Monday, December 28, 2015

Jõululaupäeva jumalateenistus kell 17:00

Jutlustas diakon Rein Keskpaik

Lk2:1-14
Armu teile ja rahu...
Jõuludega pühitseb Kirik Jumala Poja sündimist inimeseks, Jeesuse Kristuse tulekuga siia maailma täitusid prohvetitele antud tõotused ja Jumala päästev armastus inimeste vastu sai tõeliselt nähtavaks. Tähistades pidulikult Jeesuse sündimist, tunnistame Kristuse jumalikkust.
Me ei tea täpselt Jeesuse sünniaega. Kaua aega tähistati Jeesuse sünnipäeva 6. jaanuaril, Kristuse ilmumise pühal e. kolmekuningapäeval. Alates IV saj. hakati 25. dets. pühitsema kui jõulupüha. Õhtumaade kirik asetas Kristuse sündimise püha teadlikult 25. detsembrile, paganlikule päikesekultuse pühale. Kirik kuulutab sellega Kristuse kui tõelise valguse tulekut maailma, et võita patu- ja surmapimedust.
Jõululaupäeva õhtusel teenistusel on rõhk prohvetite ennustustel ja nende täitumisel. Nagu karjased valvasid öösel oma karja, nii on ka kogudus kogunenud sel õhtul ja ööl valvama ja palvetama. Üle maailma kostab ingli kuulutus: Teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Kogudus ühineb taevaste väehulkade ülistusega: Au olgu Jumalale kõrges!
Jõuludele mõeldes meenutame tihti oma lapsepõlve. Jõuluootuse aeg on läbi aegade olnud meie elu suursündmuseks. Seda oodati suure hardumusega. Keskmise ja vanema põlvkonna inimesed mäletavad hästi aegu, kus tohtis kuuse alles vana-aasta lõpul tuppa tuua. Linnas ei tohtinud turul enne jõule  kuuski müüa, see oli karistatav. Kuusk toodi tuppa ikka salaja. Maal oli olukord veidi teisem, talumees leidis ikka kodu lähedalt kuuse. Pealegi naabrid üksteise peale ei kaevanud.
Õppisin Pärnus Koidula koolis. L. Koidula sünniaastapäev on just tänasel päeval. 24.detsembril oli kooli aastapäev. On meeles üks kooli aastapäevapidu , kus meie klassi ansambel hakkas laval mängima jõulupuud. Orkester kutsuti lavalt alla ja pidu lõpetati ära. Pahandust kui palju!
Toomas Põld on jõulusündmuse kohta kirjutanud, et see oli vägagi proosaline. See sündis keiser Augustuse ajal, kes valitses kogu tolleaegset kultuuriruumi. Maailm oli sama karm kui praegu. Palju kodutuid oli ringi rändamas. Keiser andis käsu korraldada rahvaloendus, et oleks võimalik koostada nimekirjad tulumaksu kogumise jaoks. Loendus kestis aastaid ja oli üsna keeruline protsess. Igaüks pidi minema oma sünnilinna. Seal tunti üksteist ja kellelgi ei olnud võimalik oma omandit salata. Kinnisvara oli inimestel peamiselt kruntide ja põldudena. Palga- ja kinnisvaramaksu võeti 25-50 % ulatuses omandi väärtusest, kusjuures tölnerid võtsid omakorda, mida said.
Keiser talitas vägivaldselt, kuid Jumal tegutses varjatult oma plaani läbiviimiseks ja pani püha perekonna liikuma Petlemma poole. Petlemm oli kuningas Taaveti linn ja sealt oli pärit ka Joosep.
Teekond Petlemma oli Maarja jaoks raske, läbida tuli ca 170 km. Linn oli rahvast tulvil, võimatu oli leida öömaja. Nii sündiski Aukuningas suures alanduses laudas.
 Jõululapse sündimine ei äratanud kohalike elanike ega sisserändajate tähelepanu. Keegi ei taibanud, et on sündinud midagi iseäralikku. Ometi ei jäänud see inimestele teadmata. Sõnum sellest jõudis esimesena õitsil olevate karjasteni. Jumala auhiilgus ilmus lihtsatele karjastele, mitte Rooma keisrile ega kuningas Heroodesele. Ei teadnud sellest ka rahvaloendust läbiviivad ametnikud.
Karjased olid uudisest jahmunud, kuid ingel rahustas neid. Nüüd tõttasid nad Petlemma. Sealt leidsid nad Maarja ning Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes. Sõime ees rääkisid nad ka sellest, mida inglite väehulk oli lauldes kiitusega öelnud. Hiljem aga jutustasid kõigile, mida nad olid näinud ja kuulnud.
Petlemma sündmuses peitub Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavus (Rm 11:33). Me imetleme Lunastaja ohvrit, kui Ta vahetas taevase trooni sõime vastu ning austavate inglite seltskonna loomade vastu laudas. Ja see oli alles Tema imestusväärse alandumise algus.
Jõuluõhtul võtab ingel inimkonna käest kinni ja juhatab teda Jeesuslapses ilmunud Jumala armastuse juurde.
Jõulud algasid Jumala südames ja nad jõuavad oma täiusele alles siis, kui nad on jõudnud ja ulatunud ka inimese südamesse. Aamen.



Tuesday, November 17, 2015

Jutlus Valvamispühapäeval, 15. novembril 2015

Teenis ja jutluse pidas diakon Rein Keskpaik

Mt24:36-44
„Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei taeva inglid ega Poeg, vaid Isa üksi. Sest nii nagu olid Noa päevad, nõnda on Inimese Poja tulemine. Sest nii nagu inimesed olid noil päevil enne veeuputust- sõid ja jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva, ega taibanud midagi, enne kui tuli veeuputus ja võttis kõik nad ära-, nõnda on ka Inimese Poja tulemine. Siis on kaks põllul: üks võetakse vastu ja  teine jäetakse maha; kaks naist on veskil jahvatamas: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha. Valvake siis, sest teie ei tea, mil päeval teie Issand tuleb! Küllap te taipate, et kui peremees teaks, millisel öövalve ajal varas tuleb, siis ta valvaks ega lubaks oma majja sisse murda. Seepärast olge ka teie valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi! “ Aamen.

Valvamise teema rõhutab kirikuaasta lõpul vaimulikku valvamist ja Kristuse taastuleku ootust. Väsimuse ja hooletuse oht on suur. Inimene koduneb kergesti selle maailmaga ja unustab, et ta ei ela siin jäädavalt. Kristlane peaks olema igal hetkel valmis seda elu maha jätma. Valvamine ei ole siiski jõudu põletav ärevus, vaid turvaline lootmine sellele, et Jumal viib oma alustatud hea töö meis lõpule, Jumala tõotuse kohaselt kristlased ootavad uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus, nagu võime lugeda  2.Peetruse kirja 3. peatükkist (2 Pt 3:13).
Kui mingi vajalike tööde valmimise tähtaeg läheneb lõpule, siis kipub see meid rõhuma. Eriti siis, kui selle täitmise tähtaeg on oluline. Tihtipeale jätame oma tegemised viimasele hetkele, olgu see mõne töö või lubadusega. Tudengitel on enne eksameid tunne, et ikka jääb üks päev puudu. Kogu aeg oli aega küll ja siis äkki on eksamite aeg käes.
Kirikuaasta lõppedes kutsutakse meid üles olema valvel: valvake siis, sest teie ei tea, mil päeval teie Issand tuleb!  Kas me suudame seda, kui oleme maiste elumurede küüsis? Või oleme hoopis nii valmis, et ei ootagi enam midagi?

 On Jumala suur  arm, et me ei tea seda päeva ega tundi, millal Inimese Poeg tuleb. Kristus ei öelnud seda ka oma jüngritele.Ta ütles neile selgelt, et Ta ei saa oma tuleku päeva ega tundi teatavaks teha. Kui ta oleks saanud seda avaldada, poleks olnud mõtet manitseda neid pidevale ootamisele. On inimesi, kes väidavad, et nad teavad Issanda ilmumise täpset päeva ja tundi. Nad on innukad ennustama, kuid need ennustused ei ole täitunud. Issand on meid selle eest hoiatanud. Inimese Poja tulemise täpne aeg on Jumala suur saladus. Tänane evangeelium ütleb meile selgelt: inimesed elavad oma igapäevast argielu ning keset seda kõike üks võetakse ära ja teine jäetakse: sest nõnda nagu Noa päevad olid, nõnda peab olema ka Inimese Poja tulemine.Sest nõnda nagu inimesed olid neil päevil enne veeuputust: sõid, jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva, ega saanud aru, enne kui tuli veeuputus ja võttis nad kõik ära, nõnda on ka Inimese Poja telemine.

Enne veeuputust elanud inimesed pöörasid Jumalale selja ja keeldusid täitmast Tema püha tahet. Nad juhindusid oma ebapühadest ja vääratest ideedest. Just nende kurjuse pärast nad hävitati. Ja tänapäeva maailm läheb sama teed. Maailm on täis kurjust. Viimaseks näiteks on üleeilsed terrorirünnakud Pariisis.

 Valvamine ei ole kõrvalt vaatamine. Kui me valmistume puhkuse- või tööreisiks, siis hakkame juba varakult oma kohvreid pakkima. Kas oleme aga valmis, kui viimane teekond on kätte jõudmas? Valvamine peab olema kristlase eluviis. On hilja hakata reisiks valmistuma siis, kui minekuaeg on juba käes. Seepärast peaksime elama nii, et me ei kohkuks ära kui Jumala kutse tuleb. Maha tuleb jätta kõik.

Meie usu püha alus on õpetus meie Vabastaja Jeesuse Kristuse lepitusristist, ütleb ühes oma jutluses Kari Tynkkynen. Kristlik kirik kuulutab andeksandmise suurt sõnumit. See ei kuuluta erinevust, vaid seda, mis ühendab. See ei kuuluta surma, vaid elu. Kristuse pühades haavades on meie jaoks kõik olemas- rahu ja puhkus muredest räsitutele ning igavese elu lootus.
Kuidas võiksime üle elada ajad, mil tunneme endid Kristusest lahus olevat? Peaksime mõtlema, mis saab siis, kui see lahusolek jääbki püsima. Pöörase ja sageli mõttetu kiirusega tormav maailm meie ümber kisub märkamatult endasse ja teeb kõik selleks, et me ei leiaks aega peatuda ja mõelda oma elust igavikulises mõõtmes. Miks ma olen maa peal seda elu  elamas ja kuhu lähen, kui mu aeg siin otsa saab? Kuidas suudaksime kanda elumuresid ja võita surmahirmu, kui meil ei oleks evangeeliumi- rõõmusõnumit- head sõnumit pattude andeksandmisest ja igavesest elust taevas? Et aga seda rõõmusõnumit endas kanda ja selle järgi elada, peame olema valvel, et keegi ega miski meie usku ei kahjustaks.

Koos õpetaja Tauno Kiburi tulekuga on meie kogudusse tulnud võõrapärase nimetusega palvevorm-retriit. Eesti keeles võib kasutada sõna-süvi (sõnast süvenema). Retriit on vana kristlik tava mõneks ajaks tagasi tõmbuda igapäevaelu rutiinist, kärast,  et saaks segamatult vaikuses mõtiskleda, korrastada oma suhteid iseenda ja vajadusel kõiksusega  ning eelkõige  ennast uurida, leida üles see rahu ja kindlus, mis igapäevaelu probleemide rägastikus on kaduma läinud. See on meie jaoks uus vana asi. Retriidikogemustega kristlased arvavad, et aeg-ajalt retriidis käimine on enesearengutee vältimatu osa.
Eelmisel nädalal pihtis Pealtnägijale üks meie tuntud muusik, kuidas ta elu on rappa jooksnud. Eneseleidmiseks võttis ta ette palverännaku Hispaaniasse. Selle pika rännaku jooksul leidis ta sisemise tasakaalu. Ja nüüd on ta kirjutanud raamatu oma elust, hoiatuseks noortele.

Õp.Albert Soosaar on öelnud:Meie aja inimesed kasutavad mõnikord väljendit Noa aeg, Noa-aegne. Selle väljendiga märgitakse tänapäeval lootusetult vananenud asju ja mõtteid. Piibli järgi see nõnda ei ole. Noa-aegne mõtteviis on kaasaegne ellusuhtumine ja see kestab maailma aja lõpuni, Kristuse taastulekuni. See kinnitab, et inimesed on jäänud, hoolimata toimunud muudatustest, põhiliselt samaks. Nad söövad ja joovad, võtavad naisi ja lähevad mehele, ostavad ja müüvad, istutavad ja ehitavad. Nad teevad seda Jumalata ja Jumala peale mõtlemata nagu Noa päevil. Päevakorral on ainult maised huvid. Neil pole aega piibli lugemiseks ega kirikus käimiseks. Neil pole aega igavikule mõtlemiseks ega palvetamiseks.
 Noa aeg ja Loti päevad tuletavad meile meelde ka Jumala tegu. Tolleaegsed inimesed olid kaotanud õiguse edasi elada. Seepärast tuli nende peale Jumala hävitav nuhtlus. Maailm naerab selle tõsiasja üle nagu inimesed Noa ajal ja Soodoma elanikud Loti päevil, aga ega uskmatus ja pilge Jumala tegusid tühista, ei Jumala armu ega Jumala kohut. Üht ta teeb küll: jätab uskmatu inimese Jumala armust ilma.

Usklik inimene mõistab: auline on see, kuhu Issand oma rahva viib. Ka siis, kui taevavägesid kõigutatakse, kui maa ja taevas hukkuvad. Kui Issand tuleb, viib ta endale lõpuni ustavad aulisele võidule.

Selle maailma tuuled ja mured annavad meile tõuke igatseda Jumala armu soojust, nälg õigluse ja vagaduse järele olgu saatjaks meie eluteel.  Aamen.

Monday, November 2, 2015

Jutlus usupuhastuspühal

Teenis ja jutluse pidas õp Tauno Kibur

Rm 3, 21-22 tekstile.
Nüüd aga on ilma Seaduseta saanud avalikuks Jumala õigus, millest tunnistavad Moosese Seadus ja Prohvetid, see Jumala õigus, mis tuleb Jeesusesse Kristusesse uskumise kaudu kõigile, kes usuvad...
Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt! Kui ilusate soovidega Paulus alustab oma kirju – mida veel ilusamat saaks öelda: ARMU ja RAHU! Mis veel saaks rohkem tulla südamest, lähtuda armastusest ja Jumalast? Kui selline alus on seatud, siis ka kõige keerulisemad arutlused ei peljuta, ei tee me pead raskeks, ei jäta meid üksnes pähe, vaid me oskame siirduda südamesse (hinge kodusse). Südames olles, mitte bioloogilises organis, vaid selles, mida peab silmas heebrea sõna lebab – “süda” (“keskmine osa, sisemine paik, sisemine inimene”), ollakse ühtlasi ka õiguses ja usus – ollakse Jumalas. Sumeri ja Egiptuse lood kanduvad edasi Piiblisse: inimene tehakse potisepa kedral – väline osa on savi, sisemine osa, see mille Jumal inimesse puhub, asub “südames”, keskmes; savipoti tühjas osas, sellessamas ruumis, mis täidab kogu universumi. Selle järgi on ka arm ja rahu inimeses, selles, mis loomisloos inimesse puhuti – see tuleb üles leida. Kui “süda” leitakse, siis on usk sama tähenduse ja meelevallaga nagu Jeesus seda kasutab: “tõesti, tõesti...” (amen, amen).
Sellest lähtuvalt võib Jumala lõunasöök olla tasuta, kui tavaliselt tasuta lõunaid ei jagata – “mõistetakse õigeks tema armust päris muidu”. Jumala söömaaeg on olnudki tasuta, kõrbes juba (polnud teabmis, kuid aitas ellu jääda) ja Jeesuse jagutuna; ka täna armulaual. Muud ei taheta kui enda oma tagasi (“andke keisrile tema osa ja Jumalale tema osa tagasi”) – see osa, mis loomisel inimesse istutati, puhuti; ja tagasi mitte selles mõttes, et inimene jääb millestki ilma, vaid ei inimesest saaks Inimene, et ta oleks päriselt olemas ja teaks seda nii kindlalt, et söandaks öelda: “tõesti, tõesti...”. Siis ei saa, ega pole vaja evangeeliumi häbeneda, sest kuidas sa elu ennast ikka häbened. Ja siis on sõnumi vastuvõtjaid. Enamus nende seast, kes jõuluõhtutel teevad eelluuret ja sünnipäevale tavaliselt ei tule, saavad puudutatud südamest südamesse. Ja aduvad siis, kus see tõeline sündimine peab aset leidma ning paluvad siis ja koputavad: Issand avane mulle, asu minusse elama, puhu minusse elu hingust ja täitku see mind...
Usujulgus on kindlaksjäämine mitte oma peas, vaid südames, selles tagumises või alumises kambris, kus on varjul Jumal, kus on tasasus ja tüünus, arm ja rahu. Seal juurdub hästi ka sõna (heebrea keeles on suund väga ilusasti paigas, üks ja sama tüvi: dabar “sõna” ja döbir “peidetud kamber, sisemine ruum, templi kõige püham paik”). Jumala juures ei saagi muidu kui jääda kindlaks, muutumatuks. Meister Eckhart oma jutluses “Pühitsusest” ütleb: “Kui Jumal paistab vihane või näitab üles heatahtlikkust, oleme need meie, kes on teistmoodi, samas kui Jumal jääb muutumatuks, nagu sama päikesepaiste on kahjulik silmadele ning kasulik kellegi kasvamiseks, kuid päikesepaiste on ükssama. Tsiteerides Isidorust ta raamatust, kus ta puudutab kõrgema hüve teemat, ta ütleb: “Inimesed küsivad, mida tegi Jumal enne kui Ta lõi taevad ja maa, või kust tuleb Jumalale uuesti soov luua? Neile ta vastab: “Uus soov ei kerki Jumalast, kuna loomine on igavesti olevikuline Jumalale ning Ta arukusele.” Mooses ütles Jumalale: “Kui vaarao küsib mult, kes sind saatis, mis ma talle ütlen?” Jumal vastas, “Ütle, MA OLEN saatis mind sinu juurde,” see tähendab, “See, kes on muutumatu olev, saatis mind.” Ja natuke edasi: “Vaimse inimese hing, keda Jumal on liigutanud End armastama kõige oma väega, keskendub kogu oma jõuga sisemisele inimesele. Sellepärast Ta ütleb, “Sa pead Jumalat, oma Issandat, armastama kogu südamest.” Kuid on mõned, kes raiskavad hinge väge, kasutades seda välise inimese jaoks; need, kes pööravad kogu oma mõtted ja lootused mööduvatele asjadele ega tea midagi sisemisest inimesest. Kuid hea inimene mõnikord jätab oma välise inimese ilma kogu väest, et sel võiks olla kõrgem eesmärk, samal ajal kui tundeinimene jätab sisemise inimese ilma kogu väest, et kasutada seda välise inimese kasuks.”
“Mis me siis ütleme?” nii küsib ka Paulus sagedasti, kasutades oma kaasaegse retoorika peeneid võtteid. “Seadus”, st väline, ei saa meid viia sellele lainepikkusele, kus on Jumal, Jumala õigus. Kristus on sisemine “seadus” sellest tähenduse nagu prohvet Jeremija kirjeldas “uut seadust”: Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu: mitte selle lepingu sarnase, mille ma tegin nende vanematega sel päeval, kui ma võtsin nad kättpidi, et viia nad välja Egiptusemaalt - selle mu lepingu nad murdsid, kuigi ma olin nad võtnud enese omaks, ütleb Issand -,vaid leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks. Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: "Tunne Issandat!", sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured, ütleb Issand; sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu.” See ongi usupuhastus igal ajal ja kohas. Issand, seadista mind nõnda, et hoomaksin uut seadust. Puuduta mu hinge selles tagumises kambris, südames, ja luba see tunda ära ning naasta sinna taas ja taas ja ollagi lõpuks...! Aamen. 

Monday, October 12, 2015

Jutlus lõikustänupühal, 11. oktoobril, 2015

Teenis ja jutlustas õp Tauno Kibur

5 Ms 26, 8-11 tekstile.
Ja Issand viis meid Egiptusest välja vägeva käega ja väljasirutatud käsivarrega suure hirmu saatel, tunnustähtedega ja imetegudega. Ja ta tõi meid siia paika ning andis meile selle maa, maa, mis piima ja mett voolab. Ja nüüd, vaata, ma toon selle maa uudsevilja, mille sina, Issand, mulle oled andnud.” Ja aseta see Issanda, oma Jumala ette ning kummarda Issanda, oma Jumala ees, ja tunne rõõmu kõigest heast, mida Issand, su Jumal, on andnud sulle ja su perele, sina ja leviit ja võõras, kes on su keskel!
Hääd õed-vennad Kristuses! 5. Moosese raamatu 26. peatükk algab selgitusega „uudseviljaannist“, mille iisraellane peaks tooma Issanda ette tänuga kõige imelise eest, mis Jumal on talle teinud. Seda ime tunnistatakse ustunnistusena alates 5. salmist, kus meenutatakse kauget ajalugu ja rändleva nomaadi ajastut, Egiptusesse rändamist nälja ajel ja hääd põlve võõrsil. Kuid siis käänas õnn teisale ja iisraellased jäid orjusesse. Kuid Jumal ei jätnud neid sinna, vaid viis nad välja Egiptusest tehes vägevaid imetegusid. „Ja tõi meid siia paika ning andis meile selle maa, maa, mis piima ja mett voolab...“ Tänuks selle eest, et Jumal on teinud kõik nii imeliselt, tänuks ja meenutuseks raskest kõrberännakust läbitulemise eest, kus Jumal ikka hoolitses imeliselt: tühermaal, kus midagi ei kasva - söögiks mannat ja joogiks vett! Tänuks selle eest, et maa vilja kasvatab, et taevas seda kastab kasvu ajal, tänuks, et see pole niisama, pole juhus, vaid ime... Ime ikka ja alati, ka täna. Ime eest, et päike tõuseb (või maa pöörleb) ja kuulutab hommikut, et tuuled puhuvad, et linnud laulavad, et kõik see toimib nii suurepäraselt – ikkagi toimib suures ja väikeses, ikkagi vaatamata ka inimese sõgedusele laastada ja külvata kaost, et päike tõuseb ka nende üle, kõigi üle...
Tänamine tehti käsuks, sest inimene kipub unustama. 5. Moosese raamat on käsu uuendamise ehk meeldetuletamise raamat. Jumal peab ennast meelde tuletama, sest Ta ununeb. Ime ununeb, seda ei nähta ega kuulda. Ta iseenesest pole kuhugi kadunud, ta on ikka kohal, kuid ununeb. Eile oli („rohi rohelisem“), täna enam ei ole – võibolla homme tuleb jälle. Niimoodi on enamasti. Isegi siis pole, kui Jumala Poeg seisab inimeste keskel, kui imede ime on kohal, ikka ei tunta ära. Sellepärast Jeesus ütleb pärast 5000 söötmisimet: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis...“ Ei aita isegi Jeesuse manifesteering: „Mina olen eluleib...,“ ja ta peab nentima: „...kuigi te olete mind näinud, ei usu te ikkagi.“ Mida saab viinamäe isand veel teha paremini? Ega saagi – juba 6. loomispäeva lõpul ütleb Jumal kõige tehtu kohta: „Vaata, see on väga hea!“ Jumal on kõik teinud hästi. Selle taipamine vallandab tänu ilma käsuta. Tänu ja Jumala õnnistamise. Kui taipad, et ükski hingetõmme pole ka niisama, ega südamelöök, ega uinumine, ega ärkamine – kõik on Jumala ime!
Jumala riik ega tõotatud maa pole siis kusagil seal (eile ega homme), vaid siin: Jumalaga koos rändamises, Tema ime nägemises, tänamises. Et Jumal tuleks meelde, see on meeleparandus. Käsk on niikaua, kuni tuleb meelde, siis on arm ja tänu. Siis on uus seadus südames, nagu Jumala riikki. See ei saa olla siin ega seal väliselt. Sellepärast Jeesus ütleb: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, ei ole teie sees elu.“Seda ei mõtle välja, seda ei saa teha virtuaalselt, seda peab sööma ja jooma, see peab minema inimese sisse. Nõnda saavad inimene ja Inimene üheks ja on „Kristus meis,“ nagu Püha Paulus ütleb. Nõnda viiakse lõpule kõik see, millest Pühakiri on rääkinud. Ja Jeesus ütleb: „See ongi leib, mis on alla tulnud taevast. See ei ole niisugune leib, mida teie esiisad sõid, ja surid. Aga kes seda leiba sööb, elab igavesti.“ See on vast uudsevili – aitäh, Jumal olgu tänatud! 

Monday, August 24, 2015

Tauno Kiburi jutlus ametisse seadmise päeval

Jutlus introduktsiooni jumalateenistusel Kose Püha Nikolause kirikus 20. augustil A.D. 2015 Mt 23, 8-11 tekstile.
Teie ärge laske endid hüüda rabiks, sest ainult üks on teie Õpetaja, teie kõik olete aga vennad! Ja ärge hüüdke kedagi maa peal oma isaks, sest ainult üks on teie Isa, see taevane! Ärge laske end ka kellelgi hüüda juhatajaks, sest ainult üks on teie Juhataja – Kristus! Aga suurim teie seast olgu teie teenija!
Läinud pühapäeva evangeeliumi kirjakoht sobitub hästi ka tänasesse konteksti – kogudusse õpetaja ametisse seadmise teenistusele – samuti tänase taasiseseisvumispäeva konteksti, viimasesse ehk veel täpsemalt, kui vaadata mis see „ise seismine“ siis on? Ja kui see saab selgemaks, siis sobitub kuuldud evangeeliumikatke mistahes konteksti, mis vaatleb inimeseks olemist (nõnda on ka teiste evangeeliumi tekstidega – nad on üldinimlikud, universaalsed).
Mis see „ise-seismine“ siis on? Kuidas on päris ise, ilma millegi, kellegi abita? Mõnikord jääb mulje,et sellest räägitakse palju ja päriselt tehakse vähe – nii nagu siinses evangeeliumiloos Jeesus sõitleb kirjatundjaid ja varisere, et nood on sättinud end Moosese istmele rahvajuhiks, kuid juhivad ainult sõnades (võib lisada ka päädes, st teoreetiliselt). Viimasel puhul on palju arvamusi – igal ühel on õigus oma arvamusele jne. Kuid see on üksnes lammutav, lahutav aste – ja kui sellesse jäädagi ja olla arvamisel, et nii peabki olema, et sellega on tagatud inimõigused ja kõik see; siis ollakse hulga viletsamal alusel kui kirjatundjad ja variserid, kes vahendasid pühade pärimust. Ja küllap olete hoomanud, et sellistel väliselt üliliberaalsetel aegadel, kui juhtlaused eksponeerivad „vabadust“ selles, et „ole sina ise,“ ja „sul on õigus oma arvamusele,“ või „julge olla sina ise,“ kuid ei õpeta kuidas seda saavutada, siis tehakse valskust. Just seda heidab Jeesus siinses 23. peatükis ette tollastele rahva liidritele. Mitte et nood sõnad oleksid valed, vaid kuidas siis olla „ise seisev?“ Kui õpetatakse „mida teha,“ aga ei lisata „kuidas?“...siis tõenäoliselt ka ei teata nende ja teiste sõnade olemust. Ülekantult see olekski kõnekeelne „silmakirjatsemine“.
Kui ei teata sisimat, siis langeb rõhk välisele. Sellepärast Jeesus hoiatab nende tiitlite kasutamise eest; ta ei keela – siin viidatakse hoiatusmärkidele, mitte keelumärkidele. Keelumärgid loovad kinnisi suletud süsteeme, mis füüsika seaduste järgi hääbuvad, hoiatusmärgid võimaldavad edasiliikumist sisema poole, ärksamalt... Jeesus hoiatab siin edevuse ja uhkuse eest, mida need tiitlid võivad kaasa tuua; või mõne muu ilusa tundekese eest, mille nimel Eesavi moodi antakse ära oma pärisosa. Vana Testamendi jutukeste tegelasi on kerge naerda, nende lihtsameelsust, kuid tihti anname oma päris olu veel kergemalt käest. Sellepärast püüab Jeesus siinse looga meie fookust paika nihutada.
„Ise seismise“ ülesleidmise protsess on pikk ja vaevarikas, aga ka kirgas. Seesama, millele viitab prohvet Jeremija, kui ta räägin „uuest seadusest“: leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile
südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks. Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: „Tunne Issandat!”, sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured, ütleb Issand; sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu.“
Uues „Jumalateenistuse käsiraamatus“ jäetakse kohti ka vaikusele – väga olulisele praktikale, üliolulisele... Sest see on esimene praktiline samm, kuidas leida ise seismist. Kuidas kõigepealt märgata, kui seotud ma olen käsist ja jalust ja meeltest ja milline segadus tegelikult valitseb fassaadi taga. „Ise-seismisest“ pole suurt juttugi, on otsatu hulk marionette, rahvajuhtidest „maalideni“, kes liigutavad, naeratavad, poosetavad, söövad ja joovad ja mida kõike veel, kuid see toimub enamasti reflektoorselt, mingite meisse sisendatud programmide toel. Ja võib olla, et vaikus tekitab paanika, sest meie niidid ja nöörid veetakse siis pingale ning orjastav programm annab piitsa ja ütleb „nõõ!“. Me elame suuresti meelepettes, sellepärast öeldakse Piiblis korduvalt: valvake! Sellepärast kasutab Jeesus mõnikord šokeerivaid lauseid, nagu siin. Kuid järgmise peatüki alguses on veel šokeerivam, Jeesus väljendab kurbust oma rahva pärast, kurbus umbes selles laadis nagu on pandud kirja apogrüüfsesse Tooma evangeeliumi 28. üttes: Ütles Jeesus: Olen jäänud seisma keset kosmost ning olen avaldunud neile lihas. Olen leidnud nemad kõik joobnutena, ei ole leidnud kedagi neist janustena. Ning mu hing on teinud valu inimesepoegade pärast, sest nad on pimedad oma südamemeeles ning nad ei näe, et nad on tulnud kosmosesse tühjalt, ja otsivad taas minna välja kosmosest tühjalt. Kuid praegu nad on joobnud. Kui nad puistavad maha oma viina, siis nad pöörduvad.“

Nõnda on see „ise seismine“ ka täiesti olemas, kuid varjus paljude käänakute taga, orgude ja küngaste taga tasase teena... Ja sõnad mida kasutatakse on enamasti õiged, sest nende juured ulatuvad Jeesuse ja teiste päris vabade inimesteni, kuid need sõnad peavad saama lihaks, teekond praktiliseks. Siis on võimalik, et avastame Ainsa TÕE ja oleme uues seaduses. Kui meie usk on arvamine, siis me pole teed veel õigupoolest alustanudki. Ja siis sobib palvetada nii nagu „Õigeusu palveraamatus“ on ilusad ja sügavad read: Issand, mu Jumal, kui ma pole Sinu ees ka midagi head teinud, lase mul oma armu väel head hakatust teha...Issand, kasta mu südant oma armukastega... (siin ja pärast Sinu pühasid ande vastu võttes). Aamen.

Tauno Kibur seati ametisse

20. augustil AD 2015 seati peapiiskop Urmas Viilma poolt Kose koguduse õpetajaks ametisse TAUNO KIBUR.

Peapiiskoppi assisteerisid praost Jaanus Jalakas (Kuusalu koguduse õpetaja) ja abipraost Margus Kirja (Jõelähtme koguduse õpetaja).



Kaasa teenisid praostkonna vaimulikud, ansambel Laudes ja  Kose kiriku Pasunakoor Kahro Kivilo juhendamisel.

Thursday, August 20, 2015

Kihelkonnapäevad on alanud!!

Pühpäev - nädala esimene päev või siis ladina keelest tõlgituna Issanda päev, on ka esimene päev Kose kihelkonnapäevade kalendris. Algab see jumalateenistusega Kose kirikus, kus jutlustab Tauno Kibur - viimast korda enne ametisse pühitsemist. Jumalateenistuse lõpus avati mälestustahvel eelmisele õpetajale - Mare Palgile.
Õhtul kella 7 paiku rääkisid Arne Hiob (põhiliselt) ja Margus Kirja Maarjast protestantlikus teoloogias. Koguduse juhatuse esimees sai lõpus võimaluse neile mett mokale määrida ning kinkis mõlemale purgikese meega.

Tuesday, July 14, 2015

Seitsmes pühapäev pärast nelipüha, 12. juulil A.D. 2015

Preester Tauno jutlus Kose Püha Nikolause kirikus Lk 6, 27. 33 tekstile.

Aga armastage oma vaenlasi ning tehke head ning laenake ilma midagi tagasi lootmata, ja teie palk on suur ja te olete Kõigekõrgema lapsed, sest tema on helde tänamatute ja kurjade vastu! Olge armulised, nagu teie Isa on armuline!

Head kirikulised, armsad sõbrad! Tänase pühapäeva teema on „armastusekäsk“! - kõige kummalisem käsk kui sõna-sõnalt vaadata. Umbes nagu tähendamissõnas „suurest pidusöögist“: sundige neid sisse tulema! Mõlemil puhul tahab Õnnistegija juhtida inimest parima juurde, mis  tallele pandud, saladuse juurde, mis sügaval inimeses. Tee selleni läbib paradokse, on tavaloogikale vastupidine; osalt selline nagu Apostel Paulus viitab käsuseadusele, et see juhib inimest evangeeliumi juurde. Seadused ja normid ei ole asi iseenesest, vaid on suuniseks ja piirdeks, palistamaks teeääri – tee ise ja teekäimine on kese ning taipamine, et elu ei ole taga ega ees, vaid alati siin ja nüüd. Nõnda leitakse üles see rõõmusõnum, mida kehastab Naatsareti Jeesus, ja et ta ei ole üheski olukorras sellest väljaspool (pole endast väljas), ta soovitused või „käsud“ on alati rõõmusse – sisemisse, mitte välisesse (välised rõõmud tulevad ja lähevad nagu pilved taevas, sisemine on sinitaevas). 
            Ühes vene lookeses on nõnda, et keegi noormees tahab saada kloostrisse ning küsib kloostriülema käest, et mida ta peaks tegema. Räägivad seal edasi ja tagasi, kuni munk näeb mööduvat kloostri vanakest ja ütleb noormehele, et kui see tahab saada mungaks, mingu ja löögu toda vanakest. Noormees ei tihka hästi, kuid parema võimaluse puudumisel läheb ja lööb. Vastuseks vanake hakkab paluma andestust, et on kuidagi põhjustanud noormehele säherdust pahameelt ... Väga kummaline lugu, täiesti tavaloogika vastu. Üsna ilmselt tekib kõigepealt paus, pikk või lühike, nagu näiteks siis kui kelleltki küsida järsku: kes sa oled?... Seejärel nagu auruvedur, vaikselt, vaikselt hakkavad pöörlema mõistuse hammasrattad – et oot-oot, kuidas nii..., vanake polnud ju milleski süüdi ja hakkab andestust paluma...ja siis me võime siia tekitada must-tuhat mõtteskeemi, kuid nii tegeleme ainult dekoratsiooniga ega pööra tähelepanu tuumale. Need on südame avamise lood, nagu ka kõik evangeeliumites esitatud mõistukõned – sõnad on dekoratsiooniks tuuma ümber, tuum ehk süda  on Kõiksuse juuretis. Paus on uks tuuma juurde, siis kui kõik vakatab – Vana Testamendi lauliku sõnadega: Üksnes Sinu juures on vait minu hing, Issand. Kuid me ei oska ust näha ning murrame aedikusse nagu vargad ja röövlid, kellele Jeesus viitab teisal mõistuloos.
            Armasta vaenlast! – esimene reaktsioon on vakatus...siis tuleb kõik muu; ja juba oleme uksest möödas, ei koputa uksele, vaid müürile ja imestame, et näe, Jumal ei vasta, ju teda polgi (kodus). Ja päris asja asemel on  dekoratsioonid, kujutlused, tohuvabohu, kuid mitte tuum. Tee tuuma juurde algab just sellest vakatusest, pausist – siis murdosa sekundiks inimene näeb, või ei näe, sest on lihtsalt tühjusesse viskunud, sest ei oska vaadata – siis on nagu jõllitamine. Pole kunagi õppinud vaatama nõndamoodi sisemiselt, ääretult lihtsalt, on ikka vaadanud läbi prisma, läbi filtri ja loori. Filtrid ja loorid ütlevad, et vanake ei peaks siin midagi vabandama; või et mis sant lugu see üldse on selline; või mismõttes: armasta vaenlast! 
            Jeesuse meetod, ja kuuldud vanakese lugu, püüavad meid väljast suunata sisemisele rajale, praktilisele; ja mulle meeldib siin kasutada mõistet seesmärgile (sisemisele eesmärgile). Mõistus vakatab ja südame uks avaneb ning siis inimene hakkab nägema tõepoolest; nägema nendel võnkesagedustel, millist kirjeldatakse Piibli Loomislugudes, kus iga loomispäeva lõpul Jumal ütleb, vaata, see on väga hea...Siis pole enam vaenlast, pole teesi ja antiteesi, vaid süntees ainult, pole kahte (katkisust), vaid üks (terve). Kui midagi saab olla katki, siis meie oma silmad – valesti aduvad silmad. Sellepärast vanake palub andestust noormehelt...
            Armasta vaenlast!  on praktiline ülesanne (ka mõtlemine selle üle on praktiline ülesanne)... mõelge korraks mõne oma vaenu peale kas praegu või minevikus, kellegi peale, kellega oli või on kana kitkuda – ja siis öeldakse: Armasta! Õnnista! Palveta! Neid ja nende eest. Mõneti saab siin küsida, kas oleme üldse saanud aru sõnast armastus. Küllaltki devalveerunud mõiste, tähendamas midaiganes, nagu ka näiteks sõna usk. Armastus ja usk ei ole mõistetavad eemalt, perspektiivipunktist, neile tuleb astuda ligi, lasta nad enese ligi, enese sisse nagu armulaual sööme ja joome Kristust. Ka see võtab mõistusel hinge kinni, täielik vakatus. Ja siis saab keeruline mööda, hakkab lihtne, imeline...ja armas. 
            Vanake selles loos on armus, kõik armastavad teda, ta ei tee kellelegi liiga, ei ütle halvasti – vanake on väga tänulik noormehele, et too on avanud talle evangeeliumi, ja ta ei hurjuta, vabandab hoopis ja palub andestust...Nii sügav lugu, hingepõhjani liigutav lugu. Jeesus tahab meile sedasama, ainult ja ainult sedasama – südamelugu, armastuselugu. See nõuab tohutut eneseületust, kõige mahapanekut ja näib seetõttu kättesaamatu. Kuid Jeesus ütleb siin hiljem: olge armulised nagu taevane Isa on armuline. Et kui algame ikkagi peale ja proovime uuesti ja uuesti, harjutame, siis liigume Isa poole rohkem ja rohkem. Isa on Üks, tema juurde ei saa kahetiselt, tükati, vaid ainiti. Õigeusu palveraamatus on sellesuunaline palve: „Armuline Issand, Sa palusid nende eest, kes Sind risti lõid ja käskisid oma teenijaid vaenlaste eest palvet teha. Meie palume Sind alandlikult: Anna andeks neile, kes meid vihkavad ja meile liiga teevad ning juhata neid kurjusest ja kavalusest vennalikku armastusse ja headest tegudest täidetud ellu, et me ühel meelel austaksime Sind, ainust Inimesearmastajat.“ Aamen.