Jh 4:46-53
Nii
tuli Jeesus taas Galilea Kaanasse, kus ta oli muutnud vee veiniks. Ja seal oli
üks kuninga ametimees, kelle poeg oli Kapernaumas haige. Kui ta kuulis, et
Jeesus on tulnud Juudamaalt Galileasse, läks ta tema juurde ja palus, et Jeesus
tuleks alla ja teeks terveks tema poja, sest see oli suremas. Siis Jeesus ütles
talle:”Te usute mind ainult siis, kui näete tunnustähti ja imetegusid.”
Ametimees ütles talle:”Issand, tule alla, enne kui mu laps sureb!” Jeesus ütles
talle:”Mine, sinu poeg elab!”Ja inimene uskus sõna, mis Jeesus talle ütles,
ning läks. Aga juba koduteel tulid ta sulased talle vastu teatega, et laps
elab.Siis ta päris neilt tundi, mil pojal hakkas kergem.Nad ütlesid talle:”Eile
päeval kella ühe ajal lahkus temast palavik.” Nüüd märkas isa, et see oli
juhtunud täpselt sel ajal, mil Jeesus oli talle öelnud: “Sinu poeg elab!”
Ja tema uskus, samuti kogu ta pere.
Üks
hämmastavaid ilminguid Jeesuse elus ja tegevuses on imed. Seda ei eitanud isegi
tema vaenlased. Evangeeliumides kirjeldatud imed on nii kehaliste haiguste
ravimine, kurjade vaimude väljaajamine kui ka surnute elluäratamine. Neid
tehakse Jumala väega.
Jeesus
ei tahtnud, et temas nähakse ainult imetegijat. Ta ei tahtnud, et inimesed
järgneksid talle ainult imetegude tegemise pärast. Seepärast käskis ta
inimestel, keda ta tervendas, sageli sellest vaikida.
Jeesuse
tehtud imed olid eelkõige nn.tunnustähed sellest, et ta oli Messias- Jumala
võitu. Kui Ristija Johannes tahtis teada, kas Jeesus on tõesti Messias, räägiti
talle imedest, mida Jeesus oli teinud. Järelduse pidi Ristija Johannes ise
tegema.
Jeesus
tuli kuulutama täiesti uut loodut, milles ei ole enam pattu, haigusi ega surma.
Jeesuse vägi pidi näitama, milline on uus riik. Jeesus kasutas enda kohta
Jesaja ennustust: ”Issanda vaim on minu
peal; seepärast on ta mind võidnud kuulutama evangeeliumi vaestele; ta on mind
läkitanud kuulutama vabakssaamist seotuile ja nägemist pimedaile.”
Oma
esimese imeteo tegi Jeesus Galilea Kaanas. Uudised pulmapeol juhtunust olid
kahtlemata ümbruskonnas levinud. Seepärast pole midagi üllatavat, et
Kapernaumas elava haige poisi isa ei pidanud paljuks reisida 40 km, et veenda
Jeesust tulema oma haiget poega vaatama. On alust arvata, et see mees teenis
nelivürst Heroodes Antipase õukonnas. Kui nüüd see kuninga ametimees Jeesusele
oma palve esitas, sai ta esialgu tõrksa vastuse: "Te usute mind ainult siis, kui näete tunnustähti ja imetegusid.”
Selle vastusega viitab Jeesus õukondlase palvele kui juutide tüüpilisele
nõudmisele tunnusmärgi järele. Evangeeliumi 2.peatükk räägib meile kaubitsejate
väljaajamisest Jeruusalemma templist. Seal juudid küsisid Jeesuselt:”Mis tunnustähte sa meile näitad, et sa
nõnda tohid teha?” (Jh2:18). Jeesus oli tõeliselt pettunud sellise
pealekäimise üle. Seetõttu oli ta ka kahtleval seisukohal selle kuninga
ametimehe suhtes, kellest võis arvata, et see Heroodese kombel soovib näha
Jeesuse imetegusid (Lk 23:8). Jeesuse kõhklus hajub aga kiiresti, kui isa, selle
asemel et Jeesuse varjatud etteheite tagajärjel tagasi tõmbuda, kordab
ahastades oma palvet: ”Issand, tule alla,
enne kui mu laps sureb!”
Kuulekuse
ja usalduseta ei saa olla tõelist usku. Õukondlane ilmutab nüüd mõlemat.
Jeesuse sõnade peale (“Mine, sinu poeg elab!”) pöördub ta Jeesust uskudes kohe
koju tagasi.
Jumalast
antud armuvõimalused tulevad ootamatult ja mööduvad kiiresti. Neid on vaja kohe
kasutada. Haige poisi isa aitas usk, et Jeesus on Messias, kelle kaudu Jumal
teeb oma tööd maailmas.
Õp. Harri
Haamer meenutab: ”Ma lugesin aastate eest ühe saksa arsti raamatut. Ta alustab
sellega, et jutustab, kuidas suur prantsuse teadusemees sada aastat tagasi, kui
tema käest küsiti, mis tema arvab Jumalast, vastas uhkesti: ”Meie,
üheksateistkümnenda sajandi inimesed, ei tee enam tegemist selliste tühiste
oletustega!” See saksa arst ütleb: ”Meie, kahekümnenda sajandi inimesed, oleme
malbemaks muutunud ja vajame jälle Jumalat, eriti meie, arstid! Ilma usuta
elavasse Jumalasse ei suuda me ühtegi haiget terveks ravida. Haige peab
kõigepealt uskuma, et see, kes teda ravib, on suuteline teda parandama; see,
kes haiget ravib, peab uskuma, et ta on suuteline haiget aitama, kui Jumal
temale selleks tarkuse ja jõu annab. Kui need kaks usaldust kohtuvad, sünnivad
suured imed inimeste elus. Haiged elavad alati läbi pöörde paremusele, kui
haige ja ravija usk on kohtunud.”
Meie
tänane kirjakoht jutustab kuninga ametimehest, kes uskus, et Jumal on Iisraelis
midagi erilist ilmutanud. Variserid olid näinud pealt nii mõndagi
tervendamisjuhtu, kuid see ei loonud usku. Nende viha Jeesuse vastu suurenes
seda enam. Haige poja isa aga alandas ennast ja läks selle rändjutlustaja
juurde. Tema tärkav usk muutub täielikuks pühendumiseks, kui ta hiljem mõistab,
et Jeesuse sõnad polnud ainult prohvetlikud, vaid neis peitus ka tervendav
vägi: poeg sai terveks samal hetkel.
Me ei
tea, missuguse inimese südames saab korraga usk elavaks, niisugune usk, mis
võib korda saata imesid või imesid vastu võtta. Seepärast seisame suure
alandusega Jumala ees-meie, kes arvame ka enesel usku olevat.
Igal
pühapäeval, enne armulauale minekut, ütleme Talle: ”Issand, ma ei ole seda
väärt, et Sa tuled mu juurde. Ütle vaid üksainus
sõna, siis saab minu hing terveks."