Hingedepäev

Möödunud nädalal libisesid järjest mööda usupuhastuspüha, pühakutepäev ja hingedepäev. Varemalt oli meil ikka 31. oktoobri õhtul jumalateenistus, viimased viis aastat enam mitte. Õndsuslooliselt see ju oluline püha ei ole, kuigi ajalooliselt on. Aga me kavatseme Wittenbergi kirikus toimunut meeles pidada tuleval pühapäeval 11.11. korraldatava korjandusega (see on üldkiriklik üleskutse ja oma annetuse ajaloolise kiriku remondiks võim toimetada me kirikusse, kust me selle edasi konsistooriumi saadame, kust see edasi Wittenbergi läheb). Meid on siin Eestis nii palju aidatud, nüüd on meil võimalus aidata.

Hingedepäeval tähistasime õhtuse jumalateenistusega Pikva kabeli 7. aastapäeva. Viimastel aastatel on tavaks saanud, et seal laulab täpselt kabeli sünnipäeva suurune arv Kose kiriku laste lauluringi lapsi, kellest valdav osa on ka Pikva kabeliga samaealised.

Fl 1:21-26

 Vanarahvas uskus hingedeajal esivanemate hingi kodus käivat. Pimedus, milles kuigi kaugele ei näe, soosib aimdusi. Kes seal kusagil hämaras kõik ringi liikuda võivad! Me ise ju ka peame nii palju oma käimistest nüüd käima pimedas, kuigi ajaliselt polegi hilja. On hingedeaeg, aasta pimedaim aeg. 

Me oleme ka teelised. Rändurid ajas. Oleme lahkujad ja teatud mõttes oleme juba lahkunud. Stardist lahkunud, igaüks oma ajal. Hetkel oleme näiliselt samal joonel, aga kui kaugel meist keegi tegelikult on finišijoonest, ei tea keegi.

Me oleme teel. Jookseme paigal seisteski. Nii ajaga kaasas käies kui ajast maha jääädes. Aeg juba meid maha ei jäta! Kannab meid jõevooluna kaasas ja muudkui kulgeb läbi ajaliku elu käänakute. Mõni läheb nagu aurulaev, laseb viletki minnes, teine ulbib kui puukooretükike, kolmas üritab vastuvoolu ujuda. Aga vääramatu jõuga liigume kõik edasi, kusjuures ühtlases tempos. Koguja ütleb: Kg 1:7 Kõik jõed voolavad merre, aga meri ei saa täis; paika, kuhu jõed on voolanud, sinna voolavad need üha.

Jõgi liigub mere poole, meie liigume ajalikust igaviku poole. Sõna, mis eestikeelses tekstis on tõlgitud lahkumisena, on muuseas vana-kreeka keeles ka merenduses kasutatav termin, mida eriliselt kasutatakse mitte laeva väljumisel sadamast, vaid siis, kui laev läheb üle silmapiiri. Meie jaoks kaob ta vaateväljast. Kusagil teisel pool ta ilmub samal ajal vaatevälja. Apostel Paulus ütleb: Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem ... 

Armas on lugeda apostli kimbatust kui ta ei tea kumba valida või kumb teda rohkem paelub - ajalik või igavene.

“Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu!”, ütleb apostel Paulus. Kaks sügavat mõtet ühes lühikeses lauses.  Rõõmust kiirgava Filipi kirja kirjutas apostel Paulus vanglas viibides. Välised rasked olud ei ahistanud teda. Kristuses oli ta vaba ja õnnelik isegi kesk vangistust ja kannatusi. Tema elu mõte ei olnud elada heaolus ja omada asju, vaid kuulutada rõõmusõnumit. Ta elas teistele, nende hulgas ka meile, et jagada seda, mis tema enda südame rõõmuga täitis. Tema elu mõte oli suunata inimesi Jumala juurde. Tee Jumalani on Kristus. Seepärast ongi kogu elamine talle Kristus. 

Kord kui siit ilmast kutsuti igavikku üks lapsuke, aitas kohalik vaimulik lähedasi selgitades, et see laps juba jõudis jumalalapse elu eesmärgini siin ilmas. Ta kohtus usu läbi Kristusega. Mõni peab käima läbi pika tee ja ta ei oska ikka Kristust ära tunda. Teine võib ta ära tunda oma lunastajana juba lapsepõlves. Temaga on kõik hästi. Surm ei ole talle valus, vaid ilus kohtumine silmast silma, astumine pimedusest valgusesse, aimamisest nägemisse. Surm on kasu ...

Ehk aitab seda mõtet selgitada ühe liikumisvõimetu naise omapärane kogemus. See naine on pärast teismelisena juhtunud õnnetust olnud pea kakskümmend aastat olnud õlgadest alates halvatud. Teised peavad aitama teda kõigis toimingutes. Palju kordi on ta igatsenud pääseda kannatustest ja valudest. Kuid talle anti veel aega ja ta hakkas siis kirja panema (õigemini lasi üles kirjutada) oma mõtted. 

Kord, kui sõbranna pesi ta juukseid, küsis too, kas peseb ka ta nägu, kuna nagunii jooksevad veenired mööd ta laupa. Halvatu andis oma nõusoleku. Õrnad käed libisesid üle halvatu põskede. Ta sulges silmad ja ohkas sügavasti. „Kas ma tegin sulle haiget?“, küsis sõbranna kohkunult. „Ei sugugi,“ vastas halvatu „Palun jätka!“ Hiljem kommenteeris ta seda: „Mulle tundus hetkeks, et need on mu oma käed, millega ma pesin oma nägu kaks aastakümmet tagasi. See tunne! Täpselt samad liigutused! Ma pole end kogu selle aja jooksul tundnud end olevat niivõrd lähedal tervenemisele. Ma ei nutnud hinges taga möödunud aegu, vaid tundsin eelmaitset tulevastest aegadest. Ühel päeval saan ma ise pesta oma palgeid omaenda uueks loodud kätega.“  Apostel ütleb: Fl 3:13 Vennad, ma ei arva endast, et ma selle olen kätte saanud, ühte aga ma ütlen: Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole.

Elu jumalalapsena on ilus, sest see on elu armastuses ja jagamises. Surmgi on ilus, ilusam veel, sest siis saab täiuslikuks kõik see, mida siin vaid hetketi aimame või tunnetame.