Friday, June 21, 2013

Jaanieelne nädal

Väljas on suur suvi. Eile oli Kosel põhikooli, täna gümnaasiumi lõpetajate lõpuaktus. Traditsiooniks on, et Kose Gümnaasiumi lõpuaktustele kutsutakse tervitust ütlema ka kohalik kirikuõpetaja. Samal ajal tulevad meie kirikuaia kaevikutest välja ühe uued luud ja leiud. 
 
Pastoraati saabus elama uus püsielanik, kellel veel ei ole nime. Võimalikud variandid Halleluja (sõnadest hall kirikukass), Sela (psalmide järgi), Šahh (sobiks teise neljajalgse püsielaniku, Šeigiga), Pilveke, ...
Esiplaanil on arheoloogid ümber igapäevase toidulaua, tagakambrist paistab organist Kahro, kes teeb parasjagu arheoloogilisi väljakaevamisi oma noodikapis. Arheoloogid majutuvad ja söövad kirikumõisas. Head abilised kogudusest valmistavad söögid, toiduaineid oleme osaliseslt saanud Toidupangast, osaliselt headelt inimestelt. Nüüdseks, kui kaevamised on kestnud poolteist nädalat varahommikust hilisõhtuni on kaevajate silmis näha kerget väsimust. Aga vapraimad otsustasid jätkata töid sõltumata saabuvast jaanipäevast.


Tuesday, June 18, 2013

Ei lakka otsimast

16. juunil käis meil külas Nõmme Rahu koguduse meeskoor, kes laulis jumalateenistusel.
Jutluse aluseks oli Lk 15:1-10
Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele teda kuulama. Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid, öeldes: «Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!» 3 Siis ta rääkis neile selle tähendamissõna: «Missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksatkümmend üheksat kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab? Ja kui ta on tema leidnud, siis ta võtab tema rõõmuga oma õlgadele 6 ja kutsub koju jõudes kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile: «Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!» Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust. Või milline naine, kellel on kümme drahmi ja kui ta ühe drahmi on ära kaotanud, ei läida lampi ega pühi maja ega otsi hoolega, kuni ta selle leiab? Ja kui ta selle on leidnud, kutsub ta kokku sõbrad ja naabrid, öeldes: «Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma drahmi, mille kaotasin!» Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab.»

Luuka evangeeliumi 15. peatüki algul koguneb Jeesuse ümber värvikirev seltskond – tõlnerid ja patused, variserid ja kirjatundjad. Kõik olid seal koos! Nii toonane esteeditsev eliit kui ka ühiskonna põlatud pool, kellega läbikäiminegi oli alandav. Tõlnerid ja muud patused tunglesid endast igati heal arvamisel olevate variseride meelehärmiks Jeesuse vahetus läheduses. 

“Kas õpetaja, keda ümbritseb selline seltskond võib olla tõsiseltvõetav?” arvustasid variserid nii Jeesust. Võib-olla oleks nende suhtumine Jeesusesse olnud teistsugune, kui naatsaretlane oleks samuti nagu nemad halvustanud noid teisi. Ja nemad istuksid rabi Jeesusega ühe viisaka laua taga ja vestleksid sobivatel teemadel. Aga näe, tema läheb nende juurde, kes ei saa oma eluga hakkama! Kelle juurde üldse keegi ei peaks minema. Eks ta siis olgu nendega ja meie saame ise endaga hakkama! Mõtlesid variserid toona ja mõtlevad paljud end õigeks pidavad inimesed tänapäeval.

Umbes selliste mõtete peale räägib Jeesus tähendamissõnad kadunud lambast ja kadunud rahast.
Mt 15:24 ütleb Jeesus, et teda ei ole läkitatud muude kui kadunud lammaste juurde. Küsimus on nüüd kes on see, kes on kadunud. Kadunud taevase rõõmu jaoks. Kadunud Jumala jaoks. 

Apostel Paulus kirjutab 1Tm 1:15 Ustav on see sõna ja väärib igati vastuvõtmist, et Kristus Jeesus on tulnud maailma päästma patuseid, kelle seast esimene olen mina.

Paulus tabas selle ära. Inimene ise ei saa end ise päästa. Paulus pidas ennast ja oma käitumist ainuõigeks kuni ta kohtus Jeesusega Damaskuse teel. Seni kõndis ta mööda eneseõigustuse teed. Ja see on üks käidav tee! Me kõik oleme kadunud igavesele elule kui me ei lase end Kristusel leida, kui me ei kohtu Temaga. Me suudame õigustuse leida kõigile oma tegudele, oma käitumisele. Ka kõige narrimatele. Õigust jääb ülegi. Ja sellesama õigusega me läheme kaduvusse. Eemaldume Jumalast ja taevalikust rõõmust.

Keegi mees tõi Pablo Picasso juurde ühe Picasso enda maali, et kuntsnik tõendaks maali ehtsust. Picasso heitis pilgu maalile ja ütles lakooniliselt: ”Võltsing!” – ”Kuidas nii,” protestis maali omanik, ”ma nägin oma silmaga, kuidas te seda maalisite!” – ”Ma maalin mõnikord võltsinguid,” vastas Picasso.

Meie elus on küllalt asju, mida me ei tee kogu südamest ja mis seetõttu mõjuvadki võltsingutena. Need asjad saavad tehtud, seda küll. Ja küllap seda on vajagi, aga see kõik ei ole viimselt oluline. Oluline on, et kogu me elu ei läheks nende võltsingute tähe all, mida me isegi tagant järgi häbeneme.
Tänane evnageelium annab meile lootust, et isegi siis, kui kogu me elu kulgeb ekslemises ja kadunud olemises, ei jahtu Jumala armastus meie vastu. Nagu karjane, kes läheb otsima kadunud lammast, nagu naine, kes on kaotanud kümnendiku varandusest ja otsib seda, nõnda otsib Jumal igaüht meist. Seda ilusat ja väärtuslikku ja ehedat, mis meis on ja mis ei ole vaid tühine askeldamine ja edasi-tagasi sahmimine.

Mulle jättis kord sügava mulje, kui üks Saksa preester rääkis inimese elust ja joonistas tahvlile kaks punktikest – hommiku ja õhtu. Ta ühendas need punktid sik-sakilise joonega inimese toimetustega päeva jooksul – pesemine ja söömine, töö ja puhkus, minekud ja tulekud ja kõik mis sinna vahele mahub. Siis ta joonistas veel kaks punktikest – inimene ja Jumal ning küsis kas me kõigi nende toimetamiste jooksul või nende kaudu või nende vahel astume ühegi sammu Jumala poole?

Issand otsib meid. Tema ei anna kunagi alla. Meie võime vahel sattuda oma eluolukordades meeleheitesse, kuid Jumala juures on alati lootus. Taevas tõuseb rõõm igast hetkest, mil inimene näeb oma tühisusest kõrgemale ja igast inimesest, kes sirutub Jumala armastuse poole. Sellised leidmised korduvad meie igapäevaelus. Need on nagu valguselaigud meie argistes päevades. Kui kogeme Jumala lähedust. Sellist armastust ja hoolivust nagu kogeme meie Jumala poolt endile osaks saavat, ootab Tema, et jagaksime ka teistele. Kunagi ei tohi alla anda. Lakata ostimast, loobuda lootmast.

Saturday, June 15, 2013

1290

 Juuni keskpaiga päevad lähevad suure kaevamise tähe all. Meil on ablisi hädasti juurde vaja! Kui keegi peaks tahtma osaleda arheoloogilistel väljakaevamistel, siis nüüd on selleks võimalus! Ainult nädal aega veel.
Arheoloog Martin juhatab kraavis vägesid.
Olla või mitte olla ...
Kes ta oli?
Ent leitud on ka münte. Vanim neist on aastast 1290 Gotlandil vermitud tilluke hõbemünt. See on ühtlasi vanim leid meie kiriku ajaloos!






Tuesday, June 11, 2013

Kaevamised

Täna hommikul nägi kirikuaed välja nõnda:
Õhtul aga hoopis nõnda:
Nimelt algasid kirikuaias kaevetööd arheoloogi järelvalve all, et meie kirikusse tuleks vee- ja kanalisatsioonitrass. Tööd jagub vähemasti nädalaks. Eks põnevust ole ka omajagu. Maa-alune asustus on siin väga tihe.
Samal ajal käivad suured tööd ka kiriku taga jõe kaldal, kus tehakse uut jalakäijate silda.

Monday, June 10, 2013

Kauklahtis külas

8.-9.06. käis 15 inimest Koselt külas Soome sõpruskogudusel Espoos, täpsemalt Kauklahti kabelikogudusel.
Esmalt käisime vaatamas vastvalminud Haltia muuseumi...
... mis oli väga loodussõbralik ja energiasäästlik. Tegime tähelepanekuid ka oma muuseumi tarvis.
Seejärel kutsusid meid külla Leena ja Erkki Oikarinen, kes pakkusid lõunasöögiks leivataignas küpsetatud ahvenat. Mmm! Erkki on Kose rahvale juba tuttav kui Klaasoru puusepp ja meile oli ka taeda, et ta on Kose kogudusele tegemas paati. Nüüd võisime veenduda oma silmaga, et paat on tõesti valmis!
Erkki pidas meile loengu paadiehitusest.
Pakuti kooki, jäätist, kohvi ja paadisõitu.






Õhtul hargnes me seltskond laiali peredesse, kuhu jäime öömajale. Järgmisel päeval kogunesime ühisele jumalateenistusele Kauklahti kabelis. Sõna- ja armulauaosadus liitis meid üheks Kristuse ihuks. Pärast kirikukpohvi pakuti lõunasööki
Cafe Brunnsdalis.
Õhtul, enne laevale minekut, tegime veel jalutuskäigu Seurasaarel.






Monday, June 3, 2013

Pickwa torn

2. juunil toimus Pickwa kabelis pidulik jumalateenistus, mille käigus pühitseti kabeli torn ja kirikutekstiilid.


Kui torniga on Pikvas käinute silmad juba harjunud, siis tekstiilid tekitasid rahva seas elevust. Pühitsemise viis läbi peapiiskop Andres Põder, kaasa teenisid praost Tauno Kibur, õpetaja Jaanus Jalakas ja kohalik papp. Muusikat tegi Kose Kiriku Pasunakoor.

 



Torni tuulelipus lehvib orav, tekstiilide peal võis kohtuda piiblilugudesse sattunud põdra või rahvariietes Maarjaga.








Pärast pakuti mõisa õues kohvi.



Narri valitsussau



Lk 16:19-31 Tähendamissõna rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest

Elas kord kuningas, kes võis endale lubada kõike maailmas. Üle kõige armastas see kuningas naerda.

Ühel teatrifestivalil nägi kuningas narri, kes suutis teda naerutada rohkem kui keegi teine kunagi oli suutnud. Kuningas muudkui naeris ja naeris ja oli sedavõrd vaimustuses narri tempudest ja huumorimeelest et palkas ta viimaks oma õuenarriks. Samas ulatas ta narrile narrikepi, mis pidi meenutama kuninga valitsussaua öeldes: "Sa oled kõige suurem narr, keda iial näinud olen. Kui leiad kellegi veel suurema narri, siis anna talle edasi see narri valitsussau."

Aastad möödusid ja ühel hetkel lamas kuningas haigena oma surivoodil. Üle hulga aja lasi ta kutsuda narri, sest tema soov oli veel kord kogu südamest naerda. Narr tuli ja palus luba olla kuningaga nelja silma all.


Kui õukond oli lahkunud küsis narr: "Aulik kuninga, kuhu te lähete?"
„Lähen pikale teekonnale," vastas kuningas.
"Ja kuidas te kavatsete sinna jõuda?" jätkas narr küsimist.
"Ma ei tea," vastas kuningas.

Siis võttis narr tagataskust oma narri valitsuskepi ja andis selle kuningale. Kuningas jahmus ja küsis miks ta seda tegi.
Narr vastas: "Kuningas, täna olen leidnud suurema narri kui ise olen. Mina mängin asjadega, mis puudutavad maist elu. Teie mängite asjadega, mis puudutavad igavikku!"

Tähendamissõna rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest on vaid Luuka evangeeliumis. See on ka ainus tähendamissõna, kus on nimetatud kedagi nimepidi. Mujal on ikka juttu umbmääraselt: oli kord mees või naine või isa või poeg. Ka siin on juttu ajalikust ja igavikust.
Kui on juba nimi, siis mitte juhuslik. Laatsarus, originaalis El-eazar, tähendab Jumal aitab. Rikkal mehel on maises elus kõik ja Laatsarusel mitte midagi, mida ihaldada. Laatsarusel ei olnud ei raha ega tervist.  Ta püüdis, kõigest püüdis täita oma kõhtu leivaraasukestega, mis rikka laualt kukkusid samal ajal kui rikas mees pidutses päevast päeva. Laatsarusel oli vaid usk Jumalasse.
Ka vaese Laatsaruse ja rikka mehe surma on kirjeldatud erinevate väljenditega. Laatsaruse kandsid inglid Aabrahami sülle. Kui vanas Iisraelis suri keegi väga vaene, kelle lähedastel polnud raha korraliku matuse korraldamiseks või polnudki tal lähedasi, siis oli juutidel selle kohta eufemism: inglid kannavad ta ära. Aabrahami süli märgib õndsust. Seal ei ole muresid ega valusid ega haiguseid ega leina ega pisaraid.
Rikas mees ei jõudnud põrgusse läbi mõne suure kuriteo. Ka rikkus polnud põrgupiinade põhjuseks. Tema suurim viga oli see, et enese heaolu keskel ta ei näinud ligimese puudust. Tegelikult ei näinud ta kedagi ega midagi peale enda. Laatsarus oli olnud tema värava ees. Koeradki tulid ja lakkusid Laatsaruse paiseid, aga rikas ei teinud teda märkamagi. Paistab, et ta teadis küll Laatsaruse olemasolust. Teadis ta nimegi. Paraku meenus see talle alles põrgupiinades. Ikka veel ei saanud rikas mees aru mis toimub. Et on olemas koht, kus ei loe positsioon ega materiaalne kindlustatus ega kogu harjumuspärane ühiskonnakorraldus, kogu see kitsas ring, mida mööda kulges ta elu. Ta tahtnuks nüüdki jagada korraldusi, juhtida enda elu (saadetagu Laatsarus tooma talle keelekastet!) või siis teiste elu (saadetagu Laatsarus tema isakotta, vendade juurde). Tehtagu midagi!
Jeesus ütleb Johannese evangeeliumis: Me peame tegema selle tegusid, kes minu on saatnud, niikaua kui on päev. Tuleb öö, mil ükski ei saa midagi teha (Jh 9:4). Ta ütleb seda pärast seda, kui temalt küsitakse miks on üks inimene sündinud pimedana. Me ei peaks küsima miks on meie elus üks või teine raskus või mure, miks on sotsiaalne ebavõrdsus, mõistetamatud saatuse keerdkäigud. Oluline on kuidas käitub ja mõtleb igaüks meist nendes oludes ja olukordades, millesse meid asetatakse. Mitte miski ei õigusta abivajaja ignoreerimist. Või Jumala ignoreerimist. Ükskõik kui hõivatud me ütleme end olevat.
Kõik läheb mööda, ka võimalus head teha, ka võimalus armastada, ka võimalus astuda üle kuristiku, mis on meie ja Jumala vahel.
Kui me keskendume vaid sellele elule ja paremale toimetulekule siinilmas leiame end ühel hetkel ootamalt sellest kõigest ilma jäänud olevat. Ristiinimese elu saab teise valgusesse, kui näeme oma eesmärki ülal pool maist heaolu. Tee taevasesse koju, Jumala juurde või siis Laatsaruse loo väljendit kasutades Aabrahami sülle läheb läbi usu, lootuse ja armastuse. Isegi kui see kõlab klišeelikult. Usk, mis aitab hoida sidet Jumalaga, lootus, mis aitab hoida rahu, armastus mis aitab hoida sidet ligimesega.