Jutlustaja Reinu jutlus 2. advendil

Lk 21:25-33

“Ja päikeses ja kuus ja tähtedes on siis tunnustähti ja maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogude pärast.

Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taevavägesid kõigutatakse.

Ja siis nad näevad Inimese Poega tulevat pilve sees väega ja suure hiilgusega.

Aga kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!

Ja ta rääkis neile võrdumi:”Vaadake viigipuud ja kõiki puid:kui nad juba pakatavad, siis seda nähes te tunnete iseenesest, et suvi on juba lähedal.

Nõnda ka teie, kui te näete kõike seda sündivat, tundke, et Jumala riik on lähedal.

Tõesti, ma ütlen teile, see sugupõlv ei kao, kuni kõik on sündinud!Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi.”

Eelmisel pühapäeval ütles õp.Mare Palgi, et taas on käes Jeesuse ootamise aeg. Esimesest advendist alates kuuleme sageli sõnu Kristuse tulemisest, ooteajast.Ometi teame, et Jeesus sündis siia maailma juba üle 2000 a. tagasi.

Jeesuse Kristuse tulek on mitmekordne sündmus. Enam kui 2000 aastat tagasi tuli ta alanduses esimest korda meie juurde. Teist korda tuleb ta meie juurde oma sõna kuulutamise läbi, kutsudes meid oma kuningriiki.Ja kolmandaks tuleb ta kord kirkuses oma kuningriiki kehtestama. Sellele viitab ka tänane kirjakoht: “…siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!”. 

Õp. Albert Soosaar on öelnud, et kogudus ei eksi, kui ta iga kirikuaasta alguses, neljal pühapäeval enne jõule, rõhutatult kuulutab ja ootab Jeesuse Kristuse tulemist- ka siis mitte, kui ta vaid jõuludele mõtleb. Sest kogudus ei meenuta jõuludega mitte üksnes Jeesuse sündi,vaid tegu. Jumala tegu oli, et ta saatis oma ainusündinud Poja maailma, inimeste juurde, kes temast midagi ei teadnud.Ja pealegi kindla eesmärgiga, et neile abi, päästmist ja vabadust tuua, mida vaid Jumal võib anda.

See ei toimunud ainult Petlemmas. Jumala tegu on kordunud kõigi järgnevate inimpõlvede juures pärast Jeesuse sündi, ka tänapäeval. See on kõigi minevikus toimunud Jumala tegude ime, et need on igale sugupõlvele olevi- kulised. Nagu ta Petlemmas jõuluööl inimeste juurde tuli, nii tuleb ta ikka ja jälle nende juurde, kes teda veel ei tunne.

Tänase kirjakoha algussalmides räägitakse Inimese Poja tulemisele eelnevast katastroofist.See haarab kogu maapealset loodust. Ja mitte ainult, haaratud on kogu kosmos-päike, kuu, tähed. Kõik see tekitab inimestes hirmu, sest tegu tundub olevat millegi ebahariliku ja kohutavana. Enam ei tule Jumala Poeg siia maailma väieti lapsena, vaid kohtumõistva kuningana. Paratamatult kerkib üles küsimus: kas ma sel päeval pääsen jumalariiki?

Pühakiri ei räägi meile mitte hirmust Kristuse taastulemise ees, vaid hoopis Jumala rahva ülesandest teda oodata. Kristlased võivad hirmu tundmata tõsta julgelt pead, et suunata pilk kõrgemale maisest madalusest, usk Jumalasse päästab ka sel päeval. Päästev usk tähendab Jumala usaldamist, tema järgimist oma igapäevasel eluteel.

Millal on Jeesuse taastulemise päev, see ei ole meile teada. Tähtsam on teadmine, et Kristuse sõna on kindel.

Aegade jooksul on leidunud mitmesuguseid usulisi liikumisi, kes on ennustanud ette maailma lõppu. Need ennustajad on mänginud inimeste emotsioonidel. Alles hiljaaegu kuulutati, et 21. detsembril k.o. aastal saabub see päev. See tekitas paljudes maades ostubuumi. Hiljem küll parandati, et maiade ennustuses eksiti. Kas see oli kaubanduslik trikk? Advendi- ja jõuluaeg on niigi paljudele muutunud pigem osturalliks kui Jeesuse sünni ootuseks.

Kristuse kuulutus on, et Jumal on nii selle kui ka tulevase ajastu Issand. Maailm ei püsi iseenesest. Meil ei ole mingit õigust oodata või koguni nõuda, et Jumal peaks praegust kosmost igavesti säilitama. Et Issanda juures on üks päev nagu tuhat aastat ja tuhat aastat nagu üks päev, võib jätta kannatamatutele lõpu ootajatele mulje, et Jumal viivitab lubaduse täitmisega, nii nagu mõned peavad seda viivitamiseks. Aga tema teab ise, millal ta midagi teeb. Ajapikendust võib võtta kui märki, et tema on meie vastu pikameelne ja annab aega meeleparanduseks. 2 Pt kirjas ütleb apostel: ”…tema on teie vastu pikameelne, sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele.” 

Täna süütasime kuusel teise advendiküünla. Laskem end Pühal Vaimul sellelgi advendiajal ette valmistada Jeesuse esimese tulemise mälestuse õigeks pühitsemiseks ja püüelgem kõiges väärilised olla Issanda ette astumiseks tema viimasel tulemisel.

Ärgem laskem end heidutada elu hetkemuredest, hoidkem oma pilgud Kristuse peal. Usaldagem teda ja andkem väärilist au tema tulemisele.