Monday, June 15, 2015

Diakon Reinu jutlus 14.juunil 2015

Lk9:57-62

„Ja kui nad olid teel minemas, ütles keegi Jeesusele:“Ma tahan sulle järgneda, kuhu sa iganes läheksid.“ Ja Jeesus ütles talle: „Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna.“ Teisele ütles ta: „Järgne mulle!“ Aga see ütles: „Luba mul enne minna matma oma isa!“ Ent tema ütles talle: „Lase surnuil matta oma surnuid, aga sina mine ja kuuluta Jumala riiki!“ Aga ka üks teine ütles: „Issand, ma tahan sulle järgneda, kuid luba mul enne jätta hüvasti nendega, kes mul kodus on!“ Aga Jeesus ütles: „Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!““ Aamen.
Tänase pühapäeva piiblilugemiste keskseks teemaks on kutse Jumala riiki ja kutsumise kuulmise tähtsus. Maise elu ülesanded ja ahvatlused võivad inimesele Jeesuse kutse vastuvõtmisel takistuseks saada. Kes kahtleb ja viivitab, see kaotab pakutud võimaluse.
Evangeelium räägib meile Jeesuse kohtumisest kolme inimesega. Kes nad olid ja kuidas Jeesuse teele sattusid, sellest evangeelium ei räägi. See polegi tähtis. Olulisem on, mis nendega sündis. Kokkupuude Jeesusega ja Tema kuulamine osutus neile määravamaks sündmuseks, kui nad eales arvata oleksid võinud. See on soov päriselt Jeesusega liituda ja lasta end Temast juhtida.
Kolm meest vastavad Jeesuse kutsele astuda Tema valitute ridadesse.Kaks pakuvad oma teeneid ise, ühele teeb aga kutse Jeesus. Miks need inimesed olid valmis Jeesust järgima? Võime seda ainult aimata. Eks nad olid jälginud Jeesust ja näinud kui suur meelevald oli Tema sõnal. Ta sunnib taganema surma ja kurjad vaimud, parandab haigeid. Sellise suurmehe kõrval on turvaline olla. Pealegi on lootus, et sellise mehe kõrval olles langeb osa kuulsusest ja rikkusest nendelegi.
Pole meilegi võõras see, et seltskonnas viibides nii mõnigi uhkustab oma „kõrgete“ tuttavatega. Mäletan hästi oma esimest tudengiaastat. Oma elust ja tegemistest enamik kursusekaaslasi eriti  ei rääkinud. Ikka  sellest, keda ta tunneb või keda teab tema tuttava tuttav!
Kuid Jeesus hoiatab neid. Au, kuulsust, vägevust ja rikkust Tema järgimine kaasa ei too. Pigem toob see kaasa inimeste põlguse ja viha. Tal pole isegi kindlat kodu. Ta leiab ajutist peavarju ainult tänu headele inimestele. Esimesele ütleb Jeesus: „Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna.“
Teine noormees on mures oma isa surma pärast. Jeesus ei keela tal isa matusele minemast, nagu teksti pealiskaudsel lugemisel võiks arvata. Noormehe palve kõneleb pigem usaldamatusest kutsuja vastu. Kristlus, mis puhkuse ja matuse ajaks tuleb kodus varna riputada, ei kõlba Issandale. Talle ei kõlba, nagu ütleb Toomas Põld, surnuaiarahus elav matusekristlus.
Kolmas noormees soovib aga enne kodustega hüvasti jätta. Tõenäoliselt ei olnud ta suutnud end kodu küljest lahti öelda ,et tõeliselt Jeesuse järgijaks pühenduda. Kodu on meile suur õnnistus, kuid ta ei tohi meid Jumalast lahutada.
Jumala riigi teenistusse ei kõlba kõhklejad. Jeesuse järgimine on tunduvalt rohkem, kui ainult Tema läheduses olemine ja Tema kuulamine. Järelkäimine tähendab lahkumist senisest elust ja jäädavat sidet Jeesusega kõiges, mis see endaga kaasa toob. Usk eeldab ka jäägitut usaldust. Kes on pannud käe adra külge, see ei või enam tagasi vaadata. Meenutagem Peetruse lugu. Peetrus astus Jeesuse sõna peale paadist välja ja  vesi kandis teda. Kui ta aga oma pilgu Jeesuselt ära pööras, hakkas ta vajuma. Seni kuni tema pilk oli suunatud elavale Jumalale, ilmutati temale, kes Jeesus on. Nii võis ta tunnistada: sa oled Kristus, elava Jumala Poeg! Kui aga Jeesus räägib oma tulevastest katsumustest ja raskest osast, mida Ta peab kannatama, siis hakkab Peetrus Teda noomima: „Aga Jeesus pöördus, vaatas jüngritele ja sõitles Peetrust: „Tagane, vastupanija, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil!““ (Mk 8:33) Jeesus oli valmis purustama oma sidemed isegi Peetrusega, et mitte taganeda oma eesmärgist. Jeesuse siht oli minna edasi, isegi kui see tähendas ristisurma. Tagasivaatamine oleks tähendanud ka oma missioonist loobumist.
Jeesuse pilk oli suunatud tulevikku. Ta nägi tööpõldu, mis laius Tema jüngrite ees läbi aegade, kuni Tema teise tulekuni.Ta osutas eesootavatele raskustele, kirjeldas hädaohte, mis neid ümbritsema pidid ning enesesalgamist, mida neilt oodati. Jeesus soovis, et nad hindaksid väärtusi õigesti, et vaenlane ei saaks neid ootamatult tabada. Nende võitlus polnud inimestega, vaid valitsuste ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, taevaaluste kurjade vaimudega. (Ef 6:12) „Vaata, ma läkitan teid kui lambaid huntide sekka! Olge siis arukad nagu maod ja vagurad nagu tuvid!“

Jaan Kiivit on kirjutanud, et tee Issanda jüngrina, Tema juhatuse all, ei ole mugav ega tulus, vaid kitsas ja raske, täis konflikte ja ohverdamist. Meie maine elu ei muutu Temale järgnemisest kergemaks, pigem raskemaks. Inimesed maa peal ei andnud Jeesusele muud paika kui ristipuu. Mõistmatus, pahatahtlikkus, sageli üksindus ja kaitsetus-Jeesus ütleb selgelt, millega tuleb arvestada. Ta ei anna petlikke lubadusi, aga neis hoiatavates ja järele mõtlema sundivates sõnadeski kutsub ta meid jääma sellele teele, mida Tema meile näitab. Aamen

Monday, June 1, 2015

Koostöömedalid soome sõpradele


... sellele järgnes maailm ja patt ja rõõm ja mure ja lootus ja armastus. Nii mitmedki sõnade loojad on lahkunud, kaasarvatud ka selle blogi algataja, kuid see, mis alguses oli on jäänud, sõna ei kao. On tulnud ja jäänud ka koostöö ning sõprus ja tänu – tänu Loojale kaasteeliste ja -mõtlejate eest. Tänusõnu laususime maikuu viimasel pühapäeval, Kolmainupühal, ka meie naabritele üle lahe. Nendega koos on remonditud kirikut ja pastoraati, nendega koos on oldud lõkke ääres, nendega koos oleme olnud palves. Kõik meie põhjanaabrid väärivad tänusõnu. Seekord sai antud üle Espoo Toomkirikus  ka EELK koostöömedaleid. Need said Marja-Liisa Nokelainen ja Elmo Tuura. Alguses oli sõna ning sellele järgnesid koostöö ja tänu. Koostöö, mis on vaba ja sundimatu ja tänu kaasteeliste eest.         
                                                                                           
Mõni sõna jääb ikka veel
kirja panemata
hoian neid igaviku tarvis   (Indrek Hirv, Kassitoome)                                                                              
                                                                                                                 Tiit