Sunday, November 27, 2011

Katke 1. advendi jutlusest

Üks inimene rääkis loo, kuidas ta reisil Šotimaale peatus ühel õhtul kuulsal mereäärsel kaljul, mis oli tuntud sealt avaneva suurepärase vaate poolest Eriliselt kuulsad olid sealsed päikeseloojangud. Temagi läks sinna loojuvat päikest vaatama ja jälgis imetlusega valguse ja värvide mängu taevas ja selle peegeldust merel. Samasse paika oli looduse vaatemängu tulnud imetlema üks vanem abielupaar koos ühe mehega, kes paistis olevat nende poeg. Abielupaar seisis auto oma kõrval ja vaatas merele, noorem mees autost välja ei tulnud, ta paistis olevat haige, raskelt haige. Ta oli poollamas asendis auto tagaistmel ja ta pea oli vajunud rinnale, aga ta oli ärkvel. Kui päikeseloojang jõudis oma kuldse ja purpuri värvi- ja valgusemängu kulminatsiooni, istus abielupaar autosse, kahele poole seda nooremat meest. Mees ja naine tõstsid jõuetu mehe sirgelt istuma ja tõstsid kumbki oma käega toetades ta pea üles, et ta näeks toimuvat. Too inimene, kes oli seal jälgimas päikeseloojangut ja silmanurgast neid kolme ütles, et tol hetkel ta mõistis, et Kristus tuleb kord oma kirkuses, iga looduse valgusmäng, iga päikesetõus ja loojang on ta tulemise kirkuse peegeldus, aga tema tuleku saladus peegeldub kõige selgemalt siin maailmas armastuses, mis tuleb inimese juurde tema nõrkuses ja puuduses.
Mulle tundub, et me oleme kõik vahel sama jõuetud, nõrgad nagu too mees seal Šotimaa kaljupealsel. Me ei jaksa tõsta oma pead üles ja vaadata Tema poole, kes tuleb. Aga me saame üksteist toetada ja julgustada, nö. tõsta üksteise pead, et me näeksime Kristuse tuleku saladust.
Ps 24:7 
Teie, väravad,
tõstke oma pead,
ja teie, igavesed uksed,
saage kõrgeks,
et aukuningas saaks sisse tulla!
 

Ettevalmistused advendiks


 
Meie kirikus on kanged mehed! Kui nad võtavad nõuks jõulurõõmu tuua, siis ka toovad. Heidavad sel ajal kõrvale kõik muud tegemised ja teenivad rõõmuga Issandat! Kirikusse oli vaja kuusk tuua. Kõigepealt leiti sobiv puu, seejärel sobivad tööriistad. Muuhulgas pandi paika ka pool ilmaelu, siis saeti puu maha. Lageda taeva all ei tundunudki ta nii suur olevat.
Aga siis pidi jõulupuu kiriku peauksest sisse mahtuma. Kas ikka mahub?
Mahtus!
Ega midagi, kuusele jalg alla ja ees seisab järgmine katsumus. Puu peab püsti saama, aga ta paistab paisuvat üha pikemaks ja laiemaks.
Kuid seegi ülesanne sai Kose kiriku kangete meeste poolt täidetud.
Nüüd tekkis altari ette ja (taeva)redelite vahele nobedate näppude ring, kes jõulutuled lahti harutas.
Ja viimaks Jumalale auks need kuuse otsa riputas.
Juba samal õhtul, 1. advendi eelõhtul (juudi kombe kohaselt ja vana eesti kombe kohaselt on eelõhtu sama oluline kui järgnev päev) tuli Kose kihelkonna rahvas kirikusse advendiküünalt süütama. Küll oli siis hää selle kuuse all ja kirikuvõlvide all ja Issanda õnnistuse all laulda. Pärast viidi kiriku altarilt võetud tuli pika vonkleva jaaniussikeste protsessioonina tähevalge taeva all Kose keskele, kus kuulutati üheskoos välja jõulurahu.

Alguses oli sõna...

Kui ma oleksin munk Martinus ühest keskaja kloostrist, istuksin praegu hanesulg käes kloostri raamatukogus ja täheldaksin tulevaste põlvede tarvis üles tänaseid sündmuseid. Aga seda ma pole. Tegutsen hoopis ühes kaasaja kirikus ja sõrmed libisevad hinnalise paberi asemel üle plastmassist klaviatuuri ja sõnad ilmuvad helendavale ekraanile. Kui palju erinev saab olema kirjapandu, eks seda ole näha. Tähthaaval ja pilthaaval saavad siia üles riputatud mõned päevad Kose koguduse elust. On esimene advendipühapäev AD 2011.