Tasases, lihtsas olemises

Mt 11:2-10 

            Ristija Johannes küsis tänases evangeeliumi Jeesuselt: «Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?» Ristija Johannes on suure osa elust on lageda taeva all veetes kutsunud rahvast meeleparandusele ja kuulutanud Messia tulekut. Nüüd on Messias kohal, tai se on teda oma silmaga näinud ja talle osutanud: Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu. Aga Johannes on vangis, sest ta on julgenud öelda tõtt kuningale. Siin täitub Johannese süda kahtuste ja küsimustega.

Saksa mõtleja ja kirjanik Johann Gottfried Seume on öelnud: Teatud asju usun ma kohe, kui ma neid kuulen, niivõrd tugev on neil olev tõe pitser; teatud asju usun ma siis, kui ma neid näen; teatud asju pean ma nägema ja kuulma, et neid uskuda; ning teatud asju ei usu ma ka siis, kui ma neid näen ja kuulen.

Messiat oodati pikisilmi. Ta tuli aga teisiti, kui teda oli oodatud. Isegi ta oma jüngritel oli raske teda mõista. Ta ei tulnud vägeva, võimuka valitsejana. Ta ei tulnud selleks, et karmi käega hoobilt kaotada maa pealt kogu kurjus ja jumalakartmatus, vaen ja hädad, vaid ta tuli andma inimestele võimalust leida kaotatud tee Jumala juurde.

Nii ta toimib tänapäevalgi. Jumala Poeg, meie Lunastaja on nagu see vaikne tasane sahin, milles Jumal end kord ilmutas Eelijale. Issandat ei olnud ei purustavas tuules, vägevas maavärinas ega hävitavas tules, vaid nimelt vaikses ja tasases olemises.

Alati on olnud suur hulk neid, kes on teda keeldunud uskumast.

Üks vaimulik jagas hiljaaegu loo kirikuõpetajast, kelle usku keegi innukas ateist aina pilkas. Ükskord palus õpetaja temalt teenet: ole hea, mine ja müü see mu sõrmus turukaupmeestele - mul oleks hädasti 50 eurot vaja. Peagi oli mees tagasi - ükski turul kartuleid, porganeid või vilte müünud kaupmeestest polnud nõustunud õpetaja sõrmuse eest nii palju raha välja käima. Nüüd palus õpetaja meest uuesti: mingu see ja lasku juveliiril sõrmuse väärtust hinnata. Suur oli mehe imestus kui selgus, et sõrmus osutus asjatundjate hinnangul tuhandeid väärivaks. “Vot sama palju,” kostis nüüd õpetaja selgituseks, “kui need turukaupmehed sõrmuste väärtusest, taipad sina, pilkaja, usust.”

On hetki, mil me ehk küsime Kristuselt samamoodi nagu RJ vangikongis olles: kas sina oled see, kes meid konkreetses eluraskuses aitab, või peame me kuidagi teisiti välja rabelema?

 Jeesus ütleb meile, kes me oleme oma kinnismõtete vangis, kuid imed sünnivad ka praegu meie ümber, ja ka meie endi elus (isegi kui me ise seda ei märka). Me ei tohi kaotada lootust, lasta end pahandada, masenduda sellest, et kõik imed ei leia aset nüüd ja kohe. Igale asjale on määratud aeg.

Anku Jumal meile silmi, kõrvu ja südant ära tunda me lähedal olev Issand ka vaikses, tasases olemises.