Monday, April 29, 2013

Cantate pühapäev


Jh 16:5-15 
Kui me oleme oma elus mingil hetkel väga õnnelikud, siis vaevalt et tahame, et see olukord mööduks. Alati on raske olevast lahti lasta, aga seda tuleb teha, et vastu võtta tulevat. Elu on ikkagi voolav nagu jõevesi, paigalseistes ta roiskuks. 
 
Jeesuse jüngrid olid õnnelikud Jeesusega koos olles, hirmuga kuulasid nad kõnesid Issanda lahkumisest. Siiski ütles Jeesus, et neile on parem, et ta lahkub, sest tema minnes tuleb Keegi, kes jääb. Keegi, keda ei seo aja ja ruumi piirangud. Seepärast on saabuv olukord parem kui praegune. Jeesus annab ka mõista et ega nad nii väga erinevad tolle Tulijaga polegi, sest lähtuvad ühest allikast, Jumalast. Jeesus nimetab Tulijat Lohutajaks. Vastav sõna, parakletos, kreeka keelest tõlgituna tähendab ka kaitsjat, eestkostjat, vahendajat, aitajat. 

Moskva patriarh Kirill ütleb oma raamatus ”Hingekarjase sõna” tema kohta: Püha Vaim on enneigavikuliselt Jumal Isast lähtuv jumalik energia. Sest pole olnud sellist aega, mil see energia poleks lähtunud, ega saa olema aega, mil see lakkaks lähtumast. Jumal viibib täielikult oma energias, mida Ta annab edasi kogu loodule – ümbritsevale maailmale. Ilmutuse taga Kolmainsusest on peidus lõputu Jumala saladus, ning inimene, kes pole suuteline tungima selle lõputu saladuse sügavusse, võib seda üksnes puudutada ning aukartlikult omaks võtta. Ristimisel pühitsetakse Kiriku uut liiget Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel ning selle samaga võtab ristitav endale kohustuse elada armastuse seaduse järgi, mis on nii Looja kui Loodu jaoks ühine.
Seega siis Püha Vaim tuleb meile meie ristimisel ja jääb meiega, kutsudes meid austama Jumalat, kutsudes meid jumalateenistuslikule elule, kogudes meid kokku kogudusena, kutsudes meid armastusele ja pühitsedes meid Jumala ees.

Püha Vaim tuleb avatud südamesse ja jääb. Ta saab oma tööd teha meie sees kui laseme end juhtida. Ei Jeesuse jüngrid tookord ega inimesed tänapäeval ei suuda mõista Lohutaja väge. Ta on sõltumatu kõigest välisest. Inimese elus võivad olla kriisid, mured, lein, ahastus – selles kõiges on Tema kõigutamatuna me kõrval, trööstides ja juhatades meid läbi kõigi katsumuste Jumala juurde, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju. Jeesus ütleb, et Jumala Vaim kuulutab tulevasi asju. Ta kuulutab seda, mis on ainsana kindel ja püsiv - tõde Jumalast. Me ise kipume ikka vaatama paremale ja vasakule, aga Tema juhib meid järjekindlalt edasi.

Püha Vaim ei saa tööd teha vaid seal, kus on vihkamine, ükskõiksus ja külmad või enesekesksed südamed. Püha Vaim, tuues selguse patu ja kohtu kohta, aitab meid iga päev mõista kui kaugel või lähedal Jumalale me oleme oma usus. Meil on põhjust muretsemiseks just siis, kui tunneme, et meil oma elu ja usu suhtes muretsemiseks mingit põhjust ei ole, sest Püha Vaim juhib meid koguaeg edasi Jumala poole. Ta ei taha, et me paigal seisaksime. Ta kirgastab me ususilmade ees Jeesust nii, et me tahame edasi minna. Jeesus ütles: “mina olen tee”, mitte et “mina olen peatus”.
           
Püha Vaim toob oma väe meie ellu vaiksel ja vahel ka märkamatul viisil. Ta on nagu hea paar prille, mille kandja ei märkagi neid, küll aga nende puudumist. Need prillid aitavad kandjal näha selgelt kogu ümbritsevat maailma, otsekui läbi Jumala silmade, armastuse silmade.
Jumala Vaim aitab meil märgata ligimest enda kõrval ja kogeda Jumala lähedust kõikjal ning luua armastuse sidemeid sinu enda, ligimese ja Jumala vahel.

Lapsed ja linnud laulavad kevadet

Kolmapäevases laste lauluringis korjasid lapsed lilli ja laulsid ja me rääkisime jälle heast karjasest ning sellest kuidas vanasti karjas käidi. Siia tulevad pildid, mida praegu arvuti keeldub vastu võtmast.

Sunday, April 14, 2013

Hea



Jh 10:11-16
11 Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest. 12 Palgaline aga, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole, kui ta näeb hunti tulemas, jätab lambad maha ja põgeneb - ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali -, 13 ta on ju palgaline ega hooli lammastest. 14 Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind, 15 nõnda nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa, ning annan oma elu lammaste eest. 16 Ja mul on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki pean ma juhtima; ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari ja üks karjane.

Möödunud pühapäeval tõi õpetaja Randar Tasmuth Kose kiriku kantslis esile mõtte, et evangeelium on mitte see, mis oli, vaid see mis on. Sama võib ka Jeesuse kohta öelda. Ta ei ole mitte see kes oli, vaid kes on. On me hengede karjane.
Jeesus räägib karjastest, sest tookord oli see midagi kõigile mõistetavat. Igal endast lugu pidaval peremehel oli lambakari ja sageli tegeles nende karjatamisega just oma perepoeg. Kellel seda võimalust ei olnud otsis palgalise.
Karjase elu oli üksildane ohtlik. Ta pidi alati olema valvel võimalike ohtude ees. Karjal polnud loota kellelegi peale tema.
Jeesus ütleb: mina olen hea karjane. Kreeka keeles on kaks sõna ”hea” kohta. Üks neist, agathos, märgib ennekõike moraalset kvaliteeti ja ka konkreetsete ülesannete täitmist. Keegi on hea õpetaja, hea autojuht, hea juuksur. Ta tunneb oma tööd. Teine kreekakeelne sõna, kalos, mida ka antud juhul on kasutatud, tähendab midagi veel enamat. Siia lisandub midagi, mis muudab selle hea isiklikuks ka teiste suhtes, tekitab usaldust. See on selline headus, mis paneb meid tundma oodatuna. Mingil moel haakuvad selle headusega ka ilu, armastusväärsus, lahkus. Hea karjane pole seega keegi, kes lihtsalt on hea oskustööline, kelle tööd me võime imetleda sellega haaakumata, vaid hea karjane on keegi, kellega tahad minna läbi oma elu orgude ja mägede.
Ükski hunt, mis tahes või kes tahes meid hirmutab ja ähvardab, ei hirmuta Head karjast. Ta ei põgene ära. Ta ei jäta meid üks oma muredesse. Ta tunneb meid ja hoolib meist. Ta annab oma elu kaitstes meid, andes meile elu. Oma elust ei loobu ta au või kuulsuse pärast või mis tahes isekal põhjusel, vaid ta tõesti tahab meid päästa.
Ehk oled sa püüdnud kunagi mõnd kitsikusse sattunud loomakest päästa. Siis tead seda tunnet, et loom võib vahel olla nii põikpäine, et ta lihtsalt ei lase end päästa. Mõni inimene on sama põikpäine. Aga hea karjane annab oma elu lammaste eest.
Ta tunneb meid. Ta teab mitte ainult me nime ja curriculum vitae’d, vaid tõesti tunneb meid, me südant, hetkeolukorda, samuti seda kust oleme tulnud ja kuhu oleme teel. Nii lähedalt ei tunne ükski inimene teist, isegi mitte armastaja oma armsamat ega lapsevanem oma last. Vana Testamendi Laulik ütleb: Issand, sa uurid mind läbi ja tunned mind. Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; sa mõistad kaugelt ära mu mõtted. Sa mõõdad ära mu käimise ja mu pikali-olemise,ja kõik mu teed on sulle tuttavad. Sõna ei ole veel mu keelel, kui ennäe - sina, Issand, tead selle kõik ära. Tagant ja eest sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale. See tundmine on minule imeline, see on liiga kõrge, et saaksin sellest jagu (Psalm 139).
Selline läbi ja  lõhki tundmine saab tekitada usaldusliku sideme, mis teeb sind omamoodi vabaks. Peaasi on järgneda Karjase häälele, hoida Ta lähedusse.
Mulle meenub taas möödunud sügisel Itaalias, Toskaanas nähtud karjane. Pastore. Taustaks avar, hingeülendavate vaadetega laineline maastik, mäe tipus keskaegne linnake, taamal paistmas teine samasugune, ümberringi viinamarjaistandused, küpressid ja oliivisalud. Keset seda idülli ta kõndis. Üksi üle rohelise lauge künka, kui mitte arvestada umbes pooltsada lammast ja kahte kutsikaohtu karjakoera. Sel maastikul ei olnud ühtegi aeda ega piiret, nende päralt oli kogu see ilu. Lambad usaldasi karjast, karjane lambaid. Siiski juhtis ta neid ja hoidis neil silma peal, et lambad kaduma ei läheks ega hukka saaks.
Hingede karjane tunneb meid nii kirikuna ja kogudusena, kokkukuuluva karjana, kui ka igaüht eraldi, individuaalselt. Kui keegi meist satub ohtu, siis Ta teab, et kari tuleb toime üksteist vastakuti toetades ning Tema tõttab appi hädasolijale. Ulatab käe, peletab hirmu.
Samas on karjase ülesanne hoida karja koos. Jeesus ütleb küll, et tal on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki peab ma juhtima; aga lisab kohe ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari ja üks karjane.
Inimlike eelistuste ja elusaatuse järgi me võime kuuluda erinevatesse taradesse, Jumala ees oleme kõik ühtmoodi Tema omad. Kirik on pidevas muutumises, see on tema elus olemise tunnuseks. Tuleb mitte ainult uusi inimesi, vaid ka uusi mõtteid. Kuid Püha Vaim kogub meid kokku, loob sidemed me vahel, annab mõista,, mis on oluline ja mis on õige, ühendab me südamed ühes hingamisse, meeled üksmeelsusesse. Pühapäeviti ühendab ta meid Kristuse ihu ja vere kaudu taevase osadusega nõnda, et kaovad viimsedki tarad ja kammitsad. Jääb vaid arm, kes asetab meid haljale aasale, hingamisveele.

Saturday, April 13, 2013

kaks klaverit ja maasikas

Kirikumõisa vanim säilinud mööbliese, vana klaver, astus mõni päev tagasi õpetaja ametikorterist välja andes ruumi sama vanale pillile, millele anti rohkem muusikalootust. Nüüd seisab põlisasukas, mille mängukõlbulikuks tegemine oleks üüratult kallis, trepihallis ja otsib oma kohta elus.


Lumi ei taha kuidagi ära sulada. Isegi kirikutorn paistab sirutuvat kevade poole. Muide, selle pildi tegi Hardi.

Täna toodi linnast värskeid Hispaania maasikaid. Üks maasikas tahtis korraks lumega kohtuda. Midagi sellist polnud ta kunagi varem oma elus näinud ega kogenud.

Quasimodogeniti pühapäev

Vaade eelmise pühapäeva hommikul pastoraadi taga terassilt...
... ja pealelõunal kirikumäelt.
Jutlust pidas kirikus õpetaja Randar Tasmuth. Paraku olid tal kirja pandud vaid märkmed.

Monday, April 1, 2013

Suur kihelkond

1. Ülestõusmispühal on Kose kihelkonnas kolm jumalateenistust - kell 11 ennelõunat Kosel, kell 2 pealelõunal Tuhalas ja kell 5 pealelõunal Pikvas. Nõnda on see olnud viimased seitse aastat. Kolm korda saab suure kihelkonna erinevates pühakodades kinnitatud: Ta on tõesti üles tõusnud!
Kõige esimesena kuulutas meil Kristuse ülestõusmist Kose Kiriku Pasunakoor kirikutornist mängides.

Laste näitemäng




Ülestõusmispühadeks valmistas meie kiriku laste lauluring lühinäidendi nende pühade sümbolitest. Siin nad tantsivad, laulavad ja mängivad. Jänkud ja tibud, poisid pealekauba ja ootavad kevadet, uut elu.
Sama näidendiga käisime esinemas ka Kose Lasteaias. Oleks tahtnud jõuda mujalegi, aga lapsed on tänapäeval nõnda hõivatud kõikvõimalike ringidega, et pea võimatu on kümnele lapsele veel üht aega leida.
Mõneski kirikuga seotud küsimuses on me väikesed aga juba targemad kui keskmine täiskasvanud eestlane.
Sellise rõõmsa lihavõttetordi tegi meile Helen J., kes oli tegelikult ka seekordse lastelavastuse mõtte algataja ja kostüümide autor.