Monday, October 21, 2013

Jh 4 (jutlustaja Reinu jutlus)




Jh 4:46-53 
Nii tuli Jeesus taas Galilea Kaanasse, kus ta oli muutnud vee veiniks. Ja seal oli üks kuninga ametimees, kelle poeg oli Kapernaumas haige. Kui ta kuulis, et Jeesus on tulnud Juudamaalt Galileasse, läks ta tema juurde ja palus, et Jeesus tuleks alla ja teeks terveks tema poja, sest see oli suremas. Siis Jeesus ütles talle:”Te usute mind ainult siis, kui näete tunnustähti ja imetegusid.” Ametimees ütles talle:”Issand, tule alla, enne kui mu laps sureb!” Jeesus ütles talle:”Mine, sinu poeg elab!”Ja inimene uskus sõna, mis Jeesus talle ütles, ning läks. Aga juba koduteel tulid ta sulased talle vastu teatega, et laps elab.Siis ta päris neilt tundi, mil pojal hakkas kergem.Nad ütlesid talle:”Eile päeval kella ühe ajal lahkus temast palavik.” Nüüd märkas isa, et see oli juhtunud  täpselt sel ajal, mil Jeesus oli talle öelnud: “Sinu poeg elab!” Ja tema uskus, samuti kogu ta pere.

Üks hämmastavaid ilminguid Jeesuse elus ja tegevuses on imed. Seda ei eitanud isegi tema vaenlased. Evangeeliumides kirjeldatud imed on nii kehaliste haiguste ravimine, kurjade vaimude väljaajamine kui ka surnute elluäratamine. Neid tehakse Jumala väega.

Jeesus ei tahtnud, et temas nähakse ainult imetegijat. Ta ei tahtnud, et inimesed järgneksid talle ainult imetegude tegemise pärast. Seepärast käskis ta inimestel, keda ta tervendas, sageli sellest vaikida.
Jeesuse tehtud imed olid eelkõige nn.tunnustähed sellest, et ta oli Messias- Jumala võitu. Kui Ristija Johannes tahtis teada, kas Jeesus on tõesti Messias, räägiti talle imedest, mida Jeesus oli teinud. Järelduse pidi Ristija Johannes ise tegema.

Jeesus tuli kuulutama täiesti uut loodut, milles ei ole enam pattu, haigusi ega surma. Jeesuse vägi pidi näitama, milline on uus riik. Jeesus kasutas enda kohta Jesaja ennustust: ”Issanda vaim on minu peal; seepärast on ta mind võidnud kuulutama evangeeliumi vaestele; ta on mind läkitanud kuulutama vabakssaamist seotuile ja nägemist pimedaile.

Oma esimese imeteo tegi Jeesus Galilea Kaanas. Uudised pulmapeol juhtunust olid kahtlemata ümbruskonnas levinud. Seepärast pole midagi üllatavat, et Kapernaumas elava haige poisi isa ei pidanud paljuks reisida 40 km, et veenda Jeesust tulema oma haiget poega vaatama. On alust arvata, et see mees teenis nelivürst Heroodes Antipase õukonnas. Kui nüüd see kuninga ametimees Jeesusele oma palve esitas, sai ta  esialgu tõrksa vastuse: "Te usute mind ainult siis, kui näete tunnustähti ja imetegusid.” Selle vastusega viitab Jeesus õukondlase palvele kui juutide tüüpilisele nõudmisele tunnusmärgi järele. Evangeeliumi 2.peatükk räägib meile kaubitsejate väljaajamisest Jeruusalemma templist. Seal juudid küsisid Jeesuselt:”Mis tunnustähte sa meile näitad, et sa nõnda tohid teha?” (Jh2:18). Jeesus oli tõeliselt pettunud sellise pealekäimise üle. Seetõttu oli ta ka kahtleval seisukohal selle kuninga ametimehe suhtes, kellest võis arvata, et see Heroodese kombel soovib näha Jeesuse imetegusid (Lk 23:8). Jeesuse kõhklus hajub aga kiiresti, kui isa, selle asemel et Jeesuse varjatud etteheite tagajärjel tagasi tõmbuda, kordab ahastades oma palvet: ”Issand, tule alla, enne kui mu laps sureb!”

Kuulekuse ja usalduseta ei saa olla tõelist usku. Õukondlane ilmutab nüüd mõlemat. Jeesuse sõnade peale (“Mine, sinu poeg elab!”) pöördub ta Jeesust uskudes kohe koju tagasi.

Jumalast antud armuvõimalused tulevad ootamatult ja mööduvad kiiresti. Neid on vaja kohe kasutada. Haige poisi isa aitas usk, et Jeesus on Messias, kelle kaudu Jumal teeb oma tööd maailmas.

Õp. Harri Haamer meenutab: ”Ma lugesin aastate eest ühe saksa arsti raamatut. Ta alustab sellega, et jutustab, kuidas suur prantsuse teadusemees sada aastat tagasi, kui tema käest küsiti, mis tema arvab Jumalast, vastas uhkesti: ”Meie, üheksateistkümnenda sajandi inimesed, ei tee enam tegemist selliste tühiste oletustega!” See saksa arst ütleb: ”Meie, kahekümnenda sajandi inimesed, oleme malbemaks muutunud ja vajame jälle Jumalat, eriti meie, arstid! Ilma usuta elavasse Jumalasse ei suuda me ühtegi haiget terveks ravida. Haige peab kõigepealt uskuma, et see, kes teda ravib, on suuteline teda parandama; see, kes haiget ravib, peab uskuma, et ta on suuteline haiget aitama, kui Jumal temale selleks tarkuse ja jõu annab. Kui need kaks usaldust kohtuvad, sünnivad suured imed inimeste elus. Haiged elavad alati läbi pöörde paremusele, kui haige ja ravija usk on kohtunud.”

Meie tänane kirjakoht jutustab kuninga ametimehest, kes uskus, et Jumal on Iisraelis midagi erilist ilmutanud. Variserid olid näinud pealt nii mõndagi tervendamisjuhtu, kuid see ei loonud usku. Nende viha Jeesuse vastu suurenes seda enam. Haige poja isa aga alandas ennast ja läks selle rändjutlustaja juurde. Tema tärkav usk muutub täielikuks pühendumiseks, kui ta hiljem mõistab, et Jeesuse sõnad polnud ainult prohvetlikud, vaid neis peitus ka tervendav vägi: poeg sai terveks samal hetkel.

Me ei tea, missuguse inimese südames saab korraga usk elavaks, niisugune usk, mis võib korda saata imesid või imesid vastu võtta. Seepärast seisame  suure alandusega Jumala ees-meie, kes arvame ka enesel usku olevat.

Igal pühapäeval, enne armulauale minekut, ütleme Talle: ”Issand, ma ei ole seda väärt, et Sa tuled mu juurde. Ütle vaid üksainus sõna, siis saab minu hing terveks."

Friday, October 18, 2013

Palju külalisi

See nädal on olnud väga külalisterohke. Esmaspäeval külastas meid perekond Schümers Saksamaalt, teisipäeval käisime keskpäevapalvusele tulnutega ise külas Ülejõe-Helvel, kes sai 86 aastaseks. Kolmapäeval külastasid meid Nokelainenid Espoost, neljapäeval Harju maavanem saatjaskonnaga, reedel Ardu koduloouurijad. Kõigile külalistele näitasime rõõmuga meie MAR'i. Hea meel ja tänulikkus, on midagi, mis seda muuseumit saadab.

Lauluring

Neljapäeval alustas jälle kooskäimist Kose kiriku laste lauluring. Varemalt sai peetud nende kohta eraldi blogi, kui praegu arvan, et ühest piisab täiesti. Lauluringis hakkasime õppima üht ingli-laulu ja lastele sai jutustatud lugu Apostlite tegude raamatust, kus ingel päästab Peetruse vangistusest.

Tuesday, October 15, 2013

Valitseja määratud ajaks



Lk12:15-21
Aga keegi rahva seast ütles Jeesusele: «Õpetaja, ütle mu vennale, et ta jagaks päranduse minuga!» Jeesus ütles talle: «Inimene, kes mind on seadnud teie üle kohtumõistjaks või jagajaks?» Ja ta ütles neile: «Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on Ja Jeesus rääkis neile ka tähendamissõna: «Ühe rikka mehe põllumaa oli hästi vilja kandnud. Ja ta arutas endamisi: «Mis ma pean tegema? Mul ei ole kohta, kuhu oma vilja koguda.» Ja ta ütles: «Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!» Aga Jumal ütles talle: «Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?» Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas Jumalas.»

Kuhu läheb pärast surma inimene, kes ei uskunud Jumalasse, kes elas ainult sellele maailmale? Aga kuhu läheb see, kes küll uskus, aga kel puudus igasugune kontakt kirikuga, kelle usk oli tema oma väljamõeldis nagu tema jumalgi? Ei tea. Jumal teab. Ent me ei peagi teadma selliseid asju. Küsimus on ikka pigem selles, mida me ise oluliseks peame. Igaüks peab ise kord Jumalale aru andma.  Ometi pole küsimus hirmus viimse kohtupäeva ees, vaid sinu ja Jumala vahelises armastuses. Kui sina usud Jumalasse ja Jeesusesse Kristusesse oma Lunastajana, siis sa ei taha olla temast lahus. Lahusolek on piinav ja elu ilma selge, mitte laialivalguva, sidemeta sinu ja Jumala vahel, on tühine ja mõttetu nagu põrmus sipleval ussikesel. Tõsi küll, oma mõte on ussikeselgi, kuid inimene, see Jumala näo järgi loodud olend, on kutsutud otsima ja leidma suuremaid sügavusi ja kõrgusi kui neid, mis põrmus leiduvad. Nõnda võiks küsimuse ”Kuhu lähevad mittekristlased pärast surma” ümber sõnastada küsimuseks ”Kuhu tahan minna mina?”. Tahe suunab meie igapäevaseid valikuid ja otsuseid. 
 
Blaise Pascal kirjutab: ”Ilmutades end sellele, kes otsib teda kogu südamest, ja varjates end selle eest, kes kogu südamest põgeneb tema eest, suunab Jumal inimeste teadmist Temast – Ta annab märke, mis on nähtavad Tema otsijatele ja nähtamatud Tema suhtes ükskõiksetele. Neile, kes tahavad näha, annab Ta ohtralt valgust; neile, kes ei taha näha annab Ta ohtralt pimedust ...”

Millist elu me siin ilmas tahame? Kas head äraolemist või tähendusrikast teekonda? Enamik tänapäeva väärtushinnanguid, tegelikult kõik, suunavad meid otsima esimest. Head elu. Heaolu aga sõltub ju väga paljus rahast. Pühakirjas öeldakse:  Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on ise endale valmistanud palju valu. (1 Tm 6:10). Hea elu on hea, aga kui see muudab inimese enesest sõltuvaks, et inimene ei näegi enam midagi muud, kui vaid kuidas muuta oma elu veelgi paremaks selles ilmas, on see kõik viimaks õõnes nagu ilus kirju pall lapse käes. Keset kõige suuremat heaolu pole keegi meist kaitstud surma eest. Ja kui see surm siis tuleb, kui veel täna öösel nõutakse sinult su hing, mis kasu on uutest ja mahukamatest aitadest, kõigest sellest heaolust. Milliste mõtetega astud Jumala ette?

“Vaata, mul on vinge nutitelefon! Ja auto ja maja ja kuidas sulle meeldib mu tänane riietus? Vaata mina või mu laps on olnud edukas.” Selliste saavutustega Jumala ette ei lähe.

See ei tähenda et kõik materiaalne oleks halb. Seda mitte. Jumal tahab, et me tunneksime elust rõõmu, kuid seda mitte ilma Jumala-suhteta. Tänades iga hetk kõige eest, mis meil on, jagades endale antut ligimesega, omades ja olles ometi vaba, mitte mammona ori.  Oo kui kergelt vahetab enamik meist õnnistuse uute aitade ehitamise vastu!

Tänases tähendamissõnas ütleb rikas mees 7 korda paari lause jooksul: mina, minul, minu oma. Varandust tal on, aga silmi teiste inimeste jaoks ei ole, Jumala jaoks ammugi mitte. Kas sama mina-kesksed pole kõik inimesed, kes oma nädalas leiduvast 168-st tunnist ei leia ainsatki, mil Jumalaga koos olla. Seda eluhoiakut iseloomustab hästi ka rikka mehe monoloog. Tal ei olegi (nii olulises küsimuses) kellegi teisega rääkida kui iseendaga: ”Ma ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!”

Jumal nimetas seda meest arutuks. Kreeka keeles tähendab afron, kedagi, kes ei tea kõiki asjaolusid, kes on kaotanud reaalsustaju, kes ei mõista tegelikkust. Selline arutu on jätnud tähelepanuta tõsiasja, et varandus on ajutine ja Jumala kohtuotsused igavesed.

Sigmund Freudil oli üks lugu, mida ta armastas sageli rääkida: üks meremees elas üle laevahuku lõunamere saarte läheduses. Lained uhusid ta ühele saarele, kus teda võtsid vastu pärismaalased. Nende sõdurid kandsid ta külla ja panid ta istuma uhkele troonile. Vähehaaval taipas meremees, et pärismaalaste veider tava oli teinud ta nende kuningaks. Üheks aastaks. Meremehele see uus roll meeldis seni, kuni ta hakkas mõtlema mis on saanud kõigist eelmistest kuningatest. Varsti sai ta teada, et kui aasta sai täis, veeti kuningad ühele üksikule saarele, kus nad surid aegamisi nälga. Meremees ei tahtnud endale sellist lõppu, aga ta oli aasta kuningas, teda ootas sama saatus. Ta otsustas tegutseda kuni saab, pani oma puusepad paate valmistama, talupojad pani aga istutama saarele erinevaid viljapuid ja aedvilju, ülejäänud pani ta ehitama hooneid. Kui ta valitsusaeg sai läbi, mõisteti temagi nagu kõik ta eelkäijad saarele asumisele, aga mitte viljatule saarele, vaid küllusesaarele.

Meiegi oleme määratud ajaks kuningad, kelle käes on otsused tulevaseks ajaks. Olgem tänulikud ja rõõmsad oma valitsusajal, kuid ärgem olgem arutud. See aeg siin on üürike ettevalmistusaeg. See, kes on rikas Jumalas, investeerib määratud ajal igavesse ellu, mitte ei torma ummisjalu või naudiskledes läbi elu.

Tuesday, October 8, 2013

Rootsi Mihkel ja Breemeni poistekoor

Möödunud pühapäeval käis meil külas Rootsi Mihkli kogudus Tallinnast. Neil pidavat kombeks olema teha aeg-ajalt pühapäeviti pärast teenistust väljasõite. Vaatasime üheskoos muuseumi ja kirikut, vapraimad ronisid torni ja viimaks jagus pastoraadis teetassi kõrvale juttu terveks õhtuks.

Esmaspäeva õhtul, vahetult enne päikeseloojangut, saabus Kosele suur buss saksa poistega, vuras kiriku ette ja poisid lendasid bussist kui rohutirtsuparv altari ette. Poisid on poisid, ainult vahel võivad nad muutuda inglisarnasteks. Näiteks siis, kui laulavad kiriku altari ees Jumalale kiitust. Kell 7 andis poistekoor imeilusa kontserdi. Breemeni poistekooris "Unser Lieben Frauen" olla kokku üle 200 laulja, tol õhtul laulis neist Kosel umbes 50.
Järgmisel päeval ütles üks meie koguduse memmedest, Vaike: "Issand õnnistagu neid poisse ja nende koori! See oli nii ilus elamus."

Monday, October 7, 2013

In memoriam Johann

 Johann 3.08.2012.-3.10.2013

Armastuses oled sa sündinud,
üllatust, naeru ja rõõmu oled toonud,
oled tantsinud ja öelnud ütlemattagi,
tõsiste silmadega maailma vaadand'.
Veelkord otsustasid üllatada.
Armastuses lähed nüüd teele
üle tillukeste kuldkollaste vahtralehtede,
milles Jumal sosistab: ma olen siin.
Kandku inglid sind oma süles!
Üles!
Aga armastus jääb.

Sunday, October 6, 2013

Palvevägiteod



Mk 2:1-12

Ja kui Jeesus tuli mõni päev hiljem taas Kapernauma, saadi kuulda, et ta on kodus. Ja paljud tulid kokku, nii et isegi ukse ees ei olnud enam ruumi. Ja Jeesus kõneles neile Jumala sõna. Ja neli meest tuli tema juurde, kandes halvatut.  Ja kui nad rahvahulga tõttu ei saanud teda tuua Jeesuse lähedale, võtsid nad katuse sealt kohalt lahti, kus ta oli, ja teinud augu, lasksid alla kanderaami, millel halvatu lamas. Ja nende usku nähes ütles Jeesus halvatule: «Poeg, sinu patud on sulle andeks antud!»  Aga seal olid mõned kirjatundjad istumas, kes mõtlesid oma südames: «Mida see räägib nõnda? Ta teotab Jumalat! Kes muu võib patte andeks anda kui Jumal üksi?»  Aga Jeesus tundis kohe oma vaimus ära, et nood nõnda mõtlevad iseeneses, ja ta ütles neile: «Miks te seda kõike arutate oma südames? Kumb on kergem, kas öelda halvatule: «Sinu patud on andeks antud!» või öelda talle: «Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja kõnni!»? Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda maa peal,» - ta ütles halvatule - «sinule ma ütlen: Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja mine koju!» Ja kohe tõusis too püsti, võttis oma kanderaami ja läks välja kõigi silma all, nii et kõik hämmastusid ja ülistasid Jumalat, öeldes: «Sellist asja pole me eluilmaski näinud!» 

Sel päeval, mil Jeesus kõneles rahvast tulvil Kapernauma majas, mille ukse allgi polnud enam ruumi, päeval, mil neli meest kandsid oma halvatud sõbra Jeesuse ette ja lasid ta läbi katuseluugi, sest muud võimalust neil ei olnud, sel päeval nägi Jeesus nendes neljas mehes midagi erilist.

Ta nägi nende usku. Usk on midagi sellist, mis ei pruugi alati nähtav olla. Vahel võib ta lausa nii nähtamatu, nii läbipaistev olla, et ei teagi kas teda enam on või ei ole.

Ühes teoloogilises seminaris oli kord professor, keda tudengid väga armastasid. Tal olid huvitavad loengud, ta pani oma tudengid kaasa mõtlema, innustas neid. Too professor liikus kõikjal ringi oma naisega. Nad olid nagu armunud, kuigi olid koos juba pikki aastaid. Nende eriline suhe paistis kõigile silma. Nad jalutasid iga päev koos ja istusid pargipinkidel kõrvu ja käisid koos ka kirikus. Ühel päeval jäi professori naine raskelt haigeks ja mõnda aega hiljem ta suri. Alati muhelev ja kõigiga suhtlev professor oli sellest ajast peale kui ringi vahetatud, hoidis omaette ja ega säranud enam. Teda ei nähtud enam ei jalutamas ega ka kirikus. Vaimulikus seminari rektor külastas teda koos sõpradega, teiste õppejõududega, regulaarselt, kuid leinava mehe juures oli kõigil raske ja rusuv olla. Ühel sellisel külaskäigul ütles professor: ”Ma ei saa enam palvetada. Kui päris aus olla, pole ma enam kindel, kas ma usun Jumalat.” 

Pärast mõnda aega valitsenud vaikust ütles rektor: ”Siis usume meie sinu eest. Me tunnistame sinu eest usku. Me palvetame sinu eest.” Teised vaatasid teda üllatunult, kuid andsid vaikiva nõusoleku. Järgnevate kuude jooksul palvetasid nad tema eest iga päev, kandsid leinavat meest oma palvekätel. Aeg-ajalt said nad ikkagi kokku ka tema juures.

Tasapisi (sellised asjad võtavad alati kaua aega) leidis professor ennast jälle üles. Teda nähti jälle muhelemas ja suhtlemas. Ühel kohtumisel ütles ta sõpradele: ”Te ei pea enam palvetama minu eest. Tänasest tahan palvetada teiega koos.”

Kui Jeesus nägi halvatut, nägi ta usku, aga mitte halvatu, vaid nende usku, kes olid haige tema ette oma kätel kandnud. Neid oli neli. Mida rohkem on eestpalvetajaid, seda suurem on palve vägi. Issand õnnistagu neid, kes meie eest palvetavad!

Halvatu võib siinkohal olla märgiks, sümboliks, kõigist neist, kel endal pole jaksu palvetada, kel pole usku. Selle pilguga maailmas enda ümber vaadates on meie ümber halvatuid rohkem kui terveid. (Ja mina tunnen, kui jõuetu ma olen selle hulga vastu).

Üha rohkem igatsen, et meie lähikonnas oleks üks klooster. Üks koht, kus kogu aeg palvetatakse. Palvetatakse nende eest, kes ise ei jaksa või ei oska. Palvetaksid lakkamata. Selle aasta esimesel poolel esilinastus dokumentaalfilm ”Õlimäe õied” eesti päritolu nunnast Jeruusalemma kloostris, kes kõneles, et tema peamine töö on palvetamine ja iga päev kannab ta palves Jumala ette 60-70 inimest.
Ent meil siin kloostrit ei ole. On meie kogudus, on veel mõned kogudused siin ja seal. Väike kristlaste hulk. Sellest peab piisama.

Kui kogu aeg ei jaksa palvetada, piisab ka poolest, piisab viimaks ka pisukesest ajast iga päev, mil sa palvetad eestpalveid. Kannad kellegi teise oma palvekätel Jeesuse ette. Olgu olukord kuitahes lootusetu. Rooma kirjas ütleb Paulus: Aabraham uskus, kui lootus näis lootusetu (Rm 4:18). Neli meest oleks võinud rahvahulka nähes tagasi pöörduda. Ei olnud võimalik maja uksestki, kus Jeesus viibis, sisse mahtuda, eriti halvatu kanderaamiga, ise ehk veel kuidagi poeks läbi. Aga nad ei jätnud teda, halvatut. Nad murdsid end Jeesuse juurde läbi. Ja Tema sõnade peale tõusis halvatu ja läks omal jalgel kõndides koju.

Kristlase jõud tuleb põlvedel. Loen praegu raamatut ”Mittepühad pühakud”, mis räägib Petseri kloostri munkadest. Toon sealt ühe katke: ”Hämmastav, aga kui inimene eraldub palveks ja piirab end sealjuures nii palju kui saab – söömises, unes, ja inimestega suhtlemises - , kui ta ei lase pähe tühiseid mõtteid ega südamesse kiretundeid, avastab ta õige ruttu, et maailmas on peale tema ja teiste inimeste veel Keegi. See Keegi ootab kannatlikult, kas me pöörame talle tähelepanu oma lõputus kihutamises läbi elu. Just ootab kannatlikult. Sellepärast, et Jumal ei sunni kellelegi peale oma seltskonda. Püha piiskop Ignati kirjutab: palve omandamisel kasuta jõudu ja aega tehes pühitsemistööd oma seesmises kambris. Seal, su enda sees, avab palve nägemuse, mis tõmbab endale kogu su tähelepanu: see annab sulle teadmisi, mida maailm ei suuda mahutada, mille olemasolust sul pole aimugi. Seal südamepõhjas näed sa inimkonna langemist, sa näed oma hinge, mille patt on surmanud .. näed palju teisi, maaailma ja selle maailma laste eest varjatud saladusi. Kui see vaatepilt avaneb, siis aheldub su pilk selle külge, sa muutud tõrjuvaks kõige ajaliku ja kaduva suhtes, millele senini kaasa tundsid.”

Palve kohta on öeldud, et see on kristlase hingamine. Palve avab meie ees uksi, mida ei suuda avada ükski teine jõud. Nelja või enama inimese ühisel palvejõul, koguduse palvejõul võib juhtuda imesid, halvatu võib hakata kõndima ja koormatu vabaneda oma koormast.