Friday, September 28, 2012

Pie Jesu

Möödunud pühapäeval laulsid jumalateenistusel taaskord Bel Canto laulustuudio solistid. Eriti meeliülendavad olid armulaua ajal lauldud "Panis angelicus" ja "Pie Jesu".

Siin on viide viimati nimetatud laulu ühele esitusele http://www.youtube.com/watch?v=e7faggEdykk
 ja vaba tõlge eesti keelde:

Armuline Jeesus, armuline Jeesus, armuline Jeesus, armuline Jeesus,
kes kannad maailma patu,
anna neile rahu, anna neile rahu.
Armuline Jeesus, armuline Jeesus, armuline Jeesus, armuline Jeesus,
kes kannad maailma patu,
anna neile rahu, anna neile rahu.
Jumala Tall, Jumala Tall, Jumala Tall,  
kes kannad maailma patu,
anna neile rahu, anna neile rahu
igavene,
igavene
rahu.
 
Kui kõik kirikulised on valgunud kirikusaalist altariruumi armulaua osadusse ja solist laulab "Pie Jesu't" ülal koorirõdul, mõjub see laul eestpalvena.

Sügisetüüdid

Pastoraadi verandal on hea lihtsalt istuda ja mõnd raamatut lugeda. Nõnda arvab isegi Sohvi, Kose pastoraadi kass. Oranži kattega diivan sai siia kolitud pea kaks aastat tagasi, kui käärkamber läks lammutamisele. Kõigile asjadele tuli tookord leida uus koht. Muist läks kiriku nurkadesse, muist orelirõdule, muist pastoraati. Vana diivan oli üks viimaseid esemeid, mis oma kohta otsis. Aga kõik kohad olid juba täis. Lõpuks tegime verandale ruumi ja mahutasime kohmaka mööblitüki siia. Siis selguski, et diivan istub verandale sama hästi nagu mugavat istumispaika otsiv inimene (või kass) diivanile.
Sügis poeb ligi, õues on alatasa vihmane ja vilu. Küll on siis hea, kui päike vahel tuleb ja pisut soojust vananevale ihule annab.
 Lausa uni tuleb peale.
Kiriku taga jõekaldal kasvav vaher tegutseb alati väga kiirelt. Esimesena tõmbas ta punase kübara pähe, aga vaata! Juba on ta oma kena kübara peast heitnud ja ainult õrn kleidiräbal laperdab veel tuule käes. Muudkui pillub ühekaupa eri värvi lehekesi vette ja imetleb oma peegelpilti. Jõgi, kes on palju näinud, kulgeb häirimatus rahus mere poole, olgu siis kevad, suvi või sügis. Olgu vaher alasti, pungas või lehes.
Õhtul tõmbasid kolm pisikest tüdrukut endale rätikud ümber (mis nad siitsamast ühe teatud kummuti sahtlist olid leidnud) ja korraldasid pastoraadi väikses saalis teeõhtu.

Tuesday, September 25, 2012

Udulaamade taga



1Kn 17:17-24

Kui me loeme Piiblist imelise tervendamise lugusid ja sellest, kuidas surnudki ärkavad ellu, siis võivad need tunduda muinasjutulised või vähemasti väga erandlikud lood. Kõik haiged ju ei saa terveks! Õnnetult surmasaanud ei ärka ellu! Piibli imelised tervenemislood ei ole mitte niivõrd sündmuste kirjeldused, kuivõrd narratiivid. Pildid, millel on öelda midagi enamat kui lihtne lugu, mis esmapilgiul paistab.

Eelija hüüd: «Issand, mu Jumal, lase ometi selle poisi hing tulla temasse tagasi!» on Vana Testamendi prohveti palve Jumala poole mitte ainult ühe lesknaise poja pärast, vaid kogu Jumalast võõrdunud inimkonna pärast, millele Jumal vastas tol hetkel poisi üles äratamisega ning hiljem (kogu inimkonnale) Kristuse ülestõusmisega. Kirik kuulutab läbi aegade, et Kristuse ülestõusmine muutis maailma. Pealtnäha läheb elu edasi samuti nagu varem – inimesed sünnivad, kannatavad ja rõõmustavad, armastavad ja vaevlevad ja viimaks surevad. Nagu kirjas Roomlastele ütleb apostel: surm on tunginud kõikidesse inimestesse, kuna kõik on pattu teinud (Rm 5:12).

Ja ometi on Kristuses kõik muutunud. Apostel hüüab: «Surm on neelatud võidusse! Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?»  ning kiidab Jumalat, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi! (1Kr 15:54-57). Jutt ei ole ajalikust surmast, vaid igavesest. Kannatused, haigused ja ihulik surm jäävad siin me osaks ikka, kuid see ei saa meile viimselt kahju teha. Selle kõige üle on Jumala arm. Kristus on meid äratanud vaimulikust surmast igavesse ellu. Sama ime, mis sündis Eelija läbi lesknaise pojale või Jeesuse läbi Naini linna noormehele või Laatsarusele, on sündinud kõigi meie elus, kes usume Kristust oma Päästja ja Lunastajana.

Kristuse ülestõusmine on toonud meile lunastuse, vabanemise, elu. Paulus ütleb Rm 6:3j: „Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus.“ Surm ei valitse meie üle, Kristus valitseb. Tema on meid lunastanud, on meie Issand. Kristus on ülestõusmine ja elu. Kogu elu on seeläbi teises valguses. Jumala valguses.

Valguse lastena me saame siin maailmas täita seda ülesannet, mille Jumal on meie kätte usaldanud: käia headuses, õigluses ja tões, olla õnnistuseks, püüda muuta seda maailma paremaks, külvata evangeeliumi lootust ja lohutust sinna, kus ilma Kristuseta valitseb lootusetus ja surm.
Ülestõusmine ja elu Issandas on vabanemine ja rõõm nende sõnade kõige sügavamas tähenduses. Surma ahelad on katki murtud! See rõõm on alati olemas. Rõõm armastuses, millega Jumal seda maailma on armastanud, andes oma ainusündinud Poja, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.  
 
Inimene võib ise tõrjuda oma elust usu välja ja keelata endale nõnda osasaamist Kristuse ülestõusmisest, kuid selle põhjal ei saa meie kedagi hukka mõista. Viimsed otsused on ikka Jumala käes. Meie ise võime samuti olla Kristusele kord lähemal, kord kaugemal, kord rohkem vaimulikult elus, kord vähem. Vaimulikus surmas olijate eest saame me palvetada, neile kaasa tunda, neid õnnistada ja nii palju kui sõltub meist, neid juhatada Kristuse juurde. Kõikujaid saame toetada, kui oleme nende lähedal, kui nad meid usaldavad. Ja kui me ise laseme kaduvusest tingitud kurbusel enda üle võimu saada, siis ei tohi me unustada, et me elame siiski Jumala armastuses.

Haigused, raskused ja mured võivad vahel olla nagu paks udu, mis rullub üle meie. Midagi muud enam ei näe. Me vajume justkui üha sügavamale ja sügavamale, põhja pole näha ega ka valgust. Ent meile jääb teadmine et ka kõige tihedama udulaama all on meid ootamas ja kinni püüdmas ning samas ka meie kohal on kõrgumas Jumala käed. Tema arm kõrgub üle kõige ka siis kui me seda ei näe. Kui ma ka kõnniksin surmavarjuorus ei karda ma kurja, sest sina oled minuga (Ps 23:4). 

Ühel hetkel udu hajub. Meie vaateväli muutub, Jumala armastus ei muutu, siis tuleb lihtsalt selgus. Praegu me näeme aimamisi, siis aga palgest palgesse.

Wednesday, September 19, 2012

43 hollolalast

Täna käisid meil külas 43 inimest Hollola sõpruskogudusest. Kõik nad olid koguduse töötegijad. Põhikohaga. Seitsme töövaldkonna esindajad. Huvitav milline oleks Kose koguduse hetkeseis, kui Eesti ajalugu oleks läinud teisiti, kui sotsialism oleks jätnud meid puutumata ja järgnev individualismi ajastu ei oleks tärganud nii soodsal pinnasel? 
 Päeva alustasime hommikupalvusega kirikus, kus imetlesime Hollola külaliste mahedakõlalist ja väga ühtset lauluhäält. Seal laulis Maariti eestvedamisel ka trio. Pärast palvust täitus kirikumõis kohvilõhnaga, mida tänu toodud külakostile jagub veel pikaks ajaks.
Selle kohviga on tegelikult üks kummaline lugu. Avasime just hiljuti pastoraadi viimase kohvipaki, mille keegi hea inimene oli tegelikult toonud Magdale Vaese Mehe Kaubamajja, ja mõtlesime, et keegi peab minema ja kusagilt võimalikult soodsa hinnaga meie kohvitagavara täiendama. On see ju peaaegu kiriku "kolmas sakramaent" nagu soomlased ise naljatlemisi ütlevad. Aga siis saatis Jumal 43 soomlast, kes tõid külakostiks palju kohvi. Lugu nagu otse mäjutlusest, kus Jeesus ütleb: teie Isa teab, mida teile vaja läheb, enne kui te teda palute! (Mt 6:8)
Hiljem näitasime külalistele ootevalmis MAR-i. Käärkambris muheleb esiplaanil Hollola kirkkoherra Antti Lahtinen. Seejärel taheti pilk peale heita ka me "kaltsukale" ja Kose kalmistule ja juba oligi külalistel aeg taas koduteele asuda. Aga nad jäävad meie eestpalvetesse.

Sunday, September 16, 2012

Inglite leib

2Ms 16:11-19.31.35


Iisrael on kõrberännakul. Nad on teel olnud piisavalt kaua, et kulutada ära enamik toiduvarudest, mida jõudsid kaasas kanda. Mure tühja kõhu pärast, justnimelt mure, mitte tühi kõht ise, pani Iisraeli nurisema Moosese ja Aaroni vastu: ja Iisraeli lapsed ütlesid neile: «Oleksime ometi võinud surra Issanda käe läbi Egiptusemaal, kus me istusime lihapottide juures, kus me sõime leiba kõhud täis! Teie aga olete meid toonud siia kõrbesse, et kogu seda kogudust nälga suretada.» (2Ms 16:3)

Võrdlus Egiptuses elatud ajaga kutsus esile rahulolematuse. Kui pääseks ometi enda elu võrdlemisest teiste omaga! Sellest ei tule midagi head. Iisraeli lastele meenusid Egiptuses oldud ajast ainult positiivsed asjad. Meenusid lihapotid, mitte rahva alam positsioon kohalike ees. Meenusid täis kõhud, mitte koduigatsus.

See on minevikuihalejate tavaline viga. Meelde jääb hea, halb ununeb. Üldse on igasuguste maiste ihade ja soovidega samasugune lugu. Eemalt vaadates on mäetipud nii ilusad! Asjaolu, et mägedes on külm ja ohtlik, ei kõla seejuures arvestatava argumendina. Mõnikord oleme valmis loobuma olemasolevast, peaasi et saaks mida hing ihkab. Aga  siis, kui oleme kõrgel mägedes, võibolla algul isegi oleme tänulikud ja õnnelikud, aga tasapisi tuleb ikka argipäev, tuleb tegeleda külma ja ohtudega. Me harjume ja tüdime, ei oska käesolevast enam rõõmu tunda ja viimaks nuriseme, et tegelikult tahaks hoopis midagi muud. 

See nurisemine ei pruugi olla intensiivne, aga ka tänu ei tule enam südamest. Mis sa siin ikka tänad või kiidad, kui kõik on nagu on. Mõnel teisel on palju paremini... Miks on nii raske olla õnnelik sellega mis meil on? Tänuga võiksime alustada ja lõpetada iga päeva ja võtta iga einet. Luther on öelnud: "Kõik mida Jumal teeb, teeb Ta ainult sellepärast, et Ta on minu hea ja armuline taevane Isa, ja mitte sellepärast, et ma olen selle ära teeninud."

Ometi Issand kuulis Iisraeli laste nurinat ja kinkis neile taevamanna, mis iga hommik kastena taimedele kogunes. Kõrberändurid küsisid: „Mis see on?“, heebrea keeles „Man-hu?“. Mooses vastas neile: «See on leib, mida Issand annab teile süüa». Iisraeli sugu pani sellele nimeks «manna». 

Teadlased on püüdnud seda ainelt tuvastada. On pakutud kaht kõrbetaime  - tamariskipuu (Tamarix mannifera) ja teatud samblik (Lenora esculenta). Tamariskile kogub hooajati suhkruga sarnanev aine, samblik on maitsetu, kerge ja õhuline, kuid kõlbab ka söögiks, aga kumbki neist ei suudaks toita suurt hulka rahvast pika aja jooksul. Selles mõttes on igal juhul tegu imega, isegi kui leida imele mingi mõistusepärane seletus.

Vana Testamendi Laulik võtab selle loo kokku nõnda:
Issand laskis sadada nende peale
mannat toiduks;
ta andis neile taeva vilja.
Inimene sõi inglite leiba;
ta lähetas neile rooga,
nõnda et küllalt sai.  (Psalm 78:24-25)

Jumal toitis Iisraeli rändureid  sel viisil nelikümmend aastat, kuni nad jõudsid Kaananimaa piirile. Iga päev said nad toitu vaid selleks päevaks. Igal õhtul heitsid nad magama ilma et neil oleks kapis tükikest leiba järgnevaks päevaks (tõsi küll, neil polnud ka kappe) ja iga päev toideti neid hommikul taevamanna ja õhtul vuttidega Jumala enda viljaaitadest.

Igapäevane leib on taevamanna meie jaoks. Kõik, mis meil on, on teenimatu arm. Patt oleks nuriseda. Mannetu oleks istuda nende lihapottide juures ja mitte kunagi ette võtta teekonda Tõotatud Maale.

Jeesus ütles teda kiusavale saatanale Moosese seadust meenutades: «Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.»  Inimene on alati olnud valmis kergekäeliselt vastu võtma kaduvat rooga ja saama kergekäeliselt on ta valmis loobuma vaimsest toidust. Inimene ei lähe naljalt kõrbe elama, aga on valmis elama kogu elu vaimses kõrbes, ilma vaimuliku toiduta.

Inglite leib on ainus toidus teel taevariiki. Pea kõik tunnevad vahel seda nälga, seda närivat tühjust, mida ei saa täita selle maailma erinevate andidega, olenemata sellest kui hõrgutavad nad esialgu võivad tunduda. Siin on valusid, mida ei saa tuimestada üksi meelemürk. Haiguseid, mis kurnavad meid ja lõpuks hävitavad meie kehad. Tülid ja tüdimus, mis hävitavad inimsuhteid. Surm, mis röövib meilt armsamad. Meie endi surm, mis tumeda varjuna meid saadab ning kusagil ootab. Siin on süütunne asjade pärast, mida oleme öelnud ja teinud ja asjade pärast, mida oleme jätnud tegemata. Seda närivat  valu ja nälga, ei suuda meie maailm täita ega rahuldada.

Jeesus ütleb: Mina olen eluleib. Ta näeb kõiki neid põlvkondi, samas iga üksikut inimest, kellel on vaimulik nälg. Pangem tähele, et Jeesus nimetab ennast leivaks, mis on tulnud taevast alla. Meie ei pea Eluleiva järele taevasse minema. Tema alandub meieni ja painutab end alla, et kohata meid siin. Tema on inglite leib, Jumala leib, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu (Jh 6:33).

  



Mihklikuu varahommik

16. septembril ootas hommik kirikutagusel jõeluhal päikesetõusu punase vahtrakübara ja õrna udulooriga. Karge ja õhetav, paljad varbad hoolimata külmast hõlma alt piilumas.

Thursday, September 13, 2012

Naeratab, langeb

Nele käis ükspäev üle vaatamas kuidas tema joonistatu on teoks saanud. Naeratus tuli ta huulile. Nii Uuetalu mehed kui Kuukaare Jaanus on head tööd teinud. Arhiiviruumis on üks vana kiriku uksekohtki näha.
Pastoraadi taha kerkib (või langeb) Uuetalu meeste poolt uus kivitrepp, mille materjaliks on vana käärkambri põranda alt välja tulnud kivid. Meil on üks nägemus ka sellest, mis võiks kunagi siin all jõeluhtadel ja vana saunamaja ümber olla. Aga kõigepealt peab MAR valmis saama, eks me siis mõtle edasi.
Taevast aga langes loojangu eel ilutulestik, sest Kosel olid tähtsad spordivõistlused.



Monday, September 10, 2012

Ilmavalgust nägi Hans-Riko

 Arabellal sündis 3. augustil terve ja tugev poeg, kaal 4.548 kg ja pikkus:53 cm. Poisi nimeks pidavat saama Hans-Riko.
Rõõmustame koos nende perega!
Rabindanath Tagore on öelnud, et iga laps tuleb siia maailma sõnumiga, et inimene pole Jumalat veel ära heidutanud.
Vana Testamendi Laulik ütleb:
Väetite ja imikute suust
sa valmistasid kiitva väe (Ps 8:3)
Posted by Picasa

Sunday, September 9, 2012

Rõõm Issandast on teie ramm


Ne 5:5-10
5 Ja Esra avas raamatu kogu rahva nähes, sest ta seisis kõrgemal kui kõik muu rahvas; ja kui ta selle avas, tõusis kogu rahvas püsti. 6 Ja Esra kiitis Issandat, suurt Jumalat, ja kogu rahvas vastas käsi tõstes: «Aamen, aamen!» Ja nad põlvitasid ning heitsid Issanda ette silmili maha. 7 Ja Jeesua, Baani, Seerebja, Jaamin, Akkub, Sabbetai, Hoodija, Maaseja, Keliita, Asarja, Joosabad, Haanan, Pelaja, leviidid, õpetasid rahvale Seadust ja rahvas seisis püsti. 8 Ja nad lugesid raamatut, Jumala Seadust, peatükkide kaupa ja andsid seletust, nõnda et loetust aru saadi. 9 Ja Nehemja, kes oli maavalitseja, ja preester Esra, kirjatundja, ja leviidid, kes rahvast õpetasid, ütlesid kogu rahvale: «See päev on pühitsetud Issandale, teie Jumalale. Ärge leinake ja ärge nutke!» Sest kogu rahvas nuttis, kui nad Seaduse sõnu kuulsid. 10 Ja ta ütles neile: «Minge sööge rasvaseid roogi ja jooge magusaid jooke, ja läkitage osa neile, kellel midagi ei ole valmistatud! Sest see päev on pühitsetud meie Issandale. Ja ärge kurvastage, sest rõõm Issandast on teie ramm!»

Kui Jumala rahvas naasis pagendusest kodumaale ootasid neid ees lagunenud Jeruusalemma müürid. Ja mitte ainult. Paabeli vangipõli oli neid ära kurnanud, neil ei olnud enam oma kuningriiki, ei templit, ega kuigi palju jõudu või raha taastustöödeks, olid vaid lagunenud linnad. Neil ei olnud  ega ka usku, et elu võib taas saada selliseks, nagu oli kuningriigi aegu. Loobumine aga ei ole kunagi lahendus. Midagi tuli ette võtta ning selleks oli vaja Jumala enda abi. Pärsia kuningad andsid eri rahvastele õiguse elada oma usukommete järgi. Sellest lähtuvalt sai alustada Jeruusalemma templi taastamist. Teine tempel, mis sarnanes kuningas Saalomoni poolt ehitatule, valmis aastal 515 eKr. See oli suur sündmus, kuid tagasitulnute elu Jeruusalemmas oli ikkagi raske. Müürideta linn ei pakkunud neile kaitset ja ka tempel oli pidevas ohus.

Nehemja elu oli ühe juudi pagulase kohta läinud üsna hästi. Ta oli oma pagenduse teekonnal sattunud elama Suusasse, mis on iidse Pärsia, tänapäeva Iraani aladel. Nehemja tegutses Pärsia kuninga õukonnas joogikallajana, mis oli igati auväärne ametikoht.

Nehemja raamatu algusest loeme, kuidas ta küsitles innukalt kodumaalt tulijaid juutide kohta, kes vangistusest olid Jeruusalemma naasnud. Uudised ei olnud head. Viletsus, üha ründavad võõrad hõimud, masendus. Nehemja kirjutab päeviku-vormis: Kui ma neid sõnu kuulsin, siis ma istusin maha, nutsin ja leinasin mitu päeva, ja ma paastusin ja palvetasin taeva Jumala ees. Ja ma ütlesin: «Oh Issand, taeva Jumal, suur ja kartustäratav Jumal, kes hoiab lepingut ja heldust neile, kes teda armastavad ja tema käske peavad! Olgu nüüd su kõrv tähelepanelik ja su silmad lahti kuulma oma sulase palvet, mida ma nüüd sinu ees palvetan päevad ja ööd, Iisraeli laste, su sulaste pärast, ja millega ma tunnistan Iisraeli laste patte, mis me sinu vastu oleme teinud! Ka mina ja mu isa pere oleme pattu teinud.  Me oleme väga kõlvatult talitanud sinu vastu ega ole pidanud käske, määrusi ja seadlusi, mis sa Moosesele, oma sulasele, andsid. Tuleta nüüd meelde seda sõna, mille sa andsid Moosesele, oma sulasele, öeldes: Kui te olete truuduseta, siis ma pillutan teid rahvaste sekka, aga kui te pöördute minu juurde ja peate minu käske ning teete nende järgi, siis kui teie pillutatud oleksid kas või taeva servas, ma kogun nad sealtki ja viin paika, mille ma olen valinud eluasemeks oma nimele. Need on ju sinu sulased ja sinu rahvas, kelle sa oled lunastanud oma suure rammu ja vägeva käega. Oh Issand, pangu nüüd su kõrv tähele oma sulase palvet ja oma sulaste palvet, kes tahavad karta su nime! Ja lase siis täna korda minna oma sulase nõu ja anna temale halastust selle mehe ees!» (Ne 1:4-11).

Nehemja palvetas innukalt, aga ta oli ta valmis ka loobuma oma mugavast elust ja minema lagunenud Jeruusalemma appi oma rahvuskaaslastele. Ta teadis oma rahva süüd, et nad olid hüljanud oma Jumala ja Siinail sõlmitud lepingu. Ta tunnistas ka iseennast süüdi, kuid Nehemjal oli usku, et Jumal ei jäta neid häbisse kui rahvas pöörub taas Issanda poole.

Nehemja võttis ette teekonna Jeruusalemma eestvedamisel taastati Jeruusalemma müürid viiekümne kahe päevaga. Kuid talle ei olnud oluline vaid ehitustöö. Samavõrd tähtsaks pidas ta rahva vaimset ülesehitamist. Üheskoos loeti ja seletati lahti Pühakirja. Kogu see kirjeldus on üpris sarnane meie jumalateenistusele - rahvas kuulab seistes Jumala Sõna ja selle seletust, vastab "Aamen" ja palvetab. Inimesed lausa nutsid kui Jumala Sõna neile meelde tuletas, et nad ise on lepingut murdes kogu oma saatuse endale kaela tõmmanud. 

Nehemja oleks võinud öelda, et nüüd tõmmake kotiriided selga, raputage tuhka pähe ja paastuge vähemalt 40 päeva, aga Nehemja ütles hoopis rahvale: «Minge sööge rasvaseid roogi ja jooge magusaid jooke, ja läkitage osa neile, kellel midagi ei ole valmistatud! Sest see päev on pühitsetud meie Issandale. Ja ärge kurvastage, sest rõõm Issandast on teie ramm!»

Ta nägi, et see rahvas on piisavalt kannatanud, kui nad kaotasid usu, kaotasid kodu ja pidid taluma kõiki järgnevaid kannatusi. Nüüd on nad tulnud tagasi oma Jumala juurde ja oma koju. Nüüd on põhjust rõõmustada ja Issandast uut rammu ammutada.

Nehemja tõi koos preester Esraga sellele meeleheitel olevale rahvale uut lootust. Jumal ei ole neid hüljanud! Neil on võimalus tulla Tema juurde ja saada Temalt uut väge.

Kunagi tohi alla anda, olgu olukord kuitahes raske ja lootusetu. Inimestena me olemegi jõuetud – kellelgi pole lõptutult väge ega püsiva õnne valemit. Iga kord kui jõud saab otsa, ei tule veel maailma lõpp ja vahel võib juhtuda, et ees ootab äraarvamata ilusaid hetki.

Apostel ütleb Hb 12:2 Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele. 3 Võtke siis eeskujuks teda, kes on kannatanud niisugust patuste vaenu enese vastu, et te ei väsiks ega teie hing ei nõrkeks.