenida üksteist ja Jumalat. Jumala armastus seob meid katkematu sidemega üksteise- meie eelkäijate ja meie järeltulijatega ja Jumala endaga. Aamen.

Õpetaja Kerstin Kask


Sunday, February 4, 2018

Jutlus 2. pühapäev enne paastuaega. Jumala sõna külv



Kus on tark? Kus on õpetlane? Kus on selle ajastu arutleja? Kas mit­te Jumal pole teinud maailma tarkuse narruseks? Kuna maailm Ju­mala tarkuses ei tundnud Jumalat ära tarkuse abil, siis oli Jumalale meelepärane päästa selle narri kuulutuse kaudu need, kes usuvad. Sest juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust, meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks, ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele, on Ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus. Sest Juma­la narrus on inimestest targem ja Jumala nõtrus inimestest tugevam. 1 Kr 1:20-25

Tänase pühapäeva teema: Jumala sõna külv kutsub meid mõtlema kuulutustööle ja kuulutuse sisule: rõõmusõnumile Jeesusest Kristusest, kes apostli tunnistuse kohaselt on Jumala vägi ja Jumala tarkus. Kuuldud kirjakoht toob meieni Pauluse küllaltki emotsionaalse  ja kirgliku mõtteavalduse sel teemal. 
Läbi kristluse ajaloo on aeg-ajalt ikka tekkinud sama emotsionaalset ja kirglikku  arutelu usu ja tarkuse suhte üle, mõnikord on neid suisa vastandatud. Need, kes Jeesust taga kiusasid ja tema üle kohut mõistsid olid juutide mõjukaimad ja harituimad mehed: ülempreestrid, kirjatundjad, koguduse vanemad. Ka apostel Paulus sattus Korintose koguduses olukorda, kus rahvas jagunes kaheks, ühelpool erinevate tõekspidamistega kõrgelt koolitatud ja õpetatud mehed ja teiselpool lihtrahvas, kes tõenäoliselt ennast ladusama jutuga kõnemeeste poolt nii öelda ära rääkida lasid. Peatüki alguses räägib Paulus tülidest koguduses, kus inimesed ütlevad endid küll Apollose, küll Keefase, küll Pauluse poolt olevateks. Igaüks neist sai inimesi enda poolele oma õpetatud kõne ja tarkusega. Paulus vastandab  sellele inimlikule kõnevõitlusele Jumala kõned, mille puhul isegi Jumala narrus ja nõtrus on rohkem väärt kui inimlik tarkus.
Inimesed on erinevad, nad võtavad  Jumala sõna  erineval moel vastu, kuulutamise erinevad viisid puudutavad neid erinevalt. Ka ajad ja olukorrad on erinevad, see, mis puudutab täna ja siin ei pruugi seda enam homme samal moel teha. Mõned inimesed vajavad uskumiseks kuulutusse Kristusest imetegusid. Teiste jaoks on olulised filosoofilised argumendid. Kolmandateni jõuab kuulutus Kristusest pigem kaasinimeste armastustegude kaudu.
Kristliku kuulutuse alguses seisab aga tunnistus ristilöödud ja ülestõusnud Issandast, kes on läinud surma inimkonna patu pärast ja on oma surmaga võitnud surma, tõustes võitjana hauast - elu ja lootuse märgiks.
Kõigeväeline Jumal ületab meie inimliku tarkuse. Iseenda, inimlik tarkusega ei pääse me Jumalale ligemale. Me ei saa otsustada pelgalt maailma vaadates, missugune on Jumal. Tarkus, millest räägib Paulus on midagi muud kui inimlik tarkus. See on tarkus, mida jagab Jumal ise ja mis saab meile osaks Jeesuse Kristuse kaudu. Sellest tarkusest osasaamine on Jumala tegu, tema kingitus meile, see on midagi täiesti erinevat sellest, mida inimliku igapäevase õppimisega võiks saavutada. Sellega ei taha ma sugugi öelda, et õppimine, teadmiste omandamine ja teaduse tegemine, kasvõi usuteaduse vallas, oleks kasutu või väheväärtuslik. Otse vastupidi, tihti teeb õppimine, oma mõtete ja elu korrastamine, maailma avarama pilguga vaatama õppimine, ruumi ka usulistele kogemustele. Ent ainult Jumal avab oma Poja Jeesuse Kristuse kaudu meile tarkust, mis pelgalt inimmõistusega ei ole õpitav ning inimeeltega ei ole kunagi täielikult haaratav Jumal ei mahtunud tervenisti ära Jeruusalemma kirjatundjate õpetusse ega Korintose filosoofide teooriatesse.  Jumal on alati erinev sellest, kuidas meie Teda endale ette kujutame või Teda tajume.
Üks mõistujutt räägib, kuidas keegi naine nägi kord unes, et kaupluse leti taga seisab Jumal. Issand, oled see tõesti Sina? küsis naine õhinal. Jah, see olen mina vastas Jumal. Aga mida Sinu käest osta saab, küsis naine õhinal. Minult saab osta kõike, vastas Jumal. Sel juhul anna mulle palun tervist, õnne, armastust, edu ja palju raha vuristas naine ühe hingetõmbega. Jumal naeratas lahkelt, läks laoruumi ja tuli sealt hetke pärast väikese paberist karbiga. Ja see on kõik? küsis naine pettumuse noot hääles. Jah, see on kõik, vastas Jumal ja küsis: Kas Sa siis ei tea, et minu kaupluses müüakse vaid seemneid?
Ka tänane evangeeliumi räägib meile seemnest, sinepiivakesest. Jeesus kasutas jumalariigist kõneldes seemet sümbolina „Taevariik on sinepiivakese sarnane, mille inimene võttis ja külvas oma põllule. See on küll väiksem kõigist seemneist, ent kui taim kasvab, siis on see suurim aias ja saab puuks, nii et taeva linnud tulevad ja pesitsevad selle okstel.” 

Jumal on kinkinud ka inimesele seemne, Ta on külvanud selle meie hinge ja südamesse. Selles seemnes on peidus inimese jumalanäolisus, inimese võime tunda ja armastada Jumalat ja kaasinimest. See seeme võib küll olla silmale nähtamatu, ent see on olemas. Seeme ei ole antud meile selleks, et me seda enesele hoiaksime, see on antud meile, et seemnest võiks kasvada puu, mis kannab ja toetab, mille okstesse saavad teised pesa teha, mille küljes kasvavad ehk viljad, milles omakorda valmivad uued seemned, et levitada head sõnumit Jumala armastusest ja tarkusest.  Üks mu sõber ütles kord, et inimesed võvad olla üksteisele, kas tõusuks või languseks. Teisisõnu siis, kas headuse ja armastuse suurendajaks või vähendajaks või siis ka jumalanäolisuse ilmutajaks või varjajaks. Olgem siis varmad hoolitsema seemnete eest, mis meile on kingitud, et Jumala vägi võiks avalikuks saada. Aamen

Õpetaja Kerstin Kask





Sunday, January 28, 2018

Jutlus 3. pühapäeval enne paastuaega.



Kui kaksikud Eesav ja Jaakob veel ei olnud sündinud ega teinud midagi head ega halba, siis – et valikule põhinev Jumala kavatsus jääks püsima mitte tegude, vaid kutsuja pärast – öeldi talle: „Suurem orjab vähemat”, nagu on kirjutatud: „Jaakobit ma armastasin, Eesavit aga vihkasin.” Mis me siis ütleme? Kas Jumala juures on ebaõiglust? Mitte su­gugi! Ta ju ütleb Moosesele: „Ma halastan, kellele ma halastan, ja heidan armu, kellele ma heidan armu.” Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Ju­malast, kes halastab. Ütleb ju Pühakiri vaarao kohta: „Just selleks olen ma sind üles äratanud, et sinu juures näidata oma väge, ja et minu nime kuulutataks kogu maal.” Rm 9: 11-23


Hea kirikuline, mäletad Sa, millal kogesid viimati midagi ootamatut, midagi, mis tõi Sulle rõõmu või andis põhjuse tänuks? Vahest tuleb sulle meelde mõni olukord, mil said mõne ootamatu kingituse osaliseks? Või abistas Sind keegi kusagil viisil või kohas, mida sa ei osanud aimata ega loota? Või kinkis mõni võõras mööduja Sulle oma naeratuse? Millal mõtlesid ehk väikese segaduse ja ärevusega: oi, kas see kõik on tõesti mulle? Sellised kogemused  ja kohtumised on osa Jumala suurest kingitusest – Jumala armust ja halastusest, mida Ta meile, inimlastele, kingib – teenimatu arm, mida Jumal meile jagab.
Olgugi, et Jumala arm ja halastus on meiega igal päeval, kutsutakse meid tänasel pühapäeval taas  sellele mõtlema, hoolimata sellest kuivõrd me seda endale teadvustame või seda märkame.  Jumala armastus ja hool, mis meile on kingitud. Tänasest alates on jäänud seitsekümmend päeva Kristuse ülestõusmispühadeni, pühadeni, mil Jumal arm inimese vastu tõeliselt avalikuks sai. Olgu need seitsekümmend päeva meile kõigile  armurikkad, olgu need kantud usukirkusest ja -sügavusest, et võiksime oma elurännakul märgata ja kogeda seda armu, mida Jumal igaühele meist meie päevades osaks laseb saada.
Ajalikus maailmas kogeb inimlaps üsna tihti,  et tasuta lõunaid ei ole, pigem tuleb kõige eest siin elus võidelda, olgu selleks siis haridus, töö, eluase, kaaslaste või isegi vanemate tähelepanu ja heakskiit. Nõnda inimlikust saavutusvajadusest tiivustatult rühib inimene aina vapralt edasi, vallutades oma teekonnal üha uusi  mäetippe. Mõnikord toimub see kergelt otsekui mängeldes, mõnikord aga väsimusest ja valust ägades. Nii mõnigi teekond katkeb või kulgeb teisele rajale, ilma et jõutaks ihaldatud eesmärkideni. Nõnda meeleheitlikult oma õnne, oma kohta siin päikese alla välja teenides, takerdub inimene ühe enam endasse, oma suutlikkusse või suutmatusse, oma enda loodud piiratud maailma. Saavutusvajadus ja nii öelda õigustatud ootus välja teenitud preemiale võib kanduda ka inimese usuellu. Saavutuse mõõdupuuks võivad siis saada kirikuskäimise sagedus, palvete pikkus või mõni muu väline parameeter. Milline koht on sellises maailmas Jumalal? Või õigemini, millise koha inimene Talle selles maailmas jätab?
Tänane evangeelium toob meieni pildi sulase ja isanda suhetest. Õigem oleks isegi öelda, et orja ja tema peremehe suhetest. Sulane on meie arusaamade kohaselt vaba ja iseseisev inimene, kes peremehe juures palgatööl ning kellel oli enamasti ka koht peremehe söögilauas. Jeesuse aegset  ühiskondlikku konteksti arvestades, räägitakse meile aga orja ja tema omaniku suhtest. Orjal polnud mingeid õigusi, tal olid ülesanded, milleks tema omanik oli ta oma majapidamisse enamasti kalli hinna eest ostnud. Loomulikult hoolitses peremees orja toidulaua ja peavarju eest, ent täiesti ennekuulmatu oleks olnud orja tema töö eest tänada ja tunnustada. See, mida ori oma isanda heaks tegi oli tema ülesanne, tema kohustus, see oli loomulik osa tema elust, mida ei tõstetud kuidagi esile. Selle pildiga sulasest ja peremehest näitab Jeesus oma jüngritele, missugune peaks olema nende hoiak Jumala suhtes:  Nõnda ka teie: kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha. See ei tähenda sugugi, et inimese teod ei oleks olulised. See tähendab, et oma tegudega ei pälvi me Jumala tähelepanu, oma tegudega ei teeni me välja Jumala armastust, oma tegudega ei osta me ennast vabaks ega lunasta piletit taevasse. Jumal ei ole meile midagi võlgu, isegi kui oleme enda või kaasinimeste meelest midagi väga suurt ja vapustavat  Tema ja jumalariigi heaks teinud. Meil ei ole alust öelda, mina tegin oma osa, tee nüüd Sina oma osa, et oleks õiglane ja võrdne.

Luuletaja Juhan Viiding on kirjutanud: Loodus on huvitav asi;
talle nagu ei läheks see üldse korda, mida meie temast arvame.
Kui vihma sajab, sajab ta kõigi peale, sajab kurja inimese ja hea inimese peale, anderikka inimese ja teistsuguse inimese peale.
Päike paistab kõigi inimeste peale, pimedate ja nägijate peale.
Usun, et sarnaselt luuletaja kirjeldusega vihmast ja päikeset, mis kõigile osaks saab, on lood ka Jumala armuga, selle üle, kellele see osaks saab otsustab Jumal, mitte meie, see ei ole seotud meie tegude, vaid Jumala armastusega iga inimese vastu.
Apostel Paulus on seda mõistnud ning kirjutab Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Ju­malast, kes halastab.
Täna on meie koguduses ristimis-ja leeripüha. Kõik leeritatavad on olnud leerikooli ajal usinad kirikuskäijad. Mitmed leeriaja jutluse tekstid, nii nagu tänanegi, on puudutanud just Jumala armu ja halastuse teemat, Jumala armust, usu läbi õndsaks saamist, mis on ju luterliku õpetuse üks alustalasid. Loodan südamest, et see armust kantud leeriaeg on teenäitajaks eluks Jumala armu varju all, mis suubub kord igavikku. Õnnistatud teel olemist teile, armsad leerilapsed ja ka kõigile meile teistele.
Martin Luther kirjutab oma „Suures Katekismuses“: me tunnistame veel, et Jumal Isa ei ole meile andnud mitte ainult kõike seda, mis meil on ja mida me silmaga näeme, vaid et ta ka kaitseb ja varjab meid iga päev kõige kurja ja ebaõnne eest, pöörab meist ära kõik ohud ja õnnetused, ning seda kõike puhtalt armastusest ja heldusest, ilma et me oleksime seda ära teeninud, nagu sõbralik isa, kes kannab meie eest hoolt, et meid ei vaevaks mingid mured.
Toetagu need Jumala lubadused ja usukaaslaste tunnistused meid, et oleksime igal päeval valmis suureks üllatuskingituseks – Jumala armu ja halastuse avaldumiseks oma elus. Aamen


Õpetaja Kerstin Kask