Monday, February 27, 2012

Paastuaja 1. pühapäev

Jumalateenistusel laulis Loo Kammerkoor:
 Nõnda laulsid me omad poisid:
Talvekirik on palav. Mugav on ta küll, aga kas kirik peab mugav olema. Vabariigi aastapäeval oli nii hea suures kirikus olla ...

Jutluse aluseks juhatas kirikukalender paastuaja 1. pühapäevaks Js 1:16-20

Kas meil on mingeid ootusi Jumala suhtes? Arvan, et Jumala suhtes on ootusi väga paljudel inimestel. Suure osa inimeste jaoks ongi ootused Jumala suhtes ainsaks ühenduslüliks tema ja Jumala vahel. On nii positiivseid ootusi, mida Jumal inimeste arvates peaks tegema või vähemasti võiks teha ja on ka negatiivsed ootused mida Ta ei peaks mitte tegema. 

Küllap me kõik ootame Jumalalt kaitset ja juhtimist nii endale, oma lähedastele, kirikule, maale ja rahvale, viimselt kogu maailmale. Ja see pole veel kõik. Me ootame Tema heldust ka teispool ajaliku ja igaviku piiri. Me ootame, et Ta avaks meile taevaväravad.

Aga kas Jumalal võib olla ka mingeid ootusi meie suhtes? Millised need ootused on? Kas me mingilgi määral vastame neile? On need mingid asjad, mis tuleb ära teha, mingid kohustuslikud punktid, mis tuleb täita või on see midagi üldist. Midagi, mida ei saa ära teha vaid mida tuleb pigem pidevalt järgida, mille poole pürgida.

Tänases Jesaja raamatu lõigus ütleb Issand esmalt: Peske endid, puhastage endid!

See on hea üleskutse paastuaja esimeseks pühapäevaks.

Kui mustad me siis õigupoolest Jumala ees oleme? Loodan, et me ei pane kahtluse alla fakti, et mingil määral oleme me seda kõik. Meil on ilus väljend “puhas nagu beebi nahk”. Kui me saaksime Jumala ees (mis tähendab ühtlasi ka ka enda südametunnistuse ees) olla puhtad nagu äsjasündinud lapsed…

Sündimine on ainukordne. Ristimine on ainukordne. Tagasi sellesse seisu ei saa. Iga päev lisab elu uusi kiusatusi, uusi võimalusi eksimiseks. Sestap oligi mingil hetkel algkristlikel sajanditel tavaks end lasta ristida alles surivoodil. Et ei jõuaks rohkem pattu teha. Ei mõtte sõna ega teoga. Et saaks puhtana Jumala kohtujärje ette astuda.

Kui meil oleks ees vaimulik pudipõll või kui meil oleks üll vaimulik valge rõivas, siis oleks näha, et päev-päevalt kattub see üha uute plekkidega. Sa püüad neid varjata. Sa püüad neid ära pühkida. Samas tulevad üha uued plekid peale. Beebi nahk muutub, pudipõll värvub aegamisi tumedaks. Valge pole enam valge, ei saa seda enam endiseks tagasi. Meil ei ole sellist jõudu ega vahendeid, mis muudaks meid täiuslikeks.

Ja nüüd ütleb Jumala Sõna:
Kuigi teie patud on helepunased,
saavad need lumivalgeks;
kuigi need on purpurpunased,
saavad need villa sarnaseks.

Purpur oli antiikajal luksuslik värv. Seda saadi vaid teatud liiki väikestest ussikestest “coccus ilicis”. Kui emased ussikesed olid selleks valmis, mähkusid nad puutüve külge  ja munesid sinna oma munad. Nad ise surid ning nende keha ja ka puu  nende ümber muutus karmiinpunaseks. Seda värvi koguti ja see oli niivõrd tugev ja püsiv, et ükski vahend seda eemaldada ei suutnud.

Kuningas Taavet ütleb oma prohvetlikus laulus sõnad, mis käivad Jeesuse kannatuste kohta:

Aga mina olen ussike
ja mitte mees,
inimeste teotada
ja halb rahva meelest (Ps 22:7).

Kui surnud purpurussike langeb puu küljest ja väike purpurikarva laik kuivab, kuttub puu ühel hetkel valgete helvestega. Need on munast koorunud vastsed. Tõuseb uus elu.

Jeesus, Jumala poeg suri meie igapäevaste väikeste ja suurte pattude eest ristipuul. Tema veri sai puhastavaks lunastuseks. Lumeks, mis katab kinni me südametunnistuse musta maa.

Küllap me kõigi elus on midagi, mida kahetseme. Midagi, mida hääl meelel tahaksime kustutada, olematuks muuta. Kuid ei saa. Mis on tehtud, see tehtud. Mis öeldud, see öeldud. Karjuvat purpurit me hingest ei eemalda ükski vahend välja arvatud Kristuse lunastus.
 
Ainus võimalus Jumalat mõista on teda usaldada. Kui me hakkame Teda usaldama, saavad me patud mis võivad olla ka helepunased valgeks kui lumi.

Saturday, February 25, 2012

Vabariigi 94. aastapäev

Kui vastlaliug tehtud ja tuhkapäeval paastuaeg alanuks kuulutatud, jõudis kätte iseseisvuspäev. Kuna vald lubas kirikumõisas vallarahvale midagi maitsvat pakkuda, käisid meil eelmisel päeval tõsised ettevalmistused. Mailis ja Vahur seadsid pastoraadi külaliste vastuvõtuks valmis.
24. veebruaril oli kirikus iseseisvuspäevale ja Kose valla 20. aastapäevale pühendatud kontsert. Seal mängis Kose Kiriku Pasunakoor ...
Apostel ütleb: Kui võimalik, niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega! (Rm 12:18)
Kõik ei ole meie käes, kuid mõndagi oleneb siiski igaühest meist. Praegu on ajakohane öelda: igaüks loeb! Meie kodu ei tähenda ainult territoriaalset üksust, maad, kus me elame või maja, mida koduks nimetame, vaid meie kodu on ka inimesed, kes meid ümbritsevad. Hea läbisaamine lähikondsetega on kodutunde eelduseks. Rõõm on minna päevatööle ja kohtuda teel ja koos olla inimestega, kellest õhkub rahu ja soojust. Rõõm on tulla koju teadmisega, et sind oodatakse. Olgu me kõigi kodudes ja südametes rohkem rahu ja valgust.

Seal laulsid Kose Kammerkoor koos Kose Noortekoori ja Patika Külakooriga...
Kuningas Taavet laulis kord suure rahvahulga ees:

«Ole kiidetud, Issand, meie Jumal, ikka ja igavesti! Rikkus ja au tulevad sinult, sina valitsed kõike,
sinu käes on jõud ja vägi, sinu käes on voli kõike teha suureks ja tugevaks. Ja nüüd, meie Jumal, me täname sind, ja me ülistame sinu aulist nime! (1Aj 29:10-13)
Muistne kuningas Taavet oskas riiki valitseda, aga ka luuletada, laulda ja Jumalat tänada. Meil on oma riik, meil on oma rahvaluule, poeedid ja laulud ning loodetavasti oskame meiegi olla tänulikud. Tunda rõõmu sellest, mis meil on olemas – isamaa ja emakeel, armsad inimesed me kõrval, neli aastaaega, metsad, rabad ja sood siinsamas lähedal…
Oh kui me ainult märkaksime kõike seda ja oskaksime olla tänulikud Jumalale, kes selle kõik on meile andnud! Meie, Põhjamaa rahvas, kes aina kurdab ja näeb elu tumedates värvides. Kes me üha kiirustama ja tõttame. Olgu me kõigi elus rohkem hetki, mil märkame head, ning me süda täitub tänu ja rõõmuga.


Seal laulis Kose Kiriku Laste Lauluring ...
Kümnes käsus on öeldud: Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab! (2Ms 20:12)
Kas sa tead kus elasid su vanaisa ja vanaema? Kas sa tead kuidas nad kokku said, mis oli nende lugu? Kas oskad nimetada midagi, mida nad sulle õpetasid? Aga mida tahad sina oma lastele õpetada?
Eesti keeles on kaks ilusat sõna: isamaa ja emakeel. Maa, kus elame ja keel, mida räägime on seotud me vanematega ja me anname need edasi oma lastele. Me kõik oleme kord olnud lapsed ja vajanud vanemate tuge. Ühel päeval jääme me kõik vanaks ja hea on, kui ka siis meid ei unustata ning me saame veeta väärika eluõhtu oma esiisade maal. Jeesus ütleb: Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele! (Mt 7:12)

Seal laulis naiskoor "Krõõt"...
 
«Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad, 69 ja me oleme uskunud ning ära tundnud, et sina oled Jumala Püha.» ütles kord Siimon Peetrus Jeesusele (Jh 6:68)
Miks pakivad paljud kaasmaalased oma asjad siin kokku ja lähevad mujale tööle ja elama? Küllap tunnevad nad millestki puudust. Me elame maal, kus kolm kuud valitseb pimedus ning hulk aega haarab endasse hämarus - see ebamäärase valgusega aeg enne päikesetõusu või peale päikeseloojangut, mis kestab nii lõpmata kaua. Sellel maal elades on vaja kannatlikku meelt. 
Aga samas, kuhu me peaksime siit minema? Siin on me juured ja kõik see, mis on meile püha, mis on meile omane ja oluline. 

Seal laulis Kuivajõe Meeskoor ...
 
Kui sa sööd ja su kõht saab täis, siis kiida Issandat, oma Jumalat, hea maa pärast, mille ta sulle andis! (5 Ms 8:10)
Eesti vabariik saab täna 94. aastaseks, Kose vald saab tänavu 20. aastaseks.
Meile on antud võimalus elada maal, mis on pühitsetud Jumalaemale, neitsi Maarjale. Meie maal on palju kirikuid ja hiiepuid. Meil on alles talud ja külad. Meil on viljakandvad põllud ja puhas vesi. Me kodudes on laud kaetud rikkalikumalt kui kunagi varem. Tänu olgu Jumalale!
Anna Haaval on üks luuletus:
Ükskõik kui suur või väike
On minu kodumaa,
Ja kas ta mull’ annab ka kõike,
Mis ihkan ja igatsen ma –
On püha mulle mu kodumaa muld
Ja kodumaa päiksest joon mina elutuld!
Ma Jumalast kodumaavaimuga laetud
Ja kodumaa hingega hingestet
Ja kui mu muldne kuju mullaks jälle saab
Mu kodumaa külge see peotäis põrmu jääb.

Seal laulis naiskoor "Meelika"
 Apostel ütleb: Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus (Gl 5:22)
Öeldakse, et ei ole olemas puhast eestlast, et meie rahva veres on segunenud paljud rahvad. Seda on nimetatud ka ühe põhjusena, miks ei ole olemas meil ühtset näotüüpi, silma-või juuksevärvi. Me oleme eri-ilmelised. Samuti on meil väga palju erinevaid arvamusi ja üsna raske leida üksmeelt mistahes küsimuses.
Andku Jumal meile niipalju tarkust, et oskame kõige selle kõrval, mis meis eriarvamusi tekitab, üles leida sillad, mis meid ühendavad. Kose vallas on vähemalt 12 silda. Neid ei tohiks olla nii raske leida!
On olemas mõndagi, mida me kõik hindame ühtviisi kõrgelt, mida me ei vaidlusta ega pane küsimärgi alla. Armastus, rõõm, rahu … Võibolla need väärtused ongi kõrgemad kui rahvustunne. Hoidkem ja hinnakem kõike seda, mis meid ühendab. 
Vahelugemisi lugesid Vello Jõgisoo, Andres Õis, Sulev Mander, Lii Keskpaik, Rein Keskpaik ja Kahro Kivilo.

Sunday, February 19, 2012

Quinquagesimae pühapäev

19. veebruaril andis jutlustaja Rein Keskpaik koguduse õpetajale vaba pühapäeva ja pidas Kosel ise teenistuse. Reinu jutlus sai selline:

Mk 10:35-45                                  

   Jeesus liikus ühes palveränduritega Jeruusalemma poole. Jeesus oli juba kaks korda Jeruusalemmas käinud. Nüüd oli Ta kolmandat korda teel sinna linna. Seekordne Jeruusalemma minek ei olnud tavaline, Ta oli otsustanud minna sinna avalikult koos palveränduritega. Jeesus oli jüngritele kolmel korral teatanud, et seekordne käik on erakordne ja ühtlasi viimane. Iga samm viis Teda lähemale ristile. Ta vangistatakse, Teda teotatakse ja pekstakse ning lõpuks lüüakse risti. Aga kolmandal päeval tõuseb Ta jälle üles. 
Jüngritele oli Jeesuse ennustus mõistetamatu. Nad kuulsid küll sõnu, mida Jeesus lausus oma kannatamise ja surma kohta, kuid neile oli arusaamatu, kuidas võib nende õpetaja minna Jeruusalemma, kui Ta teab, et Teda ootavad ees niisugused kannatused. See, millest Jeesus rääkis, ei sobinud kokku nende ootuste ja lootustega. Lk 18.ptk. kirjutab evangelist:” “…sest ta antakse paganate kätte ja teda teotatakse ja tema peale sülitatakse, ja kui nad teda on piitsutanud, tapavad nad tema ning kolmandal päeval tõuseb ta üles.”Aga nemad ei mõistnud sellest midagi ja see sõna oli nende eest peidetud ja nad ei taibanud öeldu mõtet.”(Lk 18:32-34)
Jüngritele jäi tähele panemata üks oluline sõnum-Jeesuse teade ülestõusmisest. Nad olid küll näinud, et Jeesus on surnuid elavaks teinud. Aga kuidas võis Ta ise elavaks saada? Kes teeb Tema elavaks, kui Ta surnud on?
Jüngrid taipasid, et sellel viimasel käigul Jeruusalemma pidi midagi erilist sündima. Jeesus oli ju Messias, kuningas, Taaveti poeg. Aga kui Jeesus saab kuningaks, mõtlesid jüngrid, mis saab siis neist? Sellele tuli juba enne Jeruusalemma jõudmist mõtlema hakata. Palve esitajad olid Jeesuse esimesed jüngrid Jaakobus ja Johannes. Nad kuulusid nende kolme hulka, kes olid Jeesusele kõige lähedasemad. Ühes Peetrusega olid nad Jeesusega viibinud muutmismäel ja Jairuse tütre äratamise juures. Jaakobusel ja Johannesel oli lisaks veel eriline põhjus. Vana kirikupärimuse järgi oli Sebedeuse poegade Jaakobuse ja Joh. ema Saloome Jeesuse ema Maarja õde. Matteuse ev. on kirjutatud, et neil oli ema kaasas, kui nad Jeesusele oma palve esitasid. Evangelist Matteus kirjutab ka sellest, et ema oli poegadega ühel nõul.
  Palve sisu oli üllatav:”Õpetaja, me tahame, et sa meile teeksid, mis me sinult palume!”Aga tema ütles neile:”Mida te tahate, et ma teile teeksin?”Nemad ütlesid talle:”Luba meile, et me istuksime sinu kirkuses üks sinu paremal ja teine sinu pahemal käel!”
  Nad soovisid Jeesuse jüngritena ja sugulastena  olla kuningas Jeesusele kõige lähemal. Et ka nemad saaksid osa Jeesusele kuuluvast aust ja võimust.
  Jeesuse vastus aga ehmatas  neid:”Te ei tea, mida te palute.” Palvevastuse käigus esitas Jeesus jüngritele mitu küsimust. Nood nõustusid Jeesuse tingimustega kõhklemata, taipamata nende tegelikku sisu. Jüngrid ei mõistnud, et Jeesuse kuningriik pole üks võimas riik teiste maapealsete seas. Jeesuse riik ei tule siia maailma seniste maiste riikide asemele ega kõrvale. Jeesus ei astu Jeruusalemmas kuldsele kuningatroonile, vaid läheb ristile. Jeruusalemmas toimub hoopis midagi muud, kui Sebedeuse pojad ette kujutasid.
  Teised jüngrid kuulevad nende kõnet pealt ja nad on kaaslaste peale pahased. Miks nad pahandasid, kui kõrged kohad neid ei huvitanud? Kui 10 ülejäänud jüngrit oleksid soovinud endale madalaid ametikohti, siis oleksid nad võinud rahul olla, sest Sebedeuse pojad  ei soovinud ju endale nende kohti. Aga selles kümne jüngri raskus oligi, et nad soovisid ise sedasama. Sebedeuse poegade palve tegi avalikuks selle, mida nad kõik soovisid.
  Teiste vigade kaudu näeme kõige selgemini enda omi. Asjatundjad väidavad, et auahned inimesed oskavad enne teisi oma kaasinimestes märgata auahnuse tunnuseid. Kadedad oskavad teistes märgata kadedust. Valelikud-teiste valelikkust. Ja igaüks on valvel teiste juures nende pahede suhtes, mis teda ennast vaevavad.
  Inimene, kes tahab teada oma iseloomu vigu, pangu tähele, milliseid vigu näeb ta teiste juures kõige sagedamini.
  Kümne jüngri pahandumisest näeme üsna selgelt ka patu nakatavat jõudu. Patt levib ühelt inimeselt teisele. Vaevalt olid Jaakobus ja Joh. jõudnud eksida, kui teised haarati kaasa. Ja varsti olid kõik 12 meest üksteise peale pahased. Eks me tea, et ühe inimese ägedus kutsub ägeduse esile ka teises ja varsti võib see levida hulkadele. Tekib mingi ahelreaktsioon. Kõige selle vältimiseks on vaja hoiduda pahanduse tekkimisest.
  Mt ev. ütleb Jeesus: “Häda sellele inimesele, kelle läbi pahandus tuleb!”(Mt 18:7).
  Tänases looski võttis Jeesus kohe kasutusele vastuabinõud. Enne, kui pahandus oleks jõudnud areneda vihkamiseks, astus ta vahele. Ta asetas nende ette enda kui teenija.
  .Jumal astub alati patu vastu. Kui kristlane on vea teinud, siis annab Püha Vaim talle märku patu pärast. Eksija tunneb kohe, et midagi on korrast ära. Kui ta aga Püha Vaimu häält ei märka, noomib Jumal teda vaiksel tunnil-Piibli lugemisel, palvetamisel, pühapäevasel jumalateenistusel või mõnel muul hetkel. Kristlane vajab oma usuelu korrastamiseks vaikseid tunde.
  Jeesus kutsus kokku oma jüngrid ja pidas neile pühitsuskoosoleku. Oma manitsuskõnes võrdles Jeesus maailma tegelikku olukorda Jumala riigi ideaaliga:”Te teate, et need, keda arvatakse rahvaste ülemaiks, valitsevad nende üle ja rahvaste suured tarvitavad võimust nende vastu.Aga nõnda ärgu olgu teie seas, vaid kes teie seast tahab saada suureks, olgu teie teenija.Ja kes teie seast tahab olla kõige ülem, olgu kõikide ori!Sest Inimese Poeg ei ole tulnud ennast laskma teenida, vaid ise teenima ja andma oma hinge lunaks paljude eest!”
  Rooma maavalitseja Gallio on öelnud:”Kui olen keiser, siis võin teha iga inimesega, mida ise tahan.”
Jumala riigis ollakse aga suur teenimises. Ja selle teenimise eeskuju on andnud Jumal ise Jeesuses Kristuses. Jeesus andis oma elu patuste eest. See peaks meilegi näitama, milles seisneb ühe Jumala lunastatu tõeline suurus.


Kohtumine konfessiooniga

Meile meeldib sõpru külla kutsuda ja neid vastu võtta. Sõpradega on hea koos olla, huvitav juttu rääkida ja kuulda, mis neil on meile öelda. Üks asi on lugeda-kuulda kusagilt kellegi-millegi vahendusel, hoopis teine asi silmast-silma kohtuda. Meie koguduses on käimas õhtute sari "kohtumised konfessioonidega" ja hiljaaegu käis meil selle raames külas baptistide poolt Kehra EEKBL koguduse pastor Eenok Palm. Õhtu jagunes kolmeks osaks - vaimulik osa, loeng ja vestlus-kohvilaud.

Sageli hoiame oma väikese maa väikestes kirikutes ja veel väiksemates kogudustes päris omaette ega teagi, kes või kuidas siinsamas meie kõrval Kristuse nimel koos käivad. Igaüks on pigem omaette omadega koos. Sellised kohtumised on aga arvan et vastastikku kosutavad ja vaadet avardavad.

Sunday, February 12, 2012

Sexagesima pühapäev


Mt 13:31-33

Tammetõru on mänguasi laste käes. Väike ja väärtusetu.  Kui vaatad maast leitud tammetõru oma sõrmede vahel, ei näe Sa tõenäoliselt iga kord silme ees võimast puud, mis temast võiks kasvada. Sellist, nagu neid kasvab vanades mõisaparkides või mõnes taluõues. Tammetõru on midagi tillukest ja tähtsusetut.

Sinepiivake on veelgi väiksem. See ei kõlba isegi mängimiseks. Seda pole ollagi! Ja ta olekski tähtsusetu kui ta kunagi ei satuks mulda. Seeme ärkab mullas elule ja kui ta saab piisavalt niiskust hakkab ta kasvama. Sinepiivakesest kasvab suur põõsas, tammetõrust tohutu puu. Selleks kulub ainult aega. 

Jeesus juhib me tähelepanu sellele, mis maailma silmis on väike või tähtsusetu. Ta ei taha, et meie seda samuti ebaoluliseks peaks. Ta õpetab meid nägema ka pisikeses tammetõrus suurt jämeda tüve ja võimsate harudega tammepuud, Palestiina oludes pisikeses sinepiseemnes nelja meetri kõrgust tiheda oksastikuga puud või põõsast, milles linnud armastavad pesitseda, sest see pakub neile nii varju kui süüa. Tollal tuntud kultuurtaimede seemnetest oli nimelt sinepiivake kõige väiksem.

Teine võrdlus tänases evangeeliumis on haputaigen ehk juuretis. Viimasel ajal küpsetavad Maarjamaalgi paljud ise kodus leiba. Nõnda minagi. Tean, et leivateo alustamiseks on vaja juuretist. Kuna ma ei ole järjekindel leiva küpsetaja, pean ikka aeg-ajalt, kui tuleb tahtmine leiba teha, mõne tuttava käest juuretist paluma. Ja siis saadab või toob see tuttav väikese topsiga kahtlase pärmilõhnalise olluse, millele vett ja jahu lisades läheb leivataigen käima. 

Jeesuse tähendamissõnas haputaignast võtab naine kolm vakka jahu, see on koduses kontekstis hiiglaslik kogus – umbes 40 kg. Kogu selle hulga taigent paneb kerkima pisike topsitäis juuretist. Kuipaljud saavad süüa leiba, mis on alguse saanud nii piskust! 

Nende võrdluste abil julgustab Jeesus oma jüngreid, julgustab kogu kirikut. Lk 12:32 ütleb ta Ära karda, sa pisuke karjuke, sest teie Isal on hea meel anda teile kuningriik! 

Tänapäeva kirik on väike vähemasti siin, Maarjamaal, üpris väike. Vaadakem oma kogudust. Kui palju meid siin koos käib paar-kolmkümmend, vahel neli-viiskümmend inimest. Ainuüksi Kose alevikus elab üle 2000 elaniku, vallas veelgi rohkem, kihelkonnas pakun umbes 10000 inimest. Vahel võime olla kurvad seda pisukest karjukest vaadates. Mida tema ka suudab siin maailmas teha või muuta.
Tänane evangeelium õpetab meid nägema lootust ka lootusetutes olukordades. Suurt tammepuud pisikeses tõrus. Meie asi pole muretseda, et suur puu juba praegu ei haljenda või leivast annab aimu vaid väike hallikas ollus. Meile on antud võimalus elada lootuses ja täita oma ülesandeid ka siis kui me selles elus võimast tammepuud nägema ei saa.

Apostel Paulus arutleb 1 Kr kirjas inimese rolli üle kirikus sama aiandusmotiivi kasutades: 6 Mina istutasin, Apollos kastis, kuid Jumal laskis kasvada. 7 Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab… 9 Sest Jumala kaastöölised oleme meie; Jumala põllumaa, Jumala hoone olete teie.

Tänases tähendamissõnas räägib Jeesus taevariigist. Nii seeme kui juuretis on Jumala Sõna, mis on külvatud meisse. See peab meis käärima, idanema ja kasvama. Lõppu ei tasu otsida algusest. 

Üks teoloog, Jülischer, on antud tähendamissõnu kommenteerinud, et Jeesuse peamine tähelepanu ei koondu siin mitte pikemaajalise ja aegamisi kulgeva arengu paratamatusele, vaid kindlale teadmisele, et taevariigi puhul järgneb puudulikkuse perioodile täiuslikkuse periood.

Jeesusel oli vaid 12 jüngrit. Kui suur on ülemaailmne kirik!

Kõik suured asjad on alguse saanud millestki pisikesest, ühest inimeset, ühest mõttest. Kui mõte on hea, siis on seegi Jumalast meile antud ja kannab ühel päeval vilja kui vaid Jumal laseb tal kasvada. Kui vaid meie ei nõua tõru käes hoides kohe tammepuud. 

Saturday, February 11, 2012

Tähe talus


Kuigi, nagu Pühakiri ütleb: meil kellelgi ei ole siin jäädavat linna, on siiski hea, kui Sul on oma kodu. Koht, kuhu tulla ja kus on hea olla ja mida õige pisutki aega võid enda omaks pidada. Kui me selle päeva õhtul, millest nüüd juttu tuleb, suuremas seltskonnas arutasime kas keegi meist tunneb, et on jõundud oma unistuste koju, siis olid vaid vähesed valmis nentima, et nii see tõesti on. Meie, täiskasvanud romantikud, kippusime ikka heietama kus ja missugune see unistuste kodu võiks olla. Aga kaks poisikest me hulgast ilmutasid teineteisest sõltumatult oma ilusat hinge öeldes, et nemad juba elavad seal, unistuste kodus. Et kui nemad kumkbi ühel päeval suureks kasvavad ja abielluvad oma maailma kauneima naisega, siis tahavad nad elada just seal, kus praegu elavad. Tundus, et need kaks poisipurakat, Martin ja Karl Herman, teadsid, mis teeb kodust unistuste kodu. See ei ole asupaik ega elamispinna suurus ega üldse miski silmaga mõõdetav, vaid südamega tuntav.

Meie koguduse jutlustaja Rein ja tema teine pool Lii on enda paiga siin maa peal leidnud. Ühel kirkal päeval läksime neile külla. Arvasime, et küllap elavad Keskpaigad maailma keskpaigas, aga nende talu nimi on hoopis Tähe. Võibolla ongi maailma keskpaik hoopis ühe tähe peal?

  
Lii on tõeline taluperetütar. Meile oli kaetud keskpäeval ülirikkalik laud. Saime imetleda nii perenaise filigraanset näputööd kui peremehe käsitööoskust. Eriti meeldejäävaks kujunes äraspidise liivakella sõnum.

Monday, February 6, 2012

Septuagesima pühapäev

1 Sm 16:1-13 

Küllap tahaksime kõik olla ilmeksimatud. Me ju ei taha teha vigu! Aga vahel satuvad segadusse ja eksivad isegi kõige targemad.

Võtame VT prohvet Saamueli. Tema oli ametisse seadnud Iisraeli esimese kuninga Sauli. Ta oli näinud Sauli tõusu ja langust. Saul oli veel troonil, kuid ta ei kõlvanud enam riiki juhtima, sest ta oli enda tahte seadnud ülemaks Jumala tahtest. Saamuel oli saanud Issandalt käsu leida Iisraelile uus kuningas, kes pidi tulema Petlemmast, Iisai soost. Riskides ikka veel valitseva kuningas Sauli vihaga läks Saamuel Iisai juurde ja laskis enda juurde ühekaupa kutsuda kõik ta seitse poega. Nähes esimest poega arvas ta kohe: küllap tema on see, tulevane kuningas. Samas kuulis ta Issanda häält: «Ära vaata ta välimusele ja pikale kasvule, sest ma olen jätnud tema kõrvale! Sest see pole nii, nagu inimene näeb: inimene näeb, mis on silma ees, aga Issand näeb, mis on südames.» 

Seitse Iisai poega möödus Saamueli eest, igaüht neist silmitses Saamuel kui võimalikku kuningat. Iga kord kuulis ta häält, mis ütles ei. Ei. Tema pole see. Ei. Ei ole. Ei ole tema. Ka tema mitte.   

Õp 16:9 o öeldud: Inimese süda kavandab oma teed, aga Issand juhib tema sammu. Kui inimlikult võttes tunduvad kõik me valikud põhjendatud olevat, ei tähenda veel et need olekski õiged.
Segaduses Saamuel küsis küsis Iisailt: «Kas poisid on kõik siin?» Meie võiksime kesk oma valikuid küsida: kas olen kõik võimalused läbi kaalunud? Kas see, millest esimese hooga tahan kinni haarata on hea? Kas olen ehk midagi või kedagi unustanud, kahe silma vahele jätnud?

Noorim poegadest oli parasjagu lambakarjas. Viimaks saadeti keegi ka tema järgi. Küllap teised, vanemad vennad, olid juba pisut elu näinud ja tarkust kogunud. Aga see punapõsine ilusate silmadega pesamuna kellele meeldis kannelt mängida … Iisraeli kuningaks? Siiski. Issand oli valinud Taaveti.

Meie viimane valik on vahel Jumala esimene valik. Kas meil on aega kuulda ja märgata kui Jumal ütleb meie esimestele valikutele: ei.  

Mida siis teha, kui meie oleme segaduses? Kui me ei ole kindlad oma otsustes. Tänast lugu vaadates võiks öelda: me peame kannatlikult ootama. Alati ei saa oma esimeste emotsioonide või mõtete ajel tegutseda.

UT-s, ühes Johannese evangeeliumis kirjeldatud pingelises situatsioonis, kus inimesed tahtsid kividega surnuks visata abielurikkumiselt tabatud naist, kummardus Jeesus ja kirjutas midagi sõrmega liivale. Liiv tähendab aega. Üldiselt on meil aega vähe. Aga meil on samas piisavalt palju aega, et küsida Jumala tahtmist. 
Prohvet Saamuel oli palvest sedavõrd läbi imbunud, et temaga kõneles Jumal otse, vahetult. Meie jaoks on palved aeg, mil me saame Jumalale rääkida oma elust ja paluda ka tema vastust.
Andku Issand meile kannatlikku meelt oma valikute tegemisel ja õige pisutki pilgule sügavust nägemaks kaugele kui oma silme ette. 

Thursday, February 2, 2012

Küünlapäev

Vennad ja õed Kristuses, kui Jumala tahab mind siit ära kutsuda enne teid, luban palvetada te eest! Ja kui keegi teist peaks lahkuma varem, siis palvetage meie, selle hõbeleva leegi eest, mis südame põhjas hõõguvast pisikesest sädemest tõuseb ja teisest leegist julgustust ning tuge saab, viimaks imelise valguse võrgustiku moodustab ja maailma helendama paneb. Palvetagem üksteise eest juba siin, et võiksime kord ühineda igaveses rõõmus ja rahus kõigi pühade ja taevavägede hulkadega.