Kitsas aeg

Üks kirikuaasta on lõpule jõudmas. Küll on need päevad, mis jäävad igavikupühapäeva ja 1. advendi vahele, on üks omapärane aeg. Hämar juba-nüüd-ja-veel-mitte piiril viibimise aeg. Aeg lõpu ja alguse vahel. 

Tänane udu, mis tõusis ja jäi kõike enda alla mattes püsima terveks päevaks paistab veelgi rõhutavat, et me ei saa kindlad olla, mis meid ees ootab.

Kogu lõppev kirikuaasta on kantud Vana Testamendi sõnumi poolt. Siin on nüüd siis hulgaks ajaks viimane Vana Testamendi peale peetud jutlus.

Tn 12:1-3

Ja sel ajal tõuseb Miikael, see suur vürst, kes seisab su rahva laste eest. Siis on kitsas aeg, millist ei ole olnud rahvaste algusest peale kuni selle ajani; aga sel ajal päästetakse su rahvas, kõik, keda leitakse olevat raamatusse kirjutatud. Ja paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad: ühed igaveseks eluks ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks. Siis paistavad mõistlikud nagu taevalaotuse hiilgus, ja need, kes saadavad paljusid õiguse teele, otsekui tähed ikka ja igavesti. 

 

Taanieli sõnum on lõpuaegadest. Prohvetina saab ta nägemuse, et see aeg ei saa olema kerge. Vastupidi, see on kitsas aeg, mille sarnast varem pole nähtud. Kitsas vaimulikus mõttes. Usule, Jumalale, on inimeste eludes vähem ruumi kui kunagi varem on olnud.

Kui vaadata kõike seda, mis praegu inimeste ellu tungib erinevate ekraanide kaudu või paberkandjale trükituna või häälekalt kõlab raadios, tänaval, inimeste igapäevakõnes, siis me elame nagu üüratul prügimäel, täis kõikvõimalikku kaduvat kraami, mis ehk kord omas väärtust, aga sealsamas selle ka kaotas ja nüüd on lihtsalt midagi, mis me ümber üha kuhjub ja kuhjub. Kui keegi vajab midagi, püüab ta seda sealtsamast prahi seast leida, sest mida kõike sea ei leidu! Ka päris uusi asju. Aga seda kõike on liiga palju ning millegi väärtust on raske hinnata. Maailm püüab usku summutada, matta enda alla. Kõik on oluline, kõigega on vaja tegeleda.

Kui kõike on liiga palju, on tõeliselt kitsas aeg. Usku on sellel ajastul raske leida ja lihtne kaotada.

Vahel me laseme sellel sündida ja saame ise enda suurimateks vaenlasteks. Jäädes ainiti põrnitsema oma elu tegemisi, oma muresid, üldist ilmaelu allakäiku ja ümbritsevat tühisuste tühisust kaotame lootuse. Kaotame sedavõrd, et ei mõtlegi enam sellele. Kõige muuga on tarvis tegeleda.

Taaniel tuletab meelde, et Jumalaga koos olles ei ole lootusetuid olukordi. Usklik ei ole tegelikult kunagi üksi. Ta nimetab siinkohal ingel Miikaeli, kes seisab jumalarahva laste eest. Oluline ei ole siinkohal peaingli nimi, ega isik, vaid jõud, mis seisab iga jumalalapse taga. Olgu sekulariseerunud maailm nii võimas kui tahes, Jumala vastu ta ei saa.

1 Ms 15: 5 viis Issand meeleheitel järeltulijateta Aabrahami õue ning ütles: «Vaata nüüd taeva poole ja loe tähti, kui sa suudad neid lugeda!» Ja ta ütles temale: «Nõnda saab olema sinu sugu!» Ja ta uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks.

Taaniel räägib samuti tähtedest, taevalaotuse hiilgusest. Tema jaoks on need inimesed, kes on tugevad usus ja juhivad teisigi õguse teele. Nii, nagu maailmaruum tähtede vahel on suur ja pime, nii on ka pimedus, mis meid ümbritseb, kuid selle keskel säravad tähed, mis näitavad valgust neile, kes otsivad. Tähevalgel leidsid hommikumaa targad Kristuse hälli. Tähevalgel, usus püsivate, Jeesuse ligi hoidvate inimeste järgi leiavad teisedki tee Jeesuse juurde.

Sellel taustal võime vaadata iseennast või oma suguvõsa või oma tutvusringkonda või oma kogudust või oma kirikut või oma rahvast, kogu läänemaailma. Kas on veel näha tähti taevas?

Prohvet Taaniel kõneleb meile nii lõpuaegade ahastusest kui viimaks saabuvast ülestõusmisest. See on midagi tõeliselt võimast, midagi, millele võib vahepealsest kitsikusest hoolimata rõõmuga vastu minna. See ootus aitab meil läbida elu kitsaskohti. 

Apostel Paulus manitseb kirjas Efeslastele: varem te olite pimedus, nüüd aga olete valgus Issandas. Käige nagu valguse lapsed - valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões -, uurige, mis on Issandale meelepärane, ja ärge hakake pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks, vaid pigem paljastage neid! ... «Ärka üles, kes sa magad, ja tõuse üles surnuist, siis särab sulle Kristus!»

Ülestõusmine algab juba nüüd. Elu Kristuse valguses tähendab elu armastuses. Armastusest kantud elu. See ei lase meil muutuda inimkonna prügimäe elanikeks, elada viimsepäeva ja surma hirmus, vaid kutsub meid iga päev uuesti ülendama oma südameid lootuses Jumala poole.  

Mõnikord on aeg, kui meil ei ole Jumalale justkui enam midagi öelda. Kui ma jätkame palvetamist sõnadega, siis me peame kordama seda, mida me oleme juba öelnud. Sellistel aegadel on imeline öelda lihtsalt: "Kas ma võin olla su palge, Issand? Mul pole midagi rohkem öelda Sulle, kuid ma armastan olla Su palge ees. Juba siin ja igavesti seal."