Sunday, August 13, 2017

Usaldus ja ustavus. Jutlus Kose koguduse sõpruskoguduses Hollolas


Õp Kerstin Kask
Mt 25, 14-30
Armas, Hollola rahvas, mul on hea meel tervitada teid Kose koguduse poolt. Suur tänu selle ühiselt veedetud aja eest siin Soomes, aga ka kõigi nende ühiste aastate eest, mil oleme võinud vastastikku jagada sõprust ja armastust, armastust, mis Jumal on meile kinkinud.
Kord kõndis üks usklik, vaga mees mööda linna tänavat. oma teekonnal kohtas Ta külmetavat ja räbaldunud riietuses last. Oli aru saada, et laps oli üksi ja hulkus sihitult mööda tänavat. Tõenäoliselt ei olnud tal kuhugi minna. On ikka elu küll, mõtles mees endamisi, lapsed külmetavad, neil pole süüa ja riideid selga panna ... Ja keegi ei aita ..... kuhu me niiviisi jõuame? Mehe tee viis läbi pargi, kus ta kohtas  noormeest. Too oli hästi ja moodsalt  riides, ent ent tema ilme oli rusutud ja pilk tühi. Tema kõrval pingil vedelesid tühjaks joodud õllepurk ja peaaegu tühi sigaretikarp. Närviliselt sirutas ta käe viimase sigareti järele ja küsis mööduvalt mehelt tuld. Ei saa siin midagi, aina joote ja laaberdate siin, aga et tööd teeks, seda ei ole, porises mees vihaselt. Need kohtumised ärritasid meest väga, kui tema pahameel oli veidi lahtunud, hakkas ta mõtlema inimeste, nende väärtuste ja elu olu üle. Talle tundus äärmiselt ülekohtune, et Jumal laseb sellel kõigel sündida ja ei sekku. Oma õhtupalves pöördus ta Jumala poole: palun tee midagi, lapsed nälgivad ja külmetavad, noored ei taha tööd teha, päästa ometi maailm hukkaminekust! Sina suudad seda! Mõne aja pärast vastas Jumal mehele: ma olen juba midagi teinud, ma olen loonud sinu.....
Tänase pühapäeva teema on ustavus Jumala andide kasutamisel, see kutsub  arutlema, mis on meie ülesanne siin maailmas.
Jeesuse tähendamissõna kolmest sulasest kõlab esmapilgul ehmatavalt. Iseäranis kolmanda sulase saatus. Tekib küsimus, kas Jumal ei armastagi siis kõiki inimesi, kas arm tuleb siiski välja teenida või on see mõeldud vaid rikastele ja tähtsatele inimestele. Need on head ja vajalikud küsimused, aga viivad siinkohal ummikusse.
Jutluse aluseks oleva teksti mõte avaneb paremini kui vaadata selle laiemat konteksti. Mõistujutt talentidest kuulub tervikusse, mille algus kirjeldab maailma lõpu märke, selle järel jutustab Jeesus mõstujutu heast ja halvast sulasest, kümnest neitsist ning lõpuks meie tänase teksti – sulastele usaldatud rahast. Kõik need lood räägivad sellest, mil viisil avaldub usk Jeesuse järgijate elus. Sellest vaatenurgast lähtudes avab ka kuuldud lugu.
Jutustus kolmest sulasest toob meie ette pildi sellest, kuidas peaksid kristlased siin ajalikus maailmas elama: kasutama kõike, mida nad on Jumalalt saanud vastutustundlikult, hoolitsedes üksteise, koguduse ja kogukonna eest. See on ka üleskutse järjepidevuse kandmiseks.
Tähendamissõnas läheb peremees pikemaks ajaks ära ja jätab oma vara sulaste hoolde. Need teevad sellega, mida oskavad. Kaks neist rakendavad oma oskusi ja kahekordistavad peremehe vara. Kolmas ei tee midagi, varandus lihtsalt seisab ja ootab peremehe naasmist. Sulaste tegevuse tagajärjed on ootuspärased, aktiivsed saavad kiita ja laisk karistada.
Talent oli Uues Testamendis nii mõõtühik kui ka rahaühik. Talentides mõõdeti tavaliselt kulda ja hõbedat. Jeesuse aegses Palestiinas tähendas üks talent umbes 30 kilo. Üks hõbetalent oli 6000 teenarit, kusjuures teenar oli tavaliselt töömehe ühe päeva palk. Seega sulane, kes sai ühe talendi, sai oma hoolde 6000 päeva palga, mille teenimiseks oleks kulunud 16. aastat. Kahe talendi teenimiseks vastavalt 32 ja viie talendi teenimiseks 82. aastat. 
Tänase tähendamissõna saab võtta kokku kahe märksõnaga: usaldus ja ustavus.
Rahasumma, mis isand oma sulastele andis oli kõigi kolme puhul nii suur, et saame rääkida isanda suurest usaldusest oma sulaste vastu. Nõndasamuti usaldab Jumal igaühte meist, oleme maailmas tema käteks ja jalgadeks, silmadeks ja kõrvadeks. Me ei saa oma ülesandeid kellelegi delegeerida, sest igale ühele on neid antud tema suutlikkust mööda. Jumal on usaldanud meie kätte kogu loodu. Meie ülesanne kuulutada evangeeliumit kõigi oma sõnade ja tegudega, vahendada maailmale Jumala armastust, halastust ja õiglust. Meie ülesanne on kanda üksteise koormaid, meie kätte on usaldatud nii maailma majanduslik kui ka kultuuriline toimimine, koguduse ja kogu ühiskonna toimimine – kogu Jumala loodu. 
Usaldusele lisaks on tähendamissõnas oluline roll ustavusel. Talendid anti sulastele kasutamiseks, isand väärtustab vastutustundlikkust, algatusvõimet, loovust ja julgust. Kõik mis oleme saanud Jumalalt on  mõeldud samamoodi, samadel põhimõtetel kasutamiseks. Meie ülesandes ja anded on erinevad nii oma olemuselt kui ulatuselt. Nii nagu tähendamissõnas sulastel, nõnda on ka meist igaühel oma ülesanne Jumala majapidamises. Mõnel suurem ja mõnel väiksem, mõni neist keerulisem ja mõni lihtsam, ent nad kõik on ühtviisi tähtsad selleks, et Jumala poolt loodud maailm püsiks.  Ei ülesandeid ega ka andeid ole vaja võrrelda teiste omadega, peame keskenduda enda omadele ja meile usaldatuga ustavalt ümberkäima. Meile antud talendid ei ole mõeldud peitmiseks, vaka all hoidmiseks, vaid kasutamiseks. Talendid on antud meie kätte kindla eesmärgiga, et teeksime head üksteisele ja ehitaksime ühist elu. Meid on loodud toimima loovalt, julgesti ja rõõmsal meele. Kui me oma talente nõnda kasutame, siis need mitmekordistuvad. 
Igavikulisest vaatenurgast on kogu maine heaolu ajutine ja kaduv, ent see on kadumatu ja igavikulise teenistuses. Meile usaldatud kapitali tuleb kasutada ligimese hüvanguks, siis on see nii öelda jätkusuutlik ja õigesti investeeritud Jumala and. Armastus teeb kaduvast kadumatu. Jagagem siis seda armastust, mis meile on osaks saanud, et ka need, kes seda veel ei ole ära tundnud võiksid lubada oma ellu Jumala suurima anni – armastuse.
Jumal on usaldanud meid, ent usaldus Jumala vastu on see, mis meid kannab, kannab ka siis kui me mõnikord kahtlusehetkel küsime endalt, mis on siis see minu ülesanne siin ilmas? Mis on see, mida ma pean tegema? Kuidas käituma? Usalduse nagu ka armastuse kohta võib öelda, et jagades see ei kahane, vaid kasvab. Samas võib usalduse kohta öelda ka president Lennart Meri kombel:  Usaldus ei ole kaasavara, mida on kogutud sukasäärde, kuni see on saanud täis. Usaldust tuleb igal jumalahommikul uuendada, päevast päeva taastada, kasvatada nagu kapitali ja hoida nagu algkapitali.
Kui meie usaldus Jumala vastu on tugev, suudame olla talle ustavad. Tänases keelepruugis haakub sellega ehk ka sõna lojaalsus, mis minu jaoks tähendab ühiste väärtuste ja eesmärgi jagamist ning nende nimel töötamist. Olles Jumala andide kasutajad, tema majapidajad oleme kutsutud osaks Tema loomistööst,  kaastöölisteks Tema eesmärkide ellu- ja täideviimisel.
Head kirikulised, küsigem täna enestelt, mis on minu annid, mida ma olen Jumalalt kingituseks saanud ja millega ta on kutsunud mind oma riigi, oma majapidamise heaks tegutsema? Otsigem need välja ja jagagem neid ligimesega, ainult nii saame vääriliselt vastata Jumala kutsele.

Sunday, August 6, 2017

Kristlase tee. Jutlus 9. pühapäeval pärast nelipüha




Jeesus ütles:
„Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.”  (Mt 7, 12-13).

Head kirikulised, küllap nii mõnigi teist on kuulnud ka eesti keeles kasutusel olnud või olevat väljendit laiale teele minema, mis tõenäoliselt on alguse saanud ajal, mil lugema õppimiseks kasutati Piiblit ja see oli tihti üks vähestest raamatutest, mis peres olemas oli.   Laiale teele minema tähendab kõige laiemas mõttes  kõlbmatut, valet või ebaväärikat, küllap ka jumalatut eluviisi. Justnimelt eluviisi, mitte üksikuid ekslikke tegusid. Inimene, kelle kohta nõnda öeldi, oli arvatud teisejärguliste hulka, temaga läbikäimist välditi otsekui kartuses, et ta teisi oma eluviisiga nii öelda nakatada võiks.
Tänase pühapäeva teema on tõde ja eksitus. Nii kuuldud epistel kui ka Vana Testamendi kirjakoht toovad meieni olukorra, kus osa inimestest on pöördunud ebajumalate poole, otsides abi ja toetust neilt, austades ja ülistades neid ning ohverdades neile.  Tänane evangeelium kuulub Jeesuse Mäejutlusse ning toob meie ette valikud: laia ja kitsa värava, laia ja ahta tee. 

Kahest teest, millest üks on õige ja viib ellu ning teine halb, mis toob hävingu ja surma, räägitakse ka Vanas Testamendis. Näiteks 1. psalmist loeme: Issand tunneb õigete teed; aga õelate tee läheb hukka.
Vajadusest ja võimalusest valida kirjutatakse 5. Ms raamatus: ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse. Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada, armastades Issandat, oma Jumalat, kuulates tema häält ja hoidudes tema poole!

 Jeesus näitab meile head valikuvarianti, jätmata osutamata ka halvale. Ta kutsub sisenema kitsast väravast ja kõndima ahtal teel, mis viib ellu. Piibli algkeelest kreeka keelest tõlkides, on üheks laia tee tõlke versiooniks raskesti läbitav tee. 

Meie tänasele kirjakohale  eelneb vahetult kristluse kuldseks reegliks nimetatav õpetus:  Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele! See ongi Seadus ja Prohvetid. Kohe tänase teksti järel aga hoiatab Jeesus valeprohvetite meelevalda sattumise eest, viidates taas tegudele ja nende tagajärgedele, öeldes, et puud tuntakse tema viljadest, hea puu ei saa kanda halba vilja ega ka vastupidi: halb puu ei saa kanda head vilja. Niisiis tundub, et evangelist Matteus, tahab siin rõhutada, et omavahel on seotud kitsal teel käimine ja ligimese vajadustele vastamine ning tema eest hoolitsemine. Selline toimimine nõuab kindlasti enam pingutust ja keskendumist kui pelgalt iseenda soovide ja igatsuste täitmine või  liikumine otseteid mööda, ümbritsevaga kohtumata. Juba piiblilugudest näeme, et inimestele on Jeesuse järgimine on kord kergem, kord raskem, ent igal juhul saame sellest rääkida vaid ajaliku elu võtmes, oma inimlikest mõõdupuudest lähtuvalt. Kogu inimese elu, koos kõigega, mis selles sisaldub, on teekond. Igaühe enda teha on, kas see kujuneb palverännuks või millekski muuks. Kui räägime kahest teest, laiast ja kitsast, nii nagu Jeesus seda tegi, siis mulle tundub, et ajalikus maailmas ei ole need teed kaks eraldi või paralleelselt kulgevat teed, vaid need on ühe ja sama tee erinevad osad. Sõltub ju teekonna kulgemine suurel määral ka teekäijast, tema hoiakutest, oskustest, eesmärkidest. Üks kristliku noorteansambli Crux lugudest kannab pealkirja Kristlase tee. Seal öeldakse:

Kui on päikesepaiste ja pilvitu taevas,
sulen silmad ja unustan hetkeks mis vaevas.
Nõnda muretult sammun ja unustan ohud,
kuni komistan, kukun, sest tee peal on lohud.

Ei see kristlase tee pole sile ja sirge
siin on kurve ja kraave, künkaid ja orge.
Siin on ilu ja võlu ja kui vahel väsid,
siis on õpetussõnu ja toetavaid käsi.

Kui on tormine ilm ja vihma kallab
on mu silmad suunatud peamiselt alla.
Igat sammu siis kaalun ettevaatlikult läbi,
kui on eriti raske siis kannab vaid üks vägi.

Äsja kindlalt mul tundus, et kõik on eriti hästi
pisut aega läks mööda ja tee on kui püsti.
Kui on selline tunne, et just kui lahendust pole,
samas kogeda saad, et võidukas oled.

Huvitav on see, et need noored poisid esitavad oma ema kirjutatud lugu, mida võib  vaadata  otsekui ema õnnistus, oma elukogemuse ja usu jagamist, lastele, kes selle vastu võtavad, omaks elavad, sest muidu ei saaks nad seda esitada ja siis maailmale edasi jagavad. 

Jeesus kutsub meid astuma kitsast väravast, ahtale rajale. Võime hetkeks igaüks kujutleda ennast teekäija rolli, missugune  tee see on? Kuidas Sa sellele teele jõudsid? Oli see juhus või kindel valik? Kuidas on sellel astuda?  Millistesse eluolukordadesse on see tee Sind viinud?  Kellega oled oma teekonnal kohtunud või tahaksid edaspidi kohtuda? On see tee kerge või raske astuda? Mis seda mõjutab? Mida võtad sellelt teelt endaga kaasa, millest tahaksid loobuda? Mis on suurim õnnistus, mida oled sellel teel kogenud ja mida tahaksid  teistega jagada? 

Olenemata sellest, kuhu Sa oma mõtetega jõudsid, see oli Sinu teekond ja Sinu tee. Olenemata sellest, kus Sa oma eluteel parasjagu oled, olenemata sellest, kas tee võib liigitada laiaks või kitsaks, vaatamata sellele või pigem selle pärast, meie, inimeste pärast, astub Jeesus Kristus sellel teel igaühe meist kõrval. Ta näitab  teed igavesse ellu ja kutsub sellele astuma. Ta on andnud ennast inimkonna eest ja hüvanguks, Ta on kõik juba teinud, et meie võiksime leida Teda ja Tema läbi igavese elu. Ka täna kõlab kutse: tulge sest kõik on juba valmis. Koputage ja teile avatakse.

Aamen

Õp Kerstin Kask 


Monday, July 10, 2017

Jutlus 5. pühapäeval pärast nelipüha

Jutlus Jh 8, 2-7 tekstile.

Nädalasalm: Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust. Gl 6,1.

Kuid koidu ajal tuli ta tagasi pühakotta ning kogu rahvas tuli tema juurde ning ta istus ja õpetas neid. Aga kirjatundjad ja variserid tõid abielurikkumiselt tabatud naise, panid ta keskele seisma ja ütlesid Jeesusele: „Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt. Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?” Aga seda nad ütlesid teda proovile pannes, et nad saaksid teda süüdistada. Jeesus kummardus ja kirjutas sõrmega maa peale. Aga kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!”

Armsad õed-vennad Kristuses! Johann Christoph Arnoldi raamat “Andeksandmise unustatud kunst”, eesti keeles 2002 aastal kirjastus “Logose” väljaandena, viitab vähemalt poolesajale maailma eri paigust, rahvusest ja usundist inimeste andestamise juhtumile. Mõistus jääb selle raamatu lugemisel jänni, mõni lugu on nii kole, et võimatu on saada aru, kust võetakse jõud anda andeks, vaadata silma kellelegi oma lähedase mõrvarile, vägistajale … ja näha ka nendes silmades igatsust, valu, ootust ja lootust. Näha rohkem kui seda müüri, mis on ehitatud inimese poolt enda ja teiste vahele. Müür, mida võime nimetada hirmuks, pettumiseks, väljaheidetuseks, põlgamiseks. Kogu selle raamatu ja paljude sarnaste lugude traagika on selles, et nägemaõppimiseks peab inimene enne tundma sedasama valu, mis on viinud kellegi sinnamaale, et ta enam ei mõista täpselt mida ta teeb. Ka kõige jõledamate Johann Christop Arnoldi raamatu lugude lõpplahenduseks on andeksandmisest vallanduv kergus ja helgus nõnda, et lugeja ei jää kinni jõledustesse vaid saab osa vabanemisega kaasas käivast valgusest.
Jeesuse ja patustanud naise lugu Johannese evangeeliumis võib näha samas valguses, samadelt eeldustelt, millest just oli juttu. Jeesus tunneb inimese valu ja hingehäda. Ta on selleks küllalt näinud, lapsepõlves Egiptusesse põgenedes ja naastes, oma rahvast jälgides kui ta virgus suureks, nähes peidetud viha okupantide suhtes, nähes viletsust rahva vaesemates kihtides ning kadeduse ussi, kümblemist jõukuses ning igavusevirvendust, nähes erinevaid parteisid omavahel rivaalitsemas ja rahvast hullutamas ja veel paljusid igapäevaseiku, milles kirjutatakse rahva hingeraamatut. Nägi ka seda, et naisterahvas polnud patriarhaalse arusaama ja seaduste järgi päris inimene (kuid noisse tekstidesse ei ole võimalik sisse lugeda ka feministlikke arusaamu), see mõtteviis on säilinud veel indo-euroopa keeltes, kus inimene ja mees on samatähenduslikud, naine aga inimesele abiks või kaaslaseks tehtu. Ka Jeesuse aegses juuda ühiskonnas võimutses ühiskonnas mees, kuigi abileuseadused andsid naisele koduseinte vahel küllaltki suured õigused. Sellepärast ei kuule me siinses loos midagi patustanud mehest, teisest poolest – ega saanud ju üksi abieluseadust rikkuda. Käsk, mis VT arusaamade kohaselt puudutas teise mehe omandit, ja selle eest karistati tavaliselt surmaga mõlemat rikkujat. Nõnda on ka paljudes teiste Vana-Ida riikide seadustes.
Kirjatundjad ja variserid, kes abielurikkumiselt tabatud naise toovad, pole sugugi kombluse ja perekonna au nimel tegutsemas. Selliseid juhtumeid võis suurte pühade ajal tulla sageli ette. Kui mõelda, et seitse ja pool päeva kestev pidutsemine ei vii kõrvalekalleteni argimoraalist, siis oleks see ennatlik. Nende eesmärgiks on Jeesus vahele võtta, kahandada ta populaarsust rahva silmis, halvustada teda Rooma võimude ees. Suurkohtul ei olnud Rooma seaduste järgi sel ajal õigust surmaotsust täide viia, nad püüdlevad Jeesust kallutada kas ustava Vana Testamendi käsutäitmise-, mis õhutaks rahvast Rooma seaduste vastu, või liberaalsuse poole, kus abielurikkumist karistamata jättes pälvitakse juuda ühiskonna käsuvagade pahameel. Mõlemal puhul oleks variserid ja saduserid suurkohtust olnud võitjad.
Jeesus näeb ka saduseride ja variseride südamesse. Ta näeb ka naist, kes on hirmul, kes on vastu tahtmist kistud rambivalgusesse pärast nõrkushetke. Lahendus on jumalikul kõrgusel, Jeesus ütleb: Visaku esimesena kiviga see, kes ei ole pattu teinud. Siin evangelist ei täpsusta, kas on mõeldud abielurikkumise pattu või pattu üldiselt. Abielurikkumise pattu silmas pidades oleks tulemus jahmatav kui me ei arvestaks, et juba juudalaste seadusepärimus lisas otsesele abielurikkumisele samaväärseks kellegi ihaldamise mõttes – millele viitab ka Jeesus Mäejutluses: “Te olete kuulnud, et on öeldud: Sa ei tohi abielu rikkuda! Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades ,on oma südames temaga juba abielu rikkunud. Ja lisab väga karmilt kõlava: Kui su parem silma ajab sind patustama, siis kisu ta välja ja heida minema, sest sulle on kasulikum kaotada üks osa kehast kui lasta kogu keha heita põrgusse.” Igal juhul lähevad kõik süüdistajad laiali, igaüks on saanud heita pilku endasse ja näinud seal valgustkartvaid alasid. Jeesus ei ütle naise kohta “ei” ega “ja”, ta ei lasku must-valge maailmakäsitluse ühele ega teisele poole. Jeesus teostab jumalikku õigust, mis haarab musta ja valget ja ühendab need jumalikku saladusse. Variserid ja saduserid ei saa lahkuda võidukalt, et minna kaebama Rooma võimudele, ega saa nad võidukalt pöörduda rahva poole – näete!, nad lahkuvad võidukalt jumalikus mõttes, nende hinge on pandud uue-, armuseaduse juuretis, mis hakkab neis kasvatama uue ajastu inimest, inimest, kelleni ei pürginud ükski Vana Seaduse ajastu inimene, isegi Ristija Johannes mitte. Samamoodi võidukalt lahkus ka naine, võib ka olla, et Jeesus ei pidanud lisama manitsust: Mine, ja ära tee enam pattu!, vaid võidutses hämmastunud inimese vaikus, ja kusagil sügavas sisemuses avanemine jumalariigile, kus ei mõisteta kedagi surma vaid ellu...

Saturday, June 24, 2017

Jaanipäeva jutlus

Jutlus RISTIJA JOHANNESE e jaanipäeval Mt 11, 7-11 tekstile (2007).

Kui siis need olid läinud, hakkas Jeesus rahvahulkadele kõnelema Johannesest: „Mida te tahtsite näha, kui läksite kõrbe? Kas tuules kõikuvat roogu? Või mida te tahtsite näha, kui läksite välja? Kas pehme riidega rüütatud inimest? Ennäe, pehme riide kandjad on kuningakodades. Või miks te läksite välja? Kas vaatama prohvetit? Jah, ma ütlen teile, hoopis enamat kui prohvetit! Tema ongi see, kellest on kirjutatud: Vaata, ma saadan sinu eele oma käskjala, kes tasandab sinu tee su ees. Tõesti, ma ütlen teile, naisest sündinute seast ei ole tõusnud suuremat Ristija Johannesest, aga väikseim taevariigis on suurem temast. 
 
Armsad õed-vennad Kristuses!
Jaanipäevale mõeldes, sellele eelnevale jaaniõhtule, lõkketuledele, peomeeleolule, rahvahulkadele jne tekib küsimus, mis on selleks allhoovuseks, mis haarab nii suuri inimhulki, toob nad kokku, paneb tegutsema ühtmoodi? Kas tulekultus, selle puhastava riitusega, nagu mitmes raadiosaates enne jaanipäeva selgitati; kas lemblemine selle ürgses hieros gamose mõttes – ühispulmana pööripäeva aegu viljakuse tagamiseks; soovist liha süüa, nagu ironiseerib Andrus Kivirähk oma viimatiilmunud romaanis “Mees, kes teadis ussisõnu”, kus vanade kommete juurde jäänud metsarahvas sööb ohjeldamatult metsloomade liha, hankides seda lihtsal viisil – ussisõnu tundes kutsutakse loom laanest, see langeb põlvili ja laseb endale otsa peale teha. Või on ajendiks vajadus kommunikatsiooni, suhtlemise järele; rituaalide ja pühaduse järele? Või on kõik lihtsalt vajadus “meelt lahutada”, mõiste, millega tähistatakse koguni üht kaasaega iseloomustavat tööstusharu – meelelahutustööstus. Mõiste ise on ju sarkastiline: meele lahutamine on ju eksitamine – midagi ei panda kokku, ei looda, ei ehitata, vaid lahutatakse, võetakse koost lahti. Oleme varemalt rääkinud sellest, et nt Iisraelile ja käsuseadusele polnud tundmatu pidada pühasid – suured aastapühad pidid käsu järgi kestma seitse ja pool päeva; ja kui sel perioodil ka meel lahutati, siis hiljem pandi see seadusega uuesti kokku.
Jeesuse küsimused: Mida te tahtsite näha, kui läksite kõrbe?, on ehk sama alatooniga: kas kogu juudamaa kokkujooksmine oli samuti tarve meelt lahutada, näha imemeest ja saada sel moel tema pühadusest osa, et koju minnes rääkida – ka mina nägin! Jeesus viitab hoopis olulisemale: Tema ongi see, kellest on kirjutatud: Vaata, ma saadan sinu eele oma käskjala, kes tasandab tee su ees. Prohveti sõnadega: Hüüdja hääl on kõrbes. Tee tehakse läbi tühermaa, läbi kõrbe – mis semiitlikus arusaamas tähendab ka surma. Läbi Iisraeli kulgesid põhilised suurteed põhjast lõunasse ja vastupidi, rannikuäärset nimetatigi “kuningateeks”, kus läbi aastatuhandete olid liikunud valitsejad ja kuningad, maksukogujad ja sõnumitoojad, kuid nad ei muutnud ühiskonna palet selliseks nagu oli kõigi südamesoov. Sellepärast kuulutasid VT prohvetid messia tulekust, kes valib sootuks teise tee, teise mooduse uue ajastu toomiseks. Johannes on teevalmistaja, ta elab põhiliselt kõrbes, Jordanist ida poole. Samuti elasid kõrbes Qumrani kloostri asukad – Jeruusalemmast lahkunud vagad, kes nähes mandumist ja moraalset pehmust, läksid samuti prohvetite sõnumi kohaselt messiale teed valmistama, looma puhast ja õigete kogudust, et messial oleks kuhu tulla. Qumranlased kasutasid rituaalset puhastuspesemist, et olla nn “taevased pruudid” messijale – see oli tähtsaimaid riituseid kloostris. Ristija võis nooruspõlves nendega kokku puutuda, qumranlased võtsid enese juurde orbusid ja leidlapsi. Tuletagem meelde, et Johannes sünnib kui ta isa ja ema on juba üsna eakad – sarnane lugu VT Iisaki sünnile.
Ristija kuulutus ja rituaalne vettekastmine olid siiski teise tähendusega: “ristiti” neid, kes olid valmis meelt parandama (mõiste mis rõhutab sootuks muud “meele lahutamisest”) ühe korra, nõnda valmistades ette uut õukonda tuleva messija jaoks. Jeesus kuulus pikka aega Johannese lähikonda ja alguses peetakse teda Johannese jüngriks. Kui Johannes vangistatakse asub Jeesus avalikult tegutsema, kuid tema sõnum on teistsugune: ta ei kanna kaamelikarvust riideid, ta ei ole erak, ta sööb ja joob, ta liigub rahva hulgas, õpetab neid, ravitseb jne. Sellepärast on Johannes segaduses: kas ta on olnud tee valmistaja? Omas käreduses, tões ja õiguses, mis viis ta vangikongi ja hiljem surma. Johannes on segaduses, kuid Jeesus ei vasta talle “jah” ega “ei”, vaid VT prohvetite kuulutuse sõnadega, mis viitavad ka Jeesuse tegevusele: pimedad näevad jälle, jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks, kurdid kuulevad, surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse rõõmusõnumit. Ristija on suurim eelnenutest, sest ta on seisnud nii ligi sellele, kes tulema pidi, kuid ta ei tundnud teda siiski ära. See pole kohtuotsus, sest ka Jeesuse õpilased ei tunne teda enne kui on seisnud risti jalamil, kui on põgenenud ja nende sisimasse jäi vaid tühjus – kõrb kui kasutame piibellikku kujundit. Kõrbed jäävad Iisraelist põhiliselt ida poole, kõrb tähendab enamasti surma, kuid idast tõuseb ka päike: ladina sentensina tuntud ex oriente lux – idast tõuseb valgus. Messias tuleb läbi surma ja ülestõusmise, sootuks teiselt poolt kui seni mistahes valitseja ja kuningas, kõrbe teed kaudu – risti teed kaudu, mis on juutidele jõledus ja paganatele narrus, kui kasutada apostel Pauluse sõnastust. “Väikseim taevariigis on suurem temast,” ütleb Jeesus nende kohta, kes on uue ajastu ja selle tooja ära tundnud. Ära tundnud leiva murdmises ja sõna seletamises, ristis ja ülestõusmises, uues südames, kus käsk on südame laudadel ja jumalatundmine samuti. Aamen.

Sunday, June 4, 2017

Nelipühade jutlus Pickwa Miikaeli kabelis




„Jeesus ütleb: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde. Kes mind ei armasta, ei pea mu sõnu. Ja sõna, mida te kuulete, ei ole minu, vaid Isa sõna, kes minu on saatnud. Seda ma olen teile rääkinud teie juures viibides. Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud. Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! Te kuulsite, et ma ütlesin teile: „Ma lähen ära ja tulen tagasi teie juurde. Kui te mind armastate, küll te siis rõõmustate, et ma lähen Isa juurde, sest Isa on suurem kui mina.“ Ja nüüd ma olen teile seda öelnud, enne kui see sünnib, et te usuksite, kui see sünnib““ (Jh 14:23–29).



… ja nüüd on see sündinud, oleme läbi Kristuse tulemise, sündimise, ilmumise, kannatuste, ülestõusmise ja taevaminemisega seotud pühade jõudnud Nelipühani. Pühani, mil Püha Vaimu kaudu sai inimestele tajutavaks Jumala ligiolu, hool ja osadus oma rahvaga. Saame öelda, et nõnda sündis kristlik kirik – Jumala vaimu varal sündinud osadus Jumala ja inimese ning inimese ja inimese vahel. See side, see osadus puudutab sind ja mind, meie eelkäijaid ja meie järel tulijaid. Seega võime tänasel päeval kõik ennast sünnipäeva lapseks pidada. Sünnipäevadel peetakse tihti kõnesid, meenutatakse olulisi hetki sünnipäevalapse elukäigust ning jagatakse häid soove ning mõtteid ja sihte tulevikuks. Sünnipäevalapse jaoks on uue eluaasta algus sarnane aastavahetusega, mil julgetakse unistada muutustest ja tehakse lennukaid plaane, antakse suuri lubadusi nende plaanide ellu viimiseks, püütakse vabaneda üleliigsest ning võetakse mõnigi kord vastu elumuutvaid otsuseid. Niisugused, nii-öelda uued algused, toovad kaasa värskust ja inspiratsiooni, pesevad, otsekui esimene soe kevadvihm, tolmu vanalt väärtuslikult ning äratavad selle uuele elule. Luuletaja Juhan Viiding on kord kirjutanud:
Ma vaatan kõigi nende inimeste ja asjade peale ja ma unustan ennast vaatama.
Loodus on huvitav asi,
talle nagu ei läheks see üldse korda mida meie temast arvame.
Kui vihma sajab,
sajab ta kõigi peale,
sajab kurja inimese ja hea inimese peale,
anderikka inimese ja teistsuguse inimese peale.
Päike paistab kõigi inimeste peale,
pimedate ja nägijate peale.

Tänase Nelipüha jutluse aluseks olev evangeeliumi tekst pärineb Jeesuse lahkumiskõnest jüngritele, ent seda võib sama hästi pidada ka sünnipäevakõneks kristlikule kirikule ja selle liikmetele. See pakub inspiratsiooni ja uut jõudu, puhastab ja paneb kasvama igaühe.
Lahkumiskõnes püüab Õpetaja oma õpilasi eelseisvateks sündmusteks ette valmistada. Peagi on jüngrite elus saabumas täiesti uus olukord ning Jeesus püüab neid saata uutele radadele, kohtuma uute väljakutsete ja ülesannetega nii, et neil ikka igaks elujuhtumiks korralik varustus kaasas oleks. Ühelt poolt, püüab Ta, hea õpetaja kombel, peagi teistsugusesse, uusi kohustusi ja rolle, suuremat iseseisvust ja vastutust nõudvasse olukorda sattuvatele õpilastele jagada viimaseid õpetussõnu, neid julgustada, võtta kokku seni kõneldu ja tuua välja olulisim: „Ma lähen ära ja tulen tagasi teie juurde. Kui te mind armastate, küll te siis rõõmustate, et ma lähen Isa juurde, sest Isa on suurem kui mina.
Ja nüüd ma olen teile seda öelnud, enne kui see sünnib, et te usuksite, kui see sünnib.“
Teiselt poolt proovib Ta pakkuda turvatunnet, asetada tundmatusse ja uude olukorda astujatele otsekui pehmed padjad ümber, et nad julgeksid oma teed minna, uusi väljakutseid vastu võtta, kartmata üksindust ja toimetulematust: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde.“ Jeesus annab oma õpilastele mõista, et kuigi peagi ei ole olukord enam endine ja harjumuspärane, ta ei viibi päevast päeva füüsiliselt nende juures. Kui püüame end mõelda nelipühasündmuse aega, sattume olukorda, kus Jeesuse taevaminek on äsja toimunud, jüngrid on jäänud omapäi, ilma õpetajast, kes seni juhtis ja otsustas nende ühiste igapäevaseid tegemiste üle, ent ometi on põhjust selle üle pigem rõõmustada, sest Jumal hoolitseb kõige eest ta kingib Lohutaja, Püha Vaimu, kelle kaudu Ta annab uue elu ja on toeks igale inimesele, kristlikule kirikule, nii nagu kord nelipühipäeval – kristliku kiriku sünnipäeval.

Tänases Piibli tekstis julgustab Jeesus oma õpilasi, kes peavad Temast maha jääma ning maiste rõõmude ja muredega iseseisvalt kohtuma ning nendega toime tulema. Ka siis toimusid muutused, mis puudutasid inimeste elukorraldust, aga ka nende eksistentsiga seotud küsimusi, mis omakorda sundisid küsima, kuidas edasi, millest kinni hoida, millel minna lasta. Nii nagu jüngrid toona, nõnda ei ole ka tänased kristlased jäetud üksikute kõrtena tormituultega võitlema. Ka meile kehtib lubadus, et Jumal elab meie juures, kingib meile oma armastuse ning saadab oma Vaimu meid õpetama ja lohutama. Niisugune tõotus, niisugune varustatus rajab teed ligimesearmastusele, annab jõudu ja vastupidavust kõndida ligimese kõrval, vastata ühiskonna vajadustele – jagada Jumala armastust, mis meile on osaks saanud, kartmata seejuures Jumala radadelt kõrvale kalduda, kartmata kaotada
oma kristlikku identiteeti või midagi ristiusu tuumast. Pigem vastupidi, niisugune suhe ligimese ja Jumalaga võimaldab meil kogeda ja jagada rahu, mille kingib meile Jumal oma Vaimu kaudu. Palugem tänasel Nelipühal selle Vaimu ligiolu ristikirikule ja igale selle liikmele, võiksime olla Jumala armastuse, rahu, lohutuse ja loovuse kandjad maailmas. Aamen.