Jutlustaja Reinu jutlus 27.01.2013
Mt 20:1-16
Tänase päeva palve kiriku kalendris:”Issand Jumal, Sina kutsud meid oma
viinamäele ega jäta kedagi jõude. Anna meile kõigile ülesanded Sinu riigis ja
juhi meid oma tarkust mööda. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie
Issanda läbi.”
Tänane Pühakirja tekst ja palve on eelkõige
suunatud koguduse töötegijatele. Aga mitte ainult. Kõik kristlased on kutsutud
töötegijaiks Issanda viinamäel. Eriliselt puudutab see meie kogudust, iga
töötegija (ja iga koguduse liige) peab mõtlema selle peale, milline töötegija
ta Issanda viinamäel on.
Suurem osa minu töömeheteest jäi N. Liidu aega.
Tol ajal mingeid töölepinguid ei sõlmitud. Kõik muutus Eesti taasiseseisvumise
järel. Nüüd sõlmitakse igas asutuses töövõtja ja tööandja vahel tööleping.
Tänane kirjakoht viib meid tagasi kaugetesse
aegadesse. Viinamäe peremees sõlmis töölistega lepingu, neist said
lepinguosalised. Leping määras kindlaks mõlema osapoole õigused ja kohustused.
Võib arvata, et see leping oli suusõnaline. Tänapäeval suulised kokkulepped
tihtipeale ei ole “vettpidavad”. Loetud kirjakoht aga näitab, et peremees
täitis oma kohustusi täpselt.
Pühakiri võtab lepingut väga tõsiselt ja rõhutab
sellest kinnipidamise tähtsust. Leping Jumala ja inimese, Jumala ja rahva vahel
on Piiblis tähtsal kohal. Töövõtja ei võinud tegutseda oma äranägemise järgi,
ta pidi arvestama peremehe tahet. Leping Jumalaga paneb inimese alluvuslikku
seisundisse.
Nii võisid tööotsijad oma aega surnuks lüüa
vastavalt oma suvale. Kui nad olid aga astunud lepingusse, siis pidid nad
arvestama peremehe nõudmistega.
Endine Kohila Baptistikoguduse pastor Kaljo Raid
on öelnud: ”Vahel juhtub, et mõni maja jääb peremeheta ja me märkame, kui
kiiresti see laguneb. Iga maja vajab peremeest. Sedasama peaksime ütlema ka
inimelu kohta. Meil lihtsalt on vaja peremeest. Kurb on inimeste olukord, kes
oletavad, et peremeest ei ole üldse olemas. Kui me oleme vabad vastutusest ja
kohustustest, siis oleme nagu töölised, kes on turul. Aga ometi on ka meie
jaoks olemas koht, kus me võime kaasa aidata selleks, et siin maailmas saaks
midagi loodud, midagi tehtud. Töötada peremehe-Jumala-kavade ja Tema seaduste
järgi-see toob meile õnnistatud ja rikkaliku õhtu.”
Kui inimene on jõudnud oma eluõhtule, siis
paratamatult kerkib üles küsimus, kuidas meile tasutakse meie elutöö vaeva.
Kirjakoha teises pooles avaneb meile
tähendamissõna keskne mõte. Pingeline tööpäev on lõpule jõudnud ja peremees
teeb korralduse palga väljamaksmiseks. Peremees annab erilise
korralduse-töötasu hakatakse maksma neist, kes viimasena tööle tulid ja
lõpetatakse nendega, kes varahommikust peale viinamäel töötasid. Ilmselt tahab
peremees sellega näidata, et esimesed tööletulnud näeksid ning kogeksid tema
tahet maksta kõigile ühtlaselt. Nurin ei tekkinud sellest, millises järjekorras
palka maksti. Pahameel tuli sellest, et palju vaeva näinud said samasuguse
palga kui need, kes hiljem tööle tulid. Esimesed ei ole nõus antud olukorraga
leppima ja avaldavad valjult oma rahulolematust.
Juriidiliselt oli kõik korrektne, ometi tundus
see otsus rohkem vaeva näinud töölistele ebaõiglane. Inimlikust seisukohast oli
see igati arusaadav. Peremehe vastuse toon on sõbralikult selgitav:”Sõber, ma ei tee sulle ülekohut; eks sa
leppinud minuga kokku ühe teenari peale?” Peremehe tahe seisneb selles, et
ta kõigile ühtviisi tasub. Ta toimib nii üksnes headusest, seega ei ole
tema teguviis kellegi suhtes ülekohtune. Tema on peremees ja võib oma
varandusega teha, mida ta õigeks peab. Iga nurin selle vastu on protestiks
peremehe heatahtlikkusele. Jeesus näitab, et inimlikule tasulootusele vastan-
dub jumalik armuõigus. See ei aseta kedagi eelisolukorda Jumala ees.Jumala õigus
on suurem kõigest inimlikult mõistetud õiglusest. Ja ükski, kes on tööle
kutsutud, ei jää tasust ilma.Nii nagu ükski töötegija viinamäel ei jäänud
palgata.
Viinamäel töötasid Issanda kutsutud. Nad olid
kutsutud eri aegadel. Kes kutse vastu võtsid, need saatis ta viinamäele.
Kõigile neile, kes asuvad teenima kas või üheteistkümnendal tunnil, aga jäävad
ustavalt õhtuni, neile kingib Jumal armupalga-igavese elu, võidu surma ja patu
üle.
Me saame Jumala lasteks läbi ristimise.
Tavaliselt ristitakse lapsi. Taasiseseisvunud Eesti algusaastatel tuli meie
koguduse juurde läbi ristimise ja leeriõnnistuse palju keskealisi ja vanemaid
inimesi. See näitab, et Jumal võtab meid vastu isegi viimasel tunnil.
Õp. Albert Soosaar on öelnud: “Seda, et võid tulla ka üheteistkümnendal tunnil, pole öeldud mitte
selleks, et Jumala armuga mängida ja oma tulemist edasi lükata.Jeesus kutsub
sind ja võtab su vastu, vaatamata sellele, et sa pole temast kogu varasema elu
jooksul hoolinud.Jumal on paljudele armu andnud üheteistkümnendal tunnil, ühele
surmamõistetud kurjategijale koguni ristil.”
Keegi meist ei tea, millal meie ainukordne elutee
otsa saab. Ei möödu nädalatki ilma, et keegi liikluses või mõnes muus õnnetuses
ootamatult surma saab. See käib sageli nii kähku, et ei ole enam aega Jumalat
appi hüüda ega pöörduda. Seepärast, kui kuuleme Jumala kutset, peame andma oma
elu juhtimise tema hoole alla.
Tänane kirjakoht ütleb meile selgelt, et tasu ei
sõltu meie pingutustest ja vaevanägemisest, vaid Jumalast, tema armust. Kui
tasu oleneks meist, siis ei oleks meil kunagi kindlust, et meile on valmis
pandud igavene kodu taevas.
Tänagem Jumalat, et ta on meid oma viinamäele
kutsunud. Ja kui ta on helde olnud kellelegi tema elu viimastel tundidel, siis
tänagem Teda veelgi enam!