Tugevus ja nõrkus

Tn 2:31-41, 44

31 Sina, kuningas, nägid, ja vaata, oli üks suur kuju. See kuju oli suur ja selle hiilgus erakordne; see seisis su ees ja selle välimus oli hirmus. 32 Kuju pea oli puhtast kullast, rind ja käsivarred hõbedast, kõht ja reied vasest, 33 sääred rauast, jalad osalt rauast, osalt savist. 34 Sa vaatasid, kuni üks kivi käte abita lahti murdus ja lõi kujule vastu jalgu, mis olid rauast ja savist, ja purustas need. 35 Siis purunesid üheskoos raud, savi, vask, hõbe ja kuld ja said aganate sarnaseks suviselt rehealuselt: tuul viis need ära ja neist ei leidunud jälgegi. Aga kivist, mis oli tabanud kuju, sai suur mägi ja see täitis kogu maa. 36 See oli unenägu, ja nüüd ütleme kuningale selle tähenduse: 37 sina, kuningas, oled kuningate kuningas, kellele taeva Jumal on andnud kuningriigi, võimu, vägevuse ja au. 38 Ja sinu kätte on ta andnud inimesed, kus need ka iganes elavad, metsloomad ja taeva linnud, seades sinu valitsema nende kõigi üle - sina oled see kullast pea! 39 Aga sinu järel tõuseb teine kuningriik, väiksem kui sinu oma, ja veel kolmas kuningriik, vasest, mis valitseb kogu maa üle. 40 Siis tuleb neljas kuningriik, tugev nagu raud - raud ju lõhub ja pihustab kõike; ja nagu purustav raud, nii lõhub ja purustab ta kõik. 41 Aga et sa nägid jalad ja varbad olevat osalt potissepa savist ja osalt rauast, siis see tähendab jagatud kuningriiki; küll on selles raua tugevust, just nagu sa nägid rauda savimullaga segatult. 44 Aga nende kuningate päevil püstitab taeva Jumal kuningriigi, mis jääb igavesti hävitamatuks ja mille valitsust ei anta teisele rahvale. See lõhub ja hävitab kõik need kuningriigid, aga ta ise püsib igavesti.

Tänavune kirikuaasta on olnud toetatud Vana Testamendi poolt. Jutluste aluseks on olnud nimelt Vana Testamendi kirjakohad. Veel kolm pühapäeva on jäänud. Vana Testamendi tekstide peale on raskem jutlustada kui Uue Testamendi. Esiteks pärinevad nad eelkristlikust ajast, teiseks on neist vähem räägitud ja kolmandaks (kahest eelmainitust tulenevalt) on nende sõnum rohkem peidetud. Aga mulle on ikka tundunud jutluse koostamine ja üldse piibliuurimine seda põnevam ülesanne, mida raskeminimõistetav kirjakoht algul tundub.

Tänane tekst pärineb Taanieli raamatust, kus juudist vang seletab Paabeli kuningale tema unenäo. Ja mitte ainult seda. Kuningas Nebukadnetsaril on tegelikult väga kummaline ja võimatuna tunduv nõudmine: keegi peaks mitte lihtsalt seletama lahti tema unenäo, vaid ka ütlema esmalt mida ta unes nägi. Ta nägi midagi, mis jäi teda vaevama, kuid tema, kuningas Nebukadnetsar, ei usalda igaüht, et räägiks kellele tahes oma unenäost. Ta laseb kutsuda enda ette nõiad ja posijad ja Kaldea targad, et need oma tarkusega näeksid esmalt seda, mida tema nägi unes ja siis seletaksid selle lahti. Ta ei usaldaks ükskõik kelle pakutud seletust, unenägusid võib ju alati tõlgendada nii ja naa, vaid ainult seda, kes näeb, mida nägi tema. Posijad püüavad veenda Nebukadnetsarit ülesande võimatuses, kuid kuningas on karm ja annab käsu hukata kõik targad kui keegi neist ei suuda ülesannet täita.

Taaniel, kes saab ülesandest kuulda, palub kuninga audientsi. Enne räägib ta oma kolmele kaaslasele, et nood paluks Jumala halastust selle saladuse asjus ning kiidab siis Jumalat: «Jumala nimi olgu kiidetud igavikust igavikku! Sest tema päralt on tarkus ja vägi. Tema muudab aegu ja aastaid, tema tagandab kuningaid ja tõstab kuningaid; tema annab tarkadele tarkust ja mõistlikele mõistust. Tema paljastab sügavused ja saladused, tema teab, mis on pimeduses, sest tema juures elab valgus... » (Tn 2:20-22)

Oma käitumisega jätab Taaniel meile juhtnööri rasketeks olukordadeks – esmalt eestpalve, siis Jumala tänamine ja viimaks usaldus – kõik on Jumala käes.

Kuninga küsimusele, kas ta suudab avaldada tema nähtud unenäo ja selle tähenduse, vastab Taaniel „Ei! Tema ei suuda. Aga Jumal suudab.“

Ühtpidi on Nebukadnetsari unenägu ajaloo spektaakel – maal, kus hetkel valitseb Nebukadnetsar kui kuldne pea, valitsevad Taanieli ajal babüloonlased, hiljem hõbedasena märgitult meedlased ja pärslased, siis pronksina kreeklased, rauana roomlased – tugevuselt ja väärtuselt erinevate metallidega võrreldavad võimsad rahvad, riigid ja kultuurid, kuid nad kõik peavad kord varisema põrmu. Viimne kui üks. Nende järel on veel riigid, mis on märgitud kui raua ja savi segu, ei ole seal enam kunagiste impeeriumite võimsust. Kõige võimsam on Paabeli kuninga unenäos prohveteering, mis temas ehk kõige rohkem hämmingut tekitab. Kivi, millest saab mägi.

Kogu inimeste tarkus, tugevus ja ilu nagu kuld, hõbe, vask ja raud seisab savist alusel ja peab kord põrmuks saama, aganate sarnaselt suviselt rehealuselt tuule poolt lendu viidama. Kuid kivi on ja jääb.

Tuleb meelde Psalm 118:22, mida ka Jeesus tsiteeris: Kivi, mille hooneehitajad ära põlgasid, on saanud nurgakiviks. Taaniel ütleb: nende kuningate päevil püstitab taeva Jumal kuningriigi, mis jääb igavesti hävitamatuks...

Kristuses algas uus kuningriik, mis praegu võib veel tunduda kui väike kivi, mis kukub metallskulptuuri peale, kuid see kivi kasvab kuni kivist saab mägi, mis jääb igavesti püsima.

Meie jaoks kõneleb see iidne unenägu väärtustest. Me rõõmustame ja kurvastame ning laseme end üldse liiga palju mõjutada sellest, mis viimselt saab põrmuks. Siin elus on sündmuseid ja sündimata asju, mis meid kurvastavad, meile meelehärmi valmistavad. Me ise ankurdame oma südame nende raskuste külge. Või siis rõõmude külge, mis hetke on ja siis jälle kaovad. Kui need rõõmu või mure põhjused sügavusse vajuvad, haaravad nad kaasa ka meie klammerdunud südame, kui me lahti ei lase. Ülendagem oma südamed Jumala poole! Temas on vabadus, pääste.

Üks meie koguduse liige rääkis möödunud nädalal loo oma lapsepõlvest. Ta oli jäänud raskelt haigeks (tiisikus vist). Nii raskelt, et kuulis juba kirikukellasid end kutsumas. Tüdruk tundis, et neid helistatakse talle. Tema isa, kes ei olnud just teab mis vaga mees, oli olnud tütre haigevoodi juures teda lohutamas. Isa ütles talle, et Issand on ligi kõigile, kes teda appi hüüavad. Ärgu tütar kartku, Jumal ei jäta teda hätta, Jumal tuleb ja aitab.

Aga siis tuli arst, Kose kuulus doktor Kaupmees. Laps hakkas tasapisi paranema ja mõtles: „Isa ütles küll, et Jumal tuleb ja aitab, aga näe, tuli hoopis Kaupmees.“ 

Alles aastakümneid hiljem jõudis ta mõtetes sinnani, et isal oli ikkagi õigus. Jumal tuli talle tookord siiski appi ja aitas tal terveks saada.