Jr 7:23-26
Harva on jutluse aluseks sedavõrd karm kirjakoht, paastuaega kohalduv noomimine ja manitus. Teie, jumalarahvas lähete tagasi, mitte edasi, te olete kangekaelsed ja kurjad!
Samas, kõige rängemaski kirjakohas on varjul evangeelium ja raskeimas katsumuses on olemas lootus kristlase jaoks.
Jumal tahab, et tema rahval oleks hea põli. Ta tahab inimesi õnnistada. Kuid Ta ei saa õnnistada jumalatut rahvast ega kurja südame paadumuses elavat inimest. Ta ei saa oma õnnistust anda inimesele, kes sellest ei hooli. Issand ei saa anda head põlve halvale põlvkonnale, kelle vanemadki polnud just inglid, aga kes ise on veelgi hullemad.
Mul oli hiljaaegu vestlus ühe inimesega, kes ütles, et kirikut on vaja selleks,, et aidata neid inimesi, kes ise endaga hakkama ei saa. Ta ütles et tema saab enda eluga hästi hakkama ja temal seega kirikusse asja pole. Kardan, et too mees ütles välja selle, mida paljud mõtlevad. See on täpselt see Jeremija nimetratud oma nõu järgi käimine ja päevast päeva läkitatud prohvetite mittekuulamisene.
Millegipärast ei tule kas see endaga hästi toime tulev (ristitud!) inimene selle peale, et Jumalat tänada. Ka söögipalves me ei palu süüa vaid täname laual olevate andide eest.
Kui paljud arvavad, et kui nad käituvad korralikult ja teevad enda arust ainult head, et siis ongi kõik hästi. Inimliku heategemisega on paraku nii, et mis on hea ühe arvates, ei pruugi sugugi olla hea teise arvates. Meie valikutega, olgu need head või halvad, kaasnevad alati tagajärjed. Meil on võimalus anda oma elus Jumalale ruumi ning on ka võimalus see ruum enda sees Tema jaoks sulgeda.
Kujutagem kord ette maailma ilma kirikuta. Ma ei mõtle torniga hooneid, vaid inimesi, kes tahavad ja püüavad käia oma eluted koos Jumalaga. Kui ühel päeval poleks kedagi, kes peaks vajalikuks teha midagi Jumalale või Jumalaga. Oleks lihtsalt (heal juhul korralikud) inimesed, kes elavad oma elu. Nagu loomad, kes elavad oma elu - sigivad, söövad, punuvad pesa ja käituvad muidu liigile vastavalt. See oleks jumalatu maailm ja selles maailmas elaksid inimesed, kes on kaotanud jumalanäolisuse!
Arvan, et üks põhjus, miks kirikut on vaja ongi just see, et säiliks inimese jumalanäolisus, see mis teda tõeliselt eraldab kõigist muudest loodud olenditest. Jumalanäolisus ei tähenda lihtsalt hea või korralik olemist, vaid Jumalaga koos olemist. Mitte ainult instinktidest ja loomulikest vajadustest juhinduvat elu, vaid Jumala tahtest, Tema Sõnast ja igatsusest juhinduvat elu.
Peapiiskop Jaan Kiivit kirjutab selle kohta: Kogu Uus Testament tunnistab, et ülendatud Kristus on täiesti erilisel viisil koguduses kohal ja tegev. See Issanda kohalolek oma koguduses, mille kaudu ta oma missiooni maailmas jätkab ja edasi viib asetab kogudusele kaksikülesande: austada Jumalat ja pühitseda maailma.
Kogu Pühakirjast kumab tõdemus, et inimkond on loodud Jumala poolt Jumala näoliseks, et ta oleks ühenduses Jumalaga. Selle kommunikatsiooni, vastastikuse suhtluse tulemusena peaks kumbki osapool tundma kohtumisrõõmu. Jah, see ei ole kohustus, vaid võimalus! Rõõm ja tänu. Selle rõõmu olemust väljendab kreeka keelest tulenev sõna, mida kasutatakse armulaua kohta – euharistia, mis tõlgituna tähendab tänu ja tänamist. Jumalateenistuse olemus on jumaliku lunastusteo tänuga vastuvõtmine. Jumal annab meile armu(laua), meie anname Talle tänu.
C.S. Lewis kirjutab, et just kummardamise käigus avaldab Jumal oma ligiolu inimestele. Ta lisab kohe ka, et loomulikult pole see ainus võimalus. Kuid paljudele on „Issanda teenistuse armsus“ ilmunud sageli või eelkõige või ainult siis, kui nad teda koos teistega on kummardanud ja austanud. Kõik meie poolt väärtuslikuks peetu teeb meile rõõmu ja igasugune rõõm muutub spontaanselt kiituseks. Kiitus ja tänu mitte ainult ei väljenda rõõmu, vaid ka suurendab seda, lisab täiuslikkuse mõõtme. Väljendamata rõõm on poolik rõõm. On masendav jõuda mäeharjale, kust alla orgu avaneb ootamatult suurejooneline maastikupilt, ja olla sunnitud vaikima, sest sinu kaaslased ei pööra sellele ilule rohkem tähelepanu kui kraavis vedelevale plekkpurgile. Kui ühel loodud olendil oleks võimalik täielikult (kogu ulatuses, mida piiratud olend võib saavutada) „tänada“ kõige väärtuslikumat üldse, see tähendab temast rõõmu tunda ja teda armastada, ja samal ajal anda oma rõõmule igal hetkel õige väljendusviis, siis oleks see hing saavutanud ülima õndsuse („Mõtteid psalmidest“).
Jumal on loonud inimese elama paradiisis, Jumala lähedases rõõmus ja rahus. Inimese oma tahe juhib teda paradiisist välja ikka ja jälle. Jumal kutsub teda enda juurde ikka jälle, sest Tema armastus on suurem kui meie eksimused.
No comments:
Post a Comment