Monday, December 31, 2012

Igatsedes kohtumist



Lk 2:33-40

Jõulud on tulnud ja läinud. Kas võime me vaga Siimeoni kombel öelda: «Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet.»?

Või käib meie kohta hoopis sõna: Jeruusalemm, sa püha linn, kas sina sel päeval tunned ära, mis sinu rahuks on vaja? 
Tol päeval, kui Maarja ja Joosep läksid lapsega  Jeruusalemma oli kuningalinnas ja Issanda templis kaks inimest, kes tundsid Jeesuslapses ära Lunastaja. Üks neist, Hanna, praktiliselt elas templis, teine tuli sinna Vaimu ajel. Mõlemad igatsesid ja ootasid lunastust. Vagale Siimeonile oli Püha Vaim lausa ennustanud, et ta ei sure enne, kui ta on näinud Issanda Messiat. Selle hetke nimel on ta elanud.  

Jeesus ei teinud sel kohtumisel midagi iseäralikku (ta oli ju väike laps), aga seda ka kumbki vagadest ka ei oodanud. Nad ei igatsenud ei imetegusid ega tarku sõnu, vaid Sõna lihakssaamist. Ja nüüd tundsid nad, et see on sündinud.

Ühel päeval võivad kirikus olla kaks inimest. Nad osalevad samal jumalateenistusel, kuulevad sama jutlust, laulavad samu laule, osalevad liturgias. Üks neist kogeb Jumala lähedust, teine mõtleb, et ta oleks võinud sama hästi ka koju jääda. Miks nii? Pakun, et nad on tulnud erinevate ootustega. Üks on tulnud kohtumisele, teine mitte. Nii võibki juhtuda, et mida üks näeb, seda ei pane teine tähelegi.

Inimese igatsus ja seesmine hoiak kujundavad tema silmavaadet, kuidas ta näeb maailma enda ümber. Vaim ise tuleb appi inimese nõtrusele, kelle hinges on igatsus. Ootusajast kõneles kirikuaasta lõpp ja advendiaeg. Kristlase ootus ei lõppe jõuludega. Jeesus üleskutse valvata kehtib selle ajastu lõpuni.  Kristlastena me oleme nagu pidevalt arumunud, aina igatsedes kohtumist, tundes rõõmu igast armsama sõnast, igast puudutusest, kandes armastatut oma südames ka omaette olles..

Siimeon ja Hanna olid mõlemad vanad. Ea poolest need, kel pole siin elus enam midagi oodata. Ja siiski sai neile osaks midagi, mille nimel nad olid kõndinud läbi kõikide oma elupäevade. Siimeon õnnistas püha perekonda, Hanna ülistas Jumalat ja tunnistas Jeesusest. Mõlemad kogesid Jumala lähedust ja läksid sel päeval templist koju Jumala rahus.

No comments:

Post a Comment