Thursday, April 24, 2014

Kotzebue ja 2 B

Sel nädalal juhtusid korraga kirikut ja kirikuaeda külastama Otto von Kotzebue järeltulijad ja Kose Gümnaasiumi 2 B. Siis sai nad kirikuaias ühele pildile kutsutud. 2 B tuli oma klassijuhataja Riina eestvedamisel kirikuaeda okstest koristama, Kotzebue järeltulijad korrastasid samal ajal oma esivanemate hauaplatse. Selline hoogne ja töökas päev kirikuaias.

Mõnda aega hiljem tulid kiriku muuseumi vaatama Kosejõe kooli lapsed oma õpetaja Kahro eestvedamisel.

Alles hiljaaegu käis meil külas Eija Hollolast (tervitused Hollolasse!).

Nõnda on kevad pannud rahvad liikuma, linnud laulma ja lilled kasvama. 

Monday, April 21, 2014

Ülestõusmispühadel



Kõne 1. Ülestõusmispühal 20.04.AD 2014
1 Kr 15:12-22
Kui aga Kristusest kuulutatakse, et ta on üles äratatud surnuist, kuidas siis mõned teie seast ütlevad, et surnute ülestõusmist ei ole? Aga kui surnute ülestõusmist ei ole, siis ei ole ka Kristust üles äratatud. Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk. Ja meid leitakse siis olevat Jumala valetunnistajad, sest me oleme tunnistanud Jumalale vastu, et ta on üles äratanud Kristuse, keda tema ei ole üles äratanud, - sel juhul, kui surnuid üles ei äratata. Sest kui surnuid üles ei äratata, siis ei ole ka Kristust üles äratatud; kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine, siis te olete alles oma pattudes. Nii on siis ka hukkunud need, kes on Kristuses magama läinud. Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad. Nüüd aga on Kristus üles äratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest. Et surm on tulnud inimese kaudu, siis tuleb ka surnute ülestõusmine inimese kaudu; sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses.

Omamoodi kordub kogu inimkonna lugu iga inimese elus – loomine, pattulangemine ja lunastamine.
Ristiusk on ülestõusmisusk. 

Nii Jeesuse sünd, Tema elu ja õpetus, imeteod, kannnatamine kui ristisurm saavad oma tähenduse Tema ülestõusmisest. Ka meie elu saab tähenduse ja mõtte Tema elust. Apostel Paulus annab märku, et kogu meie usk on tühine, kui see pole usk Kristuse ülestõusmisse. .Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad.

Kaks liblikat – värviliste tiibadega, mis pidid aja jooksul suureks ja kauniks kasvama – istusid kõrvuti puu oksakesel. Nende kõrval olid katkised kookonid, kust nad äsja välja olid roninud.

"Tule minuga koos lendama ," ütles üks naerusuiselt.

"Röövikud ei saa lennata ," vastas teine.

"Aga me ei enam röövikud, " vaidles esimene tiibu sirutades. "Meie nukkumise päevad on nüüd jäädavalt läbi. "

" Ära ole rumal ," vastas teine liblikas pahuralt. "Me sündisime röövikuna ja oleme alati röövikud. Lepi sellega."

" Noh, miks siis Looja meile tiivad ona andnud? " ei jätnud esimene liblikas.

Teine liblikas mõtles hetke ja vastas siis: "Ma ei tea. Mingi julm nali, ma arvan. Vaata, jaanalind on ka lind.“

"Rumalus, " vaidles esimene liblikas. " Vaata kõiki teisi liblikaid! Nad lendavad! Mis sa selle peale kostad? "

Teine liblikas vaatas üle õitsva heinamaa, kus lendles mitmeid liblikaid, ja ütles: " Nad ei lenda. Lihtsalt tuul tõukab neid. Väga rumal neist. See on ju ohtlik! Nad on kergeks saagiks lindudele ja vallatutele lastele. Mina eelistan runida mööda puutüve, jalad kindlal pinnasel. See liikmumisviis võib olla aeglane, kuid see on turvaline ja kindel.“

"See võib olla aeglane ja turvaline ja kindel, kuid see on ..... noh, see on ebaloomulik . Liblikad lendavad !“

Liblikate kõne on nagu kristlase kõne ateistiga. Kas tuled minuga lendama?! Usaldad oma elu Jumala hoolde ja lased Temal end kanda.See annab sulle võimaluse hirmu ja muret tundmata tunda rõõmu igast päevast ja igast hetkest.

Kristus ütleb: Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. (Jh 11:25).

Kas pole see meie kui kristlaste ülesanne? Sirutada usutiivad välja ja julgelt lennata, lasta Jumala oma elu kanda, uskuda ja loota ja lakkamault palvetada nagu liblikas väsimatult lehvitab tiibadega. Mitte klammerduda „oma oksakese“ külge. Tunda rõõmu sellest, mis meile on antud.

Kristus on üles tõusnud ja ta tahab, et meiegi ärkaksime uuele elule. Ta vabastab meid surmast ja kurbusest ning äratab elule.



1. Ülestõusmispühal toimus pastoraadis tore lastepäev, kus lapsed vaatasid lastefilmi Jeesusest, meisterdasid pühade raamatu ja otsisid šokolaadikomme. Kõike seda Eda, Diana ja Tiina juhendamisel.

Saturday, April 19, 2014

Vaiksel Laupäeval

Tänasel päikesekullasel Vaiksel Laupäeval käisime Paunküla Hooldekodus pidamas Suure Nädala jumalateenistust. Vaikne on see laupäev tõesti, eriti võrreldes eilse Suure Reedega, mil üle Kose aleviku mürtsus vali laadamuusika, sest bensiisnijaama kõrval peeti jürikuu laata.

Lõuna ajal tuli Marili oma kalli kaasaga ja koos pandi käärkambrisse üles suur "Jaakobi unenägu" (vilditud vaip).

Suurel Reedel



Hb 5:7-10
7 Oma maise elu päevil ohverdas Jeesus palumisi ja anumisi suure hüüdmise ja pisaratega selle poole, kes teda võis päästa surmast, ja teda võeti kuulda tema allaheitlikkuse tõttu. 8 Ja olles küll Poeg, õppis ta kuulekust selle läbi, mida ta kannatas. 9 Ja kui ta oli saanud täiuslikuks, sai ta igavese pääste toojaks kõigile, kes on talle kuulekad, 10 kuna Jumal oli kuulutanud tema ülempreestriks Melkisedeki korra järgi.

Nüüd juba paar nädalat tagasi (küll aeg läheb kiiresti!) oli mul võimalus osaleda missal ehk amulauaga jumalateenistusel Jeruusalemmas, Jeesuse hauakirikus paiknevas hauagrotis. See on suure kiriku sees, kus asuvab muhulgas ka Kolgata kabel, hauarotundi keskel paiknev väike kaljukoobas-kabel. Madalast uksest tuleb kummardades sisse minna. Läksin sinna koos kaaspalveränduriga varahommikul, enne päikesetõusu, et saaks seal enne päevaseid turistide hulki rahus olla. Hauakirik avatakse juba kell viis hommikul. Paraku otse meie nina ees tõmmati hauagroti väravad kinni. Paistis, et seal algab privaatjumalateenistus. Kui jäime segadusse sattudes ukse ette seisma, avanes hauagroti uks ja meid kutsuti sisse, juhul kui tahame osaleda araabiakeelsel missal. Siis pandi uks jälle kinni seestpoolt. Grotis oli kümmekond inimest, neist kaks paistsid olevat teadlikud koguduse liikmed, ülejäänud arvatavasti samasugused palverändurid nagu meie, olid ka preester ja tema abiline. Seal Jeesuse hauakambris-grotis kaotasid keeled oma tähtsuse, kõnelesid hoopis kiviseinad ja evangeelium. Mingil hetkel oli küsimus kes tahab armulauast osa saada. Polnud kedagi kes poleks tahtnud. Võtta vastu Kristuse ihu ja vere sakramenti varahommikul hauagroti kabelis, kuhu kord oli pandud tema ihu. Suletud uste taga, seespool, oli kahtlemata eriline kogemus. Kui missa lõppedes hauagroti uksed avanesid, meenus ülestõusmishommik. 

Kuidas võtta vastu see ohver mille Jeesus tõi Kolgatal? Kuidas seda vääriliselt või õigesti vastu võtta? Küllap kogu südamest uskudes.

Juba loomise algusest on olnud inimestel sisemine vajadus tuua ohvreid. Vanatestamentliku jumalateenistuse oluline osa oli andide ja ohvrite toomine. Aadama ja Eva lapsed Kain ja Aabel tõid Jumalale oma ohvreid, ammu enne seda kui Iisraeli ohvriteenistus sisse seati. Pärast veeuputust, kui Noa oli laevast väljunud tõi ta põletusohvreid.
Vana Testamendi ohvriteenistuse üheks oluliseks mõtteks oli Jumala austamine anniga. Aga millist andi Jumal ootas? Milliseid ohvreid käskis Jumal oma rahval talle tuua?
Jumal on püha ja temale pühitsetav pidi olema inimlikus mõttes täiuslik. „Parim oma põllu uudseviljast vii Issanda, oma Jumala kotta!" (2Ms 23:19). 

Vana Testamendi jumalateenistuse kõikvõimalikud ohvrid on Uue Testamendi valguses poolikud. Need on vaid Kristuse ohvri võrdpildid. Kristus on Jumala Tall.
Oma maise elu päevil ohverdas Jeesus palumisi ja anumisi suure hüüdmise ja pisaratega selle poole, kes teda võis päästa surmast, ja teda võeti kuulda tema allaheitlikkuse tõttu. Teda võeti kuulda ja siiski ta pidi käima oma tee lõpuni.

Räägitakse järgmist lugu:
Issand oli kord nii väsinud ühe mehe lakkamatutest palvetest, et ilmus talle ühel päeval ja ütles: “Ma olen sinu lõputuist palveist väsinud. Olen otsustanud, et täidan sinu kolm soovi. Pärast seda aga mitte ühtegi enam.”
Õnnelikuna esitas mees oma esimese soovi. Ta palus, et ta kuidagi oma naisest vabaneks, et ta saaks naida uue ja parema. Tema soov täideti kohe. Ta naine jäi raskelt haigeks ja suri samal päeval.
Kui tuttavad, kes olid saanud kuulda naise surmast, hakkasid meenutama kadunukese häid omadusi, taipas mees, et oli sooviga liigselt kiirustanud. Ta sai aru, et oli olnud pime oma naise heade külgede suhtes. Kas on üldse võimalik nii head naist leida?
Seepärast palus ta Issandat, et too naise ellu ärataks. Ta soov täideti samas. Nüüd oli vaid üks soov alles ja mees muutus närviliseks. Ta oli otsustanud seekord mitte eksida, sest polnud enam võimalust viga heaks teha. Ta küsis nõu kõige erinevamatelt inimestelt. Mõned sõbrad soovitasid tal paluda surematust, kuid teised väitsid, et surematusest pole kasu kui pole tervist, kui puudub raha? Ja mis rõõmu oleks rahast, kui puuduvad sõbrad?
Aastad möödusid, kuid mees ei suutnud otsustada, mida ta peaks soovima: kas surematust või tervist või rikkust või armastust. Viimaks ütles ta Issandale: “Anna mulle nõu, mida ma peaksin soovima.”
Issand naeris tema kimbatust nähes ja ütles: “Palu, et sa võiksid rahul olla sellega, mida sulle antakse.”

Kas pole see eriline ja suur oskus – olla rahul sellega, mis su elus on? Kui paljud meist seda osakavad?

Jeesuse kuuletumine ja alandumine Jumala tahtele olgu meilegi eeskujuks meie elu olukordades. Meenutagem Tema palveheitlust Ketsemanis: ""Isa, kui Sa tahad, võta see karikas minult ära! Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid Sinu oma!" ... Ja raskesti heideldes palvetas Ta veelgi pingsamalt ja Ta higi muutus nagu maha tilkuvateks verepiiskadeks." (Lk 22:42.44).

Friday, April 18, 2014

Suurel Neljapäeval



1 Kr 11:23-29
Sest mina olen Issandalt saanud, mida ma olen andnud teilegi: et Issand Jeesus sel ööl, mil tema ära anti, võttis leiva, tänas, murdis ja ütles: «See on minu ihu, mis teie eest antakse. Tehke seda minu mälestuseks!» Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: «See karikas on uus leping minu veres. Nii sagedasti kui te sellest joote, tehke seda minu mälestuseks!» Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate teie Issanda surma, kuni tema tuleb. Niisiis, kes iial seda leiba sööb või Issanda karikast joob vääritul viisil, on süüdi Issanda ihu ja vere vastu. Inimene katsugu ennast läbi ja alles siis söögu sellest leivast ja joogu sellest karikast! Sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta ei anna aru sellest ihust.

Antud kirjakohta loetakse vanimaks ülestähenduseks armulaua seadmise kohta. Paulus pani selle kirja enne kui evangelistid oma kirjatööd alustasid. Apostli tunnistuse kohaselt sai ta selle sõnumi otse Issandalt.

Jeesus andis mõista, et leib, mida murrab, on märk tema ihust ja karikas on uus leping tema veres.
Prohvet Jeremija läbi tõotas Issand: Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu: mitte selle lepingu sarnase, mille ma tegin nende vanematega sel päeval, kui ma võtsin nad kättpidi, et viia nad välja Egiptusemaalt - selle mu lepingu nad murdsid, kuigi ma olin nad võtnud enese omaks, ütleb Issand -, vaid leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks. Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: «Tunne Issandat!», sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured, ütleb Issand; sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu.  (Jr 32:31)
Jeesus kutsus oma järgijaid murdma leiba ja jagama karikat tema mälestuseks. Sest süües sellest leivast ja juues sellest karikast, kuulutame me Kristuse surma, kuni tema tuleb. Nõnda on armulaud mitte ainultt millegi meenutamine, mis kunagi aset leidis, vaid ka millegi kuulutamine, mis tulevikus aset leiab.
Me elame Jeesuse sündmise, surma, ülestõusmise ja Tema taastuleku vahepealses ajas. Meie armulauaga jumalateenistused on nagu traagelniidid nende kahe aja vahel.

Juudid tähistavad paasapühadega oma rahva pääsemist Egiptuse orjapõlvest. Egiptuse vaarao keeldus oma orje vabaks laskmast, mispeale Jumal lasi tulla Egiptuse rahvale kümme nuhtlust (rohutirtsud, haigused jm). Alles viimane, kõige hullem nuhtlus, pani vaarao meelt muutma: öösel tapeti kõik egiptlaste esmasündinud. Ainult juutide kodudest, kus ukse peale oli tehtud tunnusmärk läks surmaingel mööda ja lapsed jäid ellu. ‘Läks mööda’ on heebrea keeles ‘passah’, siit on pärit ka paasapühade nimi. Vaarao lasi juudid vabaks ning Moosese juhtimisel lahkuti Egiptusest.

Selle sündmuse meenutamine on juutide jaoks paasapühade sisu. Palju sajandeid hiljem kogunes Jeesus oma jüngritega ülemisse tuppa pidama paasasöömaaega. Ka sellel ööl oli õhk paks, nagu Egiptusest vabanemise ööl ning surma lähedus andis tunda. Ka nüüd oli Jumal otsutanud vabastada oma rahva. Patust ja igavesest surmast. Kes talle järgnevad usus ja lootuses, need ei jää häbisse.

Nüüd juba pea kaks nädalat tagasi oli mul võimalus viibida Jeruusalemmas selle ülemise toa kohal asuval katuseterassill, kus Jeesus jagas püha õhtusöömaaega. Sai seal ühel õhtul istutud ja lastud Pühamaa päikesel end soojendada kui korraga hakkas seal samas lähedal asuva Maarja uinumise kiriku kell helesima. Ilusa heleda häälega. Mõtlesin seal, et elu on ilus nagu see kellahelin. Mõne aja pärast liitus heledahäälse kellaga teine, pisut madala kõlaga kell. Mõtlesin, tõsi ta on, ka elus on raskusi, madalamaid toone ja just sel taustal tulevad heledamad toonid, elu helged hetked eriliselt esile. Olin mõtetega jõudnud just nii kaugele, kui hakkas helisema kolmas kell, päris kumeda, madala tooniga. See oli täiuslik kolmkõla. Ja nõnda, mõtlesin ma, on ka eluga. Tõeliselt raskused on osa sellest elust. Kõik see kokku – helged hetked, tõsised hetked ja raskused moodustavadki kokku selle elu siin.

Sellise juluse pidasid mulle ülemise toa kohal Jeruusalemma Maarja uinumise kiriku kellad. 

Seades Püha armulaua Jeesus justkui jagas ennast oma jängrite vahel osadeks, murdis palakesteks ja ütles tehke seda minu mälestuseks! Apostel Paulus paneb meile ka südamele, et me puhta südamega armulauda vastu võtaks iga kord mõistes, et see on tema ohver meie heaks, et meid päästa hukatusest igavele elule.

Thursday, April 17, 2014

Suure Nädala väikesed tegemised

Marili ja Margit viimistlesid Suurel Nädalal villavaipa "Jaakobi unenägu" ja proovisid seda kord ka käärkambri seinale, vaiba tulevasse asukohta sättida. Leiti, et inglitega tuleb veel vaeva näha. Marili lubas kodus vaiba servad sirgeks saada. Ülestõusmispühadeks peaks vaip oma kohale saama - nii, et tasub käärkambrist enne või pärast teenistust läbi astuda. Kraadiklaas näitas kirikus +6 C.

Teisipäeva õhtul katsetati esmakordselt kiriku uut valguslahendust. Tiit ja Andres hoidsid valgustaja tegemistel silma peal. Hetkel ei julgenud keegi tornikiivri alla katusele ronida ja sinna ei saanud valgusteid proovida.


Monday, April 14, 2014

Palmipuudepüha jutlus


                                                       Jutlus palmipuudepühal, 13.04.14
Fl 2:5-11
Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand - Jumala Isa kirkuseks. Aamen.
Meie mõtlemisest sõltub palju. Sealt saab kõik alguse. Mõtetest saavad alguse me teod (kuigi, eks me vahel tegutse ka mõtlematult) ja me sõnad (kuigi vahel lipsavad üle huulte sõnad, mis pole väljaütlemiseks mõeldud). Me mõtted on nagu tuuled, mis panevad liikuma me elu-purjelaeva ja määravad suuna, kuhu teel oleme.
Apostel paneb meile südamesse: Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks.
Teispool suurt ookeani räägitakse üht lugu, mis leidis aset ühes teatud ülikoolilinnakeses. Seal oli üks iseäranis boheemlaslik tudeng. Tark, aga vabameelne ja isepäine. Ta käis terve ülikooliaja ilma kingadeta, paljajalu, kandis lõhkiseid teksaseid ja pikki juukseid. Just ülikooli ajal sai temast kristlane. Otse ülikooli kompleksi vastas asus üks konservatiivne kirik. Sealne kogudus soovis küll tudengite hulgast endale uusi liikmeid kutsuda, kuid ei osanud seda kuidagi teha.

Ühel päeval otsustas boheemlaslik tudeng sinna kirikusse minna. Ta hilines jumalateenistusele, jutlus juba käis kui ta sisenes oma pikkade juuste lehvides ja paljasjalgsena nagu ta oli. Noormees liikus piki kiriku vahekäiku otsides vaba istekohta, kuid kirikus oli tol päeval väga palju rahvast. Kõik pingiread olid täis. Ei paistnud ainsatki vaba kohta. Pastor hoidis jutlust jätkates noormehe liikumisel silma peal, ka kõigi kirikuliste pilgud kinnistusid saabujale. Õhus oli tunda pinget. Noormees jõudis kantslile üha lähemale ja olles veendunud, et tõesti ühtki vaba istet ei ole, istus ta lihtsalt vahekäigu põrandavaibale maha. Ülikoolis oli selline käitumine igapäevane. Kui auditoorium oli tihedalt rahvast täis istuti ikka kuhu vähegi sai. Trepiastmele, aknalauale. Kuid sealses konservatiivses kirikus oli selline käitmine ennekuulmatu.

Selles kirikus oli aastakümneid ametis vana ja väärikas kirikumees, kelle ülesandeks oli muuseas ka korra järgi valvata. Härrasmees kandis laitmatut ülikonda ja ta hõbehallid juuksed olid hoolega peadligi silutud. Nüüd võttis kirikumees otsutavalt suuna tudengi poole, kes oli isunud väljapoole pingiridasid. Jutlusele ei suutnud enam keegi keskenduda, kirikuliste silmad püsisid vana kirikumehe peal. Mis edasi saab?

See võttis tükk aega. Vana mees liikus oma kepiga väärikal sammul piki kiriku vahekäiku. Kirik oli vaikne. Viimaks jõudis kirikumees noore tudengini, kummardus ta kohale, küsis midagi ja istus siis aegamisi end sättides põrandale noormehe kõrvale. See heitis talle tänuliku ja vaimusunud pilgu. 

Kirikuõpetaja ütles pärast hetkelist pausi, mis oli sündmuste käigus jutlusesse tekkinud: „Mida mina täna siit kantslist julustan, unustate te varsti, kuid mida te täna nägite, ei unusta te kunagi.“

Apostel ütleb täna Jeesuse kohta: ta loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena.  Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all.

Jeesus on tõeline Jumal tõelisest Jumalast nagu me Nikaia usutunnistuses ütleme. Ometi loobus ta iseenese olust, tuli siia maailma inimesena inimeste keskele. Alandas end veelgi madalamale minnes mitte selle maailma rikaste ja kuulsate hulka, vaid ristipuule Kolgatale.

Täpselt nädal aega tagasi pühapäeval oli minul võimalus osaleda Süüria kiriku jumalateenistusel Petlemmas. Mehed ja naised istusid seal kirikus rangelt teine teisel pool vahekäiku. Jumalateenistuse algul oli kirikus suhteliselt vähe rahvast, kuid neid tuli tasapisi kogu aeg juurde, kuni viimaks oli kirik täis. Altari ees, kus oli eesriie, vaip, mis aeg-ajalt nagu teatrikardin eest ära tõmmati, seisis ja teenis kaasa terve väehulk mehu, kõigil liturgilised rõivad üll. Seal kirikus oli väga palju laulu. Rütmilist meestelaulu, mis haaras kõik osalejad kaasa. Teenistuse üks osa oli rahusoov, mida kirikulised käte teel ükseteisele edasi andsid. Aga mitte nagu meil, käepigistusena, vaid üks osapool pani oma käed kokku ja teine oma käed nende ümber. Pärast puudutati kätega ka oma põski. Need kirikulised võtsid sind omaks. Justkui sellest veel vähe oleks, juhtus minu ees istuma naine alla aastase lapsega. Selline elava loomuga, väike tumedate lokkide ja sõstrasilmadega lapsuke, kes kordamööda liikus ema, tädi ja vanaema käte vahel) oli alatasa näoga minu, kui tagaistuja poole ja iga kord, kui me silmad kohtusid, laps naeratas suure suuga. Oli kohe õnnelik. Ja see oli nakkav õnnetunne.

Selles maailmas on väga palju isekust. Jeesuse loobus iseenese olust. Ta tuli meie juurde ja võttis meie koormad enda õlgadele. Ta kutsub meidki loobuma oma isekusest, laskuma teise inimese tasandile, olema ligimesed, kes hoolivad üksteisest.

Neid tasaseid teeradu mööda saab aukuningas tulla meie juurde, meie ellu ja juhatada meid siit ajalikust elust igavesse.

Jäälinnu tagasitoomine

Reedel ja laupäeval vastu palmipuudepüha oli Kosel Kunstikooli tegijate eestvedamisel üritus "Toome jäälinnu Kosele tagasi". Nimelt tehti kunagi Kose Kutsekoolile suur vitraaž-pannoo jäälinnust. See purunes hoone ümberehitamise käigus osaliselt. Nüüd on kohalike kunstilembeste inimeste ühine eesmärk vitraaž ära parandada ja taastada ning see uude Kose Kultuurikeskusesse (KKK) üles seada. Reedel oli KKK-s ornitoloogi loeng jäälinnust ja kohalike kunstnike maalide oksjon. Laupäeval tegi kiriku ümber jõeluhtadel ekskursiooni jäälinnu radades kooliõpetaja Rein Tint.
 Pean tunnistama, et ma ei ole 17 aasta jooksul jäälindu märganud (kuidas saab midagi nii ilusat jääda kahe silma vahele!), aga tõepoolest siin samas kiriku taga jõe peal on neid nähtud.

Seekord nägime küll vaid neid jäälinde, mille ise pärast valmis meisterdasime.
Kirikumõisas järgnes matkale loeng ja kohvilaud.

Pärast läks suureks meisterdamiseks. Vääiksemad viltisid värvilisi mune, osad jäälindu ja kolmandad hoopis Jaakobi unenägu kujutavat vaipa kiriku käärkambri seinale.
Niimõnigi nõel purunes töökäigus ja niimõnigi sõrm sai kriimu, kuid sellest polnud midagi.



Tuesday, April 8, 2014

Salme sai 100

Täna käisime pärast keskpäeva palvust külas kiriku lähedal elaval Salmel, kel täitus möödunud laupäeval 100 eluaastat. Vägev! Hoiame õde Salmet oma eestpalvetes.

Kristus ühendab meid Jumala ja üksteisega



                                                                                   Õpetaja Kerstin Kase jutlus Kose kirikus 6.04. 
Ef 2:12-16 Teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuselepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas. Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi. Sest tema on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja lõhkunud maha vaheseina - see tähendab vaenu - oma ihu kaudu, kui ta muutis kehtetuks käskude Seaduse, et luua eneses need kaks üheksainsaks uueks inimeseks, tehes rahu, ning et lepitada Jumalaga mõlemad ühesainsas ihus risti kaudu, surmates risti peal vaenu.

Efesose kiri, millest tänase jutluse alustekst pärineb, oli algupäraselt saadetud kogudusele, mille liikmed olid enne ristimist paganad. Paganaks nimetati tol ajal igaühte, kes ei olnud sünnipooles juut. Nad ei kuulunud Jumala äravalitud rahva, Iisraeli rahva hulka. Jumala arm ja ligiolu oli midagi, millest nad olid välja ja ilma jäetud. Nagu äsja lugesime: Teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuselepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas. Ikka ja jälle võis tulla ette olukordi, kus tõusis päevakorrale küsimus pagankristlaste kohta: kas nemad, kes ei kuulu väljavalitud Iisraeli rahva hulka võivad olla õiged kristlased. Küllap oli selliseid küsimusi ka Efesose koguduses, miks muidu oli vaja neile kirjutada: Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi.

 Tänane pühapäev kannab kirikukalendris nimetust kannatuste pühapäev. Liigume sammhaaval, tundhaaval, minuthaaval lähemale Vaiksele Nädalale, mida ka kannatusnädalaks kutsutakse. Oleme kristlastena kutsutud osa saama Kristuse kannatustest, aga ka ülestõusmisest. Kõik tänasel jumalateenistusel loetud Pühakirja tekstid räägivad meile Jumala püüdlustest leevendada inimese kannatusi, räägivad sellest, millise kingituse on Jumal oma Poja kannatuste, surma ja ülestõusmise läbi kogu inimkonnale tervikuna ja igale ühele isiklikult teinud. Kuigi inimese maises elus võib ette tulla kõikvõimalikke keerulisi, pea kirjeldamatuid kannatusi põhjustavaid olukordi, on meie lootus selles, et Jumal on nendes kannatustes meiega, võime küll olla inimestest hüljatud, ent mitte kunagi Jumalast. Js raamatust kuulsime: Ma olen olnud kättesaadav neile, kes mind ei ole nõudnud; ma olen olnud leitav neile, kes mind ei ole otsinud; ma olen öelnud rahvale, kes mu nime ei ole appi hüüdnud ... ja evangeeliumist Luuka järgi kuulsime Jeesuse kurbusega rüütatud sõnu: Kui palju kordi olen ma tahtnud koguda su lapsi, otsekui kana kogub oma poegi tiibade alla, aga teie ei ole tahtnud .... Jumal on oma Poja kaudu inimeseks saanud, ent inimesel jääb tihti veidike puudu, et Teda usaldada ja Temal end kanda lasta.

Tänases jutluse tekstis öeldakse "Kristus on meie rahu." Efesose kirjas mõeldakse rahu juutide ja paganate vahel, võime öelda, ka, et see tähendab rahu kõikide inimeste vahel, olenemata rassist, rahvusest, soost või maailmavaatest. Jeesus surm lunastas nii juudid kui paganad, viimastest sai samamoodi Jumala rahvas, tema lapsed ja pärijad. Jumala rahva kodanikuõigused ei põhine Jumala seaduste järgimisel, vaid Jeesuse ristisurmal ja ülestõusmisel ning selle vastuvõtmisel ristimise ja usu kaudu. Inimese ja Jumala vaheline suhe, Jumala armu osaliseks saamine, ei sõltu enam rahvusest ega päritolust. Käsuõpetus on tehtud tühjaks selle läbi, et Jumal loob uue inimese, inimene on sündinud uuesti kui temast on saanud kristlane. Käsuseadusel ei ole enam tähendust neile, kes on lepitatud Kristuse ristisurma läbi. Kristus ühendab meid Jumala ja üksteisega. Mõelgem täna ka sellele, mida tähendab see, et Kristus ühendab meid üksteisega. Sattusin juhuslikult lugema Soome kiriku ajalehe "Kotimaa" viimast numbrit, kus vaimulik ja teoloogiadoktor Kari Kuula kirjutas sellest samast Ef kirja tekstist, mis on tänane jutlusetekst. Ta keskendus oma jutus just nimelt sellele, mida tähendab, et Jumal on loonud need kaks üheksainsaks uueks inimeseks, tehes rahu, ning et lepitada Jumalaga mõlemad ühesainsas ihus risti kaudu, surmates risti peal vaenu. Ta tõi näite sellest, kuidas ühes koguduses käis lisaks kohalikule luterlikule kogukonnale ka katoliiklastest perekond. See perekond ei saanud selles koguduses tulla armulauale, sest luterlaste ja katoliiklaste vahel ei ole ühist armulauaosadust. Ma ei taha siinkohal laskuda küsimustesse, miks see ajalooliselt nii on juhtunud ja millistel tingimustel armulauaosadus kahe kiriku vahel oleks võimalik, ent ometi oli see on väga ilmekas ja omamoodi mõtlemapanev näide inimese poolikusest: armulaud, mis on sügavaim viis olla osaduses Kristusega lahutab erinevatesse kirikutesse kuuluvaid kristlasi. Ja seda tänu inimlikule, mitte jumalikule korrale. Tõenäoliselt inimesed väga tihti ei mõtle sellele, sest ühtede jaoks on see alati nii olnud ja muutunud tõsiasjaks mille üle ei vaielda. See näide ei ole toodud selleks, et kutsuda üles hata tänasest alates pidama ühiseid armulauateenistusi mõne teise kirikuga, vaid selleks, et võiksime igaüks küsida, Kas olen mina aidanud üles ehitada mõne vaheseina, mida Kristus ehk maha lammutaks? Kas midagi, mida mina saan muuta selleks, et vaheseinad inimeste vahel laguneksid, et vahesein inimese ja Jumal vahel laguneks.
Aidaku meid selleks Jumal.