Täna õhtul sai kirikust midagi toodud ja signaal selleks maha võetud, pärast tuli tagasi kirikusse minna. Ütlesin lastele, et lähen käin veel enne ööd kirikus ära ja panen signa peale. Tütar küsis üllatunult, et kas Signe jääb siis kogu ööks kirikusse? Peab ikka rääkima korralikku eesti keelt, mitte laskma keelel laisaks minna.
Väljas oli juba pime ja väga vaikne, kuid tänavavalgustus põles ja ka mõned tähed sirasid pilvede vahelt. Korraga lendasid üle pimeda öötaeva haned. Näha neid polnud, küll aga kuulda. Lendasid häälekalt, võib-olla üksteisele nimme hõigates. Ära maga! Natuke veel! Tahaks juba maanduda! Esimene ots, ma ei näe teid! Hoidke rivi sirgena! Ei tea kas linnud kasutavad orienteerumiseks ka tänavavalgustust või piisab neile taevatähtedest? Kus nad küll pimedas maanduda teavad või näevad? Igatahes on Kose kirik üks maamärk rändlindude teel.
Sunday, September 29, 2013
Veni et vide
Jh 1:47-51 Jeesus
nägi Naatanaeli enda juurde tulevat ja ütles tema kohta: «Ennäe, tõeline
iisraeli mees, kelles ei ole valet.» 48 Naatanael küsis temalt: «Kust sa mind
tunned?» Jeesus vastas ja ütles talle: «Ma nägin sind viigipuu all, enne kui
Filippus sind hüüdis.» 49 Naatanael ütles talle: «Rabi, sina oled Jumala Poeg,
sina oled Iisraeli kuningas!» Jeesus vastas talle: «Kas sa usud vaid seepärast,
et ma ütlesin sulle, et nägin sind viigipuu all? Sa saad näha suuremaid asju
kui need.» Ja Jeesus ütles talle: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te näete
taevast avatuna ja Jumala ingleid astuvat üles ja alla Inimese Poja juurde.»
Mida peaks Jumal sulle ütlema (ükskõik kas otse, kirjasõna või mõne inimese kaudu), et sinu usk saaks elavaks? Et sa ei kahtleks. Et tunneksid end kindlamalt,
rõõmsamalt, julgemalt, tahaksid kuulda Teda veel ja veel, selmet kuulda maailma uudiseid, olla Tema ligidal, selle asemel, et igatseda mida tahes siin maailmas?
Naatanael oli
Jeesuse suhtes esialgu skeptiline, aga temast sai üks kaheteistkümnest. Naatanaeli nime järgi tunneme
teda ainult Johannese evangeeliumist, sünoptikud kutsuvad teda nimega
Bartolomeus. Ta oli Filippuse sõber. Filippust oli Jeesus isiklikult kutsunud.
Kui Filippus teatas Naatanaelile, et nad
on leidnud tema, kellest on kirjutanud Mooses Seaduses ja Prohvetid: Jeesuse,
Joosepi poja Naatsaretist, küsis Naatanael kahtlevalt: «Mis võib küll Naatsaretist head tulla?» Kirja õppinud juudina teadis ta, et Naatsareti pole kordagi mainitud Vanas Testamendis. Ehk oli tema kõrvu juba kostnud kuuldus kellestki puusepa pojast, keda mõned usuvad tõotatud messia olevat. Umbuskliku skeptikuna sarnaneb
Naatanael kaasaja inimesele, kes küsib samuti mida head võib üks Iisrtaeli provintsist pärit puusepa poeg meile anda, mida head võib kristlus meile anda, mida head võib kirikust leida? Naatanael kahtles kuuldus, isegi kui rääkijaks oli keegi, keda ta tundis.
Filippus ütles talle: «Tule ja
vaata!» (Jh 1:45j). Siinkohal peab
kiitma Filippuse tarkust, kes ei hakanud midagi pikemalt selgitama. Ta ei
hakanud sõpra veenma ega panustanud oma tarkusele, oma veenmisjõule. Ta kutsus
lihtsalt: ”Tule ja vaata!” Tark jünger lasi Jeesusel endal skeptikut kõnetada, tema asi oli vaid juhtida viimane Päästja juurde.
Siis Naatanael
tuligi Jeesuse juurde. Üllataval kombel Jeesus tundis teda. Teadis, kes ta on
ja mis toimub tema hinges ning ütles teda nähes: «Ennäe, tõeline iisraeli mees, kelles ei ole valet.» Kas on
sellises pöördumises tunda irooniat? Pigem mitte. Naatanael oli tõeline, ehk
tavaline Iisraeli mees. Ta oli uurinud Vana Testamenti. Ta ootas messiat, aga
teadis, et Naatsaretist see küll ei tule. Aga siiski, siin tema ees seisis
keegi, kes nägi tema sisse. Kas polnud see, mida ta tegi, mida ta ütles, olulisem kui tema päritolu, kui kõik, mis tema kohta räägiti.
Naatanael tundis
end igatahes puudutanuna: «Kust sa mind tunned?» Jeesus vastas ja ütles talle:
«Ma nägin sind viigipuu all, enne kui Filippus sind hüüdis.» Juutidel on
kõnekäänd, mille kohaselt viigipuu all istumine tähendab toora õppimist.
Võib-olla alles
nüüd tekkis Naatanaelil tõeline respekt Jeesuse ees. Enne ei pruukinud temagi taibata ka öeldut võtta komplimendi või nöökimisena, aga nüüd oli selge, et too, kelle juurde ta oli tulnud, nägi teda läbi.
Naatanael tunnistas Jeesuse
rabiks, õpetajaks, Jumala Pojaks ja Iisraeli kuningaks. Jeesus
vastas talle: «Kas sa usud vaid seepärast, et ma ütlesin sulle, et nägin sind
viigipuu all? Sa saad näha suuremaid asju kui need.» Meenuvad kõik need teised kohad Uues Testamendis kus Jeesus ohkab raskelt vaadates inimesi enda ümber.
Kas sa usud vaid
seepärast, et ma tunnen sind? Siis jääks maailma ikkagi väga inimesekeskseks,
aga tema on tulnud taastama Jumala ja inimese vahelist sidet, midagi, mis
pattulangemise tagajärjel purunes. Ta ei ole selgeltnägija, vaid Lunastaja. Tema missioon ei ole ennustada või tagada kellegi head käekäiku selles elus, vaid avada suletuna seisnud taevaväravad. Jeesus ütles talle: «Tõesti, tõesti, ma
ütlen teile, te näete taevast avatuna ja Jumala ingleid astuvat üles ja alla
Inimese Poja juurde.»
Täna on peaingel
Miikaeli ja kõigi inglite püha ehk mihklipäev. Kui tänapäeva lääne kristlane
tahaks vahel väga pragmaatiliselt öelda, et Kristus on tark õpetaja, kogu meie eetika
ja moraaliõpetus toetub kristlusele, siis täna ütleb evangeelium
meile, et Jumalal on anda inimestele midagi palju enamat kui moraal ja eetika, kui pelk õpetus ja kogu kaduv tarkus. Inglid astuvad üles ja alla. Jaakobi redel
ei ole enam ainult Jaakobi unenägu, vaid kristlase elu tõelisus. Sa näedki Jumalat
siinsamas, oma ligimeses ja ingleid askeldamas enda ümber, võib-olla jälle inimestes, aga võib-olla täiesti tuntavalt ebamaisena.
´
Kristus
elab ja teeb sindki elavaks, rõõmsamaks, julgemaks. Mitte ainult inglid ei astu
siis taevaredelist üles ja alla Jumala Poja juurde, vaid ka sina, nõder
inimene, kui sa julged uskuda, järgneda kutsele, tulla ja vaadata, Kristuega
kohtuda.
Wednesday, September 25, 2013
Üle reeglite
Lk 14:1-6 Ja sündis, kui
Jeesus hingamispäeval tuli ühe variseride ülema kotta leiba võtma, et nad
varitsesid teda. Ja vaata, tema ees oli üks vesitõbine inimene. Ja Jeesus
hakkas rääkima ja ütles seadusetundjatele ja variseridele: «Kas hingamispäeval
tohib teha terveks või ei tohi?» Nemad aga vaikisid. Ja haiget puudutades
parandas Jeesus tema ja laskis tal minna. Ja nendele ta ütles: «Kes on teie
seast, kelle poeg või härg kukub kaevu, et ta kohe ei tõmbaks teda välja
hingamispäeval?» Ja nad ei osanud selle peale midagi vastata.
Oli püha päev,
hingamispäev, mil valitses range töötegemise keeld. Jeesus oli kutsutud
variseride ülema kotta leiba võtma. Kena pühapäevane pidusöök. Kõik oleks olnud
väga hästi kui samas majas poleks olnud üks haige inimene. Me ei tea, kas see
”keegi” oli üks kutsutuist või kuulus ta teenijate hulka või oli ta lausa
meelega variseride poolt kohale toodud ja antud seltskonnas võõras, sest
kirjutatud on, et Jeesuse vastased varitsesid teda. Nii ehk naa võib arvata, et
Jeesus oli seal kojas kõigi teravdatud tähelepanu all. Ja tegelikult pole
oluline, kes see mees oli, vaid mida Jeesus selles olukorras tegi.
Küllap oli
variseride ülema kojas tol päeval pingeline õhkkond. Igaüks ootas midagi.
Variserid ja kirjatundjad ootasid, et Jeesus teeks mõne vale sammu. Haige ootas
tervenemist (tema ehk ootas seda küll kogu aeg). Jeesus ootas usku ja
halastust.
Eile oli meie ja
Tuhala koguduse ühine ringreis Lääne-Harju praostkonna kirikutesse. See oli
väga ilus reis, mida kuldas suvesoe päike ja sügisootuses loodus. Ka kirikud,
mida külastasime olid igaüks omamoodi erilised ja ilusad nii oma inimste kui
hoonete poolest. Nagu selliste ekskursioonide puhul ikka kipub juhtuma,
hakkasid meil päeva õhtusse kaldudes kõik ajad nihkesse minema. Ja kuna
eelviimases külastatud kirikus, Nissis, taheti meile kindlasti ka koguduse maja
näidata, mis algsesse plaani ei kuulunud, siis jäime viimasesse kirikusse, Hagerisse, pea
tund aega hiljaks. Praost Jüri Vallsalu ootas meid
kannatlikult. Vabandasime ette ja taha, vaatasime vaimustusega helgetes
toonides Hageri kirikut ja kuulasime selle hoone põnevat lugu ning koondusime
viimaks altari ümber palvetama. Kui Hageri kirikust viimaks kodu poole asutasime,
tänasin veelkord õpetajat, et ta meid ära jõudis oodata. Ja siis rääkis ta
umbes nõnda: Ootamine on hea. Võib-olla oleme me üldse liiga kärsitud ja tahame
kõike kohe, minuti täpsusega. Minu lapsed on suured, nad on kõik kodust läinud,
aga mulle meeldib neid koju oodata. Nad saavad kõik ise hakkama, neil on oma
elud ja siiski ma ootan neid koju. Ja see ootus on alati eriline. Ootamise ajal
sa saad ennast häälestada, kõige olulisema välja sõeluda ja kui oodatu viimaks
tuleb, oskad teda kogu südamest vastu võtta.
See põgus
jutuajamine süüvis minu hinge koos eelneva imeilusa päikeseloojanguga, mille
saatel Hageri Lamertuse kirikusse sisenesime. Päike oleks justkui loojunud
kõikjale meie ümber, mitte ainult läände, vaid igasse ilmakaarde, kaasa arvaud
altarimaali Kolgata risti taha.
Oodata. End
valmistada. Vastu võtta. Mitte väsida ega tüdida, mitte loobuda ega käega lüüa,
mitte keskenduda millelegi muule. Oodata.
Seadusetundjate ja variseride käest, kes varitsesid Jeesust küsis Issand: «Kas
hingamispäeval tohib teha terveks või ei tohi?» Nemad aga vaikisid. Jeesus teadis nnde ootuseid. Inimese tervendamine on töö.
Hingamispäeval ei kiidaks varisrid seda mingil juhul heaks. Mistahes töö oli
keelatud. Reeglitest kinni pidamine on kõige tähtsam. Ent siiski variserid vaikisid, sest kuidas saanuks nad keelata ühe inimese aitamist.
Meie ühiskonnas
valitsevad mitmed teised reeglid, millest kinnipidamist peame sama oluliseks
kui variserid sabati töökeeldu. Meil on demokraatia, usuvabadus, arvamusvabadus, üldse väga palju vabadust. Aga samas valitseb ka teatavat liiki omakohus. Kui keegi on midagi halba teinud, siis
ei ole enam mingit vabadust ega halastust. Ta käitus teisiti kui meie reeglid ette näevad – meie temaga ei mängi enam, paras talle. Vahel ei
peagi olema keegi midagi väga halba teinud, piisab sellest, et ta lihtsalt ei
meeldi ja talle keeratakse selg.
Sellest hoolimata,
mida variserid ootasid või arvasid, otsekui nimme tegutsedes haiget
puudutades parandas Jeesus tema ja laskis tal minna.
Enne, kui variserid
jõudsid midagi öelda ütles ta nendele: «Kes
on teie seast, kelle poeg või härg kukub kaevu, et ta kohe ei tõmbaks teda
välja hingamispäeval?»
Variserid olid tol
päeval tunnistajaks millelegi, millest paljud võivad vaid unistada. Nende silme
all tervendas Jeesus ühe raske haige. Mida olekski neil siin öelda.
Jeesus ei talunud
inimeste mänge. Ta nägi seal kedagi, kes kannatas ja ta sekkus kohe. Tal oli võimalus
terveks teha ja seda ta ka tegi.
Juuresolijate ja ka
meie tähelepanu juhib Issand sellele, et meie peaksime igasse kannatavasse
inimesse suhtuma nagu oma poega, nagu oma varandusse. Ta avardab meie pisikest
egotsentristlikku maailma ja kutsub üles näitama armastust ja halastust igaühele,
keda näeme kannatavat ja keda me kasvõi pisutki saame aidata. Siis ei tule
mõelda, et mida mina suudan või mida teised arvavad, vaid tuleb minna ja kasvõi
lihtsalt anda märku oma hoolimisest, lihtsalt palvetada tema eest. Armastus on kõige ülem reegel, mis meile on antud.
Tuesday, September 24, 2013
Ringreis Lääne-Harjumaal
Madisepäeval läksime Tuhala ja Kose koguduse ühise seltskonnaga ringreisile mööda Lääne-Harju praostkonna kirikuid. Oli väga udune hommik, nagu septembris sageli juhtub olema, kuid päeva peale lõi taeva selgeks. See päev jäi meelde erilisest kirgaste värvidega nii looduses kui kirikuis.
Esimene kirik, kus peatusime, oli Rannamõisa. Seal võttis meid vastu koguduse õpetaja Aare Kimmel. Rannamõisa kirik tõmbas päeva värvipaletile esimese, julge sinise pintslitõbe. Sinised vaibad, helesinine lagi ja põrand, altarimaalil inglitel sinised lindid, vaimulikul sinine särk.
Järgmisena peatusime Keila kirikus, kus meid võttis vastu koguduse juhatuse liige. Keila kirikust jäid meelde kooriruumis nähtud Jaakobi unenägu ja altraisein koos kõigi oma maalidega, võimas roosaken lõunaseinas ja rohekad-puunikad toonid.
Raudteejaama "Kegelis" käisime söömas. Seal saime meeldiva üllatuse osaliseks. Kõrvalruumis oli avatud Soome kunstnik Anna Wildrose näitus. Põnev sini-punane elamus.
Edasi viis tee meid Padise kloostrisse. Seal käis parasjagu pulmadeks valmistumine. Kirikusse seati üles vaipu, karta on et üldse mitte laulatuse, vaid riikliku registreerimise tarvis. Imestasime ka kuidas suutsid kloostri mungad juua 4,5 liitrit õlut päevas ja piirduda seejuures vaid ühe söögikorraga. Tsistertslaste vaikimise nõue tundus väga meeldiv. Kujutasime ette kuidas nad palvetasid, töötasid, vaikisid ja naeratasid.
Üks ukseportaal, mis kunagi avanes ristikäiku tundus väga sarnane meie kiriku lääneportaaliga.
Järgmisena peatusime järjest Harju-Madise kirikus ja Harju-Risti kirikus. Risti kirikul on pooleldi säilinud sarnane ümartorn nagu paistab ka meie kiriku torni sees. Ristil jäi meelde hall, väga hall altarimaal ja võluv kamina ja veinikeldriga ning madala lävega käärkamber.
Nissis võttis meid vastu Heikki, kes ei lasknudmeid minema enne, kui olime lisaks kirikule näinud ka koguduse maja, kuigi selleks hetkeks oli meil ajakava juba lootusetult lõhki. Peab ütlema, et see päevakavaväline koht lisas omakorda me reisile värve. Kännust kantsel ja Heikki selles jutlust pidamas oli omaette kogemus. Aga Nissi kirik oli suur ja valge.
Kogu tee Nissist Hagerisse sõitsime läbi imelise päikeseloojangu, mis värvis kogu taeva kuldseks ja jättis mulje, et päike ei looju seekord mitte ainult läände, vaid igasse ilmakaarde.
Hageris võttis meid vastu samasugune loojuv päike altarimaalil Kolgata risti taga, õrnrohelistes-õrnkollastes toonides õigeusu põhiplaaniga kirik ning praost Jüri Vallsalu. Olime igas kirikus palvetanud väikese Katariina pärast, kel avastati raske haigus ja siingi võtsime selle tüdruku koos ta perega eestpalvesse.
Hageris olid väga ilusad kirikugobeläänid, mis jäid omamoodi kroonima me retke värvide Lääne-Harjusse. Näiteks rohelistel gobeläänidel olid puna-kirjud ringid, violetsetel vikerkaarekarva muster. Ükski tekstiil ei olnud lihtsalt üht liturgilist värvi, vaid kõigisse värvidesse oli kaasatud teisi.
Esimene kirik, kus peatusime, oli Rannamõisa. Seal võttis meid vastu koguduse õpetaja Aare Kimmel. Rannamõisa kirik tõmbas päeva värvipaletile esimese, julge sinise pintslitõbe. Sinised vaibad, helesinine lagi ja põrand, altarimaalil inglitel sinised lindid, vaimulikul sinine särk.
Järgmisena peatusime Keila kirikus, kus meid võttis vastu koguduse juhatuse liige. Keila kirikust jäid meelde kooriruumis nähtud Jaakobi unenägu ja altraisein koos kõigi oma maalidega, võimas roosaken lõunaseinas ja rohekad-puunikad toonid.
Raudteejaama "Kegelis" käisime söömas. Seal saime meeldiva üllatuse osaliseks. Kõrvalruumis oli avatud Soome kunstnik Anna Wildrose näitus. Põnev sini-punane elamus.
Edasi viis tee meid Padise kloostrisse. Seal käis parasjagu pulmadeks valmistumine. Kirikusse seati üles vaipu, karta on et üldse mitte laulatuse, vaid riikliku registreerimise tarvis. Imestasime ka kuidas suutsid kloostri mungad juua 4,5 liitrit õlut päevas ja piirduda seejuures vaid ühe söögikorraga. Tsistertslaste vaikimise nõue tundus väga meeldiv. Kujutasime ette kuidas nad palvetasid, töötasid, vaikisid ja naeratasid.
Üks ukseportaal, mis kunagi avanes ristikäiku tundus väga sarnane meie kiriku lääneportaaliga.
Järgmisena peatusime järjest Harju-Madise kirikus ja Harju-Risti kirikus. Risti kirikul on pooleldi säilinud sarnane ümartorn nagu paistab ka meie kiriku torni sees. Ristil jäi meelde hall, väga hall altarimaal ja võluv kamina ja veinikeldriga ning madala lävega käärkamber.
Nissis võttis meid vastu Heikki, kes ei lasknudmeid minema enne, kui olime lisaks kirikule näinud ka koguduse maja, kuigi selleks hetkeks oli meil ajakava juba lootusetult lõhki. Peab ütlema, et see päevakavaväline koht lisas omakorda me reisile värve. Kännust kantsel ja Heikki selles jutlust pidamas oli omaette kogemus. Aga Nissi kirik oli suur ja valge.
Kogu tee Nissist Hagerisse sõitsime läbi imelise päikeseloojangu, mis värvis kogu taeva kuldseks ja jättis mulje, et päike ei looju seekord mitte ainult läände, vaid igasse ilmakaarde.
Hageris võttis meid vastu samasugune loojuv päike altarimaalil Kolgata risti taga, õrnrohelistes-õrnkollastes toonides õigeusu põhiplaaniga kirik ning praost Jüri Vallsalu. Olime igas kirikus palvetanud väikese Katariina pärast, kel avastati raske haigus ja siingi võtsime selle tüdruku koos ta perega eestpalvesse.
Hageris olid väga ilusad kirikugobeläänid, mis jäid omamoodi kroonima me retke värvide Lääne-Harjusse. Näiteks rohelistel gobeläänidel olid puna-kirjud ringid, violetsetel vikerkaarekarva muster. Ükski tekstiil ei olnud lihtsalt üht liturgilist värvi, vaid kõigisse värvidesse oli kaasatud teisi.
Monday, September 16, 2013
Vastakate tunnete rongkäigud (jutlus)
Lk 7:11-16
Ja mõni aeg hiljem läks Jeesus linna, mida hüütakse Nainiks, ja temaga
läksid kaasa ta jüngrid ja suur hulk rahvast. Aga just siis, kui ta linna väravale
lähenes, kanti välja surnut, oma ema ainsat poega, ja ema oli lesk. Ja üsna
suur hulk linnarahvast saatis teda. Ja kui Issand nägi ema, hakkas tal
temast hale ja ta ütles: «Ära nuta enam!» Ja ta astus ligi ja puudutas
surnuraami, mispeale kandjad jäid seisma. Ja ta ütles: «Noormees, ma ütlen
sulle, ärka üles!» Ja surnu tõusis istuli ja hakkas rääkima. Ja Jeesus andis
poja ta emale tagasi. Aga kõiki haaras kartus ja nad ülistasid Jumalat ja
ütlesid: «Meie seas on tõusnud suur prohvet!» ja «Jumal on tulnud hoolitsema
oma rahva eest!»
Kaks rongkäiku, kaks tugevat tunnet põrkusid tol päeval Naini linna
väravas. Kumbki rongkäik oli rahvarohke. Linnast tuli välja matuserongkäik. Kõige
ees kanti surnut, tema järel tuli leinav ema ja nende järel terve hulk
linnarahvast.
Eks matused on alati kurvad, aga kui tegu on noore inimese
matusega, seda enam veel, et oma ema ainsa pojaga, kel nüüd polnud enam kedagi,
sest ta oli varem matnud oma mehe. Seega ei olnud tal ka kedagi, kes teda
majanduslikult ülal peaks. Tolle naise elu pidi nüüdsest peale kuni surmani
olema vaev. Võib aimata kui suur oli lein ja melanhoolia, mis selle inimhulga
kohal lasus.
Samal ajal lähenes linnale teiselt poolt Jeesus koos oma jüngritega, lisaks
veel hulk rahvast. Jeesus oli äsja tervendanud Kapernauma väeülema teenri.
Väeülema, kes ütles: «Issand, ma ei ole väärt, et sina mu katuse alla tuleksid,
vaid ütle üksainus sõna, ja poiss paraneb!» Tema teener sai terveks. See
imetegu pälvis kindlasti suurt tähelepanu, kuna tegu oli ikkagi mõjuka
väeülemaga. Võib vaid aimata millisest rõõmust ja ülevast meeleolust oli kantud inimhulk, kes Naini linnale lähenes.
Seegi on sümboolne, et kohtumine leidis aset just värava ees. Ühel
pool suur, müüridega ümbritsetud kurbus, surm. Teisal piirideta avarus ja rõõm, elu. Need kaks rongkäiku
oleks võinud ka teineteisest mööda minna ilma et midagi oleks juhtunud. Nagu
elus sageli on. Kurbus ja rõõm on väga lähestikku, aga nad ei haaku, neil ei
jagu teineteise jaoks silmi. Kes on ahastuses, see ei näe midagi, mis
rõõmustaks. Kes on õnnelik, ei märka ühtegi masendunut ja kui näebki, ei suuda
talle oma õnnes keskenduda, sest see on nii teine maailm. Kahju küll, aga mis
teha.
Kuid siin me loeme, kuidas kurbus ja rõõm suhestusid. Issandal hakkas hale, kui ta nägi ema, kes leinas
oma ainust poega. Kristusel ei ole ükskõik inimeste kannatustest. Need
puudutavad teda. Ta peatub nendes olukordades. Ka inimesed on vahel kaastundlikud ja hoolivad, kuid Temal on
ainsana meelevald kurbuse, kannatuste ja surma üle. Naisele ütles ta: «Ära nuta enam!».
See ütlus ei muudaks veel olukorda. Kas saab keeld peletada kellegi pisarad?
Ei. Ent nüüd pöördub Jeesus tema poole, keda kantakse surnuraamil. See piir,
mis lasub elavate ja surnute vahel, on tema jaoks olematu. Ta kõnetab igavesele
unele uinunud noormeest nagu teeks see parasjagu lõunauinakut. «Ärka üles!» Rooma kirjas ütleb apostel: Selleks on ju Kristus surnud ja saanud jälle
elavaks, et ta oleks nii surnute kui elavate Issand (Rm 14:9).
Kristus kohtub meiega me kannatustes, leinas, meie üksiolemises. Ta ei lähe meist mööda, vaid peatub, puudutab,
kõnetab ja muudab olukorda. Vahel ka vaikib. Ta ei ärata küll kõiki surnuid tagasi elule selles
ilmas, kus valitseb ikkagi kaduvus: Inimesel,
naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli. Ta tõuseb nagu lilleke ja
ta lõigatakse ära, ta põgeneb nagu vari ega jää püsima (Ii 14), vaid kingib meile
lootuse, mis asetab kogu inimese elu teise valgusesse. Rooma kirjas ütleb apostel veel: Loodu
on ju allutatud kaduvusele - mitte vabatahtlikult, vaid allutaja poolt -,
kuid ometi lootusega, et ka loodu ise
vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse.
Surm ei ole matja. Ta
on alistatud, võidetud. Kristuses
on elu, isegi kui keegi sureb. Kristus ise on ülestõusmine ja elu.
Elu suured rongkäigud – elu ja surm, kurbus ja rõõm,
lootus ja lootusetus kohtuvad ja põimuvad Kristuses. Palve ja evangeeliumi kaudu, Püha Vaimu kaudu,
kes avab me silmad nägemaks Lunastajat meie elu olukordades. Tema vaatab meid, pilgus armastus ja ei lähe meist mööda.
Sufist luuletaja Rumi on öelnud: Jeesuse ime oli ta ise, mitte see mis ta
ütles või tegi.
Küllap oli nii oli ka Naini linna nooormehe loos. Selles loos, mis võib omal
viisil korduda kõigi meie eludes. Imeline kohtumine
Kristusega ja äratundmine, mis sellega kaasneb. Kõige tähtsam ei olnud mitte noormehe ellu ärkamine, vaid Kristuse ülestõusmine.
Subscribe to:
Posts (Atom)