Sunday, October 1, 2017

Jutlus sõpruskoguduses Kauklahti kabelis



Õp Kerstin  Kask

Kohta sen jälkeen opetuslapset tulivat Jeesuksen luo ja kysyivät: "Kuka on suurin taivasten valtakunnassa?" Silloin Jeesus kutsui luokseen lapsen, asetti hänet heidän keskelleen ja sanoi: "Totisesti: ellette käänny ja tule lasten kaltaisiksi, te ette pääse taivasten valtakuntaan. Se, joka nöyrtyy tämän lapsen kaltaiseksi, on suurin taivasten valtakunnassa. Ja joka minun nimessäni ottaa luokseen yhdenkin tällaisen lapsen, se ottaa luokseen minut. Mutta jos joku johdattaa lankeemukseen yhdenkin näistä vähäisistä, jotka uskovat minuun, hänelle olisi parempi, että hänen kaulaansa pantaisiin myllynkivi ja hänet upotettaisiin meren syvyyteen. "Katsokaa, ettette halveksi yhtäkään näistä vähäisistä. Sillä minä sanon teille: heidän enkelinsä saavat taivaissa joka hetki katsella minun taivaallisen Isäni kasvoja. Mt 18, 1-6,10

Hyvät ystäv, tämä sunnuntai on perinteisesti omistettu lapsille ja enkeleille – tänään on mikkelinpäivä. Mikkeli tässä yhteydessä tulee ylienkeli Mikaelin nimestä. Mikael on enkeliruhtinas. Luetussa evankeliumin tekstissä tuotaan meidän esikuvaksi lapsi. 

Kaikki kenellä on lapsia tai ketkä ovat ollut töissä koulun- tai lastentarhanopettajana ovat varmaan kokeneet, että lasten kysymykset voivat olla odottamattomia, äärimäisen luovia ja monimutkaisia. Niissä voi samanaikaisesti esiintyä asioita koko maailman eri tahoilta. Onnellisia ovat ne vanhemmat tai opettajat kenen lapset uskaltavat kysyä isoitta ja tärkeitä kysymyksiä, kysymyksiä ihmisolemuksen tarkoituksesta ja tavoitteista. 

Opetuslapset kysyvät Jeesukselta: "Kuka on suurin taivasten valtakunnassa?" Se on tärkeä kysymys. Tässä kysytään, kuka on meidän hengellinen esikuva? Kuka on näin sanottu meidän kirkkomme kunnianjäsen? Kuka on se, kenen pitäisi seurata, kenestä ottaa esikuvansa? Kenen mielipidettä pitää arvokkaana? Viimeisesti on täällä kysymys tästä, kuka rakastaa Jumalaamme kaiken enitten. Kuka on meidän kaikkivaltiaan, pyhän Jumalan rakkaimpi silmänterä? Jeesus hyvänä opettajana hyväksyi opetuslasten kysymyksen, mutta vastaa siihen yllättävällä tavalla: Hän kutsui luokseen lapsen, asetti hänet heidän keskelleen ja sanoi: Totisesti: ellette käänny ja tule lasten kaltaisiksi, te ette pääse taivasten valtakuntaan. Ja joka minun nimessäni ottaa luokseen yhdenkin tällaisen lapsen, se ottaa luokseen minut. Luultavasti Hän olisi pystynyt löytämään myös toisenlaisia ihmistyyppejä, ketkä olisivat hyviä esikuvia uskollisina ihmisinä. Esimerkiksi fariseukset, ketkä olivat tunnettuja ja tunnustettuja moraalisista elämäntapoista ja hyvistä teoista. Ehkä myös joku rabbeista olisi kelvannut, koska he tunsivat hyvin pyhiä kirjoituksia. Mutta hän otti pienen lapsen, kuka Jeesuksen aikana yleensä ei ollut tasa-arvoinen aikuisten kanssa, ja asettaa hänen meille esimerkiksi. Ei vaan esimerkiksi. Hän sanoo: joka minun nimessäni ottaa luokseen yhdenkin tällaisen lapsen, se ottaa luokseen minut. Se on uskomattoman lohduttava ja vapahtava sanoma myös meillekin. Sen kautta lahjoitta Jeesus meille ihmisille ilon ja vapauuden. Aikuisten maailmassa valitsee tavallisesti kirjoittamaton sääntö, että kaikki hyvä, myös toisten ihmisten kunnioitus ja hyväksyntä tulee itse ansaita tekojen kautta.  Sen sääntön ympärillä kiertelee maailma ja voi olla, että näin se pitääkin olla. Mutta Jeesuksen opetus tämän päivän kertomuksessa näyttää, että Jumalan armo on toisenlainen. Jumalan valtakunta on toisenlainen.  Kuvitellaan nyt tätä pientä lasta: onko hän oppinut syvällisesti tuntemaan kristinuskon perusasiat? Varmasti ei ole. Onko hän ehtinyt tehdä hyviä tekoja? Luultavasti myös ei ole, mutta siitä huolimatta on juuri hän se, kuka on Jeesuksen puheissa esikuva aikuisille.
Jeesuksen opetus ei tarkoita sitä, että aikuisilla ei olisi pakko ottaa vastuuta.  Se ei tarkoittaa myös sitä, että olisi väärä ottaa vastaan elämän isot haasteet. Päinvastoin, nykyaikana tarvitaan enemmänkin aikuisuuta ja kypsyyttä, että voisimme pitää huolta pienemmistä ja heikommista, myös kaikista lapsista ja nuorista.  

Jeesuksen opetus koskettaa ennen kaikkea ihmisen ja Jumalan välistä suhdetta. Lapsen ja vanhemman välinen suhde ja luottamus kuvailevat ihmisen ja Jumalan välistä suhdetta. Lapsen luottamus vanhempaan on yksinkertainen ja vankka. Se ei riippuu olosuhteista eikä teeskentele. Se ei horju, kun vanhemmat joskus asetta rajoja lapsen tekemisiin. Lapsen luottamus vanhempaan on yksinkertainen ja ehjä. Sellainen luottamus on myös ihmisen ja Jumalan välisen suhteen perusta. 

Kun lapsella on pelko, hän pakene äitiin tai isän syliin. Jossain muualla ei löydy hänelle parempaa turvapaikkaa kun äitinsä tai isänsä turvallisessa sylissä.  Samalla tavalla puhuu myös Martin Luther Isossa Katekismuksessa ensimmäisen käskyn selityksessä Jumalasta: Jumalaksi kutsutaan sitä, jolta tulee odottaa kaikkea hyvää ja johon on turvauduttava kaikessa hädässä /.../ Tämän käskyn tarkoituksena onkin vaatia oikeaa sydämen uskoa ja luottamusta, joka kohdistuu ainoaan oikeaan Jumalaan ja riippuu yksin hänen varassaan.

Hyvät seurakuntalaiset, ottakaa tämän enkeleiden päivällä itselleni aika ja miettikää omaa jumalansuhdetta. Minkälainen se on katseltuna tämän päivän saarnatekstin kohdalta? Mitä haluat muuttaa tai parantaa? Mitä jättää pois tai mitä lisätä? Uskalla tuoda nämä löydöt Jumalaan eteen ja käsiin. Varjelko kaikkivaltias Jumala ja Hänen hyvät enkelit sinun matkaasi niissä ajatuksissa.

Monday, September 25, 2017

Kose Kogudus Espoo Toomkiriku sügislaadal


16.-17. septembril 2017 osalesid EELK Kose Koguduse esindajad Espoo Toomkoguduse kutsel nende kiriku  sügislaadal. See laat oli korraldajatel juba 10. Tegemist oli üritusega, mis sarnases meie kihelkonnapäevade turuga, kuid oli mastaapidelt kordi suurem. Laat toimus kahel päeval.  Kauplemine, ligi saja kaupleja osavõtul toimus mõlemal päeval kella 10-st 16-ni. Korraldajate  poolt prognoositav külastajate arv ulatus  10 000 inimeseni. Meil oli esimest korda rõõm sellest kõigest osa saada. Kutse laadal osalemiseks edastasid Espoo sõbrad kevadisel külaskäigul Kosele, kus kogudus tutvustas oma tegemisi, sh. pastoraadi renoveerimisplaane. See viimane andiski sõpradele idee kutsuda meid oma laadale müüma, et meie oma inimeste panusega pastoraadi renoveerimisfondi tulu koguda. 

Need kaks päeva olid tihedalt täis kauplemist, suhtlemist, Kose ja meie käsitöömeistrite toodangu tutvustamist.   Ürituse käigus  sai  laadakülastajatele  muuhulgas selgitatud, mis see Kose on ning kus see asub. Tuli juttu nii Kosest üldisemalt, samuti Kose kirikust ja kogudusest.

Laadalkäik oli koguduse jaoks tulemuslik –  Kose kihelkonna ning Espoo koguduse inimeste poolt  annetatud käsitöötoodete  müümisest sai pastoraadi renoveerimiseks, eelkõige  kahhelahju ehituseks, kogutud märkimisväärne summa. Siinkohal tänab Kose Kogudus  lahkeid Espoo sõpru ning omakandi annetajaid: perekond Reinik, Marili Põrk (Lammas Ruudus), Anneli Tisler (Võtikmetsa hobikoda), Lii Keskpaik, Mona Hüreen, Siiri Teivejõe (Loviise vaibad), Ruth Aguraiuja, Kerstin Kask, Anu Kruustamm, Angela Kilk,  Merike Teos,  samuti kõiki teisi toetajaid, kes otseselt või kaudselt panustasid laadalkäigu kordaminekusse.  Aitäh sõbrad, koos suudame palju ära teha.


Kose Koguduse nimel
Katrin Lille
Sulev Mander

Sunday, September 10, 2017

Jutlus Kosel 10. septembril 2017

Mt5:43-48

„Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks- tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale! Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Ja kui te üksnes vendi tervitate, mis erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama? Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!“ Aamen.
Jeesus andis oma elu ja õpetusega tunnistust Jumala armastusest, mis ületab kõik inimlikud piirid. See eeskuju kohustab meidki nägema igas inimeses oma ligimest.
Teoorias paistab asi lihtne olevat. Kui aga vaatame enda ümber, siis näeme  palju isekust ja hoolimatust, mis sageli muutub lauskurjuseks ja ülekohtuks. Tihtipeale inimene tavatseb öelda: mispärast pean mina talle head tegema, kui tema pole mulle midagi head teinud?
Õp. Toomas Nigola on öelnud: „Miks peaks minu heategu sõltuma sellest, kas teine inimene mulle midagi head on teinud või teha kavatseb? Miks peaks teise inimese teod või tegemata jätmised  takistama mind tegemast seda, mida ma oma südames tean õige olevat? Ja niisamuti, miks peaks minu hea enesetunne olema häiritud teise inimese tegudest või mittetegemistest?“
Mooses pani kehtima normi: silm silma ja hammas hamba vastu. Mt 5.ptk. eelnevates salmides ütleb aga Jeesus: „Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette!“ (5:39). See tundub meile nii arusaamatu ja mõistusevastane! Kuidas me saame armastada oma vaenlast? Me armastame ikka oma lähedasi, oma armsaid. Silm silma ja hammas hamba vastu oli tolle aja rahvaste juures seaduse õigusnorm. Teisele inimesele tekitatud kahju tuli heastada. Kahju tekitaja pidi täpselt samal viisil kannatama. Klannidevahelisest veritasust võib veel tänapäevalgi kuulda. Kurjusel on suur jõud. Kurjust kurjaga tasudes me ainult võimendame seda.
 Jeesus juhib meie tähelepanu sellele, kui me vastu lööme ja oma õigust otsima hakkame, siis me langeme lööja tasemele. Meie käitumist määrab siis teise inimese kurjus. Ja seda Jeesus ei taha. Teise põse ettekeeramine ei tähenda veel alistumist, see nõuab suurt julgust.
Kas siis teotusele ei pea reageerima? Vastupidi, teotust tuleb võtta väga tõsiselt. Pole kerge taluda solvanguid oma lähedaste aadressil või meile meie usu pärast. Teame sedagi, kui ränk on süü sellele inimesele, kes usklikke inimesi nende usu pärast teotab. Jumala armastuse eesmärgiks on läheneda teotajale, püüda teda aidata ja päästa, mitte langeda temaga sõnasõtta või lausa käsikähmlusesse. Jumala armastus pakub armu ja päästet.
Kui ma tulin 80-ndate aastate lõpus kiriku juurde, siis leidus palju neid, kes minusse negatiivselt suhtuma hakkasid. Üks kolleeg ütles lausa, et ma olen neile jalaga näkku löönud. Ei olnud kerge sellist solvangut taluda. Ka tööalaselt püüti takistusi seada. Aeg läks... Aeg tegi oma töö. See seeme, mida mina (tänu Jumalale!) oma tagasihoidlikul moel külvanud olin, tuli nähtavale aastate pärast. Nende inimeste suhtumine minusse ja kirikusse on muutunud. Olen nii mõnegi endise kolleegi lähedase matust läbi viinud, ikka Jumala sõnaga.
Tänane kirjakoht ütleb meile selgelt, et tölneridki armastavad omasuguseid. Meile, kristlastele, on aga „latt“ kõrgemale tõstetud. Jumal kutsub meid täiuslikuks saama, mitte võimus, vaid armastuses. Valimatu armastus, mis ei oota omakasu.
Jeesuse ajal ei olnud tervitamine lihtne peanoogutus või käeandmine. Sooviti ikka rahu ja õnnistust. Eks seda tee meiegi igal pühapäeva hommikul enne jumalateenistuse algust. Kas me soovime rahu ja õnnistust ka mittekristlastele, kellega asula vahel kohtume? Mina soovin. Ja olen vahel kohanud hämmeldust. Inimesed pole harjunud, et neid nii tervitatakse. Peame seda julgemalt tegema.
Veel Toomas Nigolalt: Kristlik armastus lähtub soovist jäljendada Kristust. Tema on jätnud meile eeskuju, et käiksime selles. See on ennastohverdav armastus, mis on valmis oma hüved ja vajadusel koguni elu loovutama armastatu õnne heaks. Ja vaid selles peitub ka armastaja enese tõeline vabadus ja õnn. Kuni oleme iseenda ja isikliku ellujäämisvõistluse kammitsais, siis ei ole me vabad. Kui loobume endast Jeesuse ja armuõpetuse pärast- andes oma elud Jumala teenistusse argielu pisiasjadeski- siis oleme tõeliselt vabad ja kasvame õndsuses ning kõiksuguses heas.
Jeesus ootab, et osutaksime seda päästvat armastust ka mittekristlastele, isegi oma vaenlastele. Jeesuse suhtumine oma vaenlastesse on hoopis midagi muud kui inimeste suhtumine oma vaenlastesse. Ristilöömisel ütleb Jeesus: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“ Jeesus suri  patuste eest, s.t. meie eest. Tema armastus kestab edasi. Ka nende vastu, kes on praegu Ta vaenlased. Jumala armastus kogub nendegi hulgast vilja oma igavestesse aitadesse.  Aamen.

Jutlustas Rein Keskpaik

Sunday, August 13, 2017

Usaldus ja ustavus. Jutlus Kose koguduse sõpruskoguduses Hollolas


Õp Kerstin Kask
Mt 25, 14-30
Armas, Hollola rahvas, mul on hea meel tervitada teid Kose koguduse poolt. Suur tänu selle ühiselt veedetud aja eest siin Soomes, aga ka kõigi nende ühiste aastate eest, mil oleme võinud vastastikku jagada sõprust ja armastust, armastust, mis Jumal on meile kinkinud.
Kord kõndis üks usklik, vaga mees mööda linna tänavat. oma teekonnal kohtas Ta külmetavat ja räbaldunud riietuses last. Oli aru saada, et laps oli üksi ja hulkus sihitult mööda tänavat. Tõenäoliselt ei olnud tal kuhugi minna. On ikka elu küll, mõtles mees endamisi, lapsed külmetavad, neil pole süüa ja riideid selga panna ... Ja keegi ei aita ..... kuhu me niiviisi jõuame? Mehe tee viis läbi pargi, kus ta kohtas  noormeest. Too oli hästi ja moodsalt  riides, ent ent tema ilme oli rusutud ja pilk tühi. Tema kõrval pingil vedelesid tühjaks joodud õllepurk ja peaaegu tühi sigaretikarp. Närviliselt sirutas ta käe viimase sigareti järele ja küsis mööduvalt mehelt tuld. Ei saa siin midagi, aina joote ja laaberdate siin, aga et tööd teeks, seda ei ole, porises mees vihaselt. Need kohtumised ärritasid meest väga, kui tema pahameel oli veidi lahtunud, hakkas ta mõtlema inimeste, nende väärtuste ja elu olu üle. Talle tundus äärmiselt ülekohtune, et Jumal laseb sellel kõigel sündida ja ei sekku. Oma õhtupalves pöördus ta Jumala poole: palun tee midagi, lapsed nälgivad ja külmetavad, noored ei taha tööd teha, päästa ometi maailm hukkaminekust! Sina suudad seda! Mõne aja pärast vastas Jumal mehele: ma olen juba midagi teinud, ma olen loonud sinu.....
Tänase pühapäeva teema on ustavus Jumala andide kasutamisel, see kutsub  arutlema, mis on meie ülesanne siin maailmas.
Jeesuse tähendamissõna kolmest sulasest kõlab esmapilgul ehmatavalt. Iseäranis kolmanda sulase saatus. Tekib küsimus, kas Jumal ei armastagi siis kõiki inimesi, kas arm tuleb siiski välja teenida või on see mõeldud vaid rikastele ja tähtsatele inimestele. Need on head ja vajalikud küsimused, aga viivad siinkohal ummikusse.
Jutluse aluseks oleva teksti mõte avaneb paremini kui vaadata selle laiemat konteksti. Mõistujutt talentidest kuulub tervikusse, mille algus kirjeldab maailma lõpu märke, selle järel jutustab Jeesus mõstujutu heast ja halvast sulasest, kümnest neitsist ning lõpuks meie tänase teksti – sulastele usaldatud rahast. Kõik need lood räägivad sellest, mil viisil avaldub usk Jeesuse järgijate elus. Sellest vaatenurgast lähtudes avab ka kuuldud lugu.
Jutustus kolmest sulasest toob meie ette pildi sellest, kuidas peaksid kristlased siin ajalikus maailmas elama: kasutama kõike, mida nad on Jumalalt saanud vastutustundlikult, hoolitsedes üksteise, koguduse ja kogukonna eest. See on ka üleskutse järjepidevuse kandmiseks.
Tähendamissõnas läheb peremees pikemaks ajaks ära ja jätab oma vara sulaste hoolde. Need teevad sellega, mida oskavad. Kaks neist rakendavad oma oskusi ja kahekordistavad peremehe vara. Kolmas ei tee midagi, varandus lihtsalt seisab ja ootab peremehe naasmist. Sulaste tegevuse tagajärjed on ootuspärased, aktiivsed saavad kiita ja laisk karistada.
Talent oli Uues Testamendis nii mõõtühik kui ka rahaühik. Talentides mõõdeti tavaliselt kulda ja hõbedat. Jeesuse aegses Palestiinas tähendas üks talent umbes 30 kilo. Üks hõbetalent oli 6000 teenarit, kusjuures teenar oli tavaliselt töömehe ühe päeva palk. Seega sulane, kes sai ühe talendi, sai oma hoolde 6000 päeva palga, mille teenimiseks oleks kulunud 16. aastat. Kahe talendi teenimiseks vastavalt 32 ja viie talendi teenimiseks 82. aastat. 
Tänase tähendamissõna saab võtta kokku kahe märksõnaga: usaldus ja ustavus.
Rahasumma, mis isand oma sulastele andis oli kõigi kolme puhul nii suur, et saame rääkida isanda suurest usaldusest oma sulaste vastu. Nõndasamuti usaldab Jumal igaühte meist, oleme maailmas tema käteks ja jalgadeks, silmadeks ja kõrvadeks. Me ei saa oma ülesandeid kellelegi delegeerida, sest igale ühele on neid antud tema suutlikkust mööda. Jumal on usaldanud meie kätte kogu loodu. Meie ülesanne kuulutada evangeeliumit kõigi oma sõnade ja tegudega, vahendada maailmale Jumala armastust, halastust ja õiglust. Meie ülesanne on kanda üksteise koormaid, meie kätte on usaldatud nii maailma majanduslik kui ka kultuuriline toimimine, koguduse ja kogu ühiskonna toimimine – kogu Jumala loodu. 
Usaldusele lisaks on tähendamissõnas oluline roll ustavusel. Talendid anti sulastele kasutamiseks, isand väärtustab vastutustundlikkust, algatusvõimet, loovust ja julgust. Kõik mis oleme saanud Jumalalt on  mõeldud samamoodi, samadel põhimõtetel kasutamiseks. Meie ülesandes ja anded on erinevad nii oma olemuselt kui ulatuselt. Nii nagu tähendamissõnas sulastel, nõnda on ka meist igaühel oma ülesanne Jumala majapidamises. Mõnel suurem ja mõnel väiksem, mõni neist keerulisem ja mõni lihtsam, ent nad kõik on ühtviisi tähtsad selleks, et Jumala poolt loodud maailm püsiks.  Ei ülesandeid ega ka andeid ole vaja võrrelda teiste omadega, peame keskenduda enda omadele ja meile usaldatuga ustavalt ümberkäima. Meile antud talendid ei ole mõeldud peitmiseks, vaka all hoidmiseks, vaid kasutamiseks. Talendid on antud meie kätte kindla eesmärgiga, et teeksime head üksteisele ja ehitaksime ühist elu. Meid on loodud toimima loovalt, julgesti ja rõõmsal meele. Kui me oma talente nõnda kasutame, siis need mitmekordistuvad. 
Igavikulisest vaatenurgast on kogu maine heaolu ajutine ja kaduv, ent see on kadumatu ja igavikulise teenistuses. Meile usaldatud kapitali tuleb kasutada ligimese hüvanguks, siis on see nii öelda jätkusuutlik ja õigesti investeeritud Jumala and. Armastus teeb kaduvast kadumatu. Jagagem siis seda armastust, mis meile on osaks saanud, et ka need, kes seda veel ei ole ära tundnud võiksid lubada oma ellu Jumala suurima anni – armastuse.
Jumal on usaldanud meid, ent usaldus Jumala vastu on see, mis meid kannab, kannab ka siis kui me mõnikord kahtlusehetkel küsime endalt, mis on siis see minu ülesanne siin ilmas? Mis on see, mida ma pean tegema? Kuidas käituma? Usalduse nagu ka armastuse kohta võib öelda, et jagades see ei kahane, vaid kasvab. Samas võib usalduse kohta öelda ka president Lennart Meri kombel:  Usaldus ei ole kaasavara, mida on kogutud sukasäärde, kuni see on saanud täis. Usaldust tuleb igal jumalahommikul uuendada, päevast päeva taastada, kasvatada nagu kapitali ja hoida nagu algkapitali.
Kui meie usaldus Jumala vastu on tugev, suudame olla talle ustavad. Tänases keelepruugis haakub sellega ehk ka sõna lojaalsus, mis minu jaoks tähendab ühiste väärtuste ja eesmärgi jagamist ning nende nimel töötamist. Olles Jumala andide kasutajad, tema majapidajad oleme kutsutud osaks Tema loomistööst,  kaastöölisteks Tema eesmärkide ellu- ja täideviimisel.
Head kirikulised, küsigem täna enestelt, mis on minu annid, mida ma olen Jumalalt kingituseks saanud ja millega ta on kutsunud mind oma riigi, oma majapidamise heaks tegutsema? Otsigem need välja ja jagagem neid ligimesega, ainult nii saame vääriliselt vastata Jumala kutsele.

Sunday, August 6, 2017

Kristlase tee. Jutlus 9. pühapäeval pärast nelipüha




Jeesus ütles:
„Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.”  (Mt 7, 12-13).

Head kirikulised, küllap nii mõnigi teist on kuulnud ka eesti keeles kasutusel olnud või olevat väljendit laiale teele minema, mis tõenäoliselt on alguse saanud ajal, mil lugema õppimiseks kasutati Piiblit ja see oli tihti üks vähestest raamatutest, mis peres olemas oli.   Laiale teele minema tähendab kõige laiemas mõttes  kõlbmatut, valet või ebaväärikat, küllap ka jumalatut eluviisi. Justnimelt eluviisi, mitte üksikuid ekslikke tegusid. Inimene, kelle kohta nõnda öeldi, oli arvatud teisejärguliste hulka, temaga läbikäimist välditi otsekui kartuses, et ta teisi oma eluviisiga nii öelda nakatada võiks.
Tänase pühapäeva teema on tõde ja eksitus. Nii kuuldud epistel kui ka Vana Testamendi kirjakoht toovad meieni olukorra, kus osa inimestest on pöördunud ebajumalate poole, otsides abi ja toetust neilt, austades ja ülistades neid ning ohverdades neile.  Tänane evangeelium kuulub Jeesuse Mäejutlusse ning toob meie ette valikud: laia ja kitsa värava, laia ja ahta tee. 

Kahest teest, millest üks on õige ja viib ellu ning teine halb, mis toob hävingu ja surma, räägitakse ka Vanas Testamendis. Näiteks 1. psalmist loeme: Issand tunneb õigete teed; aga õelate tee läheb hukka.
Vajadusest ja võimalusest valida kirjutatakse 5. Ms raamatus: ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse. Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada, armastades Issandat, oma Jumalat, kuulates tema häält ja hoidudes tema poole!

 Jeesus näitab meile head valikuvarianti, jätmata osutamata ka halvale. Ta kutsub sisenema kitsast väravast ja kõndima ahtal teel, mis viib ellu. Piibli algkeelest kreeka keelest tõlkides, on üheks laia tee tõlke versiooniks raskesti läbitav tee. 

Meie tänasele kirjakohale  eelneb vahetult kristluse kuldseks reegliks nimetatav õpetus:  Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele! See ongi Seadus ja Prohvetid. Kohe tänase teksti järel aga hoiatab Jeesus valeprohvetite meelevalda sattumise eest, viidates taas tegudele ja nende tagajärgedele, öeldes, et puud tuntakse tema viljadest, hea puu ei saa kanda halba vilja ega ka vastupidi: halb puu ei saa kanda head vilja. Niisiis tundub, et evangelist Matteus, tahab siin rõhutada, et omavahel on seotud kitsal teel käimine ja ligimese vajadustele vastamine ning tema eest hoolitsemine. Selline toimimine nõuab kindlasti enam pingutust ja keskendumist kui pelgalt iseenda soovide ja igatsuste täitmine või  liikumine otseteid mööda, ümbritsevaga kohtumata. Juba piiblilugudest näeme, et inimestele on Jeesuse järgimine on kord kergem, kord raskem, ent igal juhul saame sellest rääkida vaid ajaliku elu võtmes, oma inimlikest mõõdupuudest lähtuvalt. Kogu inimese elu, koos kõigega, mis selles sisaldub, on teekond. Igaühe enda teha on, kas see kujuneb palverännuks või millekski muuks. Kui räägime kahest teest, laiast ja kitsast, nii nagu Jeesus seda tegi, siis mulle tundub, et ajalikus maailmas ei ole need teed kaks eraldi või paralleelselt kulgevat teed, vaid need on ühe ja sama tee erinevad osad. Sõltub ju teekonna kulgemine suurel määral ka teekäijast, tema hoiakutest, oskustest, eesmärkidest. Üks kristliku noorteansambli Crux lugudest kannab pealkirja Kristlase tee. Seal öeldakse:

Kui on päikesepaiste ja pilvitu taevas,
sulen silmad ja unustan hetkeks mis vaevas.
Nõnda muretult sammun ja unustan ohud,
kuni komistan, kukun, sest tee peal on lohud.

Ei see kristlase tee pole sile ja sirge
siin on kurve ja kraave, künkaid ja orge.
Siin on ilu ja võlu ja kui vahel väsid,
siis on õpetussõnu ja toetavaid käsi.

Kui on tormine ilm ja vihma kallab
on mu silmad suunatud peamiselt alla.
Igat sammu siis kaalun ettevaatlikult läbi,
kui on eriti raske siis kannab vaid üks vägi.

Äsja kindlalt mul tundus, et kõik on eriti hästi
pisut aega läks mööda ja tee on kui püsti.
Kui on selline tunne, et just kui lahendust pole,
samas kogeda saad, et võidukas oled.

Huvitav on see, et need noored poisid esitavad oma ema kirjutatud lugu, mida võib  vaadata  otsekui ema õnnistus, oma elukogemuse ja usu jagamist, lastele, kes selle vastu võtavad, omaks elavad, sest muidu ei saaks nad seda esitada ja siis maailmale edasi jagavad. 

Jeesus kutsub meid astuma kitsast väravast, ahtale rajale. Võime hetkeks igaüks kujutleda ennast teekäija rolli, missugune  tee see on? Kuidas Sa sellele teele jõudsid? Oli see juhus või kindel valik? Kuidas on sellel astuda?  Millistesse eluolukordadesse on see tee Sind viinud?  Kellega oled oma teekonnal kohtunud või tahaksid edaspidi kohtuda? On see tee kerge või raske astuda? Mis seda mõjutab? Mida võtad sellelt teelt endaga kaasa, millest tahaksid loobuda? Mis on suurim õnnistus, mida oled sellel teel kogenud ja mida tahaksid  teistega jagada? 

Olenemata sellest, kuhu Sa oma mõtetega jõudsid, see oli Sinu teekond ja Sinu tee. Olenemata sellest, kus Sa oma eluteel parasjagu oled, olenemata sellest, kas tee võib liigitada laiaks või kitsaks, vaatamata sellele või pigem selle pärast, meie, inimeste pärast, astub Jeesus Kristus sellel teel igaühe meist kõrval. Ta näitab  teed igavesse ellu ja kutsub sellele astuma. Ta on andnud ennast inimkonna eest ja hüvanguks, Ta on kõik juba teinud, et meie võiksime leida Teda ja Tema läbi igavese elu. Ka täna kõlab kutse: tulge sest kõik on juba valmis. Koputage ja teile avatakse.

Aamen

Õp Kerstin Kask