Õp 30:7-9
7 Kaht asja ma
palun sinult,
ära neid mulle
keela,
enne kui ma suren:
8 pettus ja
valekõne hoia minust eemal,
vaesust ega rikkust
ära mulle anna,
toida mind aga
vajaliku leivaga,
9 et ma küllastudes
ei hakkaks salgama
ega ütleks: «Kes on
Issand?»
või et ma vaeseks
jäädes ei hakkaks varastama
ega patustaks oma
Jumala nime vastu.
Kevad on möödunud
nagu üksainus päev. Nagu ainus hommik. Tuli, oli imeline, nagu ikka, ja möödus.
Nüüd algab kirikukalendri ja looduse rahulik roheline aeg. Aeg ilma suurte
kirikupühade ja ehk ka ilma suurte äärmusteta.
Õpetussõnade
raamatut seostatakse vähemasti osaliselt kuningas Saalomoniga. See on elujaatav
tarkustekogumik. Kolmekümnendasse
peatükki kirjapandud palves “vaesust ega
rikkust ära mulle anna” kutsutakse meid otsima tasakaalu oma elus.
Äärmused, nii
ülevoolav rõõm kui igast praost valguv kurbus, kisuvad elu kiiva. Vaesus
pühendub igapäevasele toimetulekule ja murele homse ees, rikkus naudingutele ja
staatuse hoidmisele. Mõlemad võivad meile saada komistuseks. On loomulik, et me
vaesust ei palu, aga rikkuse lisamine soovimatute asjade nimekirja on sammuke
edasi.
Oma lihtsuses on eriliselt
võluv palve järgnev osa: “toida mind aga
vajaliku leivaga”. Inimene on harjunud
mõtlema, et kui juba Jumalat paluda, siis paluda midagi sellist, mis ei ole
seotud me oma võimetega või võimalustega. Sellega, mis on minu käeulatuses
tulen ma ise toime, kõigi oma igapäevaste vajaduste rahuldamisega, oma rutiini,
oma töödega. Jumal võiks olla minu juures siis, kui mängu tuleb soovide valdkond,
midagi ülejõukäivat või üleloomulikku. Sama asjaolu toovad mitmed inimesed oma
nõrga või olematu kiriku-suhte põhjenduseks. Kõik toimib niigi.
Ometi on kogu me
elu Jumala käes. Ja see ongi ime. Antud hetkes on olemas kõik olnu ja kõik tulev. Meie käes kogu rikkus ja vaesus. Jeesus õpetab Meie
Isa palves jüngreid keskenduma sellele, mida me vajame hetkel, mitte sellele,
mida me tahaksime tulevikus: Meie
igapäevast leiba anna meile tänapäev. Selles palves sisaldub juba ka tänu.
Ma tean, et Sina, Issand, kannad hoolt minu eest!
See on õnnistus ja
Jumala arm, et meil on kõik see, mis meil on. Igale päevale piisab oma vaevast
ja igale päevale piisab ka oma kergusest. Kui meil vaid oleks usaldust. Jumal
teab mis meile on parim. Kui hetkel on raske, siis Jumal teab, miks nii on. Kui
hetkel on hea, siis Jumal tänatud, et nii on!
Esimeses
eestikeelses Piiblis (1739) kõlab Õp 30:8b nõnda: waesust ja rikkust ära anna mulle mitte; sööda aga mind leiwaga, mis mu osaks seatud. Tänapäevaselt
võib seda palvet tõlgendada: „Ära anna mulle stressi! Õpeta mind usaldama!“ Leib
on alati Issanda käes. Tema murrab ja jagab igaühele osa, mis Ta on määranud.
Lapsed on väga
tähelepanelikud. Kui jagada midagi maitsvat paljude laste vahel, eriti õe-venna
vahel, ja nende silme all, on väikesed inspektorid varmad ütlema kes saab liiga
suure või liiga hea tüki. Samasuguses lapsemeelsuses (ja seekord siis
negatiivses mõttes) jälgime me vahel kadeda pilguga, kuidas Issand on kellelegi
andnud rohkem või parema osa kui meile. Ja see toob kaasa ka rahulolematuse
enda osaga, millel ilma võrdlusmomendita poleks ju viga midagi.
Suur osa me
kurbusest on seotud me materiaalse käekäiguga, olgu sisuks siis haigused,
majandusprobleemid või inimsuhted. Süda klammerdub nende külge, otsekui oleks
need kõige olulisemad ja mingil hetkel nad varjutavadki kõik muu. Olgu sul sinu asjad, oska olla nende eest tänulik. Olgu
sul sinu inimsuhted, need on alati pisut keerulised. Olgu sul sinu tervisehädad.
Püüa teha kõik endast sõltuv, et jääda või saada terveks, aga pea meeles, et apostel
Pauluselgi oli vai ihus ja Issand ütles ta korduva palve peale: «Sulle piisab
minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks.» (2 Kr 12:9).
Need mured on osa elust, kuid
mitte osa igavesest elust. Nende pärast viimselt kõik kaotada oleks narr. Jeesus tuletab mäejutluses meile meelde: Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus
koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad! Koguge
endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse
ei murra ega varasta! Sest kus su aare on, seal on ka su süda (Mt 6:19-21).
Vana Testamendi Laulik palub Ps
51:12 „Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim!“ Sama palju
kui meis on usaldust Jumala vastu, on meie elus ka tasakaalu. Tema saab meid
uuendada iga päev ja meie võime Tema rahu leida siinsamas oma elus, rahulikus rohelises suves.
No comments:
Post a Comment