Jõuluööl sõime ees

Ühel pimedal ööl valvasid laugel mäenõlval karjased oma lambaid. Lambad hoidsid tihedalt kokku ja tukkusid oma ühises soojas kasukas. Neil, kes hoiavad kokku, on ikka soe ja hea olla. Karjastelgi kippus uni peale. Öö jahenedes tõmbasid nad hõlmad kokku ja vajusid igaüks oma mõtetetesse.

Just tol ööl sai Jumal nähtavaks, taevas puutus maaga kokku ja inglid said inimeste sõbraks. Oma kuulutusega nad justkui oleks öelnud karjastele: “Tulge, vaadake, te peate seda nägema!”

Kas sulle on keegi innukalt öelnud: “Tule, sa pead seda nägema!” või lihtsalt “Tule, vaata!”. Vahel on selline kutsumine tüütu. Sul on mingi töö pooleli või oled endale just mugava asendi leidnud ega taha üldse vaatama minna. Sa võid olla ka pisut skeptiline vaadatava suhtes, kas see ikka tasub vaeva end liigutada, et tõusta ja minna.

Võib-olla, vastupidi, oled sa vahel ise kellelegi midagi innukalt näidata tahtnud. Midagi erilist nagu kahekordne vikerkaar taevas või jäälilledest muster aknal või virmalised ... Ja oh seda kurbust kui tema, kellega sa tahad seda ilu jagada, ei taha parasjagu vaadata. 

Pühal ööl kuulutavad inglid rõõmusõnumit Päästja sündimisest. Nad ei osuta jäälilledele ega virmalistele, mis hetke on ja siis kaovad, vaid Jeesusele, kelles on Jumala arm inimeste keskel. Nad osutavad, jah osutavad ikka veel uksele igavikku, taevariiki.

Maailmas on olnud ja on praegugi tuhandeid rikkaid, kuulsaid, andekaid ja mõjuvõimsaid inimesi, kuid mitte ükski neist pole suutnud liikuma panna taevavägesid. Tol ööl sündis Petlemmas keegi, kelle jaoks polnud majas kohta, kes asetati heinte peale sõime hälli asemel, aga kelle sündimisest ometi andsid teada inglikoorid ja taevased väehulgad.

Inglidki ei ilmunud kuningakotta ega mugavasse-magavasse majapidamisse, vaid neile, kes valvasid, kes olid ärkvel. Kelle hinges oli ruumi taevasele sõnumile.

Tol ööl läksid inglid tagasi sinna, kust olid tulnud, aga uks jäi avatuks. Ta on ikka avatud. Vähemasti lukust lahti. Kas tasub minna ja koputada?

Karjased ei viivitanud hetkegi. Nad ütlesid: "Läki nüüd Petlemma!" ja läksid rutuga. Jõudnud kohale ja veendunud, et kõik on tõsi, läksid nemadki tagasi sinna, kust olid tulnud, oma argiste tegemiste juurde. Aga nad naasesid teistsugusena, kui olid olnud enne. Karjased pöördusid tagasi, ülistades ja kiites Jumalat. Rõõm sillerdas nende südames. Kui nad minnes ütlesid elevusega „Läki ja vaadakem!“, siis sõime juurest tulles oleks nad justkui öelnud: „Läki ja elagem!“ See laps, kellest inglid teada andsid, tuli sõnumiga ning meile on sellest sõnumist teada antud, et me seda oma ellu elaksime Jumalat ülistades ja inimestest hoolides.