Tuesday, May 29, 2012

Nelipühade jutlus


Joel 3:1-5
Ja pärast seda sünnib, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale.
Siis teie pojad ja tütred hakkavad ennustama,
teie vanemad uinuvad unenägusid nähes,
teie noored mehed näevad nägemusi.
Ja neil päevil valan ma oma Vaimu ka sulaste ja teenijate peale.
Ma annan tunnustähti taevas ja maa peal, verd ja tuld ja suitsusambaid.
Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja kardetav.
Ja sünnib, et igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, pääseb. Sest Siioni mäel ja Jeruusalemmas on pääste, nii nagu Issand on öelnud; ja pääsenute hulgas on need, keda Issand kutsub.

Vana Testament sisaldab kaksteist raamatut, mis kuuluvad väikeste prohvetite kategooriasse, teiste hulgas on seal ka Joeli raamat. Nimetus väike prohvet ei viita siin sõnumi tähtsusele, vaid raamatu mahule. Prohvetit toovad Jumala sõnumi oma aega, kusjuures see sõnum võib puudutada nii olevikku kui tulevikku. 
Üks Joeli raamatu märksõnadest on Issanda päev. Üks põnevamaid mõtteid, mis Joeli raamat sellega seoses esile toob on Jl 3:14
Rahvahulk on rahvahulga kõrval
Otsuseorus.
Sest Issanda päev ligineb
Otsuseorus.
Elades oma elu koos Jumalaga seisame me iga päeva koidikul otsuseorus. Ei ole nii, et kord otsustasin minna leeri või kord otsustasin saada kristlaseks ja siis sai see asi ära otsustatud. Tehtud!? Ei. Iga päev oleme taas otsustusorus – Jumalaga või Jumalata, palvega või palveta, Jumala Sõnaga või Sõnata, heaga või kurjaga, armastusega või armastuseta, sammuke Jumala poole või Jumalast eemale. Kuni meile kingitakse uusi päevi, kuid ja aastaid, on otsused meie käes. Kui tuleb Issanda päev, on otsus meie üle Tema käes.
Mõnedki inimesed on väga otsusekindlad, mõned mitte nii väga ja mõned ei suuda kohe üldse otsustada. On küsimusi, kus me kõik vajame kinnitust, et see minu otsus on õige. Apostel Paulus ütleb kirjas Efeslastele: teiegi, saanud usklikuks, olete kinnitatud tõotatud Püha Vaimu pitseriga (Ef 1:13).
Meie usk vajab kinnitust. Muidu ta närbub. Meie usk vajab kosutamist, muidu ta jätab me vaimu nälga ja sureb. Koguduse kooskäimised toidavad ja kosutavad me vaimu.
Kui mu käes oleks tühi klaas ja ma küsiksin teilt kuidas temast see tühjus, see õhk välja saada, siis millised oleks teie ettepanekud? Pumbaga õhk välja pumbata? Klaas teist pidi pöörata? Küllap taipab mõnigi, et kui täita see klaas veega, ei ole ta enam tühi, vaid täis. Tühi õhk on läinud välja. Ristiusk ei tähenda ainult seda, et järgime teatud reegleid või nõudeid, viskame või imeme elust välja kõik ebasobiliku. Kristlik elu saab alguse seal, kus inimene saab täidetud JumalaVaimuga.
Jeesus ütleb oma jüngritele: Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad! (Lk 11:13).  Püha Vaimu vastuvõtmine tähendab ka inimesepoolset valmisolekut, mille märgiks on palve Vaimu pärast. Jumal ei ole kade palujale andma.
Jeesus teab, et tema järgijate tee ei saa olema lihtne ja enesestmõistetav, aga ta annab tõotuse: Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees (Jh 14:17)
Püha Vaimu on algusest peale antud kirikuse edasi käte pealepanemise kaudu. Apostlite tegude raamatus on öeldud: Siis panid apostlid oma käed nende peale ja nad võtsid vastu Püha Vaimu (Ap 8:17)
Ilma Püha Vaimuta ei ole usul sügavust ja tarkust. Taas ütleb apostel: Aga meile on Jumal selle ilmutanud Vaimu kaudu, kuna Vaim uurib läbi kõik, ka Jumala sügavused. (1Kr 2:10)
Vaim hoiab koos kirikut, seal kus on Issanda Vaim, on ka vabadus (2Kr3:17). Püha Vaim toob kaasa Vaimu viljad, mis Gl 5:22 kohaselt on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus.
Nelipühad tuletavad meile meelde, et taevad me kohal on avatud. Me seisame otsuseorus. Täna.. Jumaalaga või Jumalata. 
Püha Vaim on siinsamas, valmis meid kinnitama, julgustama, rõõmustama ja juhatama.

Nelipühad


 Nelipühade hommikul kell 10 kirjutas Maimo leerilaste nimed ühekaupa koguduse raamatutesse. Samal ajal katsid ülejäänud leerilapsed pastoraadi suures saalis kohvilauda ja vahepeal kinnitati ka eelmisel õhtul valmis tehtud kimbud kiriku pinkide otstesse.
 Lõpuks oli aeg seal maal, et tuli oma kiriku pidurüüd selga panna ja minna.
 Päike paitas ja pisikesed tüdrukud piidlesid huviga minejaid.
Kirikukellade kajal astuti üsna üksmeelsel sammul kirikumõisast pühakoja poole...

... niing pasunate saatel astuti piki punast vaipa altari ette. 
 
Kiriku sünnipäev, nelipüha, kaskede lõhn, punane ja valge, küünlad ja lühtrid, silmad ja südamed kõik ühtviisi säramas.
Seitse leerilast said ristitud ning leeriõnnistuse läbi tulid Kose koguduse liikmeks kaheksa uut liiget. 


 Siit me tuleme!

 Kirikumõisas istuti veel ühisesse lauda, peeti kõnesid ning leerilapsed kinkisid kogudusele kaks altarivaasi ja vaimulikule kauni liiliate ja roosidega lillekimbu ning raamatu.

Monday, May 28, 2012

Nelipühade eelõhtu

 
Meie koguduse tavade kohaselt kogunesid leerilapsed nelipühade eelõhtul kirikut ehtima. Kased olid sihvakad ja lilled lopsakad.
 
Rainer, Nick ja Tarmo kinnitasid kasepuud, Helari meisterdas klaaspurkidele valgest papist ümbriseid ning tüdrukud tegid samal ajal kiriku ukse all paistvas õhtupäikeses ikebaanasid.
 Pärast oli siis hea võimalus muuhulgas kimp ka kantslisse asetada ning Helen, kellele see au osaks langes pidas seal olles ka lühikese-salajase jutluse rääkides midagi lilledest, mis õitsevad vaid lühikese väärtusliku hetke. Leerilaste lapsed Annaliisa ja Kayden veetsid koos teiste lastega aega mänguväljakul, kuid aeg-ajalt käisid ka kirikus toimuvat uudistamas.
Vend Andres juhendas Evelyni ja Tarmot pühakirja lugemisel, sest leerirühm oli just nemad välja valinud pühapäevasteks lugejateks.

Monday, May 21, 2012

Exaudi pühapäev


Korraga tuli suvine kuumus ja pani kõik õitsema. Võililled näevad välja nii rammusad, et ampsa või ise ja õunapuude pungad paisuvad mühinal. Paraku toob see kaasa ka aleviku päevade ühtlase muruniidukite mootorisurina. Kuid õhtul, kui niidukid vaikivad ja ka Kehra maanteelt kostuv autode mürin vaibub ning varahommikul, enne kui see kõik algab, võtab pastoraadi taga meeleolu ohjad enda kätte ööbik. Väike märkamatu lind, aga hääl nagu laulukooril! Selline laul saab tulla ainult väga rõõmsast rinnast.


Pühapäeva jutluse aluseks oli
Sk 14:7-9
7 Aga on üks päev, see on Issanda teada, kui pole päeva ega ööd, vaid valgus on ka õhtuajal. 8 Ja sel päeval voolavad Jeruusalemmast välja elavad veed: neist pooled Idamere poole ja pooled Läänemere poole; see sünnib suvel ja talvel. 9 Ja Issand on kuningaks kogu maale. Sel päeval on Issand ainus ja tema nimi on ainus.

Me elame ajastul, mil inimesed ei märka Jumalat. Ei pane tähelegi. Ei oska puudust tundagi. Välja arvatud need, kellele on antud märgata. Aga see aeg saab kord läbi. Tuleb Issanda päev, mil Issand saab kuningaks kogu maale ja Jumal on Jumal kõigile inimestele. Kogu meie maine elu on selle päeva ettevalmistusaeg.
Praegu kohtub Jumal igatseva inimesega, inimesega kel on südamest tulev janu Jumala järele. Need kohtumised võivad olla põgusad, kuid nad on alati kosutavad. Mäejutluses ütleb Jeesus: Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele, sest nemad saavad küllaga (Mt 5:6) Ja veel ütles ta: Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! (Jh 7:37) Inimene, kel on igatsus Jumala järele ja kes on Jeesuses ära tundnud Jumala Poja, võib oma janu sellesama Jeesuse kaudu kustutada, juua eluvett nii palju kui tahab. Jumalast ei saa kunagi tekkida küllastust. Õndsust ja eluvett võib juua lõputult.
Eluvesi on vastand seisvale ja läppunud tsisterniveele. Samuti on ajalik elu vastand igavesele elule. Ja ometi on meil juba siin elus võimalik juua igavesse ellu voolavast allikast. Janu Jumala järele juhatab meid ajaliku elu kõrbetes ja Tema ise toidab meid oma Sõna ja sakramendiga elurännakul.
Ent tulgem nüüd Sakarja raamatu salmide juurde. Enamik iidsetest linnadest on rajatud jõgede äärde, aga kummalisel kombel mitte Jeruusalemm. Kuid Issanda päeval Jeruusalemmas ja Iisraelis enam puudu see, mis kuulub maise paradiisi juurde - rikkalik varustus puhta veega. Nõnda nagu Eedenist sai alguse jõgi, mis kastis kogu maad, samuti saab olema Jumala linnaga.
Sel päeval voolavad Jeruusalemmast välja elavad veed … Kui Maarjamaad on Jumal õnnistanud rohke veega – meil on jõed, järved, rabad ja sood (seetõttu ka rohkelt sääski),meil on  allikad, kaevud ja puhas põhjavesi ning oma Läänemeri, siis Iisrael jääb poolkuivadele aladele, kus vee õnnistus saab sügavama tähenduse. Issanda päeval Jeruusalemmast alguse saavad elavad veed tähendavad ka vaimulikku õnnistust, mis hakkab tulvama Jeruusalemmast.
Geograafiliselt paikneb Jerusalemm kahe mere vahel. Lääne poole jääb Vahemeri, ida poole Surnumeri. Kui Sakarja räägib kuidas Jeruusalemmast lähtuvad elavad veed, millest pooled voolavad Idamere ja pooled Läänemere poole, siis mõtleb ta, et õnnistus voolab igas suunas ja toidab kogu maad.
Vesi on Pühakirjas puhastumise, vaimuliku elu ja värskendamise sümbol. Jumal on selle vee allikas. Samuti nagu me vajame puhast vett igahommikuseks silmapesuks, ja üldse elus püsimiseks, vajame vaimulikku värskendust, puhastamist ja kosutust oma vaimu elus hoidmiseks. See tähendab Jumalaga ühenduse pidamist, et laseme Temal ennast uuendada ja kasta-kosutada iga päev, igapäevase palve ja piiblilugemise kaudu.
Kas oled mõelnud miks Surnumeri on surnud meri? Sinna voolab kakskümmend üheksa jõge või oja, kuid mitte ühtegi ei voola välja. Surnumeri on maailma madalaim paik. Vesi on sedavõrd soolane, et elu seal veekogus peaaegu puudub. On vaid seisev soolane vesi. Vaimulikus mõttes võime meiegi muutuda „surnumereks“, kui oleme valmis küll elavat vett vastu võtma, aga mitte edasi andma.

Keegi on öelnud, et on kolme tüüpi andjaid: ränikivid, käsnad ja meekärjed. Oluline ei ole seejuures mida nad annavad, vaid kuidas nad seda teevad. Et saada midagigi ränikivist kätte, tuleb teda haamriga taguda. Selleks tuleb vaeva näha ja parimal puhul annab ta vaid kriipe ja sädemeid.







Käsnast vee kätte saamiseks tuleb teda pigistada ja mida tugevamini sa pigistad, seda rohkem vett saad. 
Meekärjest aga lihtsalt nõrgub tema magusat nestet ning selle kättesaamine pole raske. Sel taustal võime nüüd enda käest küsida: „Millist liiki andja olen mina? Ränikivi, käsn või meekärg?“
Me oleme Nelipühade eelses pühapäevas, ootame Püha Vaimu väljavalamise püha. Pulbitsev vesi on Vaimu võrdpilt. Kas ta voolab meie ellu? Kas meil on janu, üks jõesäng, mida mööda ta saab meie ellu tulla? Kas ta jääb seisma me sisse, või leiab me elus väljundi, kust voolata edasi teiste inimeste ellu, nende ellu, kellega me oma elteel kohtume?

Jeesus ütleb: Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed (Jh 7:38). Meie lunastaja ei tõotanud lasta meist voolata tillukesi ojasid või peenikesi veeniresid. Ta lubas me ellu lasta elava vee jõed. Kui me vaid tahame, igatseme, januneme ja jagame.

Friday, May 18, 2012

Taevaminemispüha


Taevaminemispüha õhtul sadas vihma. Vanarahvas ütles, et selle päeva vihmal pidada eriline vägi olema, kuid see pidavat ennustama ka vihmast suve.

Mis on taevaminemispüha sõnum meile? Me oleme rändurid, meist kellelgi ei ole siin ilmas püsivat kodu. Oleme taevateelised, teel taevase kodu poole.


Kord läks üks väike suurlinnatüdruk koos emaga külla sugulastele, kes elasid üksikus maakohas, kaugel linnatuledest ja -mürast. Hilisel õhtutunnil istusid ema ja tütar õues ega suutnud kuidagi tuppa minna olles lummatud tähistaeva kirkusest. Väikesel tüdruku jaoks oli see seninägematu vaatepilt, suurlinnas on ju taevas teistsugune. Laps silmitses ainiti lugematuid vilkuvaid tähti ning ütles viimaks: "Kui taevas on nii kaunis valelt poolt vaadates, kui ilus võib ta siis veel olla õigelt poolt!"

Monday, May 14, 2012

Rogate pühapäev ja emadepäev


Jutluse pidas emadepäeval ja palve-pühapäeval külalisõpetaja Maritta Viitanen Hollola kogudusest. Kirikus sai jutlus küll tõlgitud Eesti keelde, kuid siin on see esitatud originaalkeeles. Jutluse aluseks oli Lk 11:5-13



Kirkko ja seurakunta mielletään rukouksen paikaksi. Toki niissä paljon rukoilemmekin yhdessä jokaisessa jumalanpalveluksessa, toimituksissa tai hartauksissa. Kuitenkin rukoilla voi missä ja milloin vain. Rukous ei ole sidottu paikkaan. Rukoilla voi yksin ja yhdessä, ääneen tai hiljaa. Vaikka millaisessa väenpaljoudessa ja metelissä voi mielensä rauhoittaa ja sisäisesti hiljentyä rukoukseen. Tänään on rukoussunnuntai ja se meitä muistuttaa rukouksen tärkeydestä ja sen valtavista mahdollisuuksista.
          Rukousta kuvataan, että se on kuin hengittämistä. Kun hengitämme ulospäin, annamme Jumalalle mieltämme painavat asiat ja huolet. Kun hengitämme sisäänpäin, saamme vastaan ottaa Jumalan armon ja rakkauden. Hengittäminen on meille elinehto. Sitä on monelle myös rukous. Rukouksessa saamme puhua Jumalan kanssa. Rukous on koko kirkon yhteinen äidinkieli. Jumala ymmärtää sen, olipa oma äidinkielemme mikä tahansa.
          Hengittäminen on meillä automaattista, meidän ei tarvitse keskittyä voidaksemme hengittää. Samoin rukoileminenkin voi syntyä tahdostamme riippumatta ja olla jopa tiedostamatonta. Se voi olla myös pelkkää olemista, lepäämistä Jumalan edessä. Joskus ei löydy sanoja, jotka taipuisivat rukoukseen, joskus ei ole edes voimia miettiä niitä sanoja. Silloinkin voimme uskoa, että Jumala kuulee myös nämä sanattomat rukouksemme. Kuulee koko mielemme, kehomme ja tunteidemme, koko olemuksemme yhteisen hiljaisen viestin.  Meille on myös luvattu, että pyhä Henki rukoilee meidän puolestamme sanattomin huokauksin.
          Rukous voi olla siis sanatonta, se voi olla hiljaista huokausta. Mutta myös liike voi olla rukousta. Esimerkiksi ristinmerkin tekeminen on ele, johon liittyy liike, rukous ja siunaus. Ristinmerkillä meidät siunataan kasteemme yhteydessä ja ristinmerkin saattelemana meidät lähetetään odottamaan ylösnousemuksen päivää. Ristinmerkillä voi siunata itsensä aamulla ja illalla, myös päivän mittaan eri tilanteissa. Se on samalla rukous, että Jumala varjelisi ja suojelisi minua tässäkin hetkessä. Se on myös uskontunnustus siitä, että mitä teenkin, teen sen Kolmiyhteisen Jumalan nimessä, olen hänen omansa.
          Myös virret ovat rukousta ja rukousta voi olla myös musiikki. Uruilla on erityisasema kirkon musiikissa ja niille onki sävelletty paljon rukoukseen liittyvää musiikkia. Tällainen musiikki on Jumalan ylistystä ja rukousta.
          Rukousta on siis monenlaista. Myös me ihmiset olemme erilaisia rukoilijoita. Toiselle parin sanan tokaisu Jumalan puoleen voi olla työn takana, toinen on taas monisanaisempi. Rukouksessakin pätee se sääntö, että siinä ei tarvitse yrittää olla ja tehdä mitään muuta kuin mitä aidosti ja rehellisesti on. Rukous ei ole suoritus (harjutus). Se on enemmänkin olemisen asenne. Ei Jumalalle tarvitse näytellä tai etsiä hienoja sanakäänteitä. Hän kyllä tuntee meidät sisimpäämme myöten. Paremmin kuin me itse tunnemme. Hän ei tarvitse meidän sanojamme ja rukouksiamme kaikkivaltiutensa vahvistukseksi, mutta me ihmiset tarvitsemme rukousta vahvistuaksemme elämään tätä elämää, joka on meille lahjaksi annettu. Rukous on ihmisen tapa olla ja elää Jumalan kasvojen edessä. Rukouksessa emme käänny minkä tahansa auttajan puoleen vaan olemme tekemisissä Taivaallisen Isämme kanssa. Tunnustamme hänelle riippuvuutemme, nousevathan rukouksemme usein nousee avuttomuudesta ja neuvottomuudesta.
          Meistä monen ensimmäinen muistikuva uskonasioihin liittyy äidin opettamaan iltarukoukseen, virteen tai siunaukseen. Kukapa vanhempi ei toivoisi parasta lapselleen, siitähän Jeesus päivän evankeliumissakin puhui.  Kun vanhemmat, kummit tai isovanhemmat opettavat lapselle iltarukouksen, he samalla antavat lapselle läpi elämän kantavan lahjan ja turvan. Lapsi voi kasvaessaan etääntyä tuosta iltarukouksen luottavaisuudesta Jumalaan, jopa luulla unohtaneensa sen kokonaan. Monet ovat kuitenkin ne kertomukset siitä, miten elämän vaikeuksissa ja kivuissa, silloin kun mikään inhimillinen ei enää auta, on lapsena opittu iltarukous noussut mieleen. Se on soperrettu (läkitatud) Jumalan puoleen toivoen, että olisi kuitenkin edes yksi, joka kuulisi ja auttaisi. Asiat ja tilanteet voivat olla edelleen vaikeita rukouksen jälkeenkin, mutta monet ovat myös ne kertomukset, että jotain kirposi harteilta tuon rukouksen myötä. Taakkaa ei enää tarvitse kantaa yksi.
         
          Me kaikki voimme kantaa toinen toistemme taakkoja. Jumalanpalveluksen esirukouksessa me rukoilemme paitsi itsemme myös toinen toistemme puolesta. Yhteinen esirukous kantaa heitä, jotka eivät itse jaksa rukoilla. Esirukouksessa pyydämme myös siunausta elämän suuriin hetkiin, kastetuille, avioliittoon aikoville, pois nukkuneille ja heidän läheisilleen. Yhteisessä esirukouksessa uskotaan todeksi Jeesuksen sana evankeliumissa: ”Pyytäkää, niin teille annetaan. Etsikää, niin te löydätte. Kolkuttakaa, niin teille avataan.”
          Kun me seurakuntana rukoilemme, on siinä usein kyse Jumalan pelastustekojen muistamisesta. Kun rukoilemme Jeesuksen nimessä tai kun vetoamme Jumalan toimiin Raamatussa, niin siinä muistelemme Jumalan armoa ja rakkautta meitä kohtaan. Kastettuina ja kristittyinä toivomme kumpuaa siitä, että Jumala tarttuu asioiden kulkuun, koska hän on ollut meidän, hänen lapsiensa elämässä mukana jo alusta alkaen.
          Näin äitienpäivänä äidit saavat ehkä lahjan lapsiltaan. Mutta äidit puolestaan antavat lapsilleen parhaan lahjan, kun opettavat heitä rukoilemaan ja rukoilevat hänen puolestaan. Tämä lahja kantaa läpi elämän ja vielä enemmän se kantaa, kun se kulkee sukupolvelta toiselle. Äitien lisäksi me kaikki saamme olla viemässä rukouksen lahjaa eteenpäin.
 Maarit, Pia ja Juha Hollolast laulsid jumalateenistusel mõned laulud...
... ja pärast teenistust kinkisid me tulevased Eesti härrasmehed emadepäeva puhul kõigile kirikust väljuvatele naistele lilleõie. Vastu kingiti neile reeglina naeratus.

Hollola meil külas

12.-13. mail tulid meile külla kakskümmend sõpra Hollola kogudusest. Laupäeval muutus ilm järsult külmaks ja tuuliseks. Hoolimata vingest tuulest viisime külalised esmalt Kose kevadlaadale, siis sööma ja seejärel vasttaastatud Triigi-Kõue mõisa kontserdile. Seal tegi oma esimese ülesastumise Raul Talmari segakoor "Koor", kes esitas väga põneva läbilõike eesti heliloojate loomingust aastatel 1945-1985.
Õhtul istusime koos pastoraadis. Signe oli meile valmistanud rikkaliku õhtusöögi, abiks ilusa ümara vöökohaga tütar Kirsi.

Kui vanad tuttavad Koselt ja Hollolast üle hulga aja kokku said, jagus muljeid ja juttu kauemaks.

Tuesday, May 8, 2012

Espoo Toomkogudusel külas

Meie sõbrad Espoos kutsusid meid lehekuu esimesel nädalavahetusel külla. Jätsime Kiriku-Reinu kogudust valvama, laenasime praosti bussi, mis välimuselt ei paistagi nii suur, kuid on üheksakohaline, kogusime kokku 8 inimest, et oleks sõidukis ka natuke hingamisruumi ja asusime laupäeva varahommikul teele. Kringli-Maimo tegi meile üllatuse ja tuli meid saatma ... kringliga! Oli selle öösel valmis küpsetanud. Ilm oli sombune, kuid meeled elevil ja inglid meid kätel kandmas. 
Viimasel hetkel, spontaansed nagu me oleme, otsustasime tagasituleku laevapiletid hilisemaks kellaajaks ringi vahetada, et meil oleks rohkem aega sõpradega koos olla. Meri oli hall ja rahulik ning kaks tundi laevasõitu kulges nagu linnulennul. Laevapardal otsekui meie jaoks valmis seatud kaheksakohalise ümarlaua ümber istudes otsustasime (jällegi spontaanselt) kõigepealt külla minna Marja-Liisa ja Teuvo Nokelainenile, meie põlistele Espoo sõpradele.
Helsingis selgus, et kaasavõetud GPS ei tööta ning meil tuleb orienteeruda oma tunde järgi. Nokelaiste kodus on mõned meist nõnda palju käinud, et seda oli lihtne üles leida. Istusime seal alati nii külalislahkes kodus ja tundsime rõõmu jällenägemisest.






Siis juhatasid Nokelaised meid oma autoga Hvittorpi laagrikeskusesse, kus kõidab pilku kaunis juugendvilla.  
Hvittorpis pidasime nõu kahe koguduse suhete üle. Mida me võiksime teha üheskoos ja üksteise heaks. Villas tegi meile ringkäigu kohalik õpetaja Ari Kunnamo. Nii palju kohvi, kui sel nädalavahetusel, ei joo me kodus terve nädala jooksul. Kohv kui kolmas sakrament kuulub Soomes lahutamatu osana koguduseelu juurde.  Ja saun muidugi ka. Õhtul oli meil ühine toomamissa.
Järgmisel päeval, pühapäeval, olime ühisel jumalateenistusel Kauklahti külakirikus. Meiepoolseks külakostiks olid jutlus ja kaks vaimulikku rahvalaulu. Punase lipsuga Risto Myllyniemi oli meie vastuvõtmise peaorganiseerija.
Viimaks korraldas perekond Oikarinen meile vastuvõtu oma kodus. Pereisa Erkki tutvustas valdusi ja oma võrratut hobi - paate, mida ta ise meisterdab.  Pereema pakkus leivataigna sees küpsetatud vormirooga. Sõprade külalislahkust saime tõesti tunda igal sammul. Soomes on küll hää olla, aga viimaks jõudis kätte aeg võtta jalge alla kodutee.
Helsingis saime veel kokku Eerika tütrega, kes seal ajutiselt koos oma poiss-sõbraga elab. Elu on ilus (kui sa vaatad seda läbi õnnelike silmade)!





Pühapäev, 6. mai


Sel pühapäeval pidas järgneva jutluse, mille aluseks oli Jh 15:10-17, jutlustaja Rein Keskpaik.

Jh evangeeliumi 15. ptk. alguses ütleb Jeesus:”Mina olen tõeline viinapuu ja minu Isa on aednik (1).Mina olen viinapuu, teie olete oksad.Kes jääb minuses ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha (4).”
 Jeesus kutsub üles jüngreid jääma Tema armastusse. Usu ja armastuse ühtsuses peitub tõeline rõõm. Kirjas galaatlastele ütleb apostel Paulus, et täiuslik rõõm on usu ja armastuse ühtsuse tulemus.
Armastus on keeruline mõiste. Mõni armastab magusat süüa, teine armastab aiatööd teha, kolmas armastab reisida… Armastus võib olla kirjeldamatu või siis kanda endas selgeid ja piiritletud vorme.
Jeesus ütleb:”Ei ole suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.” Veel lisab Ta, et armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid. Armastus, mida jüngrid on kogenud, on ühtlasi nende omavaheliste suhete norm.
Armastus ei teostu mingis abstraktses sfääris, vaid inimestevahelistes suhetes. Kõlab küll uhkelt “anda elu sõprade eest.” Igapäevases elus tähendab see väikseid ohvreid-tähelepanelikkust, kaastunnet, abivajaja aitamist lihtsateski asjades.
Ema Teresa on öelnud:” Iga laps, samuti sina ja mina-oleme loodud millegi kõrgema jaoks-et armastada ja olla armastatud.Õppides tundma ja armastama on palve möödapääsmatu.Mitte keegi ei saa tunda ja mõista Jumalat palveta.Ja mitte keegi ei õpi armastama Jumalat, kui palve pole tema elu igapäevane osa.Samal ajal aitab palve meil teisi paremini mõista ja armastada. Kogu maailmas on nii palju probleeme ja ma usun, et enamik neist pärineb kodust.Maailm peab tohutult kannatama, sest pole rahu maa peal.Miks?Aga sellepärast, et perekonnas ei valitse rahu. Muuda oma kodu ja oma pere uueks Naatsaretiks, kus valitseb armastus, rõõm ja üksmeel, sest armastus algab kodust.Sa pead olema oma mehele, oma lapsele, oma vanavanematele- kõigile, kes sinuga koos elavad, igavese õnne lootuseks.”
Kodu on inimühiskonna alus. Seepärast ongi kodul otsustav ja määrav tähtsus ühiskonnale.
Ole Hallesby järgi on kõige raskem olla kristlane kodus. Kui inimene pühendab end koguduse tööle, siis tihtipeale ei küsitagi tema koduse elu järele. Eriti siis, kui teised pereliikmed on pöördumata inimesed.
Nii muretsetakse ainult pöördumata ja patuste inimeste eest väljaspool kodu. Nende jaoks jätkub aega, armastust ja kannatust.
Kodu on kingitus meile. Aga ka ülesanne ja kohustus. Niipalju kui me kodus oleme õppinud end valitsema, ohverdama oma eesõigusi teiste heaks, tegema oma kodu heaks ja meeldivaks paigaks teistele, andma andeks teistele nende vigu ja kannatama nende nõrkusi, seevõrra kasvame ja jõuame edasi oma usus ka kristlasena. Ja mitte sammugi rohkem!
Kristliku kodu saladus on see, et ollakse kristlased üheskoos.
Armastus on väga õrn taim, mis ilma alatise hoolitsuseta hakkab kuivama ja lõpuks sureb. Sellest ei ole veel küllalt, et meil on armastust. Me peame seda ka üles näitama. Armastus peitub selles, et me püüame ära aimata, mida teine soovib, mida ta ootab.
“Armastus on imeline kingitus, mis annab tasakaalu, empaatiat ning selget silma, nägemaks sõpra enda kõrval ning Jumala tööd oma elus. Armastus annab meile võime tänada, oskuse hinnata seda, mida oleme Loojalt saanud, ja leppida sellega, millest oleme ilma jäetud.Armastus ei saa jätta meid ükskõikseks või mõistmatuks, vaid annab meile tarkust seista tänutundes oma Jumala ees ka siis, kui jääme maailma ees jõuetuks ja nõutuks.” (Õp.Anna-Liisa Vaher)

Apostel ütleb: Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus. Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime. Selles on armastus - ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest. Mu armsad, kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis oleme ka meie kohustatud armastama üksteist. Jumalat ei ole keegi iial näinud. Kui me üksteist armastame, siis püsib Jumal meis ja tema armastus on saanud meis täiuslikuks (1 Jh 4:7-12).

Ära karda armastada ega armastatud olla,
see on pidu sinus eneses- ja kuigi kõik peod
saavad kunagi otsa, heliseb muusika kõrvades
ja võngub soontes nooruses, keskeas…ega vaibu
päriselt vanaduseski.(Virve Osila)



Jeesuse tahtmine on, et me armastaksime üksteist. Olgem siis avatud armastusele ja laskem Jumala armastusel ennast vormida ja kasvatada. Aamen.

Monday, May 7, 2012

Kevadtalgud 2012

Ühel ilusal lehekuu õhtul korraldasime kevadtalgud, mille käigus korrastasime saunamaja ümbrust. Seda veel ei tea, mis sest majakesest saab, aga igatahes vajas pastoraadi ja jõe vaheline ala, mille keskel saunamaja asub, hädasti töökäsi. Väljakuulutatud talgute alguskellaajaks või isegi pisut varemaks ilmus kohale paar naist oksakääridega. Töö tundus lõputu ja võsa metsik, aga siis hakkas inimesi üha juurde tulema. Kui tulid mehed mootorsaagidega hakkas võsa silmnähtavalt taanduma. Kokku oli meid kahekümne-ringis. Kes saagis või lõikas puid, kes tassis neid ära, kes tegi lõket, kes suppi - tegevust jagus kõigile.

Kogu seda askeldamist jälgis mäe otsast kirikumõisa preili Roosi Rebeka. Sulev ja Eero, kes jõekaldal puid langetasid, lubasid talle, et siit avaneb peatselt miljoni-dollari-vaade. Preili punases ootas pikisilmi lubatut.









Tindi Rein istutas samal ajal Kiriku Reinu abiga kiriku loodenurka kena jalakapuu, mis iial suureks ei kasva. Eks paistab, kuidas puu uues elukohas kohaneb.