Thursday, May 29, 2014

Taevaminemispühal



Ap 1:1-11
Esimese raamatu, Teofilos, ma kirjutasin kõigest sellest, mida Jeesus algusest peale tegi ja õpetas kuni selle päevani, mil ta võeti üles taevasse pärast seda, kui ta apostlitele, keda ta oli valinud Püha Vaimu kaudu, oli andnud korraldusi.  Neile ta oli pärast oma kannatamist näidanud ennast elavana, tõendades seda mitmel viisil, ilmudes neile neljakümne päeva jooksul ja kõneldes Jumala riigist. Kui siis Jeesus viibis koos nendega, keelas ta neil Jeruusalemmast lahkuda, käskides jääda ootama Isa tõotust, «mis teie olete minult kuulnud. Johannes on küll ristinud veega, aga teid ristitakse Püha Vaimuga üsna varsti pärast neid päevi.» Siis küsisid temalt need, kes olid kokku tulnud: «Issand, kas sa sel ajal taastad Iisraeli kuningriigi?» Tema aga ütles neile: «Ei ole teie osa teada aegu ja tunde, mis Isa on iseenese meelevallaga seadnud, vaid te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni.» Kui Jeesus seda oli öelnud, tõsteti ta nende nähes üles ja pilv varjas ta nende silme eest. Kui nad taevasse vaatasid tema minekut, vaata, siis seisis nende juures kaks valgeis rõivais meest, kes ütlesid: «Galilea mehed, mis te seisate siin ja vaatate üles taevasse? See Jeesus, kes teilt võeti üles taevasse, tuleb samal kombel, nagu te nägite teda taevasse minevat.»

Apostlite tegude raamatu autor tuletab algul meelde mida kõike me Jeesusest juba teame ning jutustab siis Jeesuse taevaminekust 40 pärast ülestõusmist. Ta tõsteti ta nende nähes üles ja pilv varjas ta nende silme eest.

Kui jüngrid, arvatavasti ammulisui, Kristuse taevassevõtmist jälgisid, ilmusid neile kaks kaks valgeis rõivais meest, keda arvatakse ingleiks ja kes küsisid «Galilea mehed, mis te seisate siin ja vaatate üles taevasse?» Võib arvata, et jüngrid virgusid oma lummusest nagu unistama jäänud laps virgub, kui õpetaja või lapsevanem temalt küsib kas ülesanne on tehtud?

See Jeesus, kes teilt võeti üles taevasse, tuleb samal kombel, nagu te nägite teda taevasse minevat.
Põhimõtteliselt viitavad ka inglid sellele, et Jeesuse järgijail ei maksa jääda unelema selles ilusas pildis, mida Jeesuse taevaminemine nende silme ette tõstis, mille tunnistajaks neil oli au olla. See Jeesus, kes teilt võeti üles taevasse, tuleb samal kombel, nagu te nägite teda taevasse minevat, ütlevad inglid. Temaga on kõik korras. Nüüd tuleb veel hoolt kanda teie endi eest... Kirik, Jeesuse ihu, jääb teie õlule. Teie/meie oleme Tema käed ja jalad siin maailmas. Teil pole vaja vaid seista ja vaadata, vaid teil tuleb ka tegutseda, kui midagi enamat ka ei oska, siis palvetada. See on see suur ülesanne, mille Jeesus oma jüngritele jättis.

Tänane evangeelium oli Jeesuse ülempreesterlikust palvest: Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust, mille sa oled andnud mulle, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist. Õige Isa, maailm ei ole sind tundnud, aga mina tundsin sind ning need siin tunnevad, et sina oled minu läkitanud. Ja ma olen neile andnud teada sinu nime ja annan teada seda, et armastus, millega sina oled armastanud mind, oleks nendes ja mina oleksin nendes. (Jh 17).



Jeesuse taevaminemine tunnistab, et meiegi kodu pole siin. Oleme käesolevas maailmas ainult võõrad ja majalised. Oleme rändav jumalarahvas, kes on minemas läbi kõrbe taevakoju...
 

Kose Gümnaasiumi 7 A

 Täna külastas meie muuseumi Kose Gümnaasiumi 7 a klaas õpetaja Mare Kivistiku eestvedamisel. Esmaspäeval tuleb ka 7 b.

 Tänane ilm oli taevaminemispüha kohta eriliselt külm ja sombune. Jääb üle loota vaid et vanarahva arvamus, et taevaminemispüha ilma järgi võib saabuva suve ilmu ennustada, ei pea seekord paika. Õhtune jumalateenistus toimus a cappella ja vahelduseks oli nõnda väga ilus.

Monday, May 26, 2014

Valus ja kirkuses


                                                                                           Jutlus 25.05. AD 2014
Rm 8:24-28
Sest me oleme päästetud lootuses. Ent juba nähtava lootmine ei ole lootus: kes siis loodab seda, mida ta näeb? Kui me aga loodame seda, mida me ei näe, siis me ootame seda kannatlikult.  Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega. Aga südameteuurija teab, mida Vaim taotleb, sest Jumala tahtmise järgi palub ta pühade eest. Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks - neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud. 

Me elame ajal, mis jääb valu ja kirkuse vahele. See on elu siin maailmas, kus keegi meist ei ole kaitstud kannatuste eest. Ent Jumal on meid päästnud lootusetusest. Jumalaga koos ei ole lootusetuid olukordi. Kui vahel ongi nii raske, et tundub, et palvetadagi ei jaksa, siis tuleb Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega.Vahel piisab sellest, kui jääd Issanda ees vaikseks ja lased Tal kõnetada ennast oma südames.

Küsimus on selles kuidas me positsioneerime ennast Jumala ees. Oluline ei ole mitte mis olukorda Jumal meid asetab, vaid kas oleme neis olukordades koos Jumalaga või ilma.
Kui vahel ka oleme käesolevas hetkes üdini rahulolevad ja õnnelikud, siis hõisakem ja olgem tänulikud, kuid ärgem unustagem, et kõik siin ilmas on kaduv ja mööduv. Samas ei pea see kaduvusele mõtlemine meid kurvaks tegema, ei käsolev hetk ona täidetud käesoleva rõõmuga ja praeguseks on see piisav. Kui kohal olla ja kõik antu kinni püüda. Kuid kõik see kaduv kahvatub viimselt kadumatu kõrval ja maine kahvatub taevase kõrval, kõik siinsed raskused tulevase kirkuse kõrval. Me ootame kesk kaduvust saabuvat jumalariiki pikisilmi ja kannatlikult samal ajal. Nii rõõmu kui valu tundes.

Paulus võrdleb (salmis 22) meie olukorda sünnitusvaludes naise olukorraga: Me ju teame, et kogu loodu ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini. Sünnitusvaludega on nii, et kui need on käes, siis on nad kõikehõlmavad ja piinarikkad, aga kui laps on sündinud, on sünnitusvalud samahästi kui ununenud. Need ei ole enam märkimisväärsed uue elu kõrval. Nii ununevad ka kõik siinsed kannatused tulevases kirkuses.
Juba nähtava lootmine ei ole lootus. Kõige õnnelikum hetk või olla üsna lootusetu. Nagu ka kõige õnnetum hetk võib osutuda üllatavalt lootusrikkaks. Me elame praegu usus, mitte nägemises. Meil tuleb leppida asjaoluga, et seda, mis ootab meid ees, ei suuda me ette kujutadagi. Kõik inimeste kujutluspildid taevasest kirkusest on vaid peegeldused ja kahvatud varjud. Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted (Js 55:9).
Siiski jääb meile kindel lootus ja kujutluspildid.
Paulus ütleb: Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse. Sest loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist (Rm 8:18).

Kas olete midagi pikisilmi oodanud? Millegi tõeliselt hea ja ilusa ootus aitab kanda kõikide raskete päevade koormat. Ja parem on, kui sa täpset aega ei tea, millal su lootus täitub, sest siis hakkad sa tunde või päevi liiga täpselt lugema ja jätad käesoleva hetke unarusse. Ent käesolev hetk on vajalik sissejuhatusena tulevastele hetkedele. Kui sa ei tea, millal su lootus täitub, olles küll kindel, et varem või hiljem see juhtub, püüad sa valmis olla iga päev ja samas oled tänulik ka iga päeva eest, is veel ettevalmistuseks on antud. Ja midagi selle lootuse sisust kandub mingil kummalisel moel juba tänasesse päeva. Kuigi eesmärk või unistus on kaugel, osa sellest on juba siin ja praegu.

Üks vana vaimulik rääkis, et kord helises ta telefon hilisel õhtutunnil. Helistajaks oli ta lapselaps, kes nuttis telefoni otsas. Ta oli üksi kiirabi autoga teel haigla poole. Midagi oli juhtunud, ema ja isa olid ära, vanaisa oli kaugel. Too vaimulik ei saanud midagi teha. Ta lapselaps oli hädas. Ta vajas abi. Ja tema oli lootusetult kaugel. Vanaisa tegi mis ta võis – ta palvetas. Ta tundis, et oli seeläbi lapselapse juures. Olles kaugel, oli ta ometi seal. Ja ka Jumal oli seal. Kõik läks hästi ja laps paranes.

Palvesillad kulgevad üle kuitahes raskete, kärestikuluste ja käänuliste murejõgede, üle koskede ja üle rahatu vee. Palvesild hoiab avatuna meie ühenduse Jumalaga ning selle lootusega, mis ta on meile andnud. Palvesillad ühendavad meid me armsatega ka siis kui füüsiliselt oleme üksteisest kaugel.
Kuidas siis õigesti palvetada? Mahatma Gandhi on öelnud, et parem on olla oma südames palves sõnatult Jumala ees kui sõnadega, kuid ilma, et süda oleks kaasas. 

Palve ongi ennekõike südame hoiak, enese asetamine Jumala ette.

Keegi on öelnud: palvetamisega me ei muuda Jumala meelt, nõnda, et Jumal teeks nüüd midagi, mida ta teha ei tahtnud, vaid Jumal muudab palvetaja meelt, nõnda et palvetaja hakkab mõtlema, tahtma ja toimima koos Jumalaga. Seepärast ei ole palvetamine kunagi meie monoloog Jumala ees, milles loetleme Temale kõik oma mured, probleemid, tänu- ja  palvesoovid ning Tema kuulab ja võtab arvesse, vaid palvetamine on kahekõne Jumalaga, milles meie pöördume Tema poole ja Tema meie poole muutes palvetaja meelt kui vaja, lastes meil mõista oma tahtmist. Palve liidab, viib meid sügavamasse osadusse Jumalaga. 

Viimaks jääbki apostli tõdemus: me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks. Kõik. Valu ja rõõm. Üksindus ja armastus. Kannatused ja kirkushetked.

Hollolaga mere ääres

24. mail tulid meile külla neli sõpra Hollola kogudusest. Tulid üle mere. Laupäeval tegime väikese väljasõidu põhja suunas. Praostiproua Anne võttis meid vastu Kuusalus. Õnnetult põlengus kannatanud Kuusalu pastoraat on saanud ajutise kilekatuse. Rõõm oli näha, et esimene korrus on siiski suhteliselt hästi säilinud koos uhke tiibklaveri ja ahjudega ning tahvliga peaukse kõrval, mis tekitas elevust meie sõprades: Siin käis Eduard Ahrensil 1844. aastal külas "Kalevala" koostaja Elias Lönnrot. Kuusalu kirikus ühinesime altari ümber palveks.
Hiljem käisime jalgupidi meres (vähemasti vapraimad meist) ja õhtu veetsime Kaberneeme "Okos". See oli väga meeleolukas õhtu, mil päike ei tahtnud ega tahtnud loojuda.
Pühapäeval laulis Hollola kantor-organist Maarit jumalateenistuse algusosas oma imeilusal häälel ühe soololaulu.

Friday, May 23, 2014

Kosejõe koolist


Eile, palaval neljapäeval, käisid meil külas Kosejõe kooli lapsed, vaatasid kirikut, põgusalt muuseumi ja väga pikalt ja huvitatult kassipoega.

Cantate pühapäev



Seekord ei olnud kirikus laulmas Kose Kammerkoori ega ühtki teist laulukoori nagu meil kümmekond viimast aastat on olnud. Koorid õpivad usinastu laulupeo repertuaari, kui räägitakse, et tänavusel laulupeol pole ühtegi vaimulikku laulu. 

Ent organist Kahro valis laule sellevõrra rohkem. Kõik numbrid ei mahtunud numbritahvlile äragi. 
                                                                         
                                                                      Jutlus Kosel 18. Mail AD 2014
Rm 8:9-11
Aga teie ei ela oma loomuses, vaid Vaimus, kui Jumala Vaim tõepoolest elab teie sees. Kellel ei ole aga Kristuse Vaimu, see ei ole tema oma. Kui aga Kristus on teie sees, siis on ihu küll patu tõttu surnud, aga Vaim on õiguse tõttu elu. Kui nüüd teis elab selle Vaim, kes Jeesuse surnuist üles äratas, siis see, kes Kristuse surnuist üles äratas, teeb ka teie surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi, kes teis elab.
Kas minu sees on ruumi Jumala Vaimule? Või olen ma ehk nõnda ennast täis, et midagi muud mu sisse ei mahu? Peale minu arvamuse, minu tunnete, minu mõtete.
Uskmatus võib olla teadlik või alateadlik. Siin pole Pauluse jaoks vahet, kuna tulemus on sama – surm. Paulus ei pea siin silmas füüsilist surma, millest meil kõigil tuleb kord osa saada, vaid vaimset surma- (igavese) elu eitamist, elu, millel puudub mõte, milles puudub Jumal. Sellist elu nimetab Paulus ”oma loomuses elamiseks” ning vastandab sellele ”elu Vaimus”. Ka juudid olid sunnitud tunnistama, et nad ei suuda elada täiuslikult. Seadus neil on, Jumala enda poolt antud, kuid nad ei suuda seda täiuslikult täita. Ja kes suudakski!
Paulus vastandab liha ja Vaimu. Liha tähendab lihalikku meelt, ilmalikku meelsust, meie oma mina-keskset maailmapilti, mis klammerdub selle mmailma külge. Vaim seevastu ei lähtu meist, vaid Jumalast. Jumala Vaim, Püha Vaim annab meile julguse ja väe elada kristlasena selles maailmas. Jumala Vaim on kingitus igale usklikule. Küsimus on vaid kas võtame Ta vastu, kas laseme Temal oma elu juhtida või tahame ikka ise oma elu isandaks jääda ning kuuletume vaid enda soovidele ja mõtetele.
Eks selline võitlus meie sees jää kestma kuni me elupäevade lõpuni. Jumala Vaim muudab meie suhtumist, mõjutab meie käitumist. Me elame küll sama elu, kuid ometi on see teistsugune elu. Elu Vaimus. Elu Jumalaga.
Matemaatikas on lihtne reegel. Liites mistahes paarisarvule paaritu arvu on tulemuseks alati paaritu arv. Küsimus pole arvude suuruses. Nii on alati. Üks pisike arv, 1, saab kuitahes suure numbri juures määravaks. Nii on see ka inimese ja Jumala suhetes. Mistahes olukord on inimese elus, kui Jumal tuleb oma Vaimu läbi inimese ellu, see olukord muutub. Kui Jumal tuleb meie rasketesse olukordadesse, meie muredesse, meie lootusetusse, need olukorrad muutuvad. Murest saab rahu, kurbusest rõõm, lootusetusest lootus. Nii on alati. Mistahes kannatus + Püha Vaim = rahu.
Apostel ütleb: Kui nüüd teis elab selle Vaim, kes Jeesuse surnuist üles äratas, siis see, kes Kristuse surnuist üles äratas, teeb ka teie surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi, kes teis elab.

Jeesus ütles oma jüngritele: Võtke vastu Püha Vaim! (Jh 20:22). Samuti pöördub ta meie poole, aga mitte vaid kord elus, vaid iga päev, iga tund, iga minut. Võtke vastu! Võtke vastu elu andev Jumala Vaim! Tehke Tema jaoks oma hinges ruumi, avage Talle oma südamed.