Thursday, March 29, 2012

Kolm meeskonda

Suures kirikus edenevad argipäeviti tööd silmnähtavalt. Praegu silub meie põhitööjõud uste palgeid.
Jaane, kes on kirikuringkondades vast tuntuim helimees, tegeleb samal ajal kiriku helitehnika juhtmete ümberpaigaldamisega. Võlvide all toimetavad elektrijuhtmetega kohalikud elektrimehed. Nõnda on siis kolm meeskonda korraga me pühakoda Suureks Nädalaks ette valmistamas.
Kõikvõimalikud detailid, mis varem silma ei häirinud, on nüüd pingsa tähelepanu all. Näiteks oli üks seina küünlajalg millegipärast teisel kõrgusel kui ülejäänud samasugused. Kuna nagunii on siin krohvimist ja lupjamist, siis sai seegi küünlajalg õigeks mõõdetud ja paika pandud.

Kirikunoored

Möödunud nädalavahetusel oli meie pastoraadis EELK noortejuhtide laager. Noori oli Lääne-Nigula kogudusest, Tallinna ja Tartu kogudustest ja isegi Hiiumaalt. Noortele meeldis pastoraadi saun ja Köögi-Kati valmistatud toidud viisid keele alla. Pühapäeval tervitasid noored jumalateenistusel kohalikku kogudust kahe lauluga ning teenisid kaasa kirjakohtade lugemisega. Joel abistas armulaua jagamisel.

Monday, March 26, 2012

Paastumaarjapäev


Lk 1:46-56 
Kannatamisajal peatume hetkeks ühe üleva kiituslaulu juures. Kannatus ja rõõm põimuvad Maarjas (“sinu endagi hinge läbistab mõõk” nagu ütles Lk 2:35 vaga Siimeon) ja põimuvad samuti me kõigi eludes.
Maarja kuulis esmalt oma elu suurest ülesandest ingli suu läbi: Ave Maria, gratia plena, Dominus tecum! Maakeeli: Ole tervitatud, Maarja, täis armu, Issand on sinuga. Mida võis ta tunda? Küllap nii hirmu kui rõõmu.
Mõne aja möödudes külastas Maarja Eliisabeti, kes samal ajal kandis oma rindade all Ristija Johannest. Ja tema, kellest pidi saama teevalmistaja Messia tulekuks, alustas juba emaüsas oma ülesannet! Ning Eliisabet õnnistab Maarjat: benedicta tu in mulieribus, et benedictus fructus ventris tui Iesus -  õnnistatud oled sa naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili. Ehk pärineb siit ka meie ütlus, et kui keegi on lapseootel, siis on ta õnnistatud seisus?
Kui taevast ilmutust kinnitab keegi tuttav inimene tema kõrval, mõistab Maarja, et see kõik on tõesti tõsi. Temast saab jumalasünnitaja! Spontaanselt puhkeb ta laulma ja Jumalat ülistama. Tema laulus heliseb rõõm ja aukartus. Meie jaoks on Magnificat omamoodi jumalateenistuse anatoomia – siit koorub välja mis on Jumala kiitmise eelduseks, tõukejõuks, ja sisuks.
Eelduseks on isiklik kohtumine ehk ilmutus. Et Maarja oli väljavalitu kogu maailma naiste seast, siis oli tema kohtumine on ainulaadne. Meil on me kalendriaastas selle sündmuse märkimiseks paastumaarjapäev. Me teame sellest kohtumisest vaid põgusat kõnelust, mis leidis aset ingli ja neitsi vahel. Teame Maarja esialgset vapustust, imestust ja viimasena ning üle kõige laotuvat alandlikkust.
Kuid Magnificati tõukejõuks osutus mitte üksi taevane ilmutus, vaid luust ja lihast inimese kinnitus. Lisaks Eliisabetile julgustas Maarjat oma rõõmulaulu looma ka eeskuju oma rahva kaugetest sugupõlvedest. Hanna laul, mis on kirja pandud Saamueli 1. raamatusse, kõlab üsna sarnaselt. Ent samas on Magnificat ikkagi neitsi Maarja oma laul. Aga ka Eliisabet oli vajalik. Teine inimene me kõrval annab meie isiklikule, meie südames alguse saavale jumalateenistusele otsekui väetise, elujõu. Rohkendab ja kasvatab seda. Rõõm saab täiuslikuks läbi jagamise.Üksik rohulible on habras, kuid üksikud üksteise kõrval muudavad maa haljendavaks aasaks. Maarja room muutub Eliisabeti kõrval haljendava aasa sarnaseks. Ta ütleb: Minu hing ülistab Issandat, kuid tema
C. S. Lewis on esiatnud küsimuse: miks käib Jumala kiitmisega käsikäes ka teistele suunatud üleskutse teda kiitma hakata? Ta toob võrdluse materiaalsest maailmast. Mida peame silmas, kui ütleme näiteks, et üks pilt on imetlusväärne? Me ei mõtle ju, et seda pilti ilmtingimata imetletakse (kuigi see võib olla tõsi). Ega ka seda, et ta on imetluse „ära teeninud“, umbes nii nagu õpilane on ära teeninud hea eksamihinde - s.t. inimene kannataks ebaõigluse tõttu, kui tema pingutused jääksid tunnustuseta. Pilt väärib või nõuab imetlust pigem selles mõttes: imetlus on kohane, adekvaatne ja sobiv reageering sellele ja kui me ei osuta imetlust, siis oleme rumalad ja tundevaesed, siis oleme midagi olulist kaotanud ja millestki ilma jäänud. Väljendamata rõõm on poolik rõõm. Nende mõtete taustal ütleb C.S. Lewis, et Jumala imetlemine tähendab õigupoolest meie ärkvelolekut, tegelikkusesse astumist – ning tema tähelepanuta jätmine tähendab suurima kogemuse kaotamist ja viimaks kõigest ilmajäämist.
Kui inimesele on siin elus antud võimalus kiita Jumalat nagu seda teevad inglid taevas, siis on talle samas antud ka võimalus jagada sama rõõmu, mis on inglitel taevas. Ning samuti on antud  võimalus loobuda kõigest.
Ja viimaks millest räägib Magnificat? Maarja laulab enda veel sündimata lapsest ja laulab Jumalast, kelle halastus kestab põlvest põlveni neile, kes teda kardavad. Laulab Jumala armust,  et ta on vaadanud oma teeenija madaluse peale – s.t. Jumal on heaks arvanud lasta temal, lihtsal naisel, ilmale tuua kogu maailma päästja.
Üks lugu räägib, et juudi rabi juurde tulid tema õpilased ja küsisid: “Vanasti oli inimesi, kes nägid Jumalat palgest palgesse. Miks praegu enam selliseid ei ole?” Rabi vastas: “Sellepärast, et keegi ei viitsi enam nii sügavale kummardada, et Jumalat näha.”
Sügavale kummardamine tähendab süvenemist, süüvimist, pühendumist. Kohtumine, mis on jumalateenistuse eelduseks, saab aset leida üksnes sellega, kes on valmis kohtuma ja pühenduma.
Me märkame asju vaid siis, kui tahame neid märgata. Küllap oleme kõik oma elus seda kogenud. Mäletan näiteks, kuidas kunagi tudenina Tartus otsisin endale elamispinda. Tol ajal kuulusid paljud korterid linnale ja neid ikka aeg-ajalt vabanes. Linna peal jalutades sai siis vaadatud aknaid, mil polnud kardinaid ees ja kust ei paistnud elumärki. Nõnda leidsid mitmed tudengid endale sobiva elamispinna ja uurisid siis linnalt, kas see on vaba. Elamispind oli mul ammugi leitud, kuid pikka aega jäid silma tühjad aknad. Oskasin neid märgata.
Kardan, et paljud inimesed ei näe ilmutust, sest nad ei taha seda näha. Ei oska tahta. Ei kummarda Jumala ees piisavalt sügavale.
Rõõm saab osaks sellele, kes on valmis ennast andma, ka millestki loobuma.
Maarja andis ennast Jumala teenistusse: «Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!»
Sellest alandusest sai sündida Magnifcat, rõõm, mis aitas Maarjal ja aitab ka meil läbi minna oma kannatustest ja kurbusest.

Monday, March 19, 2012

Rein 70

Kas märkame neid, kes on me kõrval? Kas ütleme neile vahel kui palju juba ainuüksi nende olemasolu meid rõõmustab? Kui tänulikud me oleme Jumalale, et just nende inimestega koos saame oma eluteed käia! Seekord pöördusid Kose koguduse pilgud jutlustaja Rein Keskpaiga poole, kel täitus 70. eluaasta. Selle märgiks, et kus kaks või kolm on Issanda nimel koos, on tema ise nende keskel, kinkis kogudus oma jutlustajale maali, millel kunstnik Andrei Strahhov on kujutanud kolme pirni. 70. aastane mees saab endale lubada öelda aeg-ajalt pirne, mis noorematel nõnda mahlakalt välja ei tule. Ühe laulu ja ühe soojaga õnnitlesime siis juba kõiki neid, kes sel pühapäeval kohal olid ja kelle sünnipäev jäi märtsikuusse.
 Pärastlõunal aga pidas me juhatus pika koosoleku, mis päädis kirikuskäiguga, et igaüks oma silmaga avatud uksi näha saaks. Juhatus mõningate pereliikmetega proovis kohe ka järgi kuidas kõlab laul kiriku selles nurgas. Kõlas ka siin. Ülestõusmispühad pole enam kaugel ja varsti saame taas oma kaunis ja kõlavas kirikus laulda.

Paastuaja 4. pühapäev

Jutluse aluseks oli Js 55:1-3

Jumal kutsub meid. Kolmes salmis kordub kutse “tulge!” neli korda. “Hoi’ga” püüab ta me uinunud tähelepanu. Et me ei magaks kutset maha. Et me ei arvaks ekslikult, et oleme juba kohale jõudnud.
Kellele see “Hoi!” õigupoolest on suunatud? Kas neile, kes seda nagunii ei kuule või meile, kes me nagunii oleme juba (kusagil) siin? Prohvet Jesaja raamatu 55. Ptk on pealkirjastatud kui armastuseand kõigile.
Ja siiski on Jumala kutsel ka teatav piirang.
Ta kutsub januseid. Kutsub neid, kelles on Tema jaoks ruumi, kel on igatsus. Jumal ei kutsu inimesi kes on iseennast pilgeni täis. Ta kutsub neid, kes mõistavad, et sellega või selle eest, mis on nende endi kätes, ei suuda nad kunagi  hankida seda, mida Jumalal on anda ja kelle hinges on igatsus selle “miski” järele.
Kogu mõeldava raha eest ei saa osta Jumala rahu, ja ükski inimese tegu ei too kaasa igavest õndsust. Kuid Issand on valmis seda andma ilma hinnata inimesele, kellel on janu, kellel on igatsus.
Selleks, et saada nii palju, on vaja nii vähe. Õigupoolest ainult üht. Nagu Marta ja Maarja loos. Aga seda vähestki peavad inimesed paljuks. Püüavad pigem ise tegutseda. Oma janu ja nälga leevendada ajaliku kraamiga, mis võib hetkelist rahuldust pakkuda, liigtarbimise puhul koguni tülgastust tekitada, aga mis kunagi ei kustuta janu päriselt.
Pöörake oma kõrv ja kuulge, kutsub Issand. See on kutse meeleparandusele. Vaata, mis takistab sind Tema kutset tõsiselt võtmast, mis hoiab sind Jumalast eemal. Ehk on sul liiga palju tegemist (nagu Martal)? Või tundub kõik muu olulisem? Nagu tähendamissõnas suurest pidusöögist, kus üks ütles: Ma olen ostnud põllu ja pean tingimata minema seda vaatama, ma palun sind, vabanda mind! Ja teine ütles: Ma olen ostnud viis paari härgi ja lähen neid proovima, ma palun sind, vabanda mind! Ja kolmas ütles: Ma olen äsja võtnud naise ja seepärast ma ei saa tulla (Lk 14:15-24).
Jumal jätab välja vaid need, kes end ise välja jätavad. Kuid neid, kel on janu, kel on igatsus ta kutsub. Kutsub meid üles mitte kulutama oma elu sellele, mis viimselt on väärtusetu, mis ei jää püsima. Miks vaete raha selle eest, mis ei ole leib, ja oma vaevatasu selle eest, mis ei toida?
See üleskutse ei tähenda kutset hüljata oma kohustused ja igapäevased vajadused, vaid see on üleskutse mitte kulutada oma väärtuslikku elu tühja ja ainult tühja. Varematel aegadel teati, et Jumalale tuleb anda mitte ülejääk ja pisku, mille andmist ei märkagi, vaid esmasündinu ja uudsevili.
Paastuaeg annab meile võimaluse uurida oma elu. Mõtle näiteks oma möödunud nädalale. Kuhu sa kulutasid oma energia, aja ja raha. Oli see kõik see, mis sind tõeliselt rahuldab? Kas võid öelda, et see oli hea aeg, mida kasutasid täiuslikult. Jumal andis sulle möödunud nädalal 168 tundi, kui mitu hetke neist andsid sa Talle? Kui mitu korda olid allika ääres?
Ta kutsub meid vee juurde. Vesi on Piiblis elu ja uuestisündimise sümboliks. Armastatud Taaveti  laul kõlab: Ps 42:2 Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal! 
UT-s hüüab Jeesus: Jh 7:37: «Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! 38 Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.»  39 Aga seda ta ütles Vaimu kohta, kelle pidid saama temasse uskujad.
Samaaria naisele kostis Jeesus Jh 4:13: «Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle, 14 aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks.»
Nikodeemosele vastas Jeesus: «Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki. » Jh 3:5
Ilma Jumalata elu on nagu elu kõrbes, kus ei ole ühtegi oaasi ega ainsatki veeniret. Vesi, mille juurde ta kutsub on puhas, värskendav, elu andev, elu kvaliteeti muutev eluvesi, mis saab uskliku sees igavesse ellu voolavaks allikaks. Ta jagab seda ilma hinnata! Eelduseks vaid janu.
Hea küll, Jesaja raamatus kutsutakse meid vee juurde. Kuid edasi pakutakse ja veini ja piima. Piim ja vein sümboliseerivad  küllusliku ja täiuslikku elu. Jumalal on anda rohkem kui ükski igatseja oskab oodata. Piibli aegadel oli vein oli sama oluline kui vesi. Sageli vesi ei kõlvanud juua ning veele lisati veini. Vein tappis baktereid ning muutis vee joodavaks. Vein on ka rõõmu sümboliks ja sealt edasi Püha Vaimu sümboliks.
Piim on jällegi üks tõotatud maa sümboleid. Maa, mis voolab piima ja mett. Kui palju kasutatakse seda väljendit VT-s Kaananimaa kirjeldamiseks! Kuid UT-s on piim ka Jumala Sõna sümboliks. Jumal annab sulle oma sõnas teada oma armastust. Nagu meie koguduse liige Magda viimasel piiblimõtsiskluse õhtul ütles: see on Isa kiri Sulle! Testament, millega ta annab teada oma armastust. Ja sa jätad selle lugemata riiulisse vedelema?
Anthony de Mello on kirja pannud sellise loo:
Õpetaja jutlus oli ühel päeval vaid üheainsa mõistatusliku lause pikkune. Kuivalt muiates lausus ta: "Ma ei tee muud kui istun jõe kaldal ja müün jõevett.”
Ja nõnda ta jutluse lõpetaski.

Kui vaid me oskaksime näha igavesse ellu voolavat eluvett Jeesuses Kristuses, januneda selle järgi ning juua! Nautida iga sõõmu, ja tunda Temast rõõmu ja rahu mis on ülem kui kogu mõistmine.

Tuesday, March 13, 2012

«Effata!», see on «Avane!»

Tänavune tuisune vastlapäev ennustas varast kevadet. Siin on esimesed märgid. Juba paastukuu 13. päeval on kirikumäe tee lumest lahti sulanud. Samal ajal kui maa koorub lume alt kooruvad lumivalge krohvi alt ka meie kiriku kaksikuksed.
Esimese ukse eest on tellingud läinud ja suursugused ukse paled kujundavad kirikulaeva. Vaade ei ole mitte lihtsalt avanenud vaid ka avardunud.
Sealt kumabki valgus ...

Monday, March 12, 2012

Paastuaja 3. pühapäev

Jr 7:23-26

Harva on jutluse aluseks sedavõrd karm kirjakoht, paastuaega kohalduv noomimine ja manitus. Teie, jumalarahvas lähete tagasi, mitte edasi, te olete kangekaelsed ja kurjad! 
Samas, kõige rängemaski kirjakohas on varjul evangeelium ja raskeimas katsumuses on olemas lootus kristlase jaoks. 
Jumal tahab, et tema rahval oleks hea põli. Ta tahab inimesi õnnistada. Kuid Ta ei saa õnnistada jumalatut rahvast ega kurja südame paadumuses elavat inimest. Ta ei saa oma õnnistust anda inimesele, kes sellest ei hooli. Issand ei saa anda head põlve  halvale põlvkonnale, kelle vanemadki polnud just inglid, aga kes ise on veelgi hullemad.
Mul oli hiljaaegu vestlus ühe inimesega, kes ütles, et kirikut on vaja selleks,, et aidata neid inimesi, kes ise endaga hakkama ei saa. Ta ütles et tema saab enda eluga hästi hakkama ja temal seega kirikusse asja pole. Kardan, et too mees ütles välja selle, mida paljud mõtlevad. See on täpselt see Jeremija nimetratud oma nõu järgi käimine ja päevast päeva läkitatud prohvetite mittekuulamisene. 
Millegipärast ei tule kas see endaga hästi toime tulev (ristitud!) inimene selle peale, et Jumalat tänada. Ka söögipalves me ei palu süüa vaid täname laual olevate andide eest. 
Kui paljud arvavad, et kui nad käituvad korralikult ja teevad enda arust ainult head, et siis ongi kõik hästi. Inimliku heategemisega on paraku nii, et mis on hea ühe arvates, ei pruugi sugugi olla hea teise arvates. Meie valikutega, olgu need head või halvad, kaasnevad alati tagajärjed. Meil on võimalus anda oma elus Jumalale ruumi ning on ka võimalus see ruum enda sees Tema jaoks sulgeda.
Kujutagem kord ette maailma ilma kirikuta. Ma ei mõtle torniga hooneid, vaid inimesi, kes tahavad ja püüavad käia oma eluted koos Jumalaga. Kui ühel päeval poleks kedagi, kes peaks vajalikuks teha midagi Jumalale või Jumalaga. Oleks lihtsalt (heal juhul korralikud) inimesed, kes elavad oma elu. Nagu loomad, kes elavad oma elu - sigivad, söövad, punuvad pesa ja käituvad muidu liigile vastavalt. See oleks jumalatu maailm ja selles maailmas elaksid inimesed, kes on kaotanud jumalanäolisuse!
Arvan, et üks põhjus, miks kirikut on vaja ongi just see, et säiliks inimese jumalanäolisus, see mis teda tõeliselt eraldab kõigist muudest loodud olenditest. Jumalanäolisus ei tähenda lihtsalt hea või korralik olemist, vaid Jumalaga koos olemist. Mitte ainult instinktidest ja loomulikest vajadustest juhinduvat elu, vaid Jumala tahtest, Tema Sõnast  ja igatsusest juhinduvat elu.
Peapiiskop Jaan Kiivit kirjutab selle kohta: Kogu Uus Testament tunnistab, et ülendatud Kristus on täiesti erilisel viisil koguduses kohal ja tegev. See Issanda kohalolek oma koguduses, mille kaudu ta oma missiooni maailmas jätkab ja edasi viib asetab kogudusele kaksikülesande: austada Jumalat ja pühitseda maailma.
Kogu Pühakirjast kumab tõdemus, et inimkond on loodud Jumala poolt Jumala näoliseks, et ta oleks ühenduses Jumalaga. Selle kommunikatsiooni, vastastikuse suhtluse tulemusena peaks kumbki osapool tundma kohtumisrõõmu. Jah, see ei ole kohustus, vaid võimalus! Rõõm ja tänu. Selle rõõmu olemust väljendab kreeka keelest tulenev sõna, mida kasutatakse armulaua kohta – euharistia, mis tõlgituna tähendab tänu ja tänamist. Jumalateenistuse olemus on jumaliku lunastusteo tänuga vastuvõtmine. Jumal annab meile armu(laua), meie anname Talle tänu.
C.S. Lewis kirjutab, et just kummardamise käigus avaldab Jumal oma ligiolu inimestele. Ta lisab kohe ka, et loomulikult pole see ainus võimalus. Kuid paljudele on „Issanda teenistuse armsus“ ilmunud sageli või eelkõige või ainult siis, kui nad teda koos teistega on kummardanud ja austanud. Kõik meie poolt väärtuslikuks peetu teeb meile rõõmu ja igasugune rõõm muutub spontaanselt kiituseks. Kiitus ja tänu mitte ainult ei väljenda rõõmu, vaid ka suurendab seda, lisab täiuslikkuse mõõtme. Väljendamata rõõm on poolik rõõm. On masendav jõuda mäeharjale, kust alla orgu avaneb ootamatult suurejooneline maastikupilt, ja olla sunnitud vaikima, sest sinu kaaslased ei pööra sellele ilule rohkem tähelepanu kui kraavis vedelevale plekkpurgile. Kui ühel loodud olendil oleks võimalik täielikult (kogu ulatuses, mida piiratud olend võib saavutada) „tänada“ kõige väärtuslikumat üldse, see tähendab temast rõõmu tunda ja teda armastada, ja samal ajal anda oma rõõmule igal hetkel õige väljendusviis, siis oleks see hing saavutanud ülima õndsuse („Mõtteid psalmidest“).

Jumal on loonud inimese elama paradiisis, Jumala lähedases rõõmus ja rahus. Inimese oma tahe juhib teda paradiisist välja ikka ja jälle. Jumal kutsub teda enda juurde ikka jälle, sest Tema armastus on suurem kui meie eksimused.



Thursday, March 8, 2012

Esimene uks avanes

Neljapäeval on avatud nii kiriku kantselei kui teise ringi annetusmüük. Pärastlõunal keetsime töökate naistega endile teed ja istusime hetkeks ümber ühise laua. Samal ajal pingutasid me noored töömehed muskleid ja ennäe! Naistepäeva õhtuks oli esimene müür langenud, selle tagune uks avanenud ja kõik ehituspraht kadunud!
Õhtune valgus piidles läbi tolmu kirikut. Eile nägin korraks mis juhtub siis kui loojangu viimased kiired leiavad tee meie kirikusse. See on võimalik ainult siis, kui suur uks on avatud ja põhjapoolsed aknad avavad valgusele tee.

Wednesday, March 7, 2012

tolm ja kivihunnik

Siin on nüüd kahe päeva töö kogunenud ühte hunnikusse. Töömehed ütlesid, et nad tahaksid näha seda meest, kes need müürid ladus ... Seguga ta just ei koonerdanud.
Ja see tolm, mis nüüd lendleb igal pool, kogub murepilvi pea kohale. Kuidas me sellest lahti saame? Ainus lohutus on, et see kõik läheb mööda. Ja lammutamine on vajalik, et hooneosa, mis kunagi kandis uue kiriku nime, võiks uuesti sündida.
Nädala algul hakkas kusagil vaikselt helisema KLPR laul "Kõrged uksed lahti minge, Siionisse laske mind".

Tuesday, March 6, 2012

kirik muutumises

Esmaspäeval algas kiriku ja juurdeehituse vaheliste uste ette ehitatud seinte lammutamine. Enne nägi see osa kiriku poolt vaadates välja nii:
Nüüd panid töömehed tellingud püsti, rullisid vaibad eest ja võtsid ühe maali ja kirikupingid eest ning alustasid suurt tööd.
Samal ajal paigaldasid teised mehed tulevasele muuseum-arhiiv-raamatukogule põrandakütte torusid. Pikk toru ei tahtnud hästi painduda, aga meeste kangus oli suurem kui toru kangus.
Siia peale peaks hiljem tulema liiv ja paekiviplaadid. Nii ilus on vaadata kui töö edeneb.

Monday, March 5, 2012

Paastuaja 2. pühapäev

1Ms32:23-32  
Möödunud pühapäeval rääkisime inimese ootustest Jumala suhtes. Ühe inimestepoolse ootusena võib kindlasti mainida ka õnnistust. Inimesed ehk ei oska seda alati nõnda nimetada, ent siiski on see midagi, mida oodatakse. Aga kas me oleme valmis vastu võtma Jumala õnnistust?
Kui meile saaks osaks tõeline õnnistus, nagu lotovõit, kas me tuleksime sellega toime, oskaksime sellega midagi peale hakata? Õnnistus tähendabki võitu. See, kellega Jaakob heitles, ütles talle päeva koidikul: sa oled võidelnud Jumala ja inimestega ja oled võitnud! Võit ei ole midagi loomulikku või loogilist, see tähendab võitlust, pinget, pingutamist, proovilepanekut, takistuste ületamist. Jaakob alustas võitlust juba oma ema üsas, kus ta jagas kitsukest ruumi kaksikvend Eesaviga ja nende ema Rebeka imestas: „Mispärast on see minuga nõnda?“
Jaakob oli Aabrahami pojapoeg ja Iisaki poeg. Tema lugu oli keeruline algusest peale. Esiisa, kes pettis ise ja sai petta. Ja ometi ei ole tema loos midagi juhuslikku. Jaakob oli mees, kelle jaoks prioriteedid olid paigas algusest peale. Kõigepealt tahtis ta esmasünniõigust. Talle oli see oluline, tema vennale mitte nii väga. Kaksikvend Eesav hindas rohkem mõnusat elu ja hetkemõnusid näiteks jahil käimist ja head kõhutäit. Jaakob tahtis esmasünniõigust ning vahetas selle maitsva leeme vastu. Siis tahtis ta isa õnnistust. Tahtis seda niiväga, et oli valmis petma ja pettiski. Kuid hiljem sai ta ka ise petta. Jaakob armastas Raahelit, kuid Laaban sokutas talle pruudiloori varjus Lea. Kuid Jaakobi tahe on kindel. Küllap oli ta valmis oma karistust kandma ja teenis armastatud naise pärast kokku 20 aastat äia juures. Needki aastad läksid ruttu. Jaakobile sündis sel ajal 11 poega ja ta kogus rohkelt vara. Siis läks ta tagasi isa juurde ja kaksikvenna juurde, kelle viha ta õigutatult kartis.
Jaakob Sisenes Eesavi valdustesse, lähetas talle lepituseks kingitusi. Ta saatis oma naised ja lapsed ees üle jõe. Ja jäi üksinda teisele poole jõge. Tahtis ta palvetada? Tahtis ta lihtsalt hetke hinge tõmmata ja rahus omaette olla? Igatahes ei tulnud sellest midagi välja. Keegi tuli seal tühjas paigas tema juurde ja rahuliku olemise asemel leidis aset pingeline võitlus, mis kestis koidikuni.

Heitlus leidis aset Jabboki koolmel. Jabbok meenutab heebrea sõna maadlema, aga ka puhastuma, tühjenema, välja kallama. Võibolla pidi Jaakob nüüd tühjenema oma suurest enesekesksusest. Võibolla oli see tema jaoks ka suur võitlus iseendaga. Siiani oli ta tegutsenud peamiselt enda pärast.
Aga see heitlus muutis Jaakobit igaveseks. See, kes temaga heitles, lõi ta puusaliigest, mille tulemusena nihkus Jaakobi puusaliiges paigast. Ehk liikus midagi muud paika? Võibolla peabki meie elus midagi minema paigast ära, et elu ise saaks asetuda paigale? Midagi murduma, et saaksime terveks. Jaakob ei hoolinud valust, mida see kaasa tõi. Ta oli rohkem huvitatud Jumala õnnistusest kui oma isiklikust kaotusest.
Siinkohal meenub üks praktilist laadi vana tarkus, mis tänapäeva inimestel kipub ununema. Õnnistamine on viimane osa meie jumalateenistusest. Õnnistus on midagi, mille poole oleme kirikus iga kord teel. Kirikusse võib pigem jääda hiljaks, kuigi ka see pole hea, kuid kirikust lahkumine enne õnnistamist on lahkumine enne kohale jõudmist. Iga jumalateenistus on samuti nagu väike võitlus õnnistuse pärast. «Ei ma lase sind mitte, kui sa mind ei õnnista!»
Jaakob sai heitluse tulemusena ka uue nime – Iisrael. Jaakobi vana nimi tuleneb heebrea sõnast 'petma'. Siiani oli ta seda nime õigustanud. Nimi on Piiblis alati seotud isiku olemusega. Enne kui ingel (nimetagem teda tinglikult nõnda) andis Jaakobile uue nime, küsis ta tema vana nime. Küsis seega tema olemuse kohta. Pani teda vaatama ennast. Kes sa oled? See tähendab enda alandamist Jumala ees. Ma olen petis. Ma ei ole seda väärt, et sa mind armastad ja ometi igatsen ma seda kõige rohkem.
Aga miks Jumal võtles Jaakobiga? Mitte lihtsalt võitlemise pärast. Samutri armastuse pärast. Ta tahtis teada, et ta on Jaakobile oluline ja tahtis teada anda, et Jaakob on temale oluline. Hoolimata kõigest.
Nimi Iisrael tähendab 'Jumal võitleb' või 'Jumal valitseb'. See oli inimese ja Jumala vaheline võitlus. See ei leidnud aset ainult tookord ja ainult Jaakobiga. Selline võitlus on käimas iga inimese elus. Ka meie elus. Jaakobi võitlushimu, see et ta alla ei andnud, näitab tema meeletut igatsust õnnistuse järele. «Ei ma lase sind mitte, kui sa mind ei õnnista!»
Jaakob oli valmis tegema mida iganes et mitte lahti lasta Jumalast. Küllap tundis ta tol ööl hirmu ja väsimust. Kindlasti ei olnud see võitlus talle kerge. Ta oleks võinud ka lihtsalt põgeneda. Kuid ta oli oma elus küllalt põgenenud. Küll venna kättemaksu eest, küll äia eest. Ta ei tahtnud enam põgeneda. Ta tahtis olla Jumalaga koos ja võita temaga koos oma elu raskused.
Kui võidab Jaakob, võidab samas Jumal tema sees. Ta ei olnud enam egoistlik mees, vaid Iisraeli esiisa. Õnnistus ei tähenda mingeid materiaalseid hüvesid, asju ega rikkust. See tähendab olla koos Jumalaga, mis omakorda tähendab olla võidukas, ületada raskused, võita ära kõik see, mis sind rebib eemale Tema õnnistusest. 
Jaakobi võitlus Penuelis tähendab meie jaoks samuti saada õnnistatud oma võitluste keskel.
Meilgi on vaja hetki, mil me astume igapäeva melust välja ja oleme Jumalaga kahekesi. Kui Jaakob poleks sellist omaette olemise hetke võtnud, poleks ta õnnistuse osaliseks saanud. Iial ei või teada, mis sulle viimaks õnnistuseks saab. Heitlused. Tagasilöögid. Isegi valu ...
Selle käigus võib alla anda ja loobuda. Jaakob ei loobunud. Ta tõesti tahtis õnnistust.
Kui ingel ütles: sa oled võidelnud ja võitnud, siis vastav heebrea sõna annab meile alust mõista, et ta mitte ainult ei võitnud, vaid pidas vastu, jäi püsima. Olen ikka arvanud, et see on viimselt kõige olulisem. Kui tulevad elus olukorrad, mida sa ei mõista ja kerkivad küsimused millelele sa ei osksa vastata, siis viimselt oluline on lihtsalt usaldada Jumalat ja jääda ta juurde.
Viimaks pani Jaakob heitluse paigale nime Penuel, mis tähendab 'Jumala pale'. Ta oli olnud seal üksikus paigas Jumalale nii lähedal nagu oleks teda näinud palgest palgesse. Oma elu  kõige raskemate katsumuste keskel me millegipärast oleme Jumalale väga lähedal, aga siis kui meile saab osaks õnnistus, kui kõik läheb hästi võime vaikselt libiseda Temast eemale. See ei pruugi alati nii olla, kuid siit tulebki küsimus: kas oleme valmis vastu võtma Jumala õnnistust?