Jutlus kirikuaasta eelviimasel pühapäeval

Jutlustas diakon Rein Keskpaik

„Vaadake ette, valvake, sest teie ei tea, millal see aeg on käes! Nii nagu inimene, kes reisis võõrsile ja jättis oma maja, andes sulastele meelevalla, igaühele tema töö, ja uksehoidjal käskides valvata, nõnda valvake nüüd, sest te ei tea, millal majaisand tuleb, kas õhtul või keskööl või kukelaulu ajal või varahommikul, et ta äkitselt tulles ei leiaks teid magamas. Aga mida ma ütlen teile, ütlen kõigile: “Valvake!““ Mk 13:33-37

Tänase päeva juhtsalm kõlab: “Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu!“ On valvamispühapäev. Minu eilne ordinatsiooni jutlus rääkis kümnest neitsist, kes ootasid kohtumist peigmehega. Viiel neist ei olnud lampides piisavalt õli ja sellel olid saatuslikud tagajärjed. Tänanegi kirjakoht manitseb meid valvama.

On kirikuaasta eelviimane pühapäev, kirikuaasta hakkab lõppema. Kui mingi aeg läheneb lõpule, juhtub nii, et kiire kipub mõnikord lausa rõhuma. Mis peab valmis saama, jääb sageli viimasele hetkele, olgu siis tegu töö või mõne teise asjatoimetusega. Kirikuaasta lõppedes kutsutakse meid üles olema valvel. Kas me suudame seda?

On Jumala suur tarkus ja arm, et me ei tea seda päeva ega tundi, millal Inimese Poeg tuleb. Valvake! See üleskutse on kõigile. Valvamine ei ole kõrvalt vaatamine, ning meie asjadki on pakkimata. Elame nii, nagu poleks viimast kohtupäeva olemaski. Kui asutame end reisile selles maailmas, siis hakkame varakult kohvrit pakkima. Kas oleme aga valmis, kui viimne teekond on kätte jõudmas?

Meie pääste on tervenisti Jumala töö. Ise me endale ande muretseda ei suuda. Valvamine peab olema kristlase eluviis. On hilja hakata reisiks valmistuma siis, kui minekuaeg juba käes. Seepärast peaks kristlane vaatama selle maailma elu peale nii, et kui kutse tuleb, on ta valmis minema ja kõik rahuga endast maha jätma.

Ikka ja jälle meenub õp Mare eelmise aasta jõulujutlus, kus ta rääkis sellest, kuidas ta haigena koos koeraga talveõhtul väljas jalutas ja äkki nägi taevas oma tähte, kuidas maapealne kirik ulatus taevani. Sel hetkel ta tundis, et on kõigeks valmis.

Meie usu püha alus on õpetus meie vabastaja Jeesuse Kristuse lepitusristist. Kristlik kirik kuulutab andeksandmise suurt rõõmusõnumit. See ei kuuluta erinevust, vaid seda, mis ühendab. See ei kuuluta surma, vaid elu. Kristuse pühades haavades on meie jaoks kõik olemas-rahu ja puhkus muredest räsitutele ning igavese elu lootus.

Kuidas võiksime üle elada ajad, mil tunneme endid Kristusest lahus olevat? Peaksime mõtlema, mis saab siis, kui see lahusolek jääbki püsima. Miks me ei soovi, et lisaks kõige lähedasematele omastele ja sõpradele saaks päästetud ka kaugemad tuttavad? Pöörase ja sageli mõttetu kiirusega tormav maailm meie ümber kisub märkamatult endasse ja teeb kõik selleks, et me ei leiaks aega peatuda ja mõelda oma elust igavikulises mõõtmes: miks ma olen maa peal seda elu elamas ja kuhu lähen, kui mu aeg siin otsa saab? Sest üks on selles maailmas kindel: kunagi saabub lõpp. Pühakiri kõneleb meile sellest, kuidas kord tuleb Kristus tagasi siia maailma. Siis ei tule Ta enam väikese lapsena sõimes nagu 2000.a.eest, vaid saabub jumaliku kohtumõistjana, kellele kõik peavad aru andma oma elust ja valikutest.

Maailm kardab oma lõppu. See, et inimesed lõpuaegadele mõtlevad ja isegi püüavad täpset aega ette ennustada, kajastab inimlikku hirmu ja kartust selle päeva ees. On ainult üks, kellele võime siis loota: Kristus, kes tuleb valitsejana tagasi.

Argielus soovime kindlustunnet ja soetame nii kodu-, auto-, vara- kui elukindlustusi. Iga arukas inimene püüab panka väikese säästu koguda, et oleks turvaline olla siis, kui ühel hetkel midagi peaks juhtuma. Aga see kõik on tühine võrreldes maailma lõpuga. Kui püüame valmistuda väikesteks kriisideks, kas oleme valmis ka kõige lõpuks? Siis päästab vaid Kristus ja Tema arm. Igaüks peab siis seisma Kristuse kohtujärje ees ning andma aru oma elust ja valikutest. Kas oleme selleks valmis?

Kuidas suudaksime kanda elumuresid ja võita surmahirmu, kui meil ei oleks evangeeliumi, head sõnumit pattude andeksandmisest ja igavesest elust taevas? Et aga seda rõõmusõnumit endas kanda ja selle järgi elada, peame olema valvel, et keegi ega miski meie usku ei kahjustaks.

Selle maailma tuuled ja mured annavad meile tõuke igatseda Jumala armu soojust, nälg õigluse ja vagaduse järele olgu saatjaks meie eluteel. Aamen.