Nelipühad AD 2013

Nelipühad tulid kogu oma pidulikkuses lokkava looduse, õitsvate aasade, noorte kaskede ja leerilastega. Meie kogudusse tuli kuus uut liiget - Viivi, Karel, Pille, Maarek, Ave ja Reigo. Kolm leerilast said ka ristitud. Keegi leerilastest ütles toredasti, et pikk punane vaip, mis kiriku altari ette viib ja mida me ainult laulatustel, leeriõnnistamisel ja suuremal ristimispühal kasutame, on tema elu esimene punane vaip. Laupäeva õhtul, samal ajal kui kõu tantsis ümber kiriku, ehtisid leerilapsed oma pühakoda suurte sületäite otse aiandist toodud lõvilõugade ja lillhernestega ning põllult ja peenaredelt korjatud tulpide, nartsisside ja nurmenukkudega. Nii palju lilli ei olegi kunagi me kirikus varem olnud. Tõeline pidu!
Pühapäeval oli kirikus palju sellist rahvast, kes siin muidu eriti ei käi. Nii nende leeripühadega ikka on. Mängis me oma kiriku pasunakoor. Ilm oli palav ja kirik nõretas kondentsveest.

Rohkem leeriõnnistamise pilte näeb siin:
https://skydrive.live.com/?cid=86e9266831a82389#cid=86E9266831A82389&id=86E9266831A82389!2468

Pühapäeva evangeelium oli Johannese järgi 14. peatükist salmid 23-29

Jeesus vastas: «Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde. Kes mind ei armasta, ei pea mu sõnu. Ja sõna, mida te kuulete, ei ole minu, vaid Isa sõna, kes minu on saatnud. Seda ma olen teile rääkinud teie juures viibides. Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud. Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! Te kuulsite, et ma ütlesin teile: «Ma lähen ära ja tulen tagasi teie juurde. Kui te mind armastate, küll te siis rõõmustate, et ma lähen Isa juurde, sest Isa on suurem kui mina.» Ja nüüd ma olen teile seda öelnud, enne kui see sünnib, et te usuksite, kui see sünnib.

Jumala ja inimese vaheline suhe rajaneb armastusel. Armastada tähendab end teises ära tunda. Tunda ära, et nii eraldatud kui teineteisest ka ollakse, kuulutakse ometi kokku. Selle eelduseks omakorda on jumalatundmise Vaim. Me ei saa ju armastada kedagi, keda me ei tunne. 

2. Maailmasõja ajal arreteeriti Vene vägede poolt Bulgaaria Õigeusu Kiriku piiskop ning saadeti koonduslaagrisse. Keegi ohvitser soovis piiskopi üle nalja teha. Ta rivistas hulga vange üles ning kutsus piiskopi ette. Ohvitser küsis piiskopilt:“Oled usklik“, piiskop vastas jaatavalt, ohvitser:“oled sa kristlane“, jällegi vastas piiskop „jah“, ohvitser:“oled Õigeusu Kiriku piiskop“, piiskop vastas taas „jah“. Siis küsis ohvitser:“Kas sa usud Jumalat“, piiskop vastas:“Ma ei usu Jumalat“. Ohvitser oli täiesti šokeeritud, mille peale ta hakkas taas piiskopilt kõiki esitatud küsimusi üle küsima, kuid piiskopi vastused olid täpselt samad. Ohvitser tundis, et nüüd on hoopis tema end naerualuseks teinud ning ta küsis piiskopilt:“Miks sa ei usu Jumalat, ise oled ju piiskop?“ Piiskop vastas talle:“Mul ei ole vaja uskuda Jumalat, ma tunnen Teda isiklikult“.

Issand ütleb, et Lohutaja, Püha Vaim õpetab teile kõik ja tuletab teile kõik meelde. Püha Vaim ei jäta meid teadmatusse ega üksindusse. Jeesuse tõotuse kohaselt jääb Ta nende juurde, kes Jumalat armastavad. Olen vahel nii oma mõtetes arutlenud kas on pigem nii, et ma palun, et võiksin jääda Jeesuse juurde või palun, et Jeesus jääks minu juurde. Aga armastus on ju vastastikune. Jeesus ütleb jüngritele: jääge minusse ja mina jään teisse.

Nelipühad ja eelpool loetud evangeelium kutsuvad meid võtma omaks Jumala Vaimu. Et Tema, vaimulik rõõm, võiks täita meie elu, elada meie sees. Et Ta võiks tulla ja teha eluaseme meie juurde, meie südamesse. Et ta võiks kujundada meie elu. Temaga, vaid temaga kaasneb üks eriline and. And mida maailm ei suuda meile anda ega ka mõista - rahu.

Rahu, mille Jumal meile Kristuses on andnud põimub umber elu olukordade, murede ja rõõmude, nõrkuse ja tugevuse võitude ja kaotuste. See rahu lähtub Jumalast ja seepärast on ta püsiv. 

Ptriarh Kirill kirjutab oma raamatus "Hingekarjase sõna": "Sageli arvatakse, et sõja lakkamine või konflikti lõppemine ongi rahu. Abikaasad läksid tülli, seejärel tõmbusid teine teise nurka, lakkasid karjumine ja vastastikused süüdistused ja nagu olekski rahu majas. Kuid hinges pole rahu lõhnagi, on üksnes ärritus, meelepaha, viha ja raev. Vaenutegevuse poolte avaliku vastasseisu lakkamine ei anna veel tunnistust tõelisest rahust. Sest rahu pole mitte negatiivne mõiste, mida iseloomustab konflikttunnuste puudumine, vaid sügavalt positiivne seisund: teatud armuküllane reaalsus, mis tõrjub välja vaenu idee ja täidab endaga inimsüdame või ühiskondlike suhete ruumi. ... Püha Vaimu and ja arm ongi Jumala rahu. Rahu on Jumala kohaloleku tunnustäht inimese elus."

Palugem täna ja iga päev, et rahutooja Püha Vaim tuleks ja teeks oma eluaseme meie juurde, et me ei ehmuks, ei läheks araks ega arutuks. Palugem samuti nagu igapäevase maise ja materiaalse toimetuleku pärast, palugem Jeesuse õpetatud palve eeskujul: meie igapäevast rahu anna meile tänapäev.