Lõikustänupühal

Lõikustänupüha eelsel päeval olid mitmed inimesed poetanud kiriku ja pastoraadi ukse taha erinevaid sügisande - kõrvitsaid ja porgandeid ja õunu ja isegi kukeseeni! Paar kõrvitsat hääletasid lausa tee peal, Tindimäel, kust Rein ja Lii nad peale korjasid ning kõigest kokku seadsid kirikusse imeilusa kompositsiooni. Laupäeva õhtul käis Jüri koguduse ekskursioon me kirikut kaemas. Sulev võttis neid vastu ja viis veel juurikaid, mis ta kiriku ümbert leidis, altari ette.
Lõikustänupüha jumalateenistusel laulis naiskoor "Krõõt". Laulis kaunilt. Pärast teenistust istusime veel pisut pastoraadis koos ja siis läksime "Krõõdaga" edasi Tuhalasse. Paraku on käesoleva blogi pildimaht täis ja siinkirjutaja pole suutnud otsustada mida edasi teha. Sestap praegu pilte ei lisandu. Aga siin on lõikustänupüha mõtted:

5Ms 26:1-11

 

Kui meie elus toimub midagi olulist, olgu selleks mingi suure töö lõpetameine, kasvõi järjekordse laari õunamahlaga ühele poole saamine, või on see oluline sündmus kooli lõpetamine, abiellumine, lapse sünd, uue töökoha saamine, uue elupaiga leidmine, kas oskame siis neil hetkedel neis asjus näha Jumalat ja öelda Talle "Ma tänan, Sind!"?

Iisraelile anti korraldus: Kui sa jõuad sellele maale, mille Issand vandega su vanemaile oli tõotanud anda sulle, maale, mis piima ja mett voolab, siis too uudsevili Issandale, kummarda Issanda, oma Jumala ees, ja tunne rõõmu kõigest heast, mida Issand, su Jumal, on andnud sulle ja su perele.

Tuua Jumalale tänuohvriks uudsevili, parim osa, mitte ülejääk või kehvem osa ja kunagi hiljem, vaid hea ja värske tänuohver, see on, mida Jumal ootab meilt ja mis rõõmustab andjat ennastki. Psalmide raamatus ütleb Issand: Kes toob ohvriks tänu, see annab mulle au, ja kes paneb tähele teed, sellele ma annan näha Jumala päästet! (Ps 50:23)

Lõikustänupühaks, oktoobri keskpaigaks, on põlluvili ja aiasaadused enamasti kokku kogutud ja aitadesse pandud. Meil on oma kohalik värske toidukraam laua peal ja tagavaraksi nõnda nagu kellelgi just on. Kas selle eest Jumalat tänada tundub liiga palju? Tänada igapäevase leiva eest. Ka pisku eest. Sest teadagi, kes ei täna pisku eest see ei täna ka palju eest.

Tänulikkus on südamehoiak. See ei sõltu niivõrd asjadest või võimalustest, mis meile on antud, kuivõrd meie suhtumisest neisse ja meie suhtest Jumalaga.

 Kas meie igapäevaellu kuulub ka söögipalve – kas mõistame Jumalale ütleda tänu iga toidukorra eest või tundub see liiga suur nõudmine? Kas igapäevane toit pole oluline, ei vääri tänu, pole tänu väärt? 

Kui me leiame vahel, et pole nagu midagi, mille eest tänada, mille üle rõõmustada, siis vaadakem veel üks kord enda ümber ja mõelgem järele. Toon siinkohal näitena loo mehest, kes kasvatas üksinda kuut last. Ta naine oli surnud, kerge tal polnud, aga ta sai hakkama. Uus kooliaasta oli algamas. Laste koolimineku asjad tuli üle vaadata. Siis selguski, et jalatseid, millega kõlbaks kooli minna, ei ole ühelgi lapsel. Tal on vaja osta vähemalt kuus paari jalatseid ühe korraga! Mees mõtles oma sissetulekutele ja väljaminekutele ning ohkas raske südamega. Justkui jalatsitest veel oleks, ütles üles ka kuuelapselise pere pesumasin. Ilma pesumasinata ei saa. Mees otsustas alustada kasutatud pesumasina ostmisest. Otsis ja leidiski sobiva kuulutuse ja läks selle peale kohale. Uhkes majas elasid mees ja naine. Kuue lapse isa rääkis nende vana pesumasinat majast välja viies kuidas tema kuus võsukest on vist suvi otsa ainult tantsinud ja jooksnud, et kõik nende kingad on katki ja omadega läbi. See on ikka hull lugu küll, kui sul on kuus paari jalgu, kes muud ei tee kui aina trambivad ringi ja kulutavad kingi. Selle jutu peale vaatas maja perenaine teda üha suuremate silmadega ja puhkes viimaks nutma ning tormas toast välja. Tema abikaasa ütles vaikselt selgituseks, et neil on vaid üks laps, kes on sünnist saati alakehast halvatud ja kes pole elus kulutanud ühtegi paari jalatseid. Koju jõudes mõtles kuue lapse isa, kui rumal oli temast kurta katkiste kingade pärast kui tal on põhjust tänada kuue paari jalgade eest, oma laste eest, kes saavad joosta ja tantsida nii palju kui jaksavad.

Öeldakse, et Jumalal on kaks elupaika: üks taevas, teine tänulikus südames.

Lõikustänupühaks on maarahvas ikka  toonud altarile väikese osa oma saagist. Tegelikult võiks tuua iga kirikuline, kes midagigi on aiast või põllult või metsast korjanud. Märgina, et minule on antud ja minagi tahan anda. Mitte ainult saada, vaid anda. Anda Jumalale, anda ligimesele. Anda ka oma iga-aastane nimeline liikmeannetus, millega saab oma kodukandi jumalakoda kaunina ja kogudust toimimas hoida. Samas ei pea andma alati midagi materiaalset. Väga hinnaline on meie aeg, mida me anname või jagame oma lähedastega, oma Jumalaga. Väga hinnalised on sõnad mida me ütleme oma lähedastele, oma Jumalale. Eriti hinnaline on tänu.

Lõikustänupüha tuletab meelde, et me ise oleme ka Jumala põllumaa. Looja ootab meilt, et kannaksime head vilja. Apostel Paulus julgustab meid: Käige nagu valguse lapsed - valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões (Efeslastele 5:8-9).

Tänada võib hommikul ja keskpäeval ja õhtul, iga kord lauda istudes, iga kord lauast tõustes, alati, kui millegi üle rõõmustame ja isegi siis kui on üks täiesti tavaline päev.