Monday, April 30, 2012

Cantate-jubilate pühapäev


Jutluse aluseks oli 5Ms 30:19-20

Kas sinu tutvusringkonnas on keegi, kes on alati positiivne? Keegi, kellel on igal hetkel midagi head öelda, kes on loomulik motiveerija. Õnnelik oled sa, kui su sõprade hulgas on selline, veelgi õnnelikum oled sina, kes oled selline rõõmujagaja!
On üks selline mees, kes on alati heas tujus ja kellest otsekui kiirgab headust kõigile, kellega ta oma teel kohtub. Kui keegi temalt küsib tavapäraselt: kuidas sul läheb? Vastab ta: „Kui mul läheks veel paremini, oleksin kaksikud.“ (Temal on rõõmustamiseks põhjust piisavalt palju, kui seda oleks veel rohkem, tuleks see anda kellelegi teisele).
Üks tuttav küsis temalt: "Sa ei saa alati olla nii positiivne inimene! Kuidas sa seda teed?
Ta vastas: "Igal hommikul ärkan üles ja mõtlen, et siin ma olen ja minu ees on praegu kaks valikut. Võin olla heas tujus või ... võin olla halvas tujus. Ma valin hea. "
"Iga kord, kui midagi halba juhtub, siis võin ma taas valida, kas olen ohver või püüan õppida sellest olukorrast midagi. Ma valin õppimise.“
"Iga kord, kui keegi tuleb mulle mõnd muret kaebama, võin ma valida kaasakurtmise, aga ma võin välja tuua ka elu hea poole ja seal peituva lohutuse. Ma valin positiivne elupoole."

Elu seisneb valikutes. Olukordi me iga kord valida ei saa, küll aga seda kuidas me nendesse suhtume. See on sinu valik, kuidas sa elad oma elu.
Iga meie valik avaldab mõju me homsele päevale. Me elame ja sureme nende valikutega, mida oleme teinud. Meie valikud saadavad meid, juhivad kas Jumala poole või Jumalast eemale, hea poole või kurja poole, elu poole või surma poole. 5Ms 30:15 ütleb Issand: Vaata, mina panen täna su ette elu ja hea, surma ja kurja.
Kui sa midagi otsustad teha, siis mõtle hetkeks enne, kas taeva inglid sinu peale vaadates naeraksid rõõmust või nutaksid kurbusest. Olgu selline mõtlemine sinu palve, õnnistuse palumine. Õnnistust ei saa ju paluda kurjale, vaid ainult heale. See, mille üle inglid rõõmustaksid, rõõmustab sind ennast, inimesi su eluteel ja toob austust Jumalale.

Üks tänavuse jazzkaare peaesineja oli Lizz Wright, Ameerika Ühendriikidest pärit lummava madala häälega jutlustaja tütar. Tema ühe laulu sõnad jätsid mulle sügava mulje ja saadavad mind vaikselt mitmendat päeva. Tegin neist kohmaka tõlke:
Kas Su ees on ületamatuid jõgesid?
Kas Su ees on läbimatuid mägesid?
Jumal spetsialiseerub (keskendub) võimatutele olukordadele
Ja Tema suudab teha seda, mida ükski teine jõud ei suuda.
Kui ravimid ei too sulle leevendust
Kui Sul ei ole sõpru, on üksnes ahastus
Kui tundub et mitte keegi, mitte keegi, mitte keegi ei hooli
Jumal spetsialiseerub (keskendub) võimatutele olukordadele
Ja Tema teeb seda, mida ükski teine jõud ei suuda, kui vaid Tema, kes on püha.

Kui alustasin jutlust küsimusega, kas Sinu tutvusringkonnas on keegi, kes on alati positiivne. Keegi, kellel on igal hetkel sinu jaoks varuks hea sõnum, kes on loomulik motiveerija (küllap me kõik leiame, et sellist sõpra lihtsalt peab armastama!). Siis nüüd võin sulle öelda, et keegi selline on siinsamas, sinu kõrval. Su kohal, su ees ja su taga. Teda võib alati usaldada, ta suudab alati leida väljapääsu olukordadest, ta jagab alati sulle head sõnumit. See on Jumal. Ta asetab su ette valikud, elu ja surma, vihkamise ja armastuse, headuse ja kurjuse, igavese kannatuse ja igavese õndsuse. Ta ütleb, et valik on sinu!
Ka valimata jätmine on valik. Aga ta ütleb: Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada, 20 armastades Issandat, oma Jumalat, kuulates tema häält ja hoides tema poole!



Sel pühapäeval organiseeris Heli Sepp Kose kirikusse jumalateenistusele laulma  mitmeid koore - Kose noortekoori ja Kose kammerkoori ja naiskoor "Meelika" ja Patika külakoori. Orel võttis kevadpuhkuse, aga lauluhääled täitsid kiriku seinast seinani. 


Pärast teenistust oli kirikumõisas kaetud kena kohvilaud, sest oli ju jürikuu viimane pühapäev.

Tuesday, April 24, 2012

Hea karjase pühapäev


Mi 7:14-20
Miika esitab retoorilise küsimuse: Kes on Jumal nagu Sina? Küsimus on pigem emotsionaalset laadi kui vastust eeldav. Siiski vastab prohvet ise: Sina oled seesama Jumal, keda meie esiisad tundsid ja austasid, Sina osutad Jaakobile truudust, Aabrahamile armu. Taustaks kumab siin maailmavalu: miks peaks keegi Sinu juurest eemalduma? Sa oled olnud vägev Jumal ja jääd alati kõigeväeliseks Jumalaks. Ei ole Sinuga võrreldavat!
Usklike tee on läbi aastatuhandete olnud sarnane. Sa oled koos oma Jumalaga, armastad ja austad Teda, omad aukartust Tema suhtes. Tunnetad Tema suurust ja vägevust oma südamega ja kõigi oma meeltega. Kuuled Teda Tema Sõna kaudu, kõneled palvetes Temaga, ent samas näed ümberringi inimesi, kellele Jumal ei lähe korda. Kes elavad nagu Jumalat ei oleks ja kelle jaoks kõik, mis sinu jaoks on oluline, tundub tühine ja mõtetu. Seepeale esitabki usklik retoorilise küsimuse: Kes on Jumal nagu Sina? Sest ka kõige uskmatul inimesel on oma jumal (väikese algustähega). Olgu see siis mõni printsiip, millest ta juhindub, olgu selleks raha, lahe elu, edu, mugav äraolemine, lihtsalt elamine või midagi muud, midagi või kedagi peab igaüks ülimaks. Kuidas saavad inimesed pidada midagi või kedagi muud Jumalast tähtsamaks, jääb usklikule alati mõistetamatuks nagu jääb ka uskmatule mõistetamatuks Jumala austamine.
Issand on mu karjane, mul pole millestki puudustkui ma ka kõnniksin surmavarju orus ei karda ma kurja … kõlab Psalm 23. Seda Psalmi luges ka vaimulik uppuva Titanicu pardal. Kui kõik muu kaob, muutub või hävib, siis Jumal on nagu tugev kindlus, varjupaik, mis üksi püsib igavesti.
Jeesus ütleb: “Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind.” Ühe kirikuõpetaja jutule oli kord tulnud noor naine, kes kahtles oma elu kogemuste põhjal kas Jumalale üldse läheb korda mida tema teeb või mis mured tal on. Ta küsis: “Kuidas ma saan uskuda, et Jumal minu käekäigust hoolib?” Vaimulik vastas talle: “Vaata oma sõrmi. Maailmas on miljardeid sõrmejälgi, aga mitte ühedki ei ole täpselt sellised nagu sinu omad. Kui nüüd Jumal pöörab nii suurt tähelepanu sinu sõrmeotstele, kuipalju enam siis sinu elu käekäigule!”
Me oleme kõik Jumala lapsed, Ta hoolib meist igaühest, ta tunneb meid nimepidi, talle lähevad korda me valikud, me tegemised ja tegemata jätmised. Kui üks meist läheb kaduma, siis tuleb Tema meid otsima. Hea karjane Jeesus annab oma elu lammaste eest.
Issand on ülemkarjane, kuid oma jüngreidki lähetab ta karjastena juhatama, julgustama ja hoidma neid, kes kuulevad tema häält.
Kui Jumal tahab omasid päästa, tõstab ta üles nende sõprade käed, et nad palvetaksid nende eest. Nõnda ehitab Issand meid üles oma karjana, nagu piibliaegadel öeldi, või võrgustikuna nagu tänpäeval võiks öelda. Keegi meist ei ole kogu aeg tugev ja kogu aeg õnnelik, kuid me saame olla üksteise jaoks olemas, siis kui kellelgi meie seast on parasjagu raske. Sõprateks võib nimetada ka neid kes allakäigul üksteisele toeks on, kuid meie ülesanne on üksteist üles aidata.
Vaimulikus mõttes on tänane VT perikoop prohveti palve Kristusele, et tema kui hea karjane, kannaks hoolt oma kiriku kui lambukeste eest, kes elavad omapäi metsas, ehk maailmas kesk paganaid.
Ja Jumal vastab sellele palvele. Ta annab andeks neile, kes meelt parandavad, kes talle järgnevad. Kuid vaevalt, et Jumal armu tuulde loobib ja seda nendele jagab, kes sest ei hooli.
Kes eemalduvad Heast Karjasest, muutuvad kergeks saakloomaks kurjale. Neile on antud võimalus kuid ka vabadus loobuda kõigest. Ka igavesest elust. Kes aga kõiges Kristuse läbi Jumala juurde jäävad, need saavad armu armu peale, nende patud heidab Issand mere sügavustesse. Mitte kalda lähedale, kust need taas võivad välja uhtuda, vaid sügavustesse. Neid ei ole enam. On vaid Kristus, Jumala arm ja rahu.
Kristus ütleb: Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge. Jh 15:4.

Monday, April 23, 2012

Kirikutereis Virumaale


21. aprilli varahommikul istus Kose kogudus koos Tuhala kogudusega "Oru Bussi" suurde 50-kohalisse bussi ja võttis suuna päikesetõusu poole, et minna kaema Virumaa kirikuid. Teel olles õppisime selgeks Mozarti Alleluia- kaanoni, mis päeva lõpuks tõesti ka kõlama hakkas ning igas kirikus oli meil ka lühike palvus. Esimesena jäi meie teele Tapa kirik.




Seal ootas meid koguduse õpetaja Reet Eru. Tapa kirik on üks väheseid esimese EV ajal ehitatud kirikuid. Järgmisel päeval pärast meie reisi läksid sinna jumalateenistusele mängima meie pasunapoisid. Reet Eru kinkis meile kauni raamatu Tapa kirikust.
Tapa Jakobi kirikuhoonest jäi ennekõike meelde omapärane altarimaal - kutsuv Kristus Maarja värvides - mille autoriks on teatri kostüümikunstnikuna tuntud Olga Oboljaninova Krümmer.  
Järgmisena peatusime kaunis, kuid külmas Kadrina kirikus, kus meid võttis vastu koguduse õpetaja Meelis-Lauri Erikson. Kustumatu mulje jättis vastuvõtja ütelus, et Kadrina kiriku kunstis on liiga palju surnud Kristuseid. Kohalik vaimulik kommenteeris ise samas seda asjaolu nõnda: "Halleluuja, Jeesus elab!"
Kolmas kirik, mis teepeale jäi, oli Rakvere. Sealne vaimulik Tauno Toompuu tutvustas Kose ja Tuhala koguduste juhatuste esimeestele (ja muidugi ka kõigile teistele) oma valduseid. Rakvere kirik oli algselt Miikaelile pühendatud, kuid reformatsiooni järel sai tast Kolmainu kirik. 
Meile pakuti ka võimalust ronida kirikutorni ja suur osa meist ka kasutas seda võimalust usinasti. Saime idee, et ka meie kirikutorn vajab sarnast kõis-käsipuud. Rakvere kirikukellad kinkisid meile meeldiva üllatuse mängides südapäeval Arvo Pärdi komponeeritud kellamängu. Omaette elamuse pakkus Roosi Rebeka tornist üles ja alla tassimine.
Rakvere kellade kajal suundusime edasi ida poole. Mere kohalt tuli tihe udu, tee ääres kõrgusid tuhamäed ja reisiseltskonna kõhud läksid järjest tühjemaks. Viimaks jõudsime Jõhvi. Seal seadsime esmalt sammud kontserdimajja. Lõpuks õnnestus meil endid ka seoses lõunasöökide tellimimuse täpsustamisega kokku lugeda - 28 suurt ja 8 väikest rännumeest, Nende hulgas suisa 4 sünnipäevalast! Arvol ja Pille-Maril oli sünnipäev täpselt reisipäeval, Signel järgneval ja Kertul ülejärgneval päeval. Laulsime siis neile Jõhvi kontserdimajas sünnipäevalaulu ning pärast tähistasime sünnipäevi "Mozarti" kohvikus lõunasöögi ja sünnipäevakoogiga.
Jõhvi kirikut, kiriku muuseumi ja koguduse maja tutvustas meile kirikuvanem Laidi Kivist. Siit jäid meelde kõrge trepp, mis viis altari juurde, helgetes toonides altarimaal, kirikuvanema nägemused, muusemi põnevad nurgatagused ja nukrana kõlav tõsiasi, et noored eestlased on siitkandist lahkunud ja ei tea, kas nad kunagi tagasi tulevad. Muuseumist jätsime enda MAR-i jaoks meelde audiogiidi. 
Päike tuli pilve tagant välja ning näitas meile oma teekonnaga üle taeva uue sihi - tagasi lääne poole. Nõnda me tegimegi. Tagasiteel külastasime veel kaht kirikut. Esimene neist oli Viru-Nigula, mis on samuti pühale Nikolausele pühitsetud nagu ka Kose kirik. Viru-Nigulas tõmbas pilgud enda peale altaritagune vitraažaken. Autoriks Andrei Lobanov. Taas üks helge Kristus kümnete siniste värvivariatsioonide keskel.
Hans-Kristjan sai endale kandva rolli jagades ja kogudes lauluraamatuid.
Viru-Nigula kirikut ja kogudust tutvustas diakon Ahti Bachblum, kes pärast tuli meiega järgmisse kirikusse kaasa. 
Et Ahti on muusik, saime kummaski kirikus kuulda meisterliku klahvpillimängja käe all harmooniumi kõla.
Päeva lõpuks hakkasid me reisisellid väsima. Me poisid leidsid puhkamiseks patukahetsuse orva.
Selle päeva viimase, kuuenda kiriku ukse avas vägeva võtmega õpetaja Margit Nirgi. Haljala Püha Mauritiuse pühakoda jättis oma nimipühakule vastavalt tumedavõitu mulje. Vägevad nikerdustega kirikupingid, kindluskirik, mida on raske vallutada, uks, mis ei asu kiriku lääne- vaid lõunaküljes, et kahurikuul ei saaks sisse lennata ...
Päeva lõpuks laulsid me lapsed Haljala kiriku altari ees rõõmsalt heliseva ja igati kohase neegrispirituaali "On kogu maailm tema poe peal".

Olles päev otsa päikese järgi rännanud jõudsime pärast 12
-tunnist reisi tagasi oma armsa kodukandi sumedasse kevadõhtusse.




Monday, April 16, 2012

Quasimodogeniti


Sk 8:12-13
Kristus on surnuist üles tõusnud, surmaga surma ära võitnud!
Esimene ülestõusmispühade järgne pühapäev kutsub meid äsjasündinud lastena – puhtaina ja usaldavana alustama edasise elu esimest päeva. Kui ülestõusmispüha hommikul kõlas talviste lumehangede keskel Hoosea kaunis prohveteering: ta tuleb nagu ilus koidupuna; ta tuleb meile nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad, siis nüüd, kui kevadine vihm on sulatanud lume, kostub prohvet Sakarja kaudu kolmekordne tõotus: viinapuu annab vilja, maa annab saaki, taevas annab kastet.  
Ons aiapidajale tarvis meelde tuletada kevade tulekut? Arvatavasti ei ole vaja. Küllap näeb rohenäpp märke ja asub toimetama. Aga jumalarahvale peab küll üha uuesti meenutama nii Jumala tõotusi Vanas Testamendis kui evangeeliumi, et me ei väsiks ega jääks norutama oma argipäevadesse.
Galaatia kirjas ütleb apostel: Ärgem tüdigem head tehes, küll me omal ajal ka lõikame, kui me enne ära ei nõrke! Niisiis, kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele! (Gl 6:9j)
Ma vaatan oma käsi. Tavalised käed. Kaks kätt. Ma mõtlen Kristuse kätele, mis Kolgatal naeltega said läbistatud. Ülestõusnuna ütles Kristus oma jüngritele: «Vaadake mu käsi! » Ma mõtlen väele, mis on Temal ja tunnen, et kes olen mina, et midagigi teha… Ja siiski tean, et mulle ja sulle, hää vend ja õde Kristuses, on antud võime õnnistada oma kätega, oma suuga, oma südamega.
Ema Theresa on öelnud: «Kristusel ei ole nüüd enam maa peal muud kui teie keha, ei muud kui teie käed, ei muud kui teie jalad. Teie silmades on näha Kristuse armastust maailma vastu, teie jalgade abil käib ta tegemas head, teie kätega õnnistab ta inimesi».
Johannese evangeeliumis ütleb Jeesus: Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks (Jh 15:16). Issand ise on valinud Sind ja mind, et me kannaksime vilja… Apostel selgitab kirjas Galaatlastele: Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus,  tasadus, enesevalitsus (Gl 5:22j).
Me ei pea andma midagi sellist, mille andmine käib meile üle jõu. Ega midagi sellist, mille ära andmine teeks meid endid vaesemaks. Õnnistuse jagamine, Kristuse ülestõusmise rõõmusõnumi jagamine, Jumala armastuse kuulutamine ainult rohkeneb jagamise kaudu. Mida rohkem Sa annad, seda rohkem antakse Sulle.
Taevas annab kastet. Piisk piisa haaval, tilk tilga kõrval jagab Jumal meile oma võidmist, oma õnnistust. Niisutab meid nõnda, et me suudaksime kanda vilja, sirutuda üles kui oleme vajumas norgu. Andes nõnda jõuetule jõudu.
Prohvet Sakaraja läbi ütleb Issand: Ärge kartke, teie käed olgu tugevad! Ja käed, mis õnnistavad Kolmainu õnnistusega, ongi alati tugevad. Isegi kui nad on nõrgad.
Apostel ütleb: Ärge tasuge kurja kurjaga ega sõimu sõimuga, vaid hoopis õnnistage - sest õnnistamiseks te olete kutsutud -, et ka teie võiksite pärida õnnistuse. 1Pt 3:9
Jumal ütleb kõigile inimestele: kui ma teid päästan, saate te õnnistuseks. Sina võid olla õnnistuseks! Inimesed soovivad üksteiesele õnne. Soovivad head. Aga see on vaid nende inimlik soov, mil pole mingit tagatist. Jumala õnnistus ei ole meist endast, kuid meile on siiski antud võimalus seda jagada.
Anthony de Mellol on tore näide valgustuse (e. pääste) saanust. Too ütles:
Oh imede ime:
Ma lõhun puid!
Ma ammutan kaevust vett!
Enamiku inimeste jaoks pole sellistes proosalistes tegevustes, nagu kaevust vee toomine või puude lõhkumine midagi imetlusväärset. Valgustumise järel ei muutu tegelikult mitte midagi. Kõik jääb samaks. Ainult et nüüd on su süda tulvil imetlust … ja sa ise samuti. Ja elu kulgeb samamoodi. On ainult üks oluline erinevus… Puu on endiselt puu, inimesed needsamad kes varemgi. Oled endiselt tujukas või rahulik nagu varem, sama tark või rumal, tugev või nõrk. Ainus erinevus on, et sa näed asju uue pilguga. Oled omandanud kõige suhtes enam distantsi ja sinu süda on täis imetlust. Sa lõhud endiselt puid ja ammutad kaevust vett, kuid imetled seda kõike. Nagu äsjasündinud laps.




Thursday, April 12, 2012

Kevad koorub

Kiriku juurdeehitus muutub päev-päevalt üha kenamaks. Pärast ülestõusmispühi on mehed tõusnud kõrgustesse ja askeldavad lae all. Tänaseks said laetalad heleda katte, mille alt siiski kumab ka puidumuster. Kogu ruum muutus seeläbi helgemaks.
Pastoraadi õuetermomeeter sattus päikesest vaimustusse ja väitis õhtul, et sooja on 25 kraadi. Seal sooja tumeda seina taustal vastu päikest ehk oligi. Lumemunast koorub vaikselt sumisedes kevad.

Ülestõusmispühade ülevoolav rõõm

Nende pühade aegu jõudsime nii Ravila hooldekodusse, Paunküla hooldekodusse, Tuhala kiriku kelli pühitsema kui ka Pikva kabelisse.
Pühapäeval toimus ka lastepäev, mida viisid väga vahvalt läbi Marina, Diana ja Tiina.
Ja õhtuks värvus lumemuna lilleliseks! Kevad vist ikkagi tuleb?

Ülestõusmispühade varahommik

Kristus on üles tõusnud! Tõesti ta on üles tõusnud!
Lihavõttejänku tõi kirikumõisa ette suure lumemuna!
 Ja meie koguduse tuumik kogunes pidulikule hommikusöögile, igaühel kaasas kirju muna. Kohapeal ootasis heeringas ja pasha muud head-paremat. Paastuaeg on nüüd läbi.
Meil on kogudus, kes tuleb kokku rõõmuga. Rõõmuga! Vahel on lausa raske laiali minna ...
Pudeneme argipäevadesse laiali, et siis jälle kokku tulla. Pühapäeva. Rõõmuga.
Kuid sel ülestõusmishommikul, kui päike tantsis pilve taga ja taevast keerles lumehelbeid, kogunesime meie kiriku ette kuulama tornist kostvat pasunakontserti. Pasunad on meil naljasoonega - mängisid muuhulgas jõuluajast tuntud lugu "Maa on nii kaunis".

Monday, April 9, 2012

Ülestõusmispühad

Kristus on surmast üles tõusnud, surmaga surma ära võitnud!

Ho 6:1-3


Kristuse ülestõusmine on värav, mis kõrgub seal, kus lõppeb inimese jõud, kus inimene jõuab ummikusse, kus ta ei näe enam valgust ega lootust. Seal, kus on inimese eimiski, seisab ülestõusnud Issand ja ütleb: Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed (Ilm 1:18).
Jumala Poeg võitis surma, selle tugevaima vastase, mis kõigi inimeste, ühtviisi nii kuningate kui kerjuste, üle on seatud. Mitte ükski valu, mitte ükski mure, mitte ükski kurbus ei oma suuremat jõudu kui evangeelium Kristuse ülestõusmisest.
VT prohvet Hoosea kutsub meid pöörduma Issanda poole, kes on meid murdnud, sest tema parandab meid. Küllap ei juhtu siin elus midagi kogemata või juhuslikult, vaid kõik meie isiklikud murdumised on vajalikud, et Jumal saaks meid parandada. Meie kokkuvarisemised on selleks, et Tema saaks meid üles tõsta, meid uuendada. Mida tugevam on murdumise kogemus, seda vägevam ka üles tõusmine. 
Teades kui raske, et mitte öelda võimatu, on mõista Jumalat, ütleb Hoosea: tundkem siis, püüdkem tunda Issandat. Inimene ei saagi aru saada kõigist Jumala asjadest. Kannatust ja valu me veel kuidagi mõistame, surmaga lepime (mis meil muud üle jääb), aga kuidas mõista Kristuse ülestõusmist? Mida inimene saab teha on vaid püüelda Jumala mõistmise poole. Selline püüdlus on igatsus paradiisi järgi,  Jumala läheduse järgi ja see eeldab inimesepoolset tahet.
Arvan, et see tahe on olemas iga inimese hinges. Kui Jumal andis inimesele elu, pani ta iga inimese südamesse midagi iseendast. Jumalanäolisuse. Ta näeb, kuidas see tuleb meis kord rohkem, kord vähem esile ja kord kaob hoopis. Osades inimestes ongi jumalanäolisus kaduma läinud, kuid see ei tähenda, et seda ei oleks. Küll aga võib ta olla varjatud, mattunud oma mina, pettumuste või elu jooksul kuhjunud tühja-tähja alla.
Seepärast tulebki igatsus, lausa janu Jumala järele tuleb teravalt esile rasketes olukordades, elu põuaperioodides ja pimedates öödes. Seal, tundes end seimsas põhjatus sügavuses, pääseb mõjule Hoosea kaunis prohveteering: ta tuleb nagu ilus koidupuna; ta tuleb meile nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad…
Kui sul millegipärast läheb öösel uni ära ja on selge, et magama sa enam ei jää, jääd hoopis pikisilmi ootama päikesetõusu. Et see valgus kord juba tuleks ja peletaks öö pimeduse. Ja ta tuleb.
Kevad ei saa puhkeda enne kui maad pole kastnud korralik vihm. Praegu sajab meil veel lund. Aga ühel päeval tuleb ka kevadine vihm. Ta tuleb.
Me elutee kulgeb läbi kirgaste hetkede ja pimedate ööde, läbi viljakate perioodide ja põuaaegade, läbi ilu ja valu. Kulgeb surma poole nende jaoks, kes ei näe Issandat tulemas (juba nüüd). Kulgeb Jumala poole nende jaoks, kes näevad ja ootavad.