Monday, December 31, 2012

Viigipuu võrdum



Lk 13:6-9
Piibliaegadel oli kombeks öelda heade aegade kohta: Juuda ja Iisrael elasid julgesti, igamees oma viinapuu ja viigipuu all (1Kn 5:5). Aeglase kasvu, kuid magusate ja toitvate marjade ja lopsakate lehtedega viigipuu kuulus Pühal Maal igasse aeda. Viigimarju söödi värskelt, kuivatati, neist pressiti kakukesi, mis olid heaks teemoonaks reisidel. 

Jeesus kasutab viigupuud inimese võrdlusena. Seal ta seisab keset aeda nagu vana õunapuu meie taluaias. „Mis temaga teha“ arutavad aednik ja aia omanik puud ainiti silmitsedes. Tema, kellele aed kuulub, on tulnud viigipuult vilja otsima, aga pole leidnud. Raiuks ta maha või annaks talle veel ühe võimaluse, veel mõne aasta, ehk hakkab vilja kandma?

Tähendamissõnas viljatust viigipuust on maaomanik Jumal, aednik on Jeesus, aed on elu ja viigipuud need oleme meie. Igaüks meist seisab Jumala aias. Juured on sügaval maas, kõike eluks vajalikku on piisavalt. Kuni elupäevi antud, on lehed ka rohelised. Ent küsimus on viljas. Viljatut viigipuud pole aeda vaja. Teisal ütleb Jeesus: Iga puu tuntakse ära ju tema viljast, sest ei korjata viigimarju kibuvitstelt ega koguta ohakailt viinamarjakobaraid.

Tunnistades oma usku Kolmainu Jumalasse, siis me määrame ühtlasi enda nagu puuliigi ja Isandate Issandal on õigus oodata, et me kannaksime vilja. Küllap me teame Galaatia kirja loetelu: Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus.
Ei ole need viljad, mida me kleenukesedki oksad kanda ei jaksaks (see koorem on kerge!). Nad on ilusad, head ja maitsvad.

Vana-aastaõhtul me saame nüüd igaüks aedniku pilguga oma aastale tagasi vaadata. Kas leiame nimetet üheksast viljast mõningaid oma elupäevade lehestikust. Ehk on need nii kribud, et ei paista õieti välja? Arvan, et me tahaksime tegelikult kõik kanda head vilja. Tahaksime, et viinamäe isand rõõmustaks meie peale vaadates. Annaks Jumal meile veel armuaega ja aednik rammusat sõnnikut, et võiksime eeloleval aastal kanda head vilja.

Selle sõnnikuga on tõesti huvitav lugu. Millega Jumal otsustab meid väetada tulevastel päevadel? Ehk läheb meil paremini kui farmeril, kel oli kolm poega, kes kõik olid ristitud, kuid kunagi kirikusse ei jõudnud ja üldse jumalatut elu elasi. Vanimat poega hammustas kord mürgine lõgismadu. Kutsuti tohter, too andis endast parima, kuid noormees jäi endiselt tõvevoodisse. Viimks kutsuti preester. Preester tuli, kuulas perekonna lugu ja palvetas siis haigevoodi kõrval: Tänu Sulle, Jumal, katsumuste eest, mida saadad me ellu. Sa nägid kui kaugele see pere on sinust jäänud, kuid Sa ei tahtnud, et nad hukkuks. Nende päästmiseks saatsid sa lõgismao. Me usume, et sa suudad pasta selle noormehe siin. Kui vaja, siis saada lõgismaod ka pere keskmise poja ja viimatisündinu juurde, kõigi nende juurde, kes on eksinud Sinust kaugele! Heida armu meie peale!

Ehk ei ole Jumalal vaja meiega nii äärmuslikke vahendeid tarvitada. Ehk piisab tema sõnast ja Kristuses ilmunud Jumala armust.

Igatsedes kohtumist



Lk 2:33-40

Jõulud on tulnud ja läinud. Kas võime me vaga Siimeoni kombel öelda: «Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet.»?

Või käib meie kohta hoopis sõna: Jeruusalemm, sa püha linn, kas sina sel päeval tunned ära, mis sinu rahuks on vaja? 
Tol päeval, kui Maarja ja Joosep läksid lapsega  Jeruusalemma oli kuningalinnas ja Issanda templis kaks inimest, kes tundsid Jeesuslapses ära Lunastaja. Üks neist, Hanna, praktiliselt elas templis, teine tuli sinna Vaimu ajel. Mõlemad igatsesid ja ootasid lunastust. Vagale Siimeonile oli Püha Vaim lausa ennustanud, et ta ei sure enne, kui ta on näinud Issanda Messiat. Selle hetke nimel on ta elanud.  

Jeesus ei teinud sel kohtumisel midagi iseäralikku (ta oli ju väike laps), aga seda ka kumbki vagadest ka ei oodanud. Nad ei igatsenud ei imetegusid ega tarku sõnu, vaid Sõna lihakssaamist. Ja nüüd tundsid nad, et see on sündinud.

Ühel päeval võivad kirikus olla kaks inimest. Nad osalevad samal jumalateenistusel, kuulevad sama jutlust, laulavad samu laule, osalevad liturgias. Üks neist kogeb Jumala lähedust, teine mõtleb, et ta oleks võinud sama hästi ka koju jääda. Miks nii? Pakun, et nad on tulnud erinevate ootustega. Üks on tulnud kohtumisele, teine mitte. Nii võibki juhtuda, et mida üks näeb, seda ei pane teine tähelegi.

Inimese igatsus ja seesmine hoiak kujundavad tema silmavaadet, kuidas ta näeb maailma enda ümber. Vaim ise tuleb appi inimese nõtrusele, kelle hinges on igatsus. Ootusajast kõneles kirikuaasta lõpp ja advendiaeg. Kristlase ootus ei lõppe jõuludega. Jeesus üleskutse valvata kehtib selle ajastu lõpuni.  Kristlastena me oleme nagu pidevalt arumunud, aina igatsedes kohtumist, tundes rõõmu igast armsama sõnast, igast puudutusest, kandes armastatut oma südames ka omaette olles..

Siimeon ja Hanna olid mõlemad vanad. Ea poolest need, kel pole siin elus enam midagi oodata. Ja siiski sai neile osaks midagi, mille nimel nad olid kõndinud läbi kõikide oma elupäevade. Siimeon õnnistas püha perekonda, Hanna ülistas Jumalat ja tunnistas Jeesusest. Mõlemad kogesid Jumala lähedust ja läksid sel päeval templist koju Jumala rahus.

Friday, December 28, 2012

1. 2. ja 3. jõulupühal


Esimene jõulupüha hommik oli karge, valge ja helge ja siiski soojem kui eelnenud pakasepäevad.

Kui jõululaupäeval laulsid kirikus esimesel teenistusel kell 17 Kose Kammerkoor ja teisel teenistusel kell 21 ansambel "Laudes", siis esimese jõulupüha hommikul teenis Kose kirikus kaasa meie oma pasunakoor täiskoosseisus ja Pikva kabelis kell 15 ansambel "Kodu". Pikvasse sõit kujunes omaette elamuseks. 17 kilomeetriga kerkis auto esiklaasile kojameeste ümber sõrmepaksune jääraam.

Esimese jõulupüha õhtul kogunes koguduse tuumik kirikumõisa koguduse jõulupuule. Sellest kujunes armas ja südantsoojendav õhtupoolik. Hobuseraua kujulise laua ümber istus umbes 25 inimest. Pildil alles kogunetakse.









Teisel jõulupüha õhtusel jumalateenistusel jutlustas Kuusalu koguduse õpetaja Jaanus Jalakas ja teenis kaasa Ida-Harju praost Tauno Kibur. Laulis Kernu valla segakoor. Pärast teenistust oli pastoraadis praostkonna jõuluosadus.

Kolmandal jõulupühal käisime osade lauluringi lastega külas vanainimestel, kes jõuluajal kirikusse ei jõudnud. Laulsime neile ja viisime väikese kogudusepoolse tervituse. 















Kaks lumememme,
üks laste, teine lume emme,
mõlemad muhelevad.
Teavad, kaugel on kevad.



Jõuluööl sõime ees



Ühel pimedal ööl valvasid laugel mäenõlval karjased oma lambaid. Lambad hoidsid tihedalt kokku ja tukkusid oma ühises soojas kasukas. Neil, kes hoiavad kokku, on ikka soe ja hea olla. Karjastelgi kippus uni peale. Öö jahenedes tõmbasid nad hõlmad kokku ja vajusid igaüks oma mõtetetesse.

Just tol ööl sai Jumal nähtavaks, taevas puutus maaga kokku ja inglid said inimeste sõbraks. Oma kuulutusega nad justkui oleks öelnud karjastele: “Tulge, vaadake, te peate seda nägema!”


Kas sulle on keegi innukalt öelnud: “Tule, sa pead seda nägema!” või lihtsalt “Tule, vaata!”. Vahel on selline kutsumine tüütu. Sul on mingi töö pooleli või oled endale just mugava asendi leidnud ega taha üldse vaatama minna. Sa võid olla ka pisut skeptiline vaadatava suhtes, kas see ikka tasub vaeva end liigutada, et tõusta ja minna.

Võib-olla, vastupidi, oled sa vahel ise kellelegi midagi innukalt näidata tahtnud. Midagi erilist nagu kahekordne vikerkaar taevas või jäälilledest muster aknal või virmalised ... Ja oh seda kurbust kui tema, kellega sa tahad seda ilu jagada, ei taha parasjagu vaadata. 

Pühal ööl kuulutavad inglid rõõmusõnumit Päästja sündimisest. Nad ei osuta jäälilledele ega virmalistele, mis hetke on ja siis kaovad, vaid Jeesusele, kelles on Jumala arm inimeste keskel. Nad osutavad, jah osutavad ikka veel uksele igavikku, taevariiki.

Maailmas on olnud ja on praegugi tuhandeid rikkaid, kuulsaid, andekaid ja mõjuvõimsaid inimesi, kuid mitte ükski neist pole suutnud liikuma panna taevavägesid. Tol ööl sündis Petlemmas keegi, kelle jaoks polnud majas kohta, kes asetati heinte peale sõime hälli asemel, aga kelle sündimisest ometi andsid teada inglikoorid ja taevased väehulgad.


Inglidki ei ilmunud kuningakotta ega mugavasse-magavasse majapidamisse, vaid neile, kes valvasid, kes olid ärkvel. Kelle hinges oli ruumi taevasele sõnumile.

Tol ööl läksid inglid tagasi sinna, kust olid tulnud, aga uks jäi avatuks. Ta on ikka avatud. Vähemasti lukust lahti. Kas tasub minna ja koputada?

Karjased ei viivitanud hetkegi. Nad ütlesid: "Läki nüüd Petlemma!" ja läksid rutuga. Jõudnud kohale ja veendunud, et kõik on tõsi, läksid nemadki tagasi sinna, kust olid tulnud, oma argiste tegemiste juurde. Aga nad naasesid teistsugusena, kui olid olnud enne. Karjased pöördusid tagasi, ülistades ja kiites Jumalat. Rõõm sillerdas nende südames. Kui nad minnes ütlesid elevusega „Läki ja vaadakem!“, siis sõime juurest tulles oleks nad justkui öelnud: „Läki ja elagem!“ See laps, kellest inglid teada andsid, tuli sõnumiga ning meile on sellest sõnumist teada antud, et me seda oma ellu elaksime Jumalat ülistades ja inimestest hoolides.

Immaanuel



Mt 1:18-24

Jeesuse sündimisest jutustavad neljast evangeeliumist kaks. Esimene neist, Matteus annab loo edasi läbi Joosepi silmade. Teine, Luuka version, räägib sünniloo läbi Maarja.

Joosep ja Maarja olid kihlatud. Juudi seaduste järgi oli kihlus siduv leping, mida sai öelda lahti vaid surmaga. Mees oli juba "abikaasa", kuid naine jäi kuni pulmatseremooniani elama oma isakotta

Maarja jäi lapseootele just sel ajal. Joosep pidi leppima tõsiasjaga, et tema kihlatu ootab last, kes ei ole tema oma. Tal oli õigus, lausa seadusest tulenev kohustus kihlus tühistada. Ent õiglase ja vaga mehena teadis Joosep, et seadusetähe järgimine ei tähenda iga kord õiglast lahendust. Ta hoolis Maarjast. Tahtmata Maarjat avalikult häbistada, oli Joosepil esialgu plaan ta vaikselt kuhugi kaugemale saata. Aga me kõik peame oma elu plaane tehes olema paindlikud. Kui keegi järgib oma plaani pimesi, siis on parem, et tal seda plaani üldse polekski. Me organist Kahro armastab tsiteerida üht tarkusetera: kui tahad Jumalat naerma ajada, siis räägi Talle oma plaanidest.

Küllap Joosep vaga mehena palvetas õige otsuse tegemise pärast. Suurte otsuste langetamisel palub jumalalaps ikka Issanda õnnistust nagu varemalt küsis poeg enne abiellumist isa õnnistust.

Igatahes ilmus Joosepile unes ingel. Juba ingli pöördumine tema poole on tähenduslik. „Joosep, Taaveti poeg“. Nende sõnadega tuletatakse Joosepile meelde tema kuninglikku päritolu ja Taaveti soole antud tõotust. Jesaja raamatu 7. peatükist loeme: Siis Jesaja ütles: «Kuulge ometi, Taaveti sugu! Ons teil veel vähe inimeste vaevamisest, et te ka mu Jumalat vaevate? Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks Immaanuel.» (Js 7:13-14)

Jõuluööl ütlesid inglid karjastele: „Ärge kartke!“ Sel ööl ütles ingel Joosepile: „Ära karda!“ ning julgustas teda Maarjat, oma naist enese juurde võtma, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust. Naise enda juurde võtmine tähendas abiellumist. Tema lapsele tähendas see Taaveti suguvõsa liikmeks saamist. 

Joosepile anti teada ka lapse nimi. Nimed, eriti jumalikult ilmutatud nimed on piiblis alati tähendusega. Jeesus on kreekapärane vaste heebrea Jošuale, mis tähendab 'Issand päästab'. Juba selles nimes on lootus. Tema läbi päästab Issand oma rahva pattudest. Mitte ainult Jumala rahva, Iisraeli, vaid Jh 1:12 kohaselt: kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse.

Matteuse evangeeliumi kolme üksteisest eraldi asetseva salmi kaudu kaudu kujuneb salakoodina üle aegade ulatuv hea sõnum. Esimene salm pärineb tänasest perikoobist: (1: 23) Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, ja teda hüütakse nimega Immaanuel, see on tõlkes: Jumal on meiega. Teine salm on evangeeliumi keskosas (18:20) Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel. Kolmas paikneb päris evangeeliumi lõpus: (28: 20) Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.  

Hea sõnum, mis julgustas kord Joosepit ja mis samuti julgustab kõiki neid, kel on hirm, mure või väsimus kõlab nii: Immanuel, Jumal on meiega nüüd ja igavesti.


Jõulude saabumine

Siinkirjutajale on jõulud olnud sedavõrd toimekas aeg, et päevaraamatu pidamise jaoks ei ole lihtsalt aega ega ka jaksu olnud. Nüüd on tummine jõul möödas ja ühtlasi võimalik ka midagi üles tähendada.
 Vähemalt viimased 15 aastat on olnud traditsioon, et Kose Gümnaasium on tulnud talvise koolivaheaja eelsel viimasel koolipäeval enne tunnistuste saamist Kose kirikusse. Tullakse kahes jaos, esmalt väiksemad, siis suuremad, sest kõik 612 õpilast koos õpetajatega korraga kirikusse ei mahuks. Siiski on see haruldane võimalus ühel suurel kooliperel ühiselt koolimajast välja ja jõuludele vastu tulla.Kooli enda koorid laulavad, lauldakse ka ühiselt ja on lühike kõne. Kõik se kokku kestab umbes 30 minutit.
Tänavusest kooli jõulust jäid meelde ühe lapse suured silmad, kes ütles: "Aitäh! See oli nii ilus."
Jõulude eel oleme ikka kirikuga külla läinud ka ümbruskonna hooldekodudele. Ravila hooldekodu asukad on tasapisi ära kolimas, sestap sinna enam polnudki põhjust minna, küll aga käisime Paunküla Vanadekodus. Inimene oma üksinduses ja nõtruses oskab hinnata Kristusega kohtumist sõnas ja sakramendis.