Monday, August 27, 2012

Väike nimetu tüdruk


Jutluse aluseks oli 1 Kn 5:1-15

Kaks mõttelõnga hakkasid hargnema lugedes kirjakohta pidalitõbise Naamani tervenemisest. Esimene neist saab alguse ühe väikese tüdruku usust. Tüdruku nimi ei ole teada, teada on vaid, et ta oli Iisraelist vangina kaasa võetud ja oli nüüd Süüria sõjapealiku naise teenistuses. Tema kohta öeldakse, et ta oli väike – kui väike just, me jällegi ei tea – aga teame, et ta usk oli suur. See tütarlaps, nähes oma isandat vaevlemas ravimatu haiguse käes, ütles  oma emandale: «Ah, kui mu isand ometi oleks selle prohveti juures, kes on Samaarias! Küll see teeks tema pidalitõvest terveks!»

Kas vang peaks aitama oma vangistajat või teenija näitama ülemale õiget teed? Kuidas seesugust üldse kuulda võeti? Plikake! Küllap rääkis tütarlaps rohkem kui vaid selle ühe lause, aga asi ei saanud olla ainult sõnades. Seal pidi olema midagi veel. Midagi, mis tekitas usaldust, innustas, julgustas ja andis lootust. Oma sõnadega pani väike tüdruk liikuma suure sõjapealiku koos kaaskonnaga, mõjutas kahe riigi kuningaid ning juhtis vähemasti ühe mehe Jumala juurde.

Tahaksin olla see väike tüdruk, kes oskas oma usku nõnda välja elada, et teda usuti. Tahaksin, et alati oleks temasuguseid.

Kuigi tolles loos on juttu ka kuningatest, ülematest ja prohvetist, hakkab teinegi mõttelõng hargnema inimlikus mõttes alamrahva - sulaste kaudu. Nimelt, kui Naaman oli valmis haigena võtma ette tekonna Iisraeli ja oli valmis kohtuma kuninga ning prohvetiga, ent ei olnud valmis end alandama mingite käskude täitmiseks, siis olid just Naamani sulased need, kes oma pealikule mõistuse pähe panid: «Kui prohvet oleks nõudnud sinult midagi suurt, kas sa siis oleksid jätnud tegemata? Seda enam siis nüüd, kui ta sulle ütles: Pese ennast, siis sa saad puhtaks!»

Sageli tunduvad väikesed ülesanded meile tüütud ja tühised, me tahaks, et meile esitataks suuri väljakutseid, niimõnigi meist tunneb, et kui talle vaid antaks võimalus, küllap ta siis ennast tõestaks ja saadaks korda midagi suurt. Suured väljakutsed on head, need sunnivad inimest end ületama, aga elu on põimitud läbi pisikeste ülesannetega, mille täitmine pole vähem tähtis.

Naaman pidi tõvest vabanemiseks end pesema seitse korda Jordani jões. Ta mõtles kõigile oma kodustele vetele ja jõgedele, mõtles oma vägevale minale. Mõtles nagu tänapäeva inimene, eestlane. Kas mina peakasin ennast puhastama mingi võõramaa jumala käsul ja pihtima ja patte tunnistama ja veel seitse korda, see tähendab korduvalt, rohkem kui üks kord? Kas mina peaksin iga pühapäev laskma end puhastada sõna ja sakramendi läbi? No kuulge!

Naaman vihastas ja läks ära, kuid ta sulased hoidsid teda tagasi ja innustasid teda end pisutki alandama ja prohveti käsku täitma. 

Olen vahel mõelnud, milline privileeg on olla kristlane! Sult ei nõuta kuigi palju, õigupoolest nõutakse väga vähe, kuid vastu pakutakse kõik. Mitte lihtsalt tervist ja õnnestumist, vaid õnnistust ja igavest elu. Kui sa vaid ei aja oma uhkust ja kangust taga, vaid lased end aidata.

Kihelkonnapäevade 4. päev

Pühapäeva hommikul oli kuldleeripüha jumalateenistus. 1962a. leeris olnud 47-st leerilapsest jõudis kohale kolm, lisaks üks 1947 aatal leeritatu. Juba teist aastat mängisid kihelkonnapäevade jumalateenistusel harf ja tšello ja loomulikult Kose Kiriku Pasunakoor.









Ennäe Otti! Ja veel Kose kirikus. Kuulsat "Kuula" laulu originaalesituses tahtsid kihelkonnapäevade lõpus kuulda umbes sada fänni, kokku umbes kakssada inimest.


Kihelkonnapäevade 3. päev

Hommikul, kui udu hajus, hõiskas Andres kirikumäel: "Päike, tule vällä!" Kahroga nentisid nad märksa hiljem: päike tuli ning jäi. Kihelkonnapäevade turupäev võis alata.
Mida kõike sealt võis leida! Ennekõike mõnusa meeleolu, aga ka näiteks kodust  jäätist.
Sibulaid ja küüslaauku.
kõikvõimalikke taimi äädikapuust päevakübarani, roosidest rääkimata.
 
Meeleolu aitas luua akordionimuusika, antud hetkel Karate-Reinu osavate sõrmede abil. 

Margit ja Tiia juhtisid aida ees käsitöötuba, kus sai dekupage tehnikas endale seinapilte või nagisid valmistada.







Ja
Kiriku kasutatud riiete annetusmüük sai endale kihelkonnapäevadeks lausa kaks uut nime: "Vaese mehe kaubamaja" ja "Kiriku kirbuturg".











Lastele toimis lemmikloomade nunnutamise nurgake, õigemini nurgakesed. Naabervaldade kassipojad said tuttavaks.









Sõmeru külast tuli kohale noor hobune.
Pollist saabusid kitsekesed.

Selgus et kitsedele maitseb soolakurk.

Võrratu Mariina kogus koos Kahroga südapäeval lapsed kokku ja valmistas nendega tunni ajaga näidendi ...
... mis siis turu peal ette mängiti.












Turupealik Sulev jälgis kogu seda saginat rahulolevalt.
Pealelõunal rääkis pr. Ene Sarap. kes oma juhitud firmas "Mandragora" möödunud talvel ka meie kirikuraamatud restaureeris, vanade väärtuslike esemete hoidmisest ja hooldamisest. Tema elukogemus ütleb, et veini- ja kohviplekid raamatutel on klassika.
 Õhtusele vesprile kutsusid meie orgasistid külla naabrkihelkondade organiste. 
Isegi Inge tuli pealinnast kohale!
Siin võlub pillide kuningast helisid välja Hageri organist Mai Mänd...
ja siin Juuru organist Mari Põld.
 Kihelkonnapäevade kolmanda päeva lõpetas öökino noortelaval. Augustiõhtu rohutirtsude siristamine, üha jahenev õhk ning pimenev taevas ja Viskla küla kohvik, mis suutis pakkuda nii kiluleiba kui popkorne, kuuma teed ja külma piima, lisasid kavas olnud filmidele oma panuse.











Kihelkonnapäevade 2. päev


Kihelkonnapäevade teisel päeval toimus Uno Taimla eestvedamisel pastoraadis ajalooõhtu, mille teemaks oli usuliikumine Karla külas. Ennekõike oli juttu vennastekoguduse kongresside läbiviimisest Roogoja talus ja palvekoosolekute pidamisest ka hilisemal perioodil. 1920-tel ja 30-tel võttis neist kongressidest osa mitusada inimest. Kohale tuldi koguni Hiiu- ja Võrumaalt.
Oma mälestusi jagasid need, kes toona olid väikesed lapsed või polnud nad veel sündinudki, kuid mäletasid seda, mida nende vanemad nendest vaimulikest kokkusaamistest olid rääkinud.

Siis kui meie emad kohtusid ...
Ajalooõhtu jätkus kirikumõisa kohvikus, mis tänavu küll ei saanud vihma tõttu terrassil tegutseda, kuid mille kandumine siseruumidesse muutis väga õdusaks meie väikese saali.
Vana Testamendi Laulik ütleb: Päev peab päevale kõnet ja öö kuulutab ööle Jumala tarkust (Ps 19:3).

Reede hilisõhtul lakkas vihm ning algas kirikuöö küünaldes ja vilepilli ning saksofonimuusikas. Meie kihelkonnapäevad on omandanud formaadi, mis meile sobib. Aasta aastalt sujub kõik üha lihtsamalt.
Kirikuöö tipnes vigiiliaga e. ööpalvusega kirikus. Taize ansambel, kes mõnevõrra varieeruvates koosseisudes on meiega viimastel aastatel olnud, leidis endale koha muusikute ukseorvas.

Thursday, August 23, 2012

Kihelkonnapäevade 1. päev


Kihelkonnapäevad algasid nüüd juba teist aastat noortepäevaga, mille eetvedajaks on Kose valla noored. Vihm trügis noortepäeva tegevused sujuvalt siseruumidesse ja ehk oli seetõttu ka rahvast pisut oodatust vähem, kuid neil kes olid tulnud, oli tore. Päeva esimeses pooles toimusid võistlused, meisterdamised ja mängud Kose Gümnaasiumi võimlas ning pärast ka Aasumäel.
Kulkollane süda noormehe käes sai järjest nõelteravaid torkeid.
Õhtul toimus esiotsa Aasumäele kavandatud "Zetode" kontsert jällegi halva ilma tõttu pastoraadis. Maja kergitas harjumatute helide ja sõnade peale kulmu, kuid noorte silmad särasid, käed plaksusid ja jalad tatsusid.









Ettevalmistused kihelkonnapäevadeks

Ajal, mil melonid on omandanud suussulava maitse, peab meie kogudus kihelkonnapäevi.
Viimased päevad on läinud ettevalmistustähe all. Näiteks sai kinnitatud vana kiriku ait-tõllakuuri seinale varemalt noortelaagri käigus valminud kaks silti. Ja terrassikohvik nõudis lausa poole maja mööbli ümberpaigutust ja mis kõik veel oli vaja teha ...


August Hunt

Kose noored korraldavad juba mitmendat aastat Maheda Muusika Õhtuid, mis reeglina toimuvad Kose noortelaval, aga meie kogudus pakub neile katust juhul kui vihma sajab, s.t. mahe muusika saab siis peavarju pastoraadis. 19. augustil toimus tänavune viimane maheda muusika õhtu just siin. Esines August Hunt.

Tuesday, August 21, 2012

Külalised Espoost

18.-19. lõikuskuu päeval olid meil külalised Espoo Toomkogudusest.
Külakostiks toodi hulga pille meie laste lauluringile.
Meie viisime külalised väljasõidule Kõue mõisa, mis vähemalt selle nurga alt ja nendes toonides meenutab Hvittorpi villat, kuhu Espoo sõbrad viisid meid kevadel.
Pärast põgusat mõisakülastust hääletasime kas tahetakse jääda ka kohe algavale C-Jam'i kontserdile. Taheti küll.









Kõuel pandi me nimed ja elukohad millegipärast kirja. Küll oli siis vaeva Soome nimede üleskirjutamisega.
Pühapäeva hommikul enne jumalateenistust avaldas Pirkko soovi saada meie mett.

Ja kui siis Reinikud oma mesitarud tühjendasid, rändas iga Espoo külalise kotti meepurk ja külaliste suunurgad, mis ennegi just allapoole polnud, kerkisid lausa üles.

Lõpuks ometi saad sa aru


Pühapäevase jutluse pidas õpetaja Pirkko Nurminen Espoo Toomkogudusest. Ta lõpetas jutluse Claudia Minden Weisz'i mõtetega:
                                                    
Palusin Jumalat, et ta võtaks ära mu uhkuse, ja Jumal ütles:
”Ei. Minu ülesanne ei ole võtta ära, aga sinu ülesanne on loobuda.”
Palusin, et Jumal annaks mulle kannatlikkust, ja Jumal ütles:
”Ei. Kannatlikkus tuleb läbikatsutusest, seda ei anta, vaid see teenitakse välja.”
Palusin Jumalat, et ta annaks mulle õnne, ja Jumal ütles:
"Ei. Mina annan sulle õnnistuse, kuid oma õnnepead sa ise ehitama."
Palusin Jumalat, et ta säästaks mind valudest, ja Jumal ütles:
”Ei. Kannatused võõrandavad sind maailma tühisusest, tuues sind lähemale minule.“
Ma palusin Jumalat, et Ta kasvataks mind vaimulikult, ja Jumal ütles:
"Ei. Sa pead ise hoolt kandma oma kasvamise eest. Ma ootan, et sa kannaksid vilja. "
Ma palusin Jumalat, et Ta aitaks mul armastada teisi nii, nagu Tema on armastanud mind, ja Jumal ütles
"Lõpuks ometi saad sa aru.“





Friday, August 17, 2012

Nädal kihelkonnapäevadeni


Kose kihelkonnapäevad 2012:
NELJAPÄEV, 23.08. NOORTEPÄEV 
 13.00.-18.00. Aasumäel mängud ja võistlused noortele
18.30. ansambel "Zetod" 
19.00. avab uksed kirikumõisa terrassikohvik 
õhtul Aasumäel kuni 22.30 noortedisco DJ Siim Pohlak
         
REEDE, 24.08. AJALOOÕHTU JA KIRIKUÖÖ      
13.00.-17.00. Kose-Uuemõisa Koduloomuuseumis, mis asub Kose Gümnaasiumi ruumides on avatud  VANADE RAAMATUTE NÄITUS
18.00 ajalooõhtu pastoraadis "Usuliikumisest Karla külas" (Kristliku Vennaste Ühingu kongresside läbiviimisest Roogoja talus ja palvekoosolekute pidamisest ka hilisemal perioodil) Uno Taimla
19.00. avab uksed kirikumõisa terrassikohvik
21.30 kirikuöö küünlavalguses ja muusikas (kiriku lähiümbruses, jõe luhtadel)
22.00 vigiilia kirikus

LAUPÄEV, 25.08. TURUHOMMIK, LASTEPÄEV, ORELIÕHTU
10.00.-14.00. käsitöö- ja aiasaaduste turg kirikumäe jalamil (tooge oma kapsad ja kaalid ning näputöö müügile. Info ja registreerimine 55560558 Tiina),
mänguasjade ja raamatute vahetus (sul on harukordne võimalus anda oma lelule või raamatule uus kodu ja leida endale mõni põnev asemele)
väiksematele väikeloomade nunnutamise nurgake
meisterdamise töötuba suurematele - kuidas teha uued asjad vanaks (Decoupage puidule)
õnneloos
pajasupp kaunitelt naiskodukaitsjatelt

12.00.-14.00. TEEME LASTETEATRIT (teatrit tegema on oodatud kõik lapsed vanusest sõltumata!)
12.00 teatri õpituba pastoraadis
13.30 etendus
15.00. restaureerimise õppepäev pastoraadis; OÜ Mandragora jagab nõuandeid ja soovitusi teemal “Kuidas hoida armdsaid asju” (raamatud, pildid, fotod, kirjad, talukaardid jms): Restaureerimise üldised põhimõtted, ohumärgid armsatel asjadel ja kuidas neid ära tunda (hallitus, koid); mida teha kui on juhtunud veeavarii, ladestunud palju tolmu, kuumakahjustused milliseid hooldusmaterjale ja parandusmaterjale kasutada, kuidas kannatadasaanud objektidele esmaabi anda.
18.00. vesper ja oreligala külalisorganistidega kirikus;      
19.00. avab uksed kirikumõisa terrassikohvik
22.00. öökino noortelaval (Vesse Veeringu, Kose Kunstikooli, Jaak Kilmi ja Kiur Aarma animatsioonid, mis haakuvad Kosega)
22.30 mängufilm ("Artist", 2011) Viskla küla kohvikuga

 PÜHAPÄEV, 26.08. KIRIKUPÄEV
11.00 kuldleeripüha jumalateenistus kirikus. 1962 a. leerilastel palume eelnevalt registreerida telefonil 6036372
kirikukohv
13.00.-17.00. Kose-Uuemõisa Koduloomuuseumis, mis asub Kose Gümnaasiumi ruumides on avatud VANADE RAAMATUTE NÄITUS
18.00 Ott Leplandi kontsert (pilet 10 eurot, lastele vanuses kuni 12 aastat 5 eurot)
19.00. avab uksed kirikumõisa terrassikohvik

Suvine mõtisklus


Halli helge
Sajab, jälle sajab. Suveriideid saab selga tõmmatud pigem põhimõtte kui soojakraadide pärast. Üks tuttav mainis, et ta ei mäleta varasemast aastat, mil maasikaid korjates oleks sõrmed nõnda külmetanud (ja ta on näinud palju suvesid!).

Samas käisin ühel neist vihmastest päevadest metsajärves ujumas ning jäin mõtlema kui kummaline, et inimesed eelistavad supelda nimelt päikeselistel päevadel. Vees saab ju märjaks nagunii, kuid nii kaunist vaatepilti, nagu pakub sõrmeotsasuuruste vihmapiiskade mäng siledal-tumedal järvepinnal, tavalisel selgel päeval ei näe. Kui sinna veel lisada hääled, mida vihmasadu tekitab, taustaks vihmalinnu vapper silk-solk, siis saab sombusest suvest omal kombel nauditav aeg. Halli päeva helge pool avaldub teinekord ootamatutes hetkedes. Siis kui oled leppinud olukorraga. Siis kui oled avastanud selle hetke sellisena nagu ta on. Kui sa ei nõua temalt midagi muud, ega ka teiselt inimeselt enda kõrval midagi muud kui ta on.   

Apostel Paulus ütleb Rooma kirjas: me kiitleme ka viletsusest, teades, et viletsus toob kannatlikkuse,  kannatlikkus läbikatsutuse, läbikatsutus lootuse. Aga lootus ei jäta häbisse (Rm 5:3-5). Mitte et see lõputu vihm nüüd mingi viletsus oleks, pigem viletsuse sümbol. Küllap me kõigi elus on lühemaid või pikemaid vihmaperioode. Nagu vihm leotab läbi maapinna muutes selle tümaks, leotab viletsus läbi inimese muutes ta ... Jah, võibolla ongi siinkohal kõige olulisem küsimus see, milliseks meie viletsus meid muudab. Kuidas me tuleme toime nende olude ja olukordadega, millesse meid asetatakse? Kui viletsus muudab meid seespidiselt tuimaks või ükskõikseks ja välispidiselt külmaks või sapiseks, kui ta murrab me lootuse, siis on see viletsuse-vihm olnud asjata ja me saame põrmuks, millest inimene on võetud. Aga kui ta sõelub meid läbi, jättes alles vaid selle, mis on tõeliselt oluline, uhub meid puhtaks, saab meile uuestisünni pesemiseks ...  Kui viletsus toobki kannatlikkuse ja kannatlikkus läbikatsutuse ning see viimaks lootuse, mis ei jätta häbisse, siis on viletsuse vihm meis saatnud korda selle, milleks ta on läkitatud.

Vihmase suve helge pool on ka õhupallina paisuv igatsus päikese järgi. Ei tea, kas see võib ühel hetkel liiga suureks paisununa lõhkeda? Vaevalt, sest sellegi eest on hoolt kantud, et pilveketti aeg-ajalt mõni auk tekiks. Lootuse avaus. Kui pilved korraga kuhugi kaovad, paistab taevasina eriliselt särav ning päikese puudutus mõjub lausa paitusena. Iga pilvine päev üha kasvatab igatsust. Ja mitte ainult igatsust, rohi kasvab ka jõudsalt, murakad ja vaarikadki on tänavu eriliselt lopsakad, ainult et pisut hapuvõitu. Eks nemadki igatsevad pisut enam päikest.  
 
Impressionist Pierre Auguste Renoir haigestus viiekümnendates eluaastates reumatoidartriiti. Haigus muutis valulikuks ja kangeks tema käed ja koondus eriliselt sõrmeotstesse. Vaid silmanägemise kaotus võiks maalikunstnikule olla hullem tõbi, ent see ei oleks vähemasti füüsiliselt nii valulik. Haiguse süvenedes kaasnes viimaks iga pintslitõmbega lõuendil valugrimass Renoir’i näol. Sõbrad ja lähedased anusid teda, et ta jätaks maalimise, kuid Renoir jätkas vastates: „Valu läheb mööda, kuid ilu jääb.“
Eks kõik meie valud lähevad kord mööda ja ükskord lakkavad lõputunagi näivad vihmasajud. Mis on siis minema uhutud ja mis alles jäänd? Midagi ilusat? Loodan, et see on nii. Vihmal ja valul on suur jõud. Mõlemad võivad kaasa tuua nii hävingu kui õnnistuse.

Viimasel ajal kummitab mind üks lause, mille saatel kõnnin nagu kestvas loomisloos. Enamasti tuleb see lause minu mõtteisse ilu poolest silmapaistvatel hetkedel nagu päikeseloojang või vahutavad merelained, või mõnest tegevusest innustunud inimene. Olgu mis või kes tahes, need lisanduvad siis mind saatva lause lõppu. See lause on: „Ja siis lõi Jumal ...“. Lause algabki „ja-ga“ nagu Genesise algus, justkui märkimaks loomistöö pidevat jätkumist. Ja siis lõi Jumal päikesetõusu. Ja siis lõi Jumal pärnapuu. Ja siis lõi Jumal pisara.

Halli taeva all tuhmuvad kõik värvid, aga kui sa korraga mõne neist avastad, on see justkui äsja loodud ja ka sinu jaoks maa sügavusest esile toodud, imeliseks kootud. See on siis otsekui ülestõusmispühade hommik, kui naised läksid Jeesuse hauale ja said sõnumi Kristuse ülestõusmisest. Hetk, mis on loodud selleks, et sa kasvõi korraks naerataks, unustaks oma muremõtted ning lihtsalt puhtast südamest kiidaksid Jumalat.

Mõtisklus on ilmunud kuu aega tagasi veebiajakirjas "Kirik ja teoloogia"

Thursday, August 16, 2012

Hollolas

Meie sõpruskogudus Hollolas on andnud meie perelaagri kasutusse viimased kuus (?) aastat oma Parinpelto laagrikeskuse. Nõnda ka tänavu suvel. Seekord võtsime sõidu ette kuueteistkümnekesi. Meid võtsid vastu armsad ja väga külalislahked sõbrad. Suvi on olnud jahe ja möödunud kiirelt, kuid Hollolas on hää olla, tulgu või tuult ja vihma. Ei tulnud kumbagi. Laupäeval viidi meid järvelaevaga hoopis Enonsaarele ja sealt leidsime ja võtsime kaasa päikese. See ülesvõte on tehtud Enonsaare suverestorani ees, kus Juhani meile kõigile jäätist ostis. Imeilus palkmaja suurte akende ja kahhelahjudega.
Muidugi sai grillituid "makkaraid". Me poisid rääkisid tule paistel poiste jutte. Enonsaarel ei olnud sel päeval kuigi palju inimesi peale meie seltskonna, kuid suvel on see üsna populaarne külastuspaik. Matkasime ka mööda loodusrada, mis osutus oodatust pikemaks. Samal ajal vestles meie Jaan-poiss vahetpidamata Soome Juhaniga laskmata end vähimalgi määral häirida asjaolust, et Juhani eesti keelest suurt aru ei saa. Aga pärast viis Juhani soovijaid oma isikliku laevukese "Mimoosaga" lõbureisile, rooliski lasi istuda.


Aga hommikut alustasime Parinpelto laagrikeskuses kastemärjal murul oma isikliku treeneri Rebase Reinu juhendamisel tai chi laadse virgutusega.
Lillepärg ja sinine järv, kas pole see suveklassika, kuigi pihlakad tõmbuvuad juba punaseks.

 Õhtul küpsetasime õues lõkke peal ämbritäiest taignast pannkooke.











Pühapäeval laulis Sovituskirkkos eelmisel õhtul ilmavalgust näinud Kose kiriku isade ja poegade ansambel.








 Maarit, Eija ja Anna-Maija on osa muhedatest sõpradest, kes me eest lahkelt hoolitsesid.