Tuesday, October 30, 2012
1 B
Eile käis kirikut kaemas Kose Gümnaasiumi 1b klass, seoses saabuva hingedepäevaga ja lihtsalt et teha tutvust ümbruskonnaga. Lastel oli väga palju küsimusi ja tähelepanekuid ja ka muresid. Kõik 1b mured ja head soovid said koos ühe ühise küünlaleegiga vaikselt tõusta üles taeva poole. Kirikust välja minnes oli neil samuti tore küsimus: "Kes ehitas kiriku kõrvale lumememme?". Ütlesin, et vähemalt ühte ehitajat teavad mitmed neist hästi. Naersid ja teadsid küll.
Monday, October 29, 2012
Karjane ja metsviigipuude vääristaja
Am 7:10-15
10 Amasja, Peeteli
preester, läkitas siis Iisraeli kuningale Jerobeamile ütlema: «Aamos peab
salanõu sinu vastu Iisraeli soo keskel. Maa ei suuda taluda kõiki tema sõnu. 11
Sest Aamos on öelnud nõnda: Jerobeam sureb mõõga läbi ja Iisrael viiakse vangi,
ära omaenese maalt.» 12 Ja Amasja ütles Aamosele: «Sina, nägija, mine, põgene
Juudamaale, söö seal leiba ja ennusta seal! 13 Aga Peetelis ei tohi sa enam
ennustada, sest see on kuninga pühamu ja kuningriigi tempel.» 14 Siis Aamos
vastas ja ütles Amasjale: «Mina ei ole prohvet ega prohvetijünger, vaid olen
karjane ja metsviigipuude vääristaja. 15 Aga Issand võttis mind karja järelt ja
ütles mulle: Mine, ennusta mu rahvale Iisraelile!
Minu viieaastane
tütar küsis minult hiljaaegu: “Milline oli esimene inimene, kelle Jumal valmis
meisterdas?”. “Küllap ta oli üsna samasugune nagu meie oleme,” vastasin. “Kas
see oli mamma?”, jätkas väike tütar usutlemist, pidades silmas minu ema.
Selgitasin siis, et Aadamast mammani läks ikka päris palju aega, aga ega
inimesed vahepeal väga palju muutunud ei ole.
Aamose raamatu
seitsmes peatükk viib meid kaheksandasse sajandisse eKr. ja toob me silme ette kaks meest, Aamose ja Amasja. Iisraeli Põhjariik õitses. Vaenlased olid tagasi löödud,
riigi piires valitses rahu ja jõukus. Amasja oli preester Peetelis, Aamos
karjatas lambaid ja haris viigipuid Juuda mägilinnas Tekoas Petlemma lähedal. Kesk
idüllilist pastoraali sai Aamos kutse Jumalalt, mis ei lasknud tal enam oma
vagurate lambukeste ja magusaid vilju kandvate viigipuude keskele jääda. Ta
kuulis, kuidas Issand möirgab (!) Siionis (Am 1:2) ja läks teele. Aamos teadis,
et sõnum, mis talle anti, on karm ning keegi ei taha seda oma heaolu keskel kuulda,
kuid paigale jääda ja vaikida ta ei saanud.
Viimaks jõudis
Aamos Peetelisse ja kuulutas, et rahva üleastumiste pärast on tulemas Issanda
karistus ja rasked ajad. Häda teile, kes
te magate elevandiluust voodites ja aelete oma asemeil, sööte talled karjast ja
nuumvasikad laudast, kes te sepitsete laule naabli saatel, valmistate endile
mänguriistu nagu Taavet (Am 6:4,5). Vihje Taavetile on igati asjakohane,
sest Taavet armastas Jumalat ja tahtis talle templitki ehitada, mille Saalomon,
ta poeg viimaks ehitas. Aamose-aegne kuningas Jerobeam I oli hoopis teist masti
mees. Ta lasi Issanda altari juurde tuua kuldjäära ning tõi Iisraeli
ebajumakummardamise. Kõik oli lubatud nagu meie ajalgi.
Inimeste
Jumala-suhe kajastus ka nende omavahelistes suhetes. Hoolimatus
võttis maad, ebaõigluse sai rahaga kinni maksta. Jumal tundus ebaoluline, naudingud olulised. Aamosele anti järjest uusi nägemusi. Üks nendest oli niisugune: «Vaata,
seal oli korv küpse puuviljaga. Ja Issand Jumal küsis: «Mida sa näed, Aamos?» Ma
vastasin: «Korvitäit küpset puuvilja.» Siis ütles Issand mulle: «Mu rahvale,
Iisraelile, tuleb lõpp. Enam ma ei lähe temast mööda (Am 8:1,2). Küpse puuvili juba mädaneb ja hallitab, kuigi pealt näeb hea välja. Preester Amasja,
kes oli olukorraga leppinud, käskis prohvetil vait jääda ja minna tagasi sinna,
kust ta tuli.
Küllap Aamos mõtles
kasvõi väikese hetke jooksul kas tal oleks võimalik tagasi minna oma idüllilise
elu juurde, olla lihtsalt metsviigipuude vääristaja, mitte hävingu kuulutaja.
Samas teadis ta kohe, et tagasiteed ei ole. Sõnum, mille Jumal on usaldanud
tema kätte, on edasi andmiseks mitte endale hoidmiseks. See võib olla karm, aga
hoiatus peabki olema karm. Kui tee lõpeb kuristikuga, siis ei panda sinna (kukkujat
kätel kandva) ingli pilti, vaid otsekohene ja silmatorkav ohu eest hoiatav märk.
Isegi kui see ei peata teel liikujat, peab hoiatus olema karm.
Jumalamehe elu ei
ole õndsusseisund maa peal. Ta näeb ümbritsevat maailma Jumala poolt vaadates
ja samas inimese poolt vaadates. Veelgi enam, tema ülesandeks on panna need
pilgud ristuma, kohtuma ja see on peaaegu võimatu. Aga ta ei saa jätta ka
üritamata. Jumalamees tunneb kurbust, kogeb mõistmatust ja üksindust, kuid teda
kannab Jumala armastus, mis viimselt on kõigest vägevam. See annab talle jõudu
ja lootust ja ennekõike armastust. Selline oli prohvetite elu, kõige enam oli
seda kõike Jeesuse elu ning mingil määral on midagi sellist iga kristlase elu.
Palju kergem oleks elada
oma pastoraalis, tunda rõõmu kõigest heast, mida Jumal on andnud, mitte tunda
valu ja kannatusi, mitte kogeda hoolimatust või hüljatust.
Kujutagem kord, et sõidad
ühel ilusal päeval trollibussiga. Sa tunned end hästi, vähemasti selle hetkeni,
mil ühes peatuses tuleb peale üks eluheidik. Ta näeb välja nagu kaltsupundar,
üks määrdunud hilp teise peal. Tema räpastes kätes on terve hulk kilekotte, mis
kolisevad taarast ja nende samade kätega võtab ta kinni postist, kust äsja hoidsid
sina. Eriomane hais jõuab algul lähedalolijate ninna, kes vaikselt eemale
tõmbuvad, ja kandub siis üha edasi, kuni täidab kogu piiratud ruumi. Kui
eluheidik järgmises peatuses maha läheb hingavad kõik kergetatult. Elu on jälle
ilus.
Jumala sõnumitooja,
kes kutsub inimesi meeleparandusele, on nagu eelneva pildi negatiiv. Ta siseneb
inimeste tavapärasesse turvalisse ruumi. See ei ole kaugeltki mitte puhas
keskkond, kuid kõik on sellega harjunud, et on nagu on. Tema on see, kes tuleb puhta
sõnumiga. Igaüks, kes ta sõnu kuuleb, hakkab tundma, et tema enda juures on
midagi valesti. Üks määrdunud hilp - mõtte, sõna, teo või tegemata jätmisega
tehtud patt teise peal. Palju lihtsam oleks, kui ta ei tuleks ja laseks meil lihtsalt
edasi minna. Aga ta on tulnud. Ta on jätnud oma viigipuud, oma hea ja magusa
elu, et mitte lasta meil minna hukatusse.
Ta oleks
väljakannatamatu kui ta ei annaks üht võimalust. Prohvet kutsub
meeleparandusele. Isegi hädaprohveti sõnum ei ole üdini karm. Aamose raamatu
lõpus on tõotus Taaveti koja taastamise kohta. Kristuses, ainsas ilma patuta
inimeste seas, on rõõmusõnum pattude andeksandmise ja Jumala armastuse kohta.
Sa võid saada uuesti selliseks nagu Jumal sind on meisterdanud. Sa võid saada
puhtaks pestud ja uueks loodud. Ja kui sa oled seda kogenud, oled isegi valmis
jätma oma viigipuud ning teenima Issandat oma talentidega, et apostel Pauluse sõnadega väljendades, Kristus meie sees
saaks kuju.
Wednesday, October 17, 2012
Kahepeale sada
Teisipäeval läksime pärast keskpäeva palvust kabelivaht Helvele külla. Ta sai 85. aastaseks, kuid Helves on säilinud midagi ülimalt tütarlapselikku. Helve kutsub meid, kiriku-omasid, ikka sünnipäeval oma koju ja katab meile uhke laua. Seal sai sujuvalt tähistatud veel üht 15.-aastast tähtpäeva, nõnda et kahepeale sai numbritest kokku sada.
Kuna juba pikemat aega kutsuvad haned ja luiged nii kaunilt endaga kaasa, siis ei suuda siinkirjutaja enam neile vastu seista, vaid laseb end kanda luigetiivul seitsme maa ja mere taha. Kasvõi sitsmeks päevaks.
Kuna juba pikemat aega kutsuvad haned ja luiged nii kaunilt endaga kaasa, siis ei suuda siinkirjutaja enam neile vastu seista, vaid laseb end kanda luigetiivul seitsme maa ja mere taha. Kasvõi sitsmeks päevaks.
Monday, October 15, 2012
Lõikustänupühal
Lõikustänupüha eelsel päeval olid mitmed inimesed poetanud kiriku ja pastoraadi ukse taha erinevaid sügisande - kõrvitsaid ja porgandeid ja õunu ja isegi kukeseeni! Paar kõrvitsat hääletasid lausa tee peal, Tindimäel, kust Rein ja Lii nad peale korjasid ning kõigest kokku seadsid kirikusse imeilusa kompositsiooni. Laupäeva õhtul käis Jüri koguduse ekskursioon me kirikut kaemas. Sulev võttis neid vastu ja viis veel juurikaid, mis ta kiriku ümbert leidis, altari ette.
Lõikustänupüha jumalateenistusel laulis naiskoor "Krõõt". Laulis kaunilt. Pärast teenistust istusime veel pisut pastoraadis koos ja siis läksime "Krõõdaga" edasi Tuhalasse. Paraku on käesoleva blogi pildimaht täis ja siinkirjutaja pole suutnud otsustada mida edasi teha. Sestap praegu pilte ei lisandu. Aga siin on lõikustänupüha mõtted:
Öeldakse, et Jumalal on kaks elupaika: üks taevas, teine tänulikus südames.
Lõikustänupühaks on maarahvas ikka toonud altarile väikese osa oma saagist. Tegelikult võiks tuua iga kirikuline, kes midagigi on aiast või põllult või metsast korjanud. Märgina, et minule on antud ja minagi tahan anda. Mitte ainult saada, vaid anda. Anda Jumalale, anda ligimesele. Anda ka oma iga-aastane nimeline liikmeannetus, millega saab oma kodukandi jumalakoda kaunina ja kogudust toimimas hoida. Samas ei pea andma alati midagi materiaalset. Väga hinnaline on meie aeg, mida me anname või jagame oma lähedastega, oma Jumalaga. Väga hinnalised on sõnad mida me ütleme oma lähedastele, oma Jumalale. Eriti hinnaline on tänu.
Lõikustänupüha tuletab meelde, et me ise oleme ka Jumala põllumaa. Looja ootab meilt, et kannaksime head vilja. Apostel Paulus julgustab meid: Käige nagu valguse lapsed - valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões (Efeslastele 5:8-9).
Tänada võib hommikul ja keskpäeval ja õhtul, iga kord lauda istudes, iga kord lauast tõustes, alati, kui millegi üle rõõmustame ja isegi siis kui on üks täiesti tavaline päev.
Lõikustänupüha jumalateenistusel laulis naiskoor "Krõõt". Laulis kaunilt. Pärast teenistust istusime veel pisut pastoraadis koos ja siis läksime "Krõõdaga" edasi Tuhalasse. Paraku on käesoleva blogi pildimaht täis ja siinkirjutaja pole suutnud otsustada mida edasi teha. Sestap praegu pilte ei lisandu. Aga siin on lõikustänupüha mõtted:
5Ms 26:1-11
Kui meie elus toimub midagi olulist, olgu selleks mingi suure töö lõpetameine,
kasvõi järjekordse laari õunamahlaga ühele poole saamine, või on see oluline sündmus kooli lõpetamine,
abiellumine, lapse sünd, uue töökoha saamine, uue elupaiga leidmine, kas oskame siis neil
hetkedel neis asjus näha Jumalat ja öelda Talle "Ma tänan, Sind!"?
Iisraelile anti korraldus: Kui sa jõuad sellele maale, mille Issand vandega su vanemaile oli tõotanud anda sulle,
maale, mis piima ja mett voolab, siis too uudsevili Issandale, kummarda
Issanda, oma Jumala ees, ja tunne rõõmu kõigest heast, mida Issand, su Jumal,
on andnud sulle ja su perele.
Tuua Jumalale tänuohvriks uudsevili, parim osa, mitte ülejääk või kehvem
osa ja kunagi hiljem, vaid hea ja värske tänuohver, see on, mida Jumal ootab meilt
ja mis rõõmustab andjat ennastki. Psalmide raamatus ütleb Issand: Kes toob ohvriks
tänu, see annab mulle au, ja kes paneb tähele teed, sellele ma annan näha
Jumala päästet! (Ps 50:23)
Lõikustänupühaks, oktoobri keskpaigaks, on põlluvili ja aiasaadused
enamasti kokku kogutud ja aitadesse pandud. Meil on oma kohalik värske
toidukraam laua peal ja tagavaraksi nõnda nagu kellelgi just on. Kas selle eest
Jumalat tänada tundub liiga palju? Tänada igapäevase leiva eest. Ka pisku eest.
Sest teadagi, kes ei täna pisku eest see ei täna ka palju eest.
Kas meie igapäevaellu kuulub ka söögipalve – kas mõistame Jumalale ütleda
tänu iga toidukorra eest või tundub see liiga suur nõudmine? Kas igapäevane
toit pole oluline, ei vääri tänu, pole tänu väärt?
Tänulikkus on
südamehoiak. See ei sõltu niivõrd asjadest või võimalustest, mis meile on
antud, kuivõrd meie suhtumisest neisse ja meie suhtest Jumalaga.
Kui me leiame vahel, et pole nagu midagi, mille eest tänada, mille üle
rõõmustada, siis vaadakem veel üks kord enda ümber ja mõelgem järele. Toon siinkohal näitena loo mehest, kes kasvatas üksinda kuut last. Ta naine oli surnud, kerge
tal polnud, aga ta sai hakkama. Uus kooliaasta oli algamas. Laste koolimineku
asjad tuli üle vaadata. Siis selguski, et jalatseid, millega kõlbaks kooli
minna, ei ole ühelgi lapsel. Tal on vaja osta vähemalt kuus paari jalatseid ühe
korraga! Mees mõtles oma sissetulekutele ja väljaminekutele ning ohkas raske südamega. Justkui
jalatsitest veel oleks, ütles üles ka kuuelapselise pere pesumasin. Ilma pesumasinata ei
saa. Mees otsustas alustada kasutatud pesumasina ostmisest. Otsis ja leidiski sobiva
kuulutuse ja läks selle peale kohale. Uhkes majas elasid mees ja naine.
Kuue lapse isa rääkis nende vana pesumasinat majast välja viies kuidas tema kuus
võsukest on vist suvi otsa ainult tantsinud ja jooksnud, et kõik nende kingad
on katki ja omadega läbi. See on ikka hull lugu küll, kui sul on kuus paari jalgu, kes muud ei tee kui aina trambivad ringi ja kulutavad kingi. Selle jutu peale vaatas maja perenaine teda üha suuremate silmadega ja puhkes viimaks nutma ning tormas
toast välja. Tema abikaasa ütles vaikselt selgituseks, et neil on vaid üks laps, kes on sünnist saati
alakehast halvatud ja kes pole elus kulutanud ühtegi paari jalatseid. Koju
jõudes mõtles kuue lapse isa, kui rumal oli temast kurta katkiste kingade
pärast kui tal on põhjust tänada kuue paari jalgade eest, oma laste eest, kes
saavad joosta ja tantsida nii palju kui jaksavad.
Öeldakse, et Jumalal on kaks elupaika: üks taevas, teine tänulikus südames.
Lõikustänupühaks on maarahvas ikka toonud altarile väikese osa oma saagist. Tegelikult võiks tuua iga kirikuline, kes midagigi on aiast või põllult või metsast korjanud. Märgina, et minule on antud ja minagi tahan anda. Mitte ainult saada, vaid anda. Anda Jumalale, anda ligimesele. Anda ka oma iga-aastane nimeline liikmeannetus, millega saab oma kodukandi jumalakoda kaunina ja kogudust toimimas hoida. Samas ei pea andma alati midagi materiaalset. Väga hinnaline on meie aeg, mida me anname või jagame oma lähedastega, oma Jumalaga. Väga hinnalised on sõnad mida me ütleme oma lähedastele, oma Jumalale. Eriti hinnaline on tänu.
Lõikustänupüha tuletab meelde, et me ise oleme ka Jumala põllumaa. Looja ootab meilt, et kannaksime head vilja. Apostel Paulus julgustab meid: Käige nagu valguse lapsed - valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões (Efeslastele 5:8-9).
Tänada võib hommikul ja keskpäeval ja õhtul, iga kord lauda istudes, iga kord lauast tõustes, alati, kui millegi üle rõõmustame ja isegi siis kui on üks täiesti tavaline päev.
Wednesday, October 10, 2012
Dekaloogi esimene
2Ms 20:1-6
Mida ootab Jumal meilt kõige enam? Mida ootame meie Jumalalt kõige enam? Ka
Jumala ootustel ja inimese igatsustel on ka kokkupuutepunkt või läheme me
üksteisest mööda? Eeldades, et meie soovid ja igatsused ei ole seotud ainult me
enda isikuga, vaid neisse on kaasatud ka teised inimesed ja Jumal, siis võiks
kümme käsku olla inimese igatsuste ja Jumala ootuste kohtumispaik.
Varemalt ei saanud kümmet käsku peast teadmata leerist lahti, ei saanud
naist võtta ega mehele minna. Tänapäeva inimesele on dekaloog pigem midagi
müüdilaadset, mida arvatakse teadvat, kuid kümnest osatakse nimetada heal juhul
viit-kuut. Ja kindlasti mitte esimest kolme.
Rikkale
noormehele, kes Jeesuse käest küsis, mida ta peab tegema, et pärida igavest
elu, ütles Jeesus: „Kui sa tahad ellu minna, siis pea käsud!” ning lisas:
„Tule, järgne mulle!” (Mt 19:16-21). Jeesuse järgimine tähendab ka
käskude pidamist. Vana Testemendi käsud on Jeesuse kaudu saanud omaseks ka kristlastele. Nende järgimine ei ole vajalik ainult igavese elu pärimiseks, vaid teeb meeldivaks ja mõtestatuks ka sellesinase maise elu.
Kui üks seadusetundja küsis Jeesuselt kiusates: «Milline käsk Seaduses on suurim?», vastas
Jeesus talle: «Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma
hingega ja kogu oma mõistusega! Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest
nagu iseennast! »
Käskude keskel on armastus! Armastusega, oma vabast tahtest on Jumal loonud maailma. Ta ütleb: Ma olen
sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga (Jr 31:3). Kümme käsku ei ole reeglid reeglite pärast, vaid armastava Isa nõuanded oma lastele. Et lastel oleks hea, et Isal oleks rõõm. Dekaloog ei ole autorikaitse all, meil on võimalus neid õpetada nii sõna kui eeskuju kaudu oma lastele ja kõigile neile, kelle käekäik läheb meile korda, sest me teame, et armastusega kaasneb Jumala heldus, vihkamisega põlvest põlve jätkuv nuhtlus. Ent igaüks, kes armastab, murrab nuhtluse.
Issand ootab meilt, et hoiaksime kõike seda, mida Tema on
meile kinkinud – üksteist, ümbritsevat loodu(s)t ja austaksime Teda, kes meile
selle kõik on andnud. Hoiaksime osadust. Jumal on nõnda maailma (ja ka meid
selles maailmas) armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et … maailm
Tema läbi päästetaks” (Jh 3:16-17). Jumal on andnud ennast...
Ja millega vastab sellisele armastusele inimene? Kas ta laseb end juhtida oma
jumalikel igatsustel või laseb ta end juhtida oma himudel – saamahimul, teiste
inimeste tunnustuse saavutamise himul, naudingute himul, ego rahuldamise himul.
Kiusatusi, mis meid Jumalast eemale tirivad, on lõpmata palju. VT Laulik palub:
Õpeta mulle, Issand, oma teed; ma tahan käia su tões! Kinnita mu süda kartma
sinu nime! (Ps 86:11)
Milleks meile kõige selle armastuse juures kartus? Nimelt sellepärast, et
meie armastus pole täiuslik, vaid sageli lodev (jah, ma usun ja armastan küll
Jumalat, kuid hetkel on minu jaoks olulisem …). Või vastupidi, me armastus võib
olla ülevoolav (armastan Jumalat nii väga, et tunnen end Temaga kokkukuuluvat,
seega pole mul millegi maise jaoks enam huvi ning ma mõistan hukka kõik, kes mingisugustki
huvi millegi maise vastu ilmutavad). 1Jh 4:18 on öeldud, et täiuslik armastus
ajab kartuse välja, sest kartuses on karistus, aga kartja ei ole saanud
täiuslikuks armastuses. Oma ebatäiuslikkuses peamegi meie Jumalat nii kartma
kui armastama.
Js 42:8 ütleb Jumal: Mina olen Issand, see on mu nimi, ja mina ei anna oma
au teisele ega oma kiidetavust nikerdatud kujudele. Kui Vana
Testament keelas esimese käsuga igasuguse Jumal kujutise tegemise, sest Looja
on inimmõistusega hoomamatu, siis kristliku kunsti aluseks on inimeseks sündinud
Jumala Poja saladus. Nähtamatu ja kauge Jumal saab nähtavaks ja
hoomatavaks. Jumal saab lihaks ja lihakssaanuna, Jumala Pojana, on võimalik
Teda ka kujutada ja austada.
Heebrea keelest
otse tõlgituna ei vasta dekaloogile kümme käsku, vaid kümme sõna. Need kümme sõna anti
Iisraelile kesk kõrberännakut juhisteks, mis pidid aitama jõuda jumalarahval tõotatud
maale. Need ei ole elu ahistavad, vaid elu alalhoidvad reeglid. Meile, kes me
kõnnime oma elurännakul, on need samuti teeviitadeks, mis juhivad meid Jumala
tõotuste täitumise poole. Neid järgides ei astu me üksteise peale ega üksteisest üle. Eks me haiget teeme ja saame vahetevahel ikka, kuid siis on Jumala Poeg, lihaks saanud sõna, kes oma ainsa täiusliku armastusega tuleb ja hoolib ning tuletab meelde heldust, mis saab osaks tuhandeile
neile, kes armastavad ja käske peavad. Alati on võimalus meeleparanduseks. Meile
jäetud sõnad kehtivad läbi aegade, ka siis, kui need unustatakse.
Monday, October 8, 2012
Andreas läheb ajateenistusse
Pasuna-Andreas läheb sel nädalal sõjaväkke. Sel puhul tuli Kose Kiriku Pasunakoor täies koosseisus jumalateenistusele mängima.
Üks lugu mängiti ka pärast kohvilauas, kus kõik osalejad ühe soovi Andreasele kaasa ütlesid. Häid soove kogunes palju. Lõbus oli teiste soovide seas inglasest David'i "Dry socks!".
Üks lugu mängiti ka pärast kohvilauas, kus kõik osalejad ühe soovi Andreasele kaasa ütlesid. Häid soove kogunes palju. Lõbus oli teiste soovide seas inglasest David'i "Dry socks!".
Friday, October 5, 2012
Argipäevadel
Kolmapäeval alustas taas kooskäimist laste lauluring ja neljapäeva õhtul kogunes piibliring, mis nüüdsest käib koos iga neljapäev kell 18.30.-20.00. Piibliringis teeme lähemat tutvust Apostlite tegude raamatuga.
Viinakuu neljandal päeval tulid meile külla Ari ja Risto Espoost. Nad tõid Kosejõe kooli jalgrattaid ja Kosele suuski.
Arutasime ka kahe koguduse tegemiste ja ühiste ettevõtmiste üle.
Tuesday, October 2, 2012
Sohvi mälestuseks
Täna suri Sohvi (Sofi), Kose pastoraadi kass. Ta tuli siia majja 14 aastat tagasi. Siin kasvas ta üles, elas oma sõltumatut kassielu ja oli siiski kiriku kass. Ta osales nende aastate jooksul paljude leerirühmade kookäimistel, lugematutes piiblitundides ja ka pastoraadis peetud kontserditel (muljetavaldav oli ta nurrumine võidu kitarrisoologa). Sohvi lohutas paljusid leinajaid pugedes nende sülle ja lastes end silitada. Teraapiline kass. Sohvi oli ülimalt seltskondlik, ta osales pastoraadis peetud laagrites ning suhtles kõigi maja külalistega ja hoidis ka kirikul silma peal jalutades sageli afgaani hurdast elukaaslase Šeigiga ümber kiriku. Lisaks oli Sohvi laste lemmik, kuna ta lasi kannatlikult ja viha pidamata endaga mängida ja tegeleda. Sohvil olid taevasinised silmad ja isemoodi iseloom.Viimaks jäi ta vanaks ja tahtis üha rohkem magada kuni uinus viimsele unele.
Monday, October 1, 2012
Puudutus
Gl 5:22-26
Üks vanaema tuli koos lapselapsega keset jumalateenistust kirikusse. Jäid ukse juurde seisma ja vaatasid toimuvat. „Vanaema, miks need inimesed käivad kirikus?,“ küsis korraga lapselaps. „Kõik inimesed peavad oma eluga ise hakkama saama. Aga kõik ei saa. Nad käivad kirikus ja paluvad abi.“, vastas vanaema ja läks koos lapselapsega kirikust välja.
Minu jaoks ei ole see kahe konkreetse inimese lugu, vaid kahe, õigemini isegi kolme põlvkonna lugu. Umbes seda õpetabki praegune vanavanemate ja vanemate põlvkond tänapäeva lastele. Ega neile ei saa midagi ette heita ega pahaks panna. Kust nad teaksidki midagi muud öelda või õpetada! Nagu ütleb prohvet Jeremija (Jr 31:29) «Isad sõid tooreid viinamarju, aga laste hambad on hellad».
Pealegi ei ole usk õpetuse küsimus, vaid Jumala and. Selle võib inimene vastu võtta või tagasi lükata. Eks sellisele lapse küsimusele ongi raske lühidalt ja lihtsalt vastata. Üsna erapooletu ja lihtne vastus võiks olla usk. Usk toob inimesed kokku kirikusse, jumalateenistusele.
Kuid loogilise jätkuna võiks siis laps küsida: „aga mida või keda nad usuvad?“. Siin läheks tänapäeva keskmisele lapsevanemale vastamine tõeliselt raskeks. Uskmatul inimesel selgitada kellelegi kes on Jumal on sama hea kui lugu pimedast ja piimast.
Vaid Püha Vaim teeb Jumala inimese jaoks reaalseks. 1 Ms 2:7 on kirjutatud: Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks. Tuul ja Vaim on heebrea keeles üks ja sama sõna. Nagu Jumala hingus muutis põrmust valmistatud inimese elavaks hingeks nõnda muudab ka Jumala Vaim inimese vaimulikult elavaks või vaimus elavaks. Püha Vaim justkui lükkab ümber või lammutab laiali ühe vaheseina meie ja Jumala vahel ning me näeme või kogeme Jumalat Kristuse läbi sellisena nagu Ta on.
Ja siis ei olegi niivõrd küsimus selles, milline on Jumal, sest on teadmine, et inimese mõistusega ei ole võimalik Teda lõpuni kirjeldada ja mõista. Oluline küsimus pole ka see, mida teeme meie Jumalale, vaid mida Tema on teinud Kristuses meile. Kogu meie tegemine sünnib armastusest, vastusena Jumala esmasele tegutsemisele. Oluline ei ole lihtsalt usk, vaid kas ja kuidas usk väljendub me elus. Kirikus käimine on vaid üks väike, kuigi oluline osa kristlase elust, sest kristlane vajab ka koguduse osadust. Üksi jäädes tekivad igasugu imelikud mõtted, koguduse osadus aitab meil neist hoiduda.
Vaim nagu tuul ei ole midagi sellist mis tuleb ja läheb ning mille minemist ja tulemist me saame jälgida, vaid midagi mis puudutab ja mille, õigemini kelle puudutust me võime kogeda. Kui tuul puhub, siis puulehed liiguvad ja puuladvad kõiguvad. Kui Püha Vaim tegutseb, siis ta liigutab midagi meis. Kuigi me kõigi kogemused on erinevad, sest need on isiklikud kogemused, siiski on neis ka midagi sarnast, sest Vaim, kes meis tegutseb, on sama.
Apostel ütleb: Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus.
Kõige esimesena on mainitud armastust. Armastuse kirjeldus on 1 Kr 13. Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike.
Teisena on nimetatud rõõmu. See on sügav, olemuslik rõõm, mis ei ole tingitud emotsioonidest, vaid on juurdunud Jumalas. Sama kehtib ka kolmandana nimetet rahu kohta. See on midagi mis ei sõltu selle maailma olukordadest, vaid paikneb Jumalas ja on seega püsiv ning sõltumatu.
Edasi on märgitud pikka meelt ning hiljem ka tasadust ja viimaks enesevalitsust. Küllap on iga inimese juures midagi, mis võib teist inimest ärritada ning me elus on olukordi, mis viivad meid endast välja. Ja kuigi me teame kui rumal see on, haakume neisse konksudesse ikka ja jälle. Laseme tühistel asjadel muuta ome lähisuhted tulutuks tülitsemiseks või meid endid sapiseks, kibestunud inimesteks. Püha Vaim tahab meile tuua pikka meelt, tasadust, enesevalitsust.
Veel on Vaimu viljana mainitud lahkust ja headust. Lahkus ja headus tulevad meile appi siis, kui me teinekord oleme tunnistajaks teiste nõrkustele. Et me siis ei jätta teist hätta, vaid oleme valmis aitama. Ohverdama enda aega ja tahet ning pühenduma ligimese teenimisele. Oluline on seejuures meie suhtumine teistesse inimestesse nii avalikult kui oma sisimas. Iga kord ei saa me aidata, kuid kaastunne meie sees paneb meid tegutsema siis, kui meil on võimalik aidata.
Ja veel ühe Vaimu viljana on mainitud ustavust. Maailm me ümber muutub kiiresti. Ustavus on seotud püsivusega, kindlaks jäämisega, väärtustega. See, mis või kes on meile tõeliselt oluline, sellele me oleme ustavad.
Issanda ustavus kestab põlvest põlve. Annaks Jumal, et meie suudaksime oma eluajal ustavaks jääda oma usule ning ühtlasi oleksime avatud kõigele sellele, mida usk Jumalasse Püha Vaimu kaudu meie ellu külvab.
Üks vanaema tuli koos lapselapsega keset jumalateenistust kirikusse. Jäid ukse juurde seisma ja vaatasid toimuvat. „Vanaema, miks need inimesed käivad kirikus?,“ küsis korraga lapselaps. „Kõik inimesed peavad oma eluga ise hakkama saama. Aga kõik ei saa. Nad käivad kirikus ja paluvad abi.“, vastas vanaema ja läks koos lapselapsega kirikust välja.
Minu jaoks ei ole see kahe konkreetse inimese lugu, vaid kahe, õigemini isegi kolme põlvkonna lugu. Umbes seda õpetabki praegune vanavanemate ja vanemate põlvkond tänapäeva lastele. Ega neile ei saa midagi ette heita ega pahaks panna. Kust nad teaksidki midagi muud öelda või õpetada! Nagu ütleb prohvet Jeremija (Jr 31:29) «Isad sõid tooreid viinamarju, aga laste hambad on hellad».
Pealegi ei ole usk õpetuse küsimus, vaid Jumala and. Selle võib inimene vastu võtta või tagasi lükata. Eks sellisele lapse küsimusele ongi raske lühidalt ja lihtsalt vastata. Üsna erapooletu ja lihtne vastus võiks olla usk. Usk toob inimesed kokku kirikusse, jumalateenistusele.
Kuid loogilise jätkuna võiks siis laps küsida: „aga mida või keda nad usuvad?“. Siin läheks tänapäeva keskmisele lapsevanemale vastamine tõeliselt raskeks. Uskmatul inimesel selgitada kellelegi kes on Jumal on sama hea kui lugu pimedast ja piimast.
Kord küsis üks pime mees kenalt naiselt: „Ütle, missugune on piim?“ –
„Valge,“ vastas naine. „Aga missugune on valge?“ päris pime edasi. „See on sama
värvi, mis luik,“ vastas naine. „Kuid missugune on luik?“ ei jätnud pime. „Luik
on üks kõvera kaelaga lind,“ vastas naine. „Aga missugune on kõver?“ tahtis
pime teada. Naine painutas oma rusikas kätt, nii et see meenutas luige pead ja
kaela, ning ütles: „Niisugune on kõver!“ Pime puudutas naise pehmet kätt ja
sõnas siis: „Aitäh sulle! Nüüd ma tean, missugune on piim!“
Vaid Püha Vaim teeb Jumala inimese jaoks reaalseks. 1 Ms 2:7 on kirjutatud: Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks. Tuul ja Vaim on heebrea keeles üks ja sama sõna. Nagu Jumala hingus muutis põrmust valmistatud inimese elavaks hingeks nõnda muudab ka Jumala Vaim inimese vaimulikult elavaks või vaimus elavaks. Püha Vaim justkui lükkab ümber või lammutab laiali ühe vaheseina meie ja Jumala vahel ning me näeme või kogeme Jumalat Kristuse läbi sellisena nagu Ta on.
Ja siis ei olegi niivõrd küsimus selles, milline on Jumal, sest on teadmine, et inimese mõistusega ei ole võimalik Teda lõpuni kirjeldada ja mõista. Oluline küsimus pole ka see, mida teeme meie Jumalale, vaid mida Tema on teinud Kristuses meile. Kogu meie tegemine sünnib armastusest, vastusena Jumala esmasele tegutsemisele. Oluline ei ole lihtsalt usk, vaid kas ja kuidas usk väljendub me elus. Kirikus käimine on vaid üks väike, kuigi oluline osa kristlase elust, sest kristlane vajab ka koguduse osadust. Üksi jäädes tekivad igasugu imelikud mõtted, koguduse osadus aitab meil neist hoiduda.
Vaim nagu tuul ei ole midagi sellist mis tuleb ja läheb ning mille minemist ja tulemist me saame jälgida, vaid midagi mis puudutab ja mille, õigemini kelle puudutust me võime kogeda. Kui tuul puhub, siis puulehed liiguvad ja puuladvad kõiguvad. Kui Püha Vaim tegutseb, siis ta liigutab midagi meis. Kuigi me kõigi kogemused on erinevad, sest need on isiklikud kogemused, siiski on neis ka midagi sarnast, sest Vaim, kes meis tegutseb, on sama.
Apostel ütleb: Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus.
Kõige esimesena on mainitud armastust. Armastuse kirjeldus on 1 Kr 13. Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike.
Teisena on nimetatud rõõmu. See on sügav, olemuslik rõõm, mis ei ole tingitud emotsioonidest, vaid on juurdunud Jumalas. Sama kehtib ka kolmandana nimetet rahu kohta. See on midagi mis ei sõltu selle maailma olukordadest, vaid paikneb Jumalas ja on seega püsiv ning sõltumatu.
Edasi on märgitud pikka meelt ning hiljem ka tasadust ja viimaks enesevalitsust. Küllap on iga inimese juures midagi, mis võib teist inimest ärritada ning me elus on olukordi, mis viivad meid endast välja. Ja kuigi me teame kui rumal see on, haakume neisse konksudesse ikka ja jälle. Laseme tühistel asjadel muuta ome lähisuhted tulutuks tülitsemiseks või meid endid sapiseks, kibestunud inimesteks. Püha Vaim tahab meile tuua pikka meelt, tasadust, enesevalitsust.
Veel on Vaimu viljana mainitud lahkust ja headust. Lahkus ja headus tulevad meile appi siis, kui me teinekord oleme tunnistajaks teiste nõrkustele. Et me siis ei jätta teist hätta, vaid oleme valmis aitama. Ohverdama enda aega ja tahet ning pühenduma ligimese teenimisele. Oluline on seejuures meie suhtumine teistesse inimestesse nii avalikult kui oma sisimas. Iga kord ei saa me aidata, kuid kaastunne meie sees paneb meid tegutsema siis, kui meil on võimalik aidata.
Ja veel ühe Vaimu viljana on mainitud ustavust. Maailm me ümber muutub kiiresti. Ustavus on seotud püsivusega, kindlaks jäämisega, väärtustega. See, mis või kes on meile tõeliselt oluline, sellele me oleme ustavad.
Issanda ustavus kestab põlvest põlve. Annaks Jumal, et meie suudaksime oma eluajal ustavaks jääda oma usule ning ühtlasi oleksime avatud kõigele sellele, mida usk Jumalasse Püha Vaimu kaudu meie ellu külvab.
Subscribe to:
Posts (Atom)