Monday, January 28, 2013

Jutlustaja Reinu jutlus 27.01.2013




Jutlustaja Reinu jutlus 27.01.2013
Mt 20:1-16
  
Tänase päeva palve kiriku kalendris:”Issand Jumal, Sina kutsud meid oma viinamäele ega jäta kedagi jõude. Anna meile kõigile ülesanded Sinu riigis ja juhi meid oma tarkust mööda. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.”
Tänane Pühakirja tekst ja palve on eelkõige suunatud koguduse töötegijatele. Aga mitte ainult. Kõik kristlased on kutsutud töötegijaiks Issanda viinamäel. Eriliselt puudutab see meie kogudust, iga töötegija (ja iga koguduse liige) peab mõtlema selle peale, milline töötegija ta Issanda viinamäel on.
Suurem osa minu töömeheteest jäi N. Liidu aega. Tol ajal mingeid töölepinguid ei sõlmitud. Kõik muutus Eesti taasiseseisvumise järel. Nüüd sõlmitakse igas asutuses töövõtja ja tööandja vahel tööleping.
Tänane kirjakoht viib meid tagasi kaugetesse aegadesse. Viinamäe peremees sõlmis töölistega lepingu, neist said lepinguosalised. Leping määras kindlaks mõlema osapoole õigused ja kohustused. Võib arvata, et see leping oli suusõnaline. Tänapäeval suulised kokkulepped tihtipeale ei ole “vettpidavad”. Loetud kirjakoht aga näitab, et peremees täitis oma kohustusi täpselt.
Pühakiri võtab lepingut väga tõsiselt ja rõhutab sellest kinnipidamise tähtsust. Leping Jumala ja inimese, Jumala ja rahva vahel on Piiblis tähtsal kohal. Töövõtja ei võinud tegutseda oma äranägemise järgi, ta pidi arvestama peremehe tahet. Leping Jumalaga paneb inimese alluvuslikku seisundisse.
Nii võisid tööotsijad oma aega surnuks lüüa vastavalt oma suvale. Kui nad olid aga astunud lepingusse, siis pidid nad arvestama peremehe nõudmistega.
Endine Kohila Baptistikoguduse pastor Kaljo Raid on öelnud: ”Vahel juhtub, et mõni maja jääb peremeheta ja me märkame, kui kiiresti see laguneb. Iga maja vajab peremeest. Sedasama peaksime ütlema ka inimelu kohta. Meil lihtsalt on vaja peremeest. Kurb on inimeste olukord, kes oletavad, et peremeest ei ole üldse olemas. Kui me oleme vabad vastutusest ja kohustustest, siis oleme nagu töölised, kes on turul. Aga ometi on ka meie jaoks olemas koht, kus me võime kaasa aidata selleks, et siin maailmas saaks midagi loodud, midagi tehtud. Töötada peremehe-Jumala-kavade ja Tema seaduste järgi-see toob meile õnnistatud ja rikkaliku õhtu.”
Kui inimene on jõudnud oma eluõhtule, siis paratamatult kerkib üles küsimus, kuidas meile tasutakse meie elutöö vaeva.
Kirjakoha teises pooles avaneb meile tähendamissõna keskne mõte. Pingeline tööpäev on lõpule jõudnud ja peremees teeb korralduse palga väljamaksmiseks. Peremees annab erilise korralduse-töötasu hakatakse maksma neist, kes viimasena tööle tulid ja lõpetatakse nendega, kes varahommikust peale viinamäel töötasid. Ilmselt tahab peremees sellega näidata, et esimesed tööletulnud näeksid ning kogeksid tema tahet maksta kõigile ühtlaselt. Nurin ei tekkinud sellest, millises järjekorras palka maksti. Pahameel tuli sellest, et palju vaeva näinud said samasuguse palga kui need, kes hiljem tööle tulid. Esimesed ei ole nõus antud olukorraga leppima ja avaldavad valjult oma rahulolematust.
Juriidiliselt oli kõik korrektne, ometi tundus see otsus rohkem vaeva näinud töölistele ebaõiglane. Inimlikust seisukohast oli see igati arusaadav. Peremehe vastuse toon on sõbralikult selgitav:”Sõber, ma ei tee sulle ülekohut; eks sa leppinud minuga kokku ühe teenari peale?” Peremehe tahe seisneb selles, et ta kõigile ühtviisi tasub. Ta toimib nii üksnes headusest, seega  ei ole tema teguviis kellegi suhtes ülekohtune. Tema on peremees ja võib oma varandusega teha, mida ta õigeks peab. Iga nurin selle vastu on protestiks peremehe heatahtlikkusele. Jeesus näitab, et inimlikule tasulootusele vastan- dub jumalik armuõigus. See ei aseta kedagi eelisolukorda Jumala ees.Jumala õigus on suurem kõigest inimlikult mõistetud õiglusest. Ja ükski, kes on tööle kutsutud, ei jää tasust ilma.Nii nagu ükski töötegija viinamäel ei jäänud palgata.
Viinamäel töötasid Issanda kutsutud. Nad olid kutsutud eri aegadel. Kes kutse vastu võtsid, need saatis ta viinamäele. Kõigile neile, kes asuvad teenima kas või üheteistkümnendal tunnil, aga jäävad ustavalt õhtuni, neile kingib Jumal armupalga-igavese elu, võidu surma ja patu üle.
Me saame Jumala lasteks läbi ristimise. Tavaliselt ristitakse lapsi. Taasiseseisvunud Eesti algusaastatel tuli meie koguduse juurde läbi ristimise ja leeriõnnistuse palju keskealisi ja vanemaid inimesi. See näitab, et Jumal võtab meid vastu isegi viimasel tunnil.
Õp. Albert Soosaar on öelnud: “Seda, et võid tulla ka üheteistkümnendal tunnil, pole öeldud mitte selleks, et Jumala armuga mängida ja oma tulemist edasi lükata.Jeesus kutsub sind ja võtab su vastu, vaatamata sellele, et sa pole temast kogu varasema elu jooksul hoolinud.Jumal on paljudele armu andnud üheteistkümnendal tunnil, ühele surmamõistetud kurjategijale koguni ristil.”
Keegi meist ei tea, millal meie ainukordne elutee otsa saab. Ei möödu nädalatki ilma, et keegi liikluses või mõnes muus õnnetuses ootamatult surma saab. See käib sageli nii kähku, et ei ole enam aega Jumalat appi hüüda ega pöörduda. Seepärast, kui kuuleme Jumala kutset, peame andma oma elu juhtimise tema hoole alla.
Tänane kirjakoht ütleb meile selgelt, et tasu ei sõltu meie pingutustest ja vaevanägemisest, vaid Jumalast, tema armust. Kui tasu oleneks meist, siis ei oleks meil kunagi kindlust, et meile on valmis pandud igavene kodu taevas.
Tänagem Jumalat, et ta on meid oma viinamäele kutsunud. Ja kui ta on helde olnud kellelegi tema elu viimastel tundidel, siis tänagem Teda veelgi enam!

Tuesday, January 22, 2013

Rõõm Kristuses



Jh 2:1-11
1 Ja kolmandal päeval olid pulmad Galilea Kaanas ja Jeesuse ema oli seal. 2 Ka Jeesus ja ta jüngrid olid kutsutud pulma. 3 Aga kui veinist tuli puudus, ütles Jeesuse ema talle: «Neil ei ole enam veini.» 4 Jeesus ütles talle: «Mis on sul minuga asja, naine? Minu tund ei ole veel tulnud.» 5 Ta ema ütles teenritele: «Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke!» 6 Seal oli aga kuus kivianumat juutide puhastuskombe pärast, igaühte võis mahtuda vähemalt sada liitrit. 7 Jeesus ütles neile: «Täitke anumad veega!» Ja nad täitsid need ääretasa. 8 Ja ta ütles neile: «Ammutage nüüd ja viige pulmavanemale!» Ja nemad viisid. 9 Aga kui pulmavanem maitses vett, mis oli muutunud veiniks, ega teadnud, kust see on - teenrid aga, kes olid vee ammutanud, teadsid seda -, siis pulmavanem kutsus peigmehe 10 ja ütles talle: «Igaüks paneb esmalt lauale hea veini, ja kui juba küllalt on joodud, lahjema; sina aga oled hoidnud hea veini praeguseni alles.» 11 See tegu Galilea Kaanas oli esimene tunnustäht, millega Jeesus avaldas oma kirkust, nõnda et ta jüngrid jäid temasse uskuma.

Elu võib vahel joosta rõõmust tühjaks nagu Kaana pulma veinivaadid. Puudus tuleb kätte, ei ole enam tilkagi rõõmu ei endale ega teistele jagamiseks. Meie elus võib see juhtuda mõne ootamatu sündmuse läbi, mis rõõvib sult hingerahu, aga võib toimuda ka tasakesi pikema aja jooksul. Mõlemal puhul leiad sa end ühel hetkel seisust, mil oled tilgatumaks tühi.

Kolmandal päeval olid pulmad Galilea Kaanas. Kolmas päev arvates Jeesuse ristimisest ja sellele järgnenud esimeste jüngrite kutsumisest. Ent kolmas päev on ka viide Kristuse ülestõusmisele.

Piibliaegne pulm kestis terve nädala. Esimesel päeval viis pruudi isa oma tütre piduliku rongkäiguga peigmehe majja. See oli rõõmus minemine, millega võis ühineda terve linn või küla. Järgnes tseremoonia peigmehe maja juures ning seejärel algas nädal aega kestev pulmapidu. Noorpaari kodu oli avatud. Toitu ja jooki pidi jaguma seitsme päeva jooksul kõigile. Me ei tea mitmendal päeval juhtus see, et vein sai otsa. Me ei tea, kuidas ülejäänud pulmarahvas mõtles tekkinud olukorras tegutseda, ent see ei ole ka oluline. Oluline on, et tema, keda evangeeliumis on mainitud kutsutute seast esimesena, taipas mida teha.

Maarja, Jeesuse ema, andis Jeesusele teada, et neil ei ole enam veini. Inimene võib jääda oma mistahes murega üksi või ta võib seda jagada Temaga, kelle käes on lahendused. Kõiges. 

Maarja ei palunud veini juurde tuua ega muuta, ta ainult ütles kuidas asjad on. Vein on pühakirjas sageli rõõmu sümboliks. Ja nüüd on see otsas.

Võib-olla Jeesuse järsk vastus oma emale: „Mis on sul minuga asja, naine? Minu tund ei ole veel tulnud.“ saab arusaadavaks, kui mõistame, et tõeline evangeelium ei peitu Jeesuse imetegudes ega õpetuses, vaid tõeline evangeelium on Kristuse ülestõusmises. Tema tund tuleb alles siis, kui ta ütleb: „See on lõpetatud.“, kuid sinna on veel aega.

Jeesus oli Kaana pulmas koos oma esimeste jüngritega, kellest vähemalt kaks olid varem olnud Ristija Johannese jüngrid. Johannes, nagu me teame oli kõrbeprohvet, kelle roaks olid rohutirtsud ja metsmesi, seljas kaamelikarvadest kuub ja kes kutsus inimesi meeleparandusele. Üsna raske oleks ette kujutada teda istumas pulmalauas rõõmsate inimeste hulgas. Kuid Jeesus on seal, inimeste keskel, nendega koos lauas. Hiljem pandi talle mitmeid kordi seda pahaks, et ta lävis patustega ja istus nendega samas lauas. Küllap on midagi sarnast inimlikus mõtlemises, et kuidas saab Jumal sündida inimeseks, elada ja surra inimesena ning üles tõusta Jumalana. Ent just see on  Jeesuse rõõmusõnum. Ta tuleb ja on jätkuvalt inimeste juures iga päev ajastu lõpuni. Tuleb ja täidab me südame-anumad, kui need on tilgatumaks tühjad. Prohvet Nehemja sõnul: rõõm Issandast on teie ramm! (Ne 8:10)
Maarja ei heitunud Jeesuse järskudest sõnadest. Kas ta nägi nende taha? Igatahes tõmbus ta vaikselt tagaplaanile, ütles vaid teenritele: „Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke!“

Kõik see edasine askeldamine vee ja vaatidega on juba teisejärguline. Jah, vaate oli palju, jah, vesi muutus veiniks, veniks mida on nõnda palju, et jagub aastateks. Lõpus toimub jälle midagi erilist. Pulmavanema sõnul on parim vein on hoitud hilisemaks. Enne oli hea, kuid, see, mis on Kristuses, on parim.

Kristuses on kogu elul teine kvaliteet. Lahja elu muutub temas rõõmustavaks ja kosutavaks. Ükski maine „hea“ ei ole sellega võrreldav.

Imed ei ole maailmast otsa lõppenud. Nad sünnivad üha uuesti. Sünnivad ka pimeduses ja vaikuses. Seal, kus inimene riputab oma südame Kristuse kaudu Jumalasse.

Jeesuses üha uuesti sündiv ime, ka meie eludes sündiv ime, ei seisne pelgalt olukordade muutumises, vaid tõsiasjas, et Jeesus on meiega me olukordades.

Tuesday, January 15, 2013

Ja sina tuled minu juurde!



Mt 3:13-17
13 Siis tuli Jeesus Galileast Jordani äärde, et lasta ennast Johannesel ristida. 14 Aga Johannes püüdis teda igati keelata: «Mul on vaja lasta ennast sinul ristida - ja sina tuled minu juurde!» 15 Jeesus aga kostis talle: «Olgu pealegi; sest nõnda on meile kohane täita kõike õigust!» Siis Johannes andis talle järele. 16 Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli ta kohe veest välja. Ja vaata, taevad avanesid ning ta nägi, kuidas Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ja tuli tema peale, 17 ja ennäe, hääl taevast ütles: «See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!»

Ristija Johannesega kohtume küll Uue Testamenndi lehekülgedel, kuid ta tuleb sinna tugeva ja selge Vana Testamendi prohvetluse taustalt. Valmistades ette Messia tulekut ja kutsudes inimesi meeleparandusristimisele pattude andeksandmiseks muutub Ristija sillaks Vana ja Uue lepingu vahel.

Jeesus astus tema kuulutuse keskele. Uue Lepingu evangeelium sisenes Vana Testamendi ettekuulutustesse. Sõna sai lihaks. Oma tulekuga ja osalemisega ristimises kiitis Jeesus Johannese tegevuse heaks. Jeesusel endal ei olnud meeleparandust vaja. Kuidas saaks see, kes on patuta tunnistada oma patte? Seepärast püüab Johannes teda esmalt tõrjuda: «Mul on vaja lasta ennast sinul ristida - ja sina tuled minu juurde!» 

Kas pole see igati inimlik? Alandlikkusestki võib saada vaimulik kõrkus. Ma püüan mõelda, milline käitumine oleks õige Jumala ees või mida Jumal saab minu jaoks teha. Ma keeldun sellest, mida mina pean enda jaoks mittesobivaks isegi kui seda pakub Jumal. Ent Tema lihtsalt tuleb meie juurde ja annab mõista, et meil tuleb teda usaldada kõiges. Ka neis asjus, mis tunduvad meile algul, et need ei peaks niimoodi käima. Eriti neis asjus.

Jeesus sai ristimises patustega võrdseks. Ta ütles “Jah” Jumala antud ülesandele. Algas tema tee lunastajana, kes kannab maailma patud. Prohvet Jesaja oli ennustanud tema kohta:
Me kõik eksisime nagu lambad,
igaüks meist pöördus oma teed,
aga Issand laskis meie kõigi süüteod
tulla tema peale (Js 53:6).

Ristimisega Jeesus otsekui riietus pattu. Samuti riietume meie ristimises Kristusesse.

Prohvet Jesaja igatses Jumala poole pöördudes: “Oh et sa ometi käristaksid taevad lõhki ja tuleksid alla!” (Js 64:1). Nüüd see toimus. Kui Jeesus sai ristitud ja astus veest välja, siis avanesid tema kohal taevad ning Jumala Vaim laskus tema peale. Kostus hääl: “See on mu armas poeg, kellest mul on hea meel!” Nüüdsest peale tahab Jeesus sama, mida Jumal tahab ja teeb seda, mida on otsustanud korda saata Jumal.

Midagi sarnast peaks sündima inimesega, kes saab ristitud. Ta peaks oma elu seadma kooskõlla Jumalaga. Ristimises me allutame ennast Jumala tahtele, mitte Jumalat enda tahtele. Taevad on avatud iga ristitud inimese kohal. Ka nende kohal, kes seda ei oska näha, kes pilku ei tõsta. Avatud taevas tähendab vahetut suhet Jumalaga, palveid ja Jumala sõna.

Martin Luther on öelnud, et me peaksime iga päeva alustama meeldetuletusega, et me oleme ristitud (õnnistades end ristimärgiga). Kui sa hommikul silmi pestes tunned vee puudutust oma laugeil, siis tulgu sulle meelde ristimisvesi. Tulgu sulle samas meelde ka see, et taevad on ka sinu kohal avatud. Mitte miski ei saa ristimise armu meilt enam võtta.