Tuesday, January 31, 2012

Pasunad hüüavad


Pasunad hüüavad pastoraadis igapühapäevaõhtustel proovidel. Nad kõlavad hästi! Tuleval pühapäeval teenivad nad kaasa Tallinna Jaani kirikus toimuval Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas (end Leuenbergi kirikuosaduse) pidulikul jumalateenistusel.  

Saturday, January 28, 2012

Personaalraamatud tulid koju

Sellest ajast on nüüd juba hulk vett piki Pirita jõge merre voolanud, kui me Kose koguduse kolm räbaldunud personaalraamatut Tartusse saatsime lootuses need ühel heal päeval restaureerituna tagasi saada. Töö oli suur, mis nende raamatutega teha tuli ja samuti ka summa, mis töötegemiseks kulus. Kuid Jumala abiga, projektirahadega ja annetajate abiga sai see viimaks võimalikuks. Pakasest paukuval talvepäeval sõitsime tegusa tuumikuga Emajõe Ateenasse, kus pr. Ene Sarap avas meile "Mandragora" uksed ehk raamatute restaureerimise tagakambrid.

Sealsamas said pidulikult üle antud-vastu võetud Kose kirikuraamatud, vastutasuks jäid kolm kollast lilleõit. Ja päike kuldas päeva.
Mandragora kutsus me kaasasolnud jõnglasi tulevikus valima raamatu restauraatori elukutset. Jõnglased paistsid väljakutsest üpris huvitatud olema ning palusid mälestuseks tükikest jaapani paberit mida raamatulehtede ravimisel tarvitatakse.




Raamatud kui lapsukesed õrnalt kasti pakitud astusime kargesse talvepäeva ja olime õnnelikud, sest taas oli üks ime sündinud.








 Kui juba Tartusse sai tuldud, külastasime ka Ahhaa teaduskeskust. Üsna ootamatult mõjus teadusteater, kus demonstreeriti ohtlikke aineid ja tulekahju põhjuseid ning muuhulgas kasutati eriefektidena ... põlevat raamatut.


Aga sellest hoolimata oli see taas üks imeilus päev, mille eest oleme Pühale Kolmainule ütlemata tänulikud!



Kui koju jõudsime, ja koguduse vanaemad nägid muutust, mille vanad kirikuraamatud olid läbi teinud, ütlesid prouad ohates: "Kui meiegi nõnda siledaks saaksime..." Kuid koguduse raudvara meeldib meile just sellistena nagu nad on.

Monday, January 23, 2012

23. jaanuar

2 Kr 1:3-7

Kas Sinu elus on praegu hea aeg või halb aeg? Oled Sa pigem õnnelik või pigem õnnetu?

Samal ajal, kui meid toob kirikusse kokku ühine usk, kogunevad paljud inimesed hoopis mujal ja hoopis teistel asjaoludel. Paljud peavad parimaks pühapäeva ajaveetmisvormiks ja kogunemiskohaks basseini või poodi, spordi- või kinosaali. Paljud istuvad kodus teleka ees. Ühendavaks lüliks saab meelelahutus või lõõgastus. Paljud ei taha aga pühapäeval kedagi näha ja ühendavaks ajsaoluks saab üksindus. Mõned on aga lastega mäe peal kelgutamas.

Lastele üldiselt meeldib kelgutada. Mingis vanuses hakkad vaatama, et mis mõte sel on. Ronivad muudkui mäest üles, istuvad kelgu peale ja tuhisevad alla, et siis jälle ronida üles. Ikka üles ja alla.

Kui Su elu oleks mägi, kas oleksid Sina hetkel selle mäe harjal või jalamil? Või hoopis kusagil keskel, kindlal tasasel pinnal ja vaatad rahulikult omaette naeratades, kuidas meeletud ronivad üles või kihutavad alla.

Apostel Paulus räägib ka täna vastakatest asjadest – kannatustest ja julgustusest. Mõlemad kuuluvad elu juurde. Tuletan meelde üht lugu Anthony de Mello raamatust „Sadhana Jumala juurde“, mis räägib Hiina talupojast, kellel oli maa harimiseks vana hobune. Ühel päeval jooksis hobune mägedesse ja kui naabrid vanamehele õnnetuse puhul kaasa tundsid, vastas ta: „Õnnetus? Õnn? Kes teab?“ Nädala pärast tuli hobune tagasi, kaasas metshobusekari, ja nüüd õnnitlesid naabrid talupoega õnne puhul. Tema vastas: „Õnn? Õnnetus? Kes teab?“ Siis püüdis talupoja poeg üht metsikut hobust taltsutada, kuid kukkus hobuse seljast maha ja murdis jalaluu.
Kõik pidasid seda õnnetuseks. Aga mitte talupoeg, kes kordas: „Õnn? Õnnetus? Kes teab?“ Mõne nädala pärast marssis külasse sõjavägi ja võttis teenistuse kõik terved noored mehed, kes seal olid. Kui sõdurid nägid talupoja murtud jalga, lasksid nad tal minna. Kas see oli õnn? Õnnetus? Kes teab?

Kõik, mis paistab pealtnäha kuri või halb, võib olla varjatult hea. Ja kõik, mis paistab pealtnäha hea, võib tegelikult osutuda halvaks. Niisiis me oleme arukad, kui jätame Jumala otsustada, mis on hea ja mis on halb, ja täname teda selle eest, et kõik pöördub heaks neile, kes teda armatavad.

Möödunud laupäevases "Arteris" oli lugu eesti lastearstist, kes teeb karjääri Inglismaal. Ta annab loenguid ülikoolis ja tegeleb teadustööga. Muuhulgas rääkis too arst loo, kuidas ta oli kirjtanud teadusprojekti, kuhu panustas ennast kogu hingega. Kui see projekt ei saanud rahastust, kukkus tema maailm kolinal kokku. Naine kõndis läbi linna ja nuttis. Istus viimaks, ikka veel nuttes, pargipingil, mille teises otsas istus kodutu mees. Kodutu oli teda ainiti vaadanud ja talle viimaks öelnud: "It can't be so bad!"

Tänases perikoobis kordub sõna Sõna „julgustus“ 10 korda. Jumalast tulenev julgustus annab lootust ja rahu igas olukorras. See ongi olukordadeülene, samuti nagu Jumal on olukordadeülene. Jumal annab Kristuse kannatuste läbi meilegi meie kannatustes lootust ja raskustes kannatlikku meelt. Julgustus on hea siis kui sa kahtled, kui sa ei suuda otsust langetada või tegutsema hakata. Julgustus on tarvilik siis, kui sul seisavad ees mingid muutused võis siis kui oled saanud mõne hea idee, mille teostamiseni sa pole veel jõudnud. Julgustus toob välja tüdimusest ja argusest. Ta ei lase sul seisma jääda, vaid lükkab edasi.

Kust siis leida nii hinnalist julgustust? Rooma kirja 15:4 ütleb: Sest mis iganes enne on kirjutatud, see on kirjutatud meile õpetuseks, et meil kannatlikkuse ja Pühakirja julgustuse kaudu oleks lootust. Siit järeldub, et julgustus peitub ennekõike Jumala Sõnas, pühakirjas. Aga julgustust võib saada ka Jumala otsese tegutsemise läbi oma elus või ligimese sõnadest ja tegudest. Jumal kasutab meid oma sõnumiviijatena. Ta on julgustanud meid, et meie julgustaksime teisi sama julgustusega, mida ise oleme kogenud.

See on õige koht küsimaks kuidas meie mõjume inimestele, kellega kokku puutume. Milliseid signaale me anname oma sõnadega, suhtumisega, tegude või tegemata jätmistega oma ligimesele – positiivseid või negatiivseid, julgustavaid või meeleheidet tekitavaid?

Keegi on öelnud: Me peamine tarve elus on omada kedagi, kes paneks meid tegema, mida me suudame. Jumal suudab seda. Head sõbrad, õed ja vennad Kristuses, ja ka meie ise oleme tööriistad Jumala käes. Kes on parasjagu mäeharjal, saab julgustada seda, kes on all ja ei jaksa enam ronida. Kes on allpool, võib korraks hinge tõmmata ja kuulda, kuidas üks ingel (või kodutu vanamees) talle ütleb: It can't be so bad.

Wednesday, January 18, 2012

2. pühapäev pärast ilmumispüha

Luuletekstid kõnetavad meid teisiti kui proosatekstid. Intensiivsemalt, mõte on tavaliselt püütud välja tuua vähemate, kuid sedavõrd ka valitumate sõnadega. Jesaja 62:1-3 on kaunis näide heebrea poeesiast, mis ei väljendu mitte riimis vaid kordustes, parallelismus membrorumis, kus teine salmipool kordab esimest, aga teises sõnastuses.
Js 62:1 Siioni pärast ma ei vaiki
ega jää rahule Jeruusalemma pärast,
enne kui tema õigus hakkab paistma
ja tema pääste põleb otsekui tõrvik.
2 Siis saavad rahvad näha su õigust ja kõik kuningad su au.
Ja sulle antakse uus nimi, mille määrab Issanda suu.
3 Siis oled sa toredaks krooniks Issanda käes
ja kuninglikuks peaehteks oma Jumala pihus.

Võtame selle luuletuse salmikaupa lähema vaatluse alla. Meile on ilmutatud midagi, mis paljude eest jääb varjule. Ometi ei ole see saladus varjamiseks, aga seda ei saa ka kuulutada kõigile suure suuga, sest ilmutust ei karjuta tuulde, vaid avaldatakse neile, kes on valmis seda mõistma. Saladus kätkeb endas suurt rõõmu ja lootust. Raske on end vaos hoida, kuid seda ei peagi tegema. Raske on ka välja mõelda kuidas saladust edasi anda, nõnda et selles peituv rõõm välja tuleks.

Issand ütleb prohveti suu läbi, et Tema ei vaiki Siioni pärast ega Jeruusalemma pärast s.t. jumalarahva pärast. Kes on see jumalarahvas? Need on Vana Testameni kontekstis tõesti üks rahvus, Kristusest alates aga usklike kogukond, kirik.

Issand ei vaiki kiriku pärast.
enne kui tema õigus hakkab paistma
ja tema pääste põleb otsekui tõrvik.
Kirik võib olla vahel mäeharjal ja vahel oru põhjas, kuid ta ei tohi unustada, et Issand räägib tema pärast, kuni on veel jumalarahvas, kasvõi rahvakild, kes on valmis vastu võtma, hoidma ja jagama Jumala suuri saladusi. Issand ei tüdi.

Praegu on nagu öö enne koidikut. Pimedus veel kestab, kuid miski ei suuda takistada uue päeva tulekut, Issanda päeva tulekut. Meil on tarvis veel pisut ärkvel püsida, vastu pidada, veel pisut valvata ja paluda. Üks armastatud Psalm (130:6) kõlab: Mu hing ootab Issandat enam kui valvurid hommikut, kui valvurid hommikut.

1Pt 1:6-9 lisab: Sellest päästest te rõõmustate üliväga, ehkki praegu peate mõnda aega kurvastama mitmesugustes kiusatustes, et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel, keda te armastate, kuigi te ei ole teda näinud, kellesse te praegu teda nägemata ometi usute ja rõõmustate üliväga kirgastatud rõõmuga, kui te võtate vastu usu eesmärgi - oma hingede pääste.
Tagasi prohvet Jesaja  teksti juurde tulles: Siis saavad rahvad näha su õigust ja kõik kuningad su au. Ja sulle antakse uus nimi, mille määrab Issanda suu. Jumalarahvas, olgu ajalooline Iisrael või kirik täna, on alati olnud väike maailma mastaape arvestades. Ja siiski on see rahvas püsinud. Sageli võib meilegi tunduda, et mis nüüd mina. Kuid Issandaga koos olles ei ole keegi tühine ega jõuetu.

Mida tähendab uus nimi? Seda aitab mõista Ef 2:19 Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed.  Uus nimi tähendab uut loomust, uut seisust Jumala ees. Ja seisusega haakub ka kolmas salm:
Siis oled sa toredaks krooniks Issanda käes
ja kuninglikuks peaehteks oma Jumala pihus.

Kristlased on pärlid, diadeemid, kroonid. Issanda ilu. Meil on antud võimalus jagada tema kirkust. See on küll kaetud ja varjatud maailma eest, kuid varjatus ei tähenda, et seda pole. See on saladus. Eriliselt armas on viimane salmiosa tänasest perikoobist: sa oled kuninglik peaehe oma Jumala pihus. Ühel päeval saame üles tõstetud, kuid praegu oleme Jumala peopesas. Varjatud ja hoitud samaaegselt. Me oleksime vaid põrm, võõrad, tühised, kuid Kristuse lunastuse läbi me oleme saanud uue nime, uue loomuse – jumalalapsed.



Diadeem tuleb välja kanda. Aeg-ajalt me unustame oma jumalalapse staatuse. Diadeem tuhmub. Aga sellest hoolimata on kõik ristitud inimesed, jumalarahvas, kuninglikuks peaehteks oma Jumala pihus.

Kumu ja Mihkel 14. jaanuar

Kumus on avatud veel mõnda aega näitus "Vinum et panis", kuhu on muuhulgas välja pandud paar meie koguduse eset. Näituse korraldaja Tiina-Mall Kreem lubas kogudustele teha näitusel tasuta ekskursiooni ja nõnda ka sündis. Ammugi on meil jutuks olnud ka Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku külastus, sest nende kiriku keldris on muuseum ja meie oleme oma kiriku juurde samuti rajamas muuseumi. Nii võtsime oma koguduse tegusa osa kaasa, jätsime alevirahva kirikumäele kelgutama ja läksime pealinna kultuuriringile.
Teepeal tuiskas ja talv näitas oma pilvisemat poolt. Meie otsisime esmalt varju Kumu treppidelt ja seejärel kogunesime Kumu fuajees. Kokku tuli meid 15 inimest. Vastuvõtja tervitas meid komplimendiga: teil on nii noor kogudus!

Üks kompliment või positiivne tähelepanek ei tee kunagi liiga.





Rivistunud Jõelähtme kirikust toodud pinkidele kuulasime "Vinum et Panis" sündimise lugu.
Oma ala asjatundja juhendamisel ja kommentaaride saatel on iga väljapanektut tunduvalt põnevam vaadata kui omapäi.







Kas kirikukunst võib kaasaegses kunstimuuseumis koha leida?

 Võib küll.















Rootsi-Mihkli kirikus võttis meid lahkelt vastu õpetaja Patrik Göransson. Vaatasime nii kirikut, muuseumi, kui muid koguduse ruume. Pärast katsime samas ühiselt kohvilaua ja rääkisime küünlavalgel põnevaid legende ja lugusid. Ja väljas muudkui tuiskas.

Monday, January 9, 2012

Kristuse ristimispüha

Jumal vist armastab pühapäevi. Olgu argipäevad kuitahes hallid, tormised või vihmased, pühapäevad on ikka kirkad ja vaiksed.
Jutluse aluseks oli 1 Ms 9:12-16
12 Ja Jumal ütles: «Lepingu tähis, mille ma teen enese ja teie ja iga teie juures oleva elava hinge vahel igavesteks põlvedeks, on see: 13 ma panen pilvedesse oma vikerkaare ja see on lepingu tähiseks minu ja maa vahel. 14 Kui ma kogun maa kohale pilvi ja pilvedes nähakse vikerkaart, 15 siis ma mõtlen oma lepingule, mis on minu ja teie ja iga elava hinge vahel kõiges lihas, ja vesi ei saa enam kõike liha hävitavaks uputuseks.
16 Kui pilvedes on vikerkaar, siis ma vaatan seda ja mõtlen igavesele lepingule Jumala ja iga elava hinge vahel maa peal olevas kõiges lihas.»

Kas oled end vahel tundnud võõrana omade keskel? Ma ei mõtle lähemaid pereliikmeid, vaid inimesi, kelle keskel igapäevaselt liigud ja toimetad. Tead ju küll neid inimesi, ag tunned, et oled võõras.

Teatud määral on see kristlase elu paratamatus tänapäeva maailmas ja see „võõrana tundmine“ sõltubki sellest kuivõrd tõsiselt sa oma usku võtad. Samavõrd kui uskmatule on kõik usuga seonduv võõras, jääb usklikule võõraks elu ilma Jumalata. Me püüame vahel leida kokkupuutepunkte usu ja usukauge maailma vahel. Siia liigituvad kõik  moraali- ja eetikaküsimused, aga ka filosoofia ja palju muud, kuid see on ikkagi vaid kest, mitte tuum.

Noa kõndis koos Jumalaga. Tema kokkupuuted usuga ei olnud harvad, juhuslikud või pinnapealsed. Ta kõndis koos Jumalaga. Nagu 1. jaanuaril kõlas apostli üleskutse: Kl 3:17 Kõik, mida te iial teete sõnaga või teoga, seda tehke Issanda Jeesuse nimel, tema läbi Jumalat Isa tänades! Noa elaski sellist elu tehes kõike Jumalaga koos, kõndides Jumalaga koos.
 
Ja siis sai Noa Jumalalt üleasande ehitada laev. Kesk kuiva maad. Lähedal polnud ainsatki sadamat ega merdki polnud. Noa ei pidanud ehitama paati või purjekat, vaid laeva. Mitte ka tavalist laeva, vaid erakordselt mahukat, meil kasutatavates mõõtudes olid Noa laeva mõõtmed: pikkus 135m, laius 22,5m, kolme korruse kogupindala 9120 m2.

Külamees ehitas keskmaale kruiisilaeva. Milleks talle selline laev! Umbes nii võisid vaadata Noa tegevusele teised inimesed. Noa võis end tunda veidrikuna, võõrana. Aga ta ei lasknud end heidutada. Ühel hetkel päästis see kõrvalseisjale mõttetuna näiv tegevus Noa ja tema pere, lisaks kogu liikiderikkuse maa peal.

Kristuse kirikut on võrreldud laevaga, mis kannab meidki üle surmamere rahusadamasse. Kirikulaeva kapten on Kristus. Kiriku töötegijad on laeva meeskond, kellest igaühel on oma ülesanne. Ja laevas on kirju seltskond „karvastest ja sulelistest“, väga erineva taustaga inimestest.

Veeuputus tuli, kui Issand nägi, et inimese kurjus maa peal oli suur ja kõik ta südame mõtlemised iga päev üksnes kurjad. Küll oleks hea, kui me lihtsalt suudaks uputada kõik kurjad mõtted. Kui kurjad sõnad upuksid enne, kui nad jõuavad kellelegi haiget teha. Küll oleks hea kui kurjad teod jääkski sündimata.

Noa pääses laevast ja ehitas esmalt Jumalale altari. Ta kõndis koos Jumalaga häirimatus rahus kesk inimeste mõistmatust, kesk hävingut, kesk pääsemist. Tema jumalateenistus ei olnud kohustus, vaid eluviis, tema hingamine, tema rõõm ja rahu.

Ja just nõnda pääses Noa Jumala kohtumõistmisest ning tema kohal kõrgus vikerkaar – kõike spektrivärve haarav side Looja ja loodu vahel. Jumal ei ole kade, Ta andis oma vikerkaare. Kui tema seatud märke tahavad kasutada maailma inimesed, siis kasutagu. Jumala au sellest ei vähene. Nii nagu vikerkaar ühendab taevast ja maad, nagu ta sirutub üle maa, nõnda kaardub ta ka Pühakirja kohal. Üks ots on Vana Testamendi esimeses raamatus, teine Uue Testamendi viimases, Ilmutusraamatu neljandas peatükis, kus on Nägija Johannese kirjeldus taevasest jumalateenistusest. Seal ümbritseb vikerkaar taevast trooni (Ilm 4:3).



Mõnel pool öeldakse lastele, et seal, kus vikerkaar puudutab maad, on peidetud varandus. Niimõnigi on püüdnud leida neid varandusi. Jeesus ütleb: Mt 6:21 Sest kus su aare on, seal on ka su süda. Küllap võime öelda ka: kus su süda on, seal on ka sinu aare. Vikerkaart, sidet maa ja taeva, inimese ja Jumala vahel, me ei peagi otsima kusagilt kõrgelt enda kohalt, vaid siitsamast, iseenda südamest.

Kui me vaatame inimese tegusid, võime kergesti pettuda, võime mõnikord naerda ja teinekord nutta. Aga kui me vaatame taevalaotust, siis on see looduse usutunnistus. Muutumatu oma muutlikkuseski. Vägev oma kurbuseski, kuid lõpmata kirgas ja helge tuhandetel päevadel. Ehk peegeldub taevane vikerkaar ka meie sees.

Saturday, January 7, 2012

2012 algus

Ja sai vana-aastaõhtu ja sai uusaastapäev - AD 2012. Uue aasta algus oli me koguduses ilus. Juba see, et 1. jaanuar oli pühapäev. Jutluse, sama selge ja helge kui tolle päeva taevas, pidas õp. Toomas Paul. Teenistusel helisesid kaunid kirikulaulud näit. "Rõõm üle maa" ning jõulukuuse all laulsid Kirsi ja Mikk paradiisist. Pärast teenistust olid kõik kirikulised oodatud kirikumõisa kohvilauda, kus Tiit pakkus otse ahjust tulnud spinati-fetajuustu pirukaid.

Ühe väikese ringiga, kes pärast kohvilauda veel koos istusime, kuulutasime välja Halleluja-aasta. See nimi lihtsalt tuli me mõtetesse, kui rääkisime oma ootustest eeloleva aasta kohta. Jumal seda teab, mis meid ees ootab. Aga Temaga koos teel olla on hea. Lausa rõõm!