Lk 13:6-9
Piibliaegadel oli kombeks
öelda heade aegade kohta: Juuda ja Iisrael elasid julgesti, igamees oma
viinapuu ja viigipuu all (1Kn 5:5). Aeglase kasvu, kuid magusate ja toitvate marjade
ja lopsakate lehtedega viigipuu kuulus Pühal Maal igasse aeda. Viigimarju söödi
värskelt, kuivatati, neist pressiti kakukesi, mis olid heaks teemoonaks
reisidel.
Jeesus kasutab
viigupuud inimese võrdlusena. Seal ta seisab keset aeda nagu vana õunapuu meie
taluaias. „Mis temaga teha“ arutavad aednik ja aia omanik puud ainiti
silmitsedes. Tema, kellele aed kuulub, on tulnud viigipuult vilja otsima, aga
pole leidnud. Raiuks ta maha või annaks talle veel ühe võimaluse, veel mõne
aasta, ehk hakkab vilja kandma?
Tähendamissõnas viljatust
viigipuust on maaomanik Jumal, aednik on Jeesus, aed on elu ja viigipuud need
oleme meie. Igaüks meist seisab Jumala aias. Juured on sügaval maas, kõike
eluks vajalikku on piisavalt. Kuni elupäevi antud, on lehed ka rohelised. Ent
küsimus on viljas. Viljatut viigipuud pole aeda vaja. Teisal ütleb Jeesus: Iga
puu tuntakse ära ju tema viljast, sest ei korjata viigimarju kibuvitstelt ega
koguta ohakailt viinamarjakobaraid.
Tunnistades oma
usku Kolmainu Jumalasse, siis me määrame ühtlasi enda nagu puuliigi ja Isandate
Issandal on õigus oodata, et me kannaksime vilja. Küllap me teame Galaatia
kirja loetelu: Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus,
headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus.
Ei ole need viljad,
mida me kleenukesedki oksad kanda ei jaksaks (see koorem on kerge!). Nad on
ilusad, head ja maitsvad.
Vana-aastaõhtul me
saame nüüd igaüks aedniku pilguga oma aastale tagasi vaadata. Kas leiame nimetet
üheksast viljast mõningaid oma elupäevade lehestikust. Ehk on need nii kribud,
et ei paista õieti välja? Arvan, et me tahaksime tegelikult kõik kanda head
vilja. Tahaksime, et viinamäe isand rõõmustaks meie peale vaadates. Annaks
Jumal meile veel armuaega ja aednik rammusat sõnnikut, et võiksime eeloleval
aastal kanda head vilja.
Selle sõnnikuga on
tõesti huvitav lugu. Millega Jumal otsustab meid väetada tulevastel päevadel?
Ehk läheb meil paremini kui farmeril, kel oli kolm poega, kes kõik olid
ristitud, kuid kunagi kirikusse ei jõudnud ja üldse jumalatut elu elasi.
Vanimat poega hammustas kord mürgine lõgismadu. Kutsuti tohter, too andis
endast parima, kuid noormees jäi endiselt tõvevoodisse. Viimks kutsuti
preester. Preester tuli, kuulas perekonna lugu ja palvetas siis haigevoodi
kõrval: Tänu Sulle, Jumal, katsumuste eest, mida saadad me ellu. Sa nägid kui
kaugele see pere on sinust jäänud, kuid Sa ei tahtnud, et nad hukkuks. Nende
päästmiseks saatsid sa lõgismao. Me usume, et sa suudad pasta selle noormehe
siin. Kui vaja, siis saada lõgismaod ka pere keskmise poja ja viimatisündinu
juurde, kõigi nende juurde, kes on eksinud Sinust kaugele! Heida armu meie
peale!
Ehk ei ole Jumalal
vaja meiega nii äärmuslikke vahendeid tarvitada. Ehk piisab tema sõnast ja
Kristuses ilmunud Jumala armust.