Jutluse aluseks oli 1 Kn 5:1-15
Kaks mõttelõnga hakkasid hargnema lugedes kirjakohta pidalitõbise Naamani tervenemisest. Esimene neist saab alguse ühe väikese tüdruku usust. Tüdruku nimi ei ole teada, teada on vaid, et ta oli Iisraelist vangina kaasa võetud ja oli nüüd Süüria sõjapealiku naise teenistuses. Tema kohta öeldakse, et ta oli väike – kui väike just, me jällegi ei tea – aga teame, et ta usk oli suur. See tütarlaps, nähes oma isandat vaevlemas ravimatu haiguse käes, ütles oma emandale: «Ah, kui mu isand ometi oleks selle prohveti juures, kes on Samaarias! Küll see teeks tema pidalitõvest terveks!»
Kaks mõttelõnga hakkasid hargnema lugedes kirjakohta pidalitõbise Naamani tervenemisest. Esimene neist saab alguse ühe väikese tüdruku usust. Tüdruku nimi ei ole teada, teada on vaid, et ta oli Iisraelist vangina kaasa võetud ja oli nüüd Süüria sõjapealiku naise teenistuses. Tema kohta öeldakse, et ta oli väike – kui väike just, me jällegi ei tea – aga teame, et ta usk oli suur. See tütarlaps, nähes oma isandat vaevlemas ravimatu haiguse käes, ütles oma emandale: «Ah, kui mu isand ometi oleks selle prohveti juures, kes on Samaarias! Küll see teeks tema pidalitõvest terveks!»
Kas vang peaks aitama oma vangistajat või teenija näitama ülemale õiget
teed? Kuidas seesugust üldse kuulda võeti? Plikake! Küllap rääkis tütarlaps rohkem kui
vaid selle ühe lause, aga asi ei saanud olla ainult sõnades. Seal pidi olema
midagi veel. Midagi, mis tekitas usaldust, innustas, julgustas ja andis
lootust. Oma sõnadega pani väike tüdruk liikuma suure sõjapealiku koos
kaaskonnaga, mõjutas kahe riigi kuningaid ning juhtis vähemasti ühe mehe Jumala
juurde.
Tahaksin olla see väike tüdruk, kes oskas oma usku nõnda välja elada, et teda usuti. Tahaksin, et alati oleks temasuguseid.
Kuigi tolles loos on juttu ka kuningatest, ülematest ja prohvetist, hakkab teinegi mõttelõng hargnema inimlikus mõttes alamrahva - sulaste kaudu. Nimelt, kui Naaman oli valmis haigena võtma ette
tekonna Iisraeli ja oli valmis kohtuma kuninga ning prohvetiga, ent ei olnud
valmis end alandama mingite käskude täitmiseks, siis olid just Naamani
sulased need, kes oma pealikule mõistuse pähe panid: «Kui prohvet oleks nõudnud
sinult midagi suurt, kas sa siis oleksid jätnud tegemata? Seda enam siis nüüd,
kui ta sulle ütles: Pese ennast, siis sa saad puhtaks!»
Sageli tunduvad väikesed ülesanded meile tüütud ja tühised, me tahaks, et meile esitataks suuri väljakutseid, niimõnigi meist tunneb, et kui talle vaid antaks võimalus, küllap ta siis ennast tõestaks ja saadaks korda midagi suurt. Suured väljakutsed on head, need sunnivad inimest end ületama, aga elu on põimitud läbi pisikeste ülesannetega, mille täitmine pole vähem tähtis.
Naaman pidi tõvest vabanemiseks end pesema seitse korda Jordani jões. Ta mõtles kõigile oma kodustele vetele ja jõgedele, mõtles oma vägevale minale. Mõtles nagu tänapäeva inimene, eestlane. Kas mina peakasin ennast puhastama mingi võõramaa jumala käsul ja pihtima ja patte tunnistama ja veel seitse korda, see tähendab korduvalt, rohkem kui üks kord? Kas mina peaksin iga pühapäev laskma end puhastada sõna ja sakramendi läbi? No kuulge!
Naaman vihastas ja läks ära, kuid ta sulased hoidsid teda tagasi ja innustasid teda end pisutki alandama ja prohveti käsku täitma.
Olen vahel mõelnud, milline privileeg on olla kristlane! Sult ei nõuta kuigi palju, õigupoolest nõutakse väga vähe, kuid vastu pakutakse kõik. Mitte lihtsalt tervist ja õnnestumist, vaid õnnistust ja igavest elu. Kui sa vaid ei aja oma uhkust ja kangust taga, vaid lased end aidata.
