Sunday, June 29, 2014

Jumal on valinud



                                                        Jutlus Kosel 29. juunil AD 2014
1Kr 1:26-31
26 Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. 27 Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid. 28 Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on, 29 et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees. 30 Aga teie olete tema tõttu Kristuses Jeesuses, kes on saanud meile tarkuseks Jumalalt ning õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks, 31 et läheks täide, nagu on kirjutatud: «Kes tahab kiidelda, kiidelgu Issanda üle!»

Milline on kogudus? Milline oli ta algaegadel, milline läbi aja ja milline on praegu?
Korintose algristikoguduses ei olnud just väga palju tuntud inimesi. Piiblist loeme, et mõned siiski olid. Oli sünagoogi ülem Krispus, kes hakkas kogu oma perega uskuma Issandat (Ap18:8). Olid Erastos, linna varahoidja ja Gaius, kelle maja oli piisavalt suur, et võõrustada tervet kogudust. Kuid enamik koguduse liikmeid olid orjad, vabakslastud ja lihtsad inimesed, kel polnud ei kõrget sünnipära, ei rikkust ega positsiooni.

Sestap Paulus ütlebki koguduse iseloomustamiseks: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost... „Mitte palju“, aga mõned siiski.

Mingis mõttes sarnaneb algristikogudus tänapäeva kogudusega. Vahepeal oli pikki sajandeid aeg, mil kristlus riigiusuna koondas kogu ühiskonna kiriku liikmeteks. Olid sa siis kuningas või talupoeg või pärisori, kõik olid ühtviisi ristiinimesed.  Kuid nii nagu kiriku algusaegadel, nii ka tänapäeval traditsiooni pärast kirikusse kuulujaid eriti pole. Igaüks teeb oma valikud ise. Niivõrd kuivõrd need valikud üldse meie käes on, sest apostel kirjutab ka: Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid. Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole. See on Jumala enese valik. Sellel valikul on ka põhjendus: Jumal on valinud need, kes maailma meelest midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on, et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees.  
Armuvalik lõpetab eneseimetlemise ja eneseülistamise. Me ei saa uhkustada millegagi mis meil on või mida oleme saavutanud, eduga mistahes alal, sest meist enestest ei tuleks ega oleks midagi, kui Jumal meid sellesse ei õnnista. Me suudame küll palju ära teha, aga seda ainult Jumala armust, mitte omaenese jõust. Ja kui ka omaenese jõust, siis tuleb see jõud ikkagi Jumalalt. Issand on andnud meile töö, kodu, perekonna, armsad inimesed, kiriku ja koguduse, Tema on andnud mulle kõik, mis mis mul üldse on. Imeline ja helde on meie Jumal, kellelt kõik hea and tuleb.
Jumala ees ei ole oluline mida sa oled saavutanud selles elus, kuhu oled jõudnud või kui suur sissetulek sul on olnud. Ühesõnaga kõik see, mida maailm nii väga oluliseks peab. Jumal ei sõltu sellest, mida inimesed võivad Talle pakkuda, kuid me kõik sõltume Jumala armust.
Prohvet Jeremijale viidates ütleb Paulus viimaks: Kes tahab kiidelda, kiidelgu Issanda üle! Meile kõigile läheb vähem või rohkem korda see, mida meist arvatakse. Me tahaksime loomulikult, et arvataks parimat. Selleks varjame oma halbu külgi ja rõhutame häid. Viimasel ajal on me rahval tekkinud komme soovida üksteisele „edu!“. Kunagi sooviti „rahu!“, „õnnistust“ , mida, tänu Jumalale, ikka veel siin-seal üksteisele soovitakse. Ilmalikus ühiskonnas muidugi pigem „head aega!“ (olgu aeg sulle hea!) või lihtne „Nägemist!“. Isegi laialivalguv soov „Kõike head“ tundub mulle parem kui „Edu!“, sest kellelegi edu soovimine tähendab automaatselt kellelegi teisele ebaedu soovimist.
Paulus püüab meid vabastada sellisest stressirohkest elust. Ei ole vaja kiidelda ei enda ega kellegi teiste saavutuste üle. Ei ole vaja ka endamisi põdeda või kurta oma kurba saatust kui meil pole saavutusi ette näidata. Märka head, mis on antus kas sulle või kellelegi teisele, rõõmusta selle üle ja täna Jumalat. Kiitle Issanda üle, kellelt tulevad kõik head annid ja ilma kelleta ei oleks kellelgi midagi.

Keegi mees kurtis kord rabile, kui vaene ja kitsikuses ta on.
“Ära muretse”, ütles rabi. “Palu kogu südamest Jumalat ja halastuse Issand annab sulle armu.”
“Aga ma ei tea kuidas ma pean paluma,” jätkas mees.
Rabi vaatas teda alles nüüd suure kaastundega ja vastas: “Siis on sul tõesti väga suur mure.”


Kullakarvaline laulatus ja

27. juunil külastas meie MAR,i Soome Tuglase Selts, keda oligi tore juhatada Manteuffeli ja Kotzebue piltide juurest meie muuseumis Ravila ja Kõue mõisa.
Samal päeval, pisut hiljem toimus kirikus Arne ja Silja laulatus. Paar oli kodanlikus abielu olnud täpselt 50 aastat. Selle aja jooksul oli aega mõelda mis on elus oluline, mis mitte, mis jääb ja mis kaob. Arne leidis, et tõeline armastus on see, mis aitab üheskoos raskustest üle saada ja pärast ühiselt kantud koormaid ja ette tulnud tülisid veel tugevamaks saab. Pärast kullahõngulist laulatust järgnes vastuvõtt kirikumõisas.
28. juunil külastas kirikut ja muuseumi järgmine soomlaste rühm, keda seekord ühendas huvi loodusteaduste vastu.

Tuesday, June 24, 2014

Koos Temaga



                         
                               Jutlus Kose kalmistupühal 24. Juunil AD 2014
Jh 6:37-40
37 Kõik, mis Isa mulle annab, tuleb minu juurde, ning kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja.38 Ma ei ole ju taevast alla tulnud oma tahtmist tegema, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud. 39 Aga tema tahtmine, kes minu on saatnud, on see, et ma ei kaotaks midagi sellest, mis mulle on antud, vaid et ma ärataksin nad üles viimsel päeval. 40 See ongi mu Isa tahtmine, et igaühel, kes näeb Poega ning temasse usub, oleks igavene elu, ja viimsel päeval mina äratan ta üles.

Vahel on nii, et inimene küll usub Jumalasse, aga samas ka pelgab Teda. Liiga lähedale ei julge Temale astuda, päris enda ellu ei julge Teda lasta, ega igapäevast elu Temaga jagada. Nagu mees ja naine, kes silmnähtavalt teineteisele meeldivad, kuid ei julge või ei oska oma eluteid ühendada, teist inimest endale liiga ligidale lasta.  

Jeesus ütleb: Kõik, mis Isa mulle annab, tuleb minu juurde, ning kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja. Ta julgustab meid, et me ei kardaks end siduda Temaga. Tema ei tõuka meid enesest eemale. Tema meist ei tagane. Vaid meie ise võime jätta end oma iseolemisse, oma üksindusse.

Keegi ameerika turist külastas kord üht vana kloostrit Euroopas. See klooster asus raskesti ligipääsetavate kaljude vahel ja ainus võimalus sinna pääseda oli korvtõstukiga, mida mitu meest aitasid üles tõmmata. Külaline kaugelt maalt oli astunud korvi ja jõudnud sellega poolele teele, tõstis oma silmad ja jäi vaatama kõit, mille küljes korv rippus. See nägi üsna vana ja kulunud välja. Püüdes alla suruda oma hirmu küsis külaline mungalt, kes oli temaga koos korvis, võimalikult rahuliku häälega, et kui tihti seda kõit vahetatakse. Munk vastas muretult: ”Me vahetame iga kord, kui vana kõi on katki rebenenud.”

Oma suhetes Jumalaga ei pea me ootama murdumise või rebenemise hetkeni. Oma elu hetkedeni, mil me enam üksi hakkama ei saa. Hea on olla kindlalt Tema ligi nii headel kui ka halbadel päevadel, õnnes ja õnnetuses, tervises ja haiguses, rikkuses ja vaesuses.

Inimese elule siin ilmas on seatud piirid, millest me üle minna ei saa. Need piirid on tõmmatud Jumala käega. Apostel ütleb meile: Meie ei taha aga, vennad, et teil jääks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teie ei oleks kurvad nagu need teised, kellel ei ole lootust. Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud, siis usume ka, et Jumal äratab Jeesuse kaudu üles need, kes koos temaga on läinud magama. (1Ts 4:13j)

Koos Temaga. Eestlane eksib üsna rahuliku südamega muuseas ka teise käsu vastu: Sina ei tohi Jumala nime ilmaasjata suhu võtta. Käsk, mida võib tõlkida ka: Ära tõsta Issanda, oma Jumala nime tühisusse. Kuuldes kui sageli kostub me kallite kaasmaalaste suust: ”Oh Issand!”, ”Jumal küll”, ”tule Jumal appi!”. Võiks arvata, et meil on palju tõsiusklikke inimesi, kes kõnnivad koos Jumalaga päevast päeva. Karta on, et see nõnda siiski ei ole.

Meie keeles on veel üks ilus ütelus, mida hüvastijätmisel vahel kasutatakse: Jumalaga! Mäletan, et kasutasin seda kord ühes kooli kirjandis, kunagi 80-ndate keskpaiku ja õpetaja oli tõmmanud sellele väljendile suure punase ringi koos küsimärgiga ümber. Ma ei saanud aru miks. Kui me saadame kellegi teele, siis öeldes “Jumalaga” me usaldame ta Jumala hoolde.

Ta läheb üksinda
ja samas ei lähe ka
Jumal on temaga.

Minu jaoks ei ole sellel väljendil lõplik tähendus, vaid vastupidi, igavene. Ma soovin, et siis kui mina ei saa olla oma armsa kõrval, oleks Jumal ise tema kõrval, teda hoidmas ja kaitsmas ja juhtimas. Jumalaga jättes, et jäta me oma kallitega lõplikult hüvasti, vaid usaldame nad seniks, kuni neid meie nägemisulatuses ei ole, Jumala hoolde. Olgu ta siis kus tahes ja kellega tahes, peaasi, et ta on koos Jumalaga.

Jeesus ütleb: See ongi mu Isa tahtmine, et igaühel, kes näeb Poega ning temasse usub, oleks igavene elu, ja viimsel päeval mina äratan ta üles. Tema äratab üles!

Mäletan kui olin väike laps, oli mul raske hommikul väga vara ärgata. Oli vaid üks võlusõna, mis alati toimis ja muilmapilkselt üles äratas.
”Tõuse üles! Lähme Muhusse!”, ütles ema vaikselt. Sellest piisas. Muhus on meie pere maakodu, kuhu siiani rõõmuga lähen. Aga lapsena mõjus see mulle kui magus lõhn mesilasele. Olin valmis kohe minema.

Jeesus äratab meid üles viimsel päeval. Äratab kõik need, kes Temas ära tundnud armastuse, millega Jumal meid on armastanud. Kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja. 

Meid on kutsutud. Me oleme oodatud. Midagi ääretult ilusat on meid ootamas! Nii on siis Jumala rahva hingamisaeg alles ees,  sest kes läheb tema hingamisse, see hingab ka ise oma tegudest, nii nagu Jumal oma tegudest. Olgem siis agarad sisse minema sellesse hingamisse, et keegi ei langeks (Hb 4:9jj).

Jõhvikate maal

Päevaraamatu pidamisega on paraku nii, et kui mõtled: Praegu pole mul aega sellega tegeleda, kunagi hiljem ehk, siis tulevad juba uued sündmused peale ja vanad ununevad.
Avastasin alles nüüd, et tore jaaniõhtu jäigi kajastamata. Nimelt korraldas meie hakkaja Helen enda pool lastelaagri ja toreda jaaniõhtu. Jaanilaupäeva hommikul läksid lapsed Jõhviklasse, meisterdasid esmalt laagrilipu, siis tulid kiriku juurde, said meie "vaese mehe kaubamajast" endale vobiva varustuse, ...
 ... ja läksid siis kirikuaeda aiapinke värvima.


Lastele meeldis pinkide värvimise töö sedavõrd, et nad heameelega oleks üle värvinud kõik, midda naile sel päeval vaid ette oleks antud.
Hiljem käisid jaanilaagrilised metsas maasikaid korjamas ja elasid oma lõbusat laagrielu, kuni Helen kõik lapsed, surudes kamilt maha kõik protestid, kell 21.30 (jaaniõhtul!) magama kamandas.
Samal õhtul kogunesid laste vanemad pastoraati ja tegid näidendiproovi. Paari tunniga ja ülevoolava naeruga sai näidend viimaks enam-vähem selgeks. Kuigi iga proovi käigus valmis järgmine versioon. Näidend koosnes kolmest muinasjutust ja samal õhtul kanti see Jõhviklas lastele ette (nende suureks rõõmuks ja üllatuseks). Pärast näidendit algas laste suureks rõõmuks jaanituli kõige juurde kuuluvaga ja Jumala tänatud: ilma vihmata.
Siin pildil on meie lõbus amatööridest teatriseltskond ootamas oma esinemisjärge (ehk et kõik lapsed oma koikudele saaks ning Helen alustaks: "Elasid kord kuningas ja kuninganna...").

Sunday, June 22, 2014

Rikkusest ja vaesusest



2Kr 8:1-9
Vennad, ma tahan teile teatada, mida Jumala arm Makedoonia kogudustes on korda saatnud. Rohked katsumused, millega neid on läbi proovitud, on andnud neile ohtrasti rõõmu ning nende põhjatu vaesus on kasvanud siira headuse rohkeks rikkuseks. Nad on ju andnud oma jõudu mööda - mina olen tunnistaja -, koguni üle oma jõu. Nad ise on vabatahtlikult anunud meilt paljude palvetega, et neil võiks olla osa eesõigusest aidata pühasid. Ja nende annid ületasid kõik meie lootused, sest nad andsid Jumala tahtmise läbi iseendid, esmalt Issandale ja siis ka meile. Nii me siis julgustasime Tiitust, et ta teie keskel viiks lõpule selle korjanduse, nii nagu ta seda kord on alustanud. Jah, nii nagu te olete ülevoolavad usult ja sõnalt ja tunnetuselt ja innukuselt ja meie armastuselt teie vastu, olge ülevoolavad ka selles armastustöös. Ma ei ütle seda käsuna, vaid proovides teiste innukuse varal ka teie armastuse ehtsust. Te ju teate meie Issanda Jeesuse Kristuse armu, et tema, kuigi ta oli rikas, sai teie pärast vaeseks, et teie saaksite rikkaks tema vaesusest. 

Elus on ikka nii, et kõik aastad pole ühtmoodi, on paremaid ja on halvemaid. Seda nii isiklikus plaanis kui ka ühiskondlikus elus (ilmast rääkimata!) Tänapäeva linnastunud heaolu ühiskonna inimene, kes enamiku toidukraami ostab poest, ei pruugi seda märgata, et on olnud ikalduse aasta, või kui siis märkab seda oma rahakoti kaudu. Varemalt andis ikaldus, liigne kuum või külm, kuivu või üleujutus end koheselt ka toidulaual tunda. Algristikoguduse aegu, keiser Klaudiuse ajal, oli Juudamaal suur nälg. Sellest annab tunnistust Ap 11:27j.

Nüüd oli kõigil  ülejäänud kogudustel võimalus end näidata ühe kirikuna, ühe ihuna. Korraldada korjandusi, saata abi sinna, kus seda vaja. Makedoonia kogudused näitasid siin üles erilist innukust. Nad olid ise vaesed. Vaeseimad suures kirikus. Arvatavasti Paulus isegi ei pöördunud nende poole Jeruusalemma kogudusele abi saamiseks. Kuid nemad ise pöördusid Pauluse poole tahtes, hoolimata oma vaesusest, aidata neid kellel on puudus. Apostel nimetab pühade aitamist koguni eesõiguseks. Mitte igaühele ei anta sellist üleskutset heategevuseks. Pühad ei tähenda siin mitte pühakuid, vaid sama, mida me apostlikus usutunnistuses nimetame pühade osaduseks – ehk siis usklike kogukonda.
Jumal näitab oma vägevust just meie nõrkustes. Nagu apostel 2Kr 12:9 ütleb: «Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks. » 

Vaese Makedoonia koguduse kohta kirjutab apostel: Ja nende annid ületasid kõik meie lootused, sest nad andsid Jumala tahtmise läbi iseendid, esmalt Issandale ja siis ka meile.
Räägitakse, et Kongo DV-s, mis on üks maailma vaeseimaid riike,  aga mille elanikkonnast 94% moodustavad kristlased, on kirikus korraldavate korjanduste ajal, kui koguduse liikmel, kel pole tõesti midagi korjandusse anda, tavaks panna oma käsi korjandusalusele. See sümboliseerib enda andmist, kogu oma olemuse ja südame andmist.

On ka lugu tüdrukust, kelle üks jalg oli halvatud. Tüdruk oli harjunud ühe karguga ringi liikuma. Ühel päeval tuli ta kirikusse jumalateenistusele, kus muuseas korraldati ka korjandust. Tüdrukul ei olnud raha. Ta oli vaesest perekonnast. Aga tema soov anda midagi omalt poolt oli nii suur, et kui korjanduskarbiga koguduse liige tema juurde jõudis, andis ta ära oma kargu. Hetk hiljem ehmatas ta ka ise oma teo peale, kuid kui järgnes kutse armulauale, läks ka tema koos kõigi kutsututega ning alles armulaualt naastes avastas, et ta kõnnib oma jalgadel.

Kõik need, kes on kordki andnud midagi südamest, on ka kogenud, et nad ei jää selle võrra vaesemaks. Otse vastupidi. Headus tuleb alati tagasi. Saadud annid kuluvad ära või ununevad, kuid andmisrõõm jääb. Ütleb ju Jeesuski  «Õndsam on anda kui võtta!» (Ap 20:35) 

Kui meil pole midagi materiaalset anda, on meil ometi palju võimalusi anda. Hindmatu väärtusega on meie aeg. Tegelikult pea mittemiski sellest, mida omame, ei kuulu meile jäädavalt. Raha ja kõik asjad tuleb ühel päeval jätta maha. Meie aeg siin ilmas saab kord otsa. Meie päralt on vaid käesolev hetk. Siin ja praegu. Küsimus on kuivõrd püüame seda endale hoida, kivõrd oleme valmis jagama, ära andma.
Jeesus on siin täiuslik eeskuju. Tema oli Jumala juures, kuid alandus Isa tahtmisele ja sündis siia ilma meiesugusena, inimese Pojana. Ta andis ennast surma, et meile võiks osaks saada igavene elu. Kuigi ta oli rikas, sai meie pärast vaeseks, et meie saaksime rikkaks tema vaesusest.