Seitsmes pühapäev pärast nelipüha, 12. juulil A.D. 2015

Preester Tauno jutlus Kose Püha Nikolause kirikus Lk 6, 27. 33 tekstile.

Aga armastage oma vaenlasi ning tehke head ning laenake ilma midagi tagasi lootmata, ja teie palk on suur ja te olete Kõigekõrgema lapsed, sest tema on helde tänamatute ja kurjade vastu! Olge armulised, nagu teie Isa on armuline!

Head kirikulised, armsad sõbrad! Tänase pühapäeva teema on „armastusekäsk“! - kõige kummalisem käsk kui sõna-sõnalt vaadata. Umbes nagu tähendamissõnas „suurest pidusöögist“: sundige neid sisse tulema! Mõlemil puhul tahab Õnnistegija juhtida inimest parima juurde, mis  tallele pandud, saladuse juurde, mis sügaval inimeses. Tee selleni läbib paradokse, on tavaloogikale vastupidine; osalt selline nagu Apostel Paulus viitab käsuseadusele, et see juhib inimest evangeeliumi juurde. Seadused ja normid ei ole asi iseenesest, vaid on suuniseks ja piirdeks, palistamaks teeääri – tee ise ja teekäimine on kese ning taipamine, et elu ei ole taga ega ees, vaid alati siin ja nüüd. Nõnda leitakse üles see rõõmusõnum, mida kehastab Naatsareti Jeesus, ja et ta ei ole üheski olukorras sellest väljaspool (pole endast väljas), ta soovitused või „käsud“ on alati rõõmusse – sisemisse, mitte välisesse (välised rõõmud tulevad ja lähevad nagu pilved taevas, sisemine on sinitaevas). 

            Ühes vene lookeses on nõnda, et keegi noormees tahab saada kloostrisse ning küsib kloostriülema käest, et mida ta peaks tegema. Räägivad seal edasi ja tagasi, kuni munk näeb mööduvat kloostri vanakest ja ütleb noormehele, et kui see tahab saada mungaks, mingu ja löögu toda vanakest. Noormees ei tihka hästi, kuid parema võimaluse puudumisel läheb ja lööb. Vastuseks vanake hakkab paluma andestust, et on kuidagi põhjustanud noormehele säherdust pahameelt ... Väga kummaline lugu, täiesti tavaloogika vastu. Üsna ilmselt tekib kõigepealt paus, pikk või lühike, nagu näiteks siis kui kelleltki küsida järsku: kes sa oled?... Seejärel nagu auruvedur, vaikselt, vaikselt hakkavad pöörlema mõistuse hammasrattad – et oot-oot, kuidas nii..., vanake polnud ju milleski süüdi ja hakkab andestust paluma...ja siis me võime siia tekitada must-tuhat mõtteskeemi, kuid nii tegeleme ainult dekoratsiooniga ega pööra tähelepanu tuumale. Need on südame avamise lood, nagu ka kõik evangeeliumites esitatud mõistukõned – sõnad on dekoratsiooniks tuuma ümber, tuum ehk süda  on Kõiksuse juuretis. Paus on uks tuuma juurde, siis kui kõik vakatab – Vana Testamendi lauliku sõnadega: Üksnes Sinu juures on vait minu hing, Issand. Kuid me ei oska ust näha ning murrame aedikusse nagu vargad ja röövlid, kellele Jeesus viitab teisal mõistuloos.

            Armasta vaenlast! – esimene reaktsioon on vakatus...siis tuleb kõik muu; ja juba oleme uksest möödas, ei koputa uksele, vaid müürile ja imestame, et näe, Jumal ei vasta, ju teda polgi (kodus). Ja päris asja asemel on  dekoratsioonid, kujutlused, tohuvabohu, kuid mitte tuum. Tee tuuma juurde algab just sellest vakatusest, pausist – siis murdosa sekundiks inimene näeb, või ei näe, sest on lihtsalt tühjusesse viskunud, sest ei oska vaadata – siis on nagu jõllitamine. Pole kunagi õppinud vaatama nõndamoodi sisemiselt, ääretult lihtsalt, on ikka vaadanud läbi prisma, läbi filtri ja loori. Filtrid ja loorid ütlevad, et vanake ei peaks siin midagi vabandama; või et mis sant lugu see üldse on selline; või mismõttes: armasta vaenlast! 

            Jeesuse meetod, ja kuuldud vanakese lugu, püüavad meid väljast suunata sisemisele rajale, praktilisele; ja mulle meeldib siin kasutada mõistet seesmärgile (sisemisele eesmärgile). Mõistus vakatab ja südame uks avaneb ning siis inimene hakkab nägema tõepoolest; nägema nendel võnkesagedustel, millist kirjeldatakse Piibli Loomislugudes, kus iga loomispäeva lõpul Jumal ütleb, vaata, see on väga hea...Siis pole enam vaenlast, pole teesi ja antiteesi, vaid süntees ainult, pole kahte (katkisust), vaid üks (terve). Kui midagi saab olla katki, siis meie oma silmad – valesti aduvad silmad. Sellepärast vanake palub andestust noormehelt...

            Armasta vaenlast!  on praktiline ülesanne (ka mõtlemine selle üle on praktiline ülesanne)... mõelge korraks mõne oma vaenu peale kas praegu või minevikus, kellegi peale, kellega oli või on kana kitkuda – ja siis öeldakse: Armasta! Õnnista! Palveta! Neid ja nende eest. Mõneti saab siin küsida, kas oleme üldse saanud aru sõnast armastus. Küllaltki devalveerunud mõiste, tähendamas midaiganes, nagu ka näiteks sõna usk. Armastus ja usk ei ole mõistetavad eemalt, perspektiivipunktist, neile tuleb astuda ligi, lasta nad enese ligi, enese sisse nagu armulaual sööme ja joome Kristust. Ka see võtab mõistusel hinge kinni, täielik vakatus. Ja siis saab keeruline mööda, hakkab lihtne, imeline...ja armas. 

            Vanake selles loos on armus, kõik armastavad teda, ta ei tee kellelegi liiga, ei ütle halvasti – vanake on väga tänulik noormehele, et too on avanud talle evangeeliumi, ja ta ei hurjuta, vabandab hoopis ja palub andestust...Nii sügav lugu, hingepõhjani liigutav lugu. Jeesus tahab meile sedasama, ainult ja ainult sedasama – südamelugu, armastuselugu. See nõuab tohutut eneseületust, kõige mahapanekut ja näib seetõttu kättesaamatu. Kuid Jeesus ütleb siin hiljem: olge armulised nagu taevane Isa on armuline. Et kui algame ikkagi peale ja proovime uuesti ja uuesti, harjutame, siis liigume Isa poole rohkem ja rohkem. Isa on Üks, tema juurde ei saa kahetiselt, tükati, vaid ainiti. Õigeusu palveraamatus on sellesuunaline palve: „Armuline Issand, Sa palusid nende eest, kes Sind risti lõid ja käskisid oma teenijaid vaenlaste eest palvet teha. Meie palume Sind alandlikult: Anna andeks neile, kes meid vihkavad ja meile liiga teevad ning juhata neid kurjusest ja kavalusest vennalikku armastusse ja headest tegudest täidetud ellu, et me ühel meelel austaksime Sind, ainust Inimesearmastajat.“ Aamen.

7. pühapäev pärast nelipüha

Armastuskäsk - Nõnda ütleb Issand, kes sind on loonud: Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt! Js 43:1

Nii ta tuli 11. juunil Kose pastoraati, rõõmsal meelel ja hobuse asemel hobujõud vankri ette rakendatud. Lastiks peamiselt raamatud, sekka mõned vajalikud ja isiklikud esemed, millel kõigil oma lugu rääkida. Rääkimine ei ole aga peamine. Küll aga kõnelemine ja kuulamine, kõnetamine ja kuulmine. Ja lõpuks vaikus, mida inimesed niiväga kardavad. Sest vaikuses, kus kõik müra ümberringi taandub, jõuame üha lähemale iseendale ja seeläbi oma patuse minani. Lihtsam on elada tõde tunnistamata ja pimeduses kui tões ja valguses. Ent Jumala palge ees ei jää miskit varjule. Ja kõige tähtsam koht dialoogis Jumalaga on armastusel,  tingimusteta armastusel. Aga kas me suudame üleüldse ette kujutada, milline on tingimusteta armastus? Sarnaste mõtetega alustas Tauno Kibur täna, 12.juulil oma esimest teenistust Kose koguduse õpetajana, kui oli möödunud täpselt 3 kuud koguduse ees peetud proovijumalateenistusest ja   sellele järgnenud kohtumisest koguduse liikmetega. 

Tänasel jumalateenistusel ristiti ka väike Ada Kelder. 

Teenistus kestis 1h ja 45 min, kirikulisi oli ühtekokku 50 inimest.
Peale teenistust alustas õpetaja suvise leerikooliga. Esimesel korral oli kohal 2 leerilast. Tule Sinagi, kui tunned kutset!

Õpetaja Laur julgustas Oskar Lutsu "Kevades" tulla ka järgmiseks talveks,  tulla et üheskoos õppida. Aga mitmeks suveks, sügiseks, talveks ja kevadeks õpetajad tulevad, seda teab vaid Jumal.
Soovime oma õpetajale  taevaisa õnnistust ja rohkelt rõõmsaid hetki kogudusega koos kasvades ning Jumalat teenides.  

vend Andres

Diakon Reinu jutlus Kosel ja Pikva kabelis 5.juulil 2015

Mk3:13-19

„Ja Jeesus läks üles mägedesse ja kutsus enese juurde, keda ta ise tahtis, ja need tulid tema juurde. Ja ta seadis kaksteist, keda ta ka nimetas apostliteks, et need oleksid temaga ja et ta võiks neid läkitada kuulutama ja et neil oleks meelevald kurje vaime välja ajada. Ja ta seadis need kaksteist: Siimona, ja pani talle nimeks Peetrus, ja Jakobuse, Sebedeuse poja, ning Jaakobuse venna Johannese, ja pani neile nimeks Boanerges, see on Kõuepojad, ja Andrease ja Filippuse ja Bartolomeuse ja Matteuse ja Tooma ja Jaakobuse, Alfeuse poja, ja Taddeuse ja Siimon Kananaiose ja Juudas  Iskarioti, kes tema ära andis.“ Aamen.

Täna on apostlite pühapäev. Sellel päeval meenutatakse kõiki apostleid.Pühapäeva piiblilugemised räägivad apostlite kutsumisest ja jüngri ülesandest laiemalt. Kristus on meidki arvanud vääriliseks osalema Tema töös. Kuulekana Jumala sõnale saame meiegi osa uuest elust Kristuses.

Kapernauma usulised juhid hülgasid Jeesuse, kui nad nägid rahva poolehoiu kasvu Tema suhtes. Iisraeli usu reformimine oli jooksnud liiva, sest usujuhid ei võtnud vastu Jumala pakkumist. Jeesus nägi, et misjonitööks on vaja abilisi. Nii toimuski kaheteistkümne jüngri valimine.

Mäeveeru varjuliste puude all kutsus Jeesus apostliteks (saadikuteks) kaksteist meest ja pidas Mäejutluse. Jeesusel meeldis õpetada pigem lahtise taeva all kui templis või sünagoogides. Ja ega Teda kuulama tulnud rahvahulgad poleks sünagoogi mahtunudki. Jeesus armastas loodust ja iga rahulik nurgake seal oli Tema jaoks püha tempel.

Pärast paradiisist väljaajamist teenisid meie esivanemad Jumalat ikka nõmmedel ja metsasaludes. Kristus kõnetas Aabrahami Mamre tammikus, vestles Iisakiga õhtul väljal palvehetkel, rääkis Jaakobiga Peeteli nõlval, Moosesega Midjani mägismaal ning noore Taavetiga  tema isa karjade juures. Kristuse korraldusel oli Iisrael tuhande viiesaja aasta jooksul jätnud igal aastal nädalaks oma kodu ning elanud lehtmajades.

Metsaaltarid ei ole kadunud ka tänapäeval. Minu vanema venna kodus Läänemaal on metsaaltar, kus igal aastal viiakse läbi looduspalvusi (pööripäevapalvusi). Sellel altaril on õnnistatud ka meie pere (Keskpaikade suguvõsa) lipp.

Jeesus eelistas eemalduda linnakärast rahulikesse paikadess, et seal õpetada oma jüngreid. Need paigad pakkusid paremat tausta õpetusele, mida Ta soovis oma jüngritele jagada. Jeesus kogus meelsasti rahvahulga sinise taeva alla mõnele mäenõlvale või järvekaldale. Keset Jumala loomingut sai Ta pöörata oma kuulajate mõtted inimeste kätetöödelt Jumalale. Looduses toimuv kasvamine kujutas Tema kuningriigi põhimõtteid. Siis kui inimesed tõstsid pilgu mägede poole ja silmitsesid Jumala imelist kätetööd, meenutasid nad väärtuslikke õppetunde. Nii on igaühega, kes läheb Kristust südames kandes loodusesse. Ta tunneb pühalikkust. Loodus meenutab Issanda tähendamissõnu ja kordab Tema nõuandeid. Kohtumine Jumalaga looduses õilistab ja rahustab südant.

Usun, et kõik , kes oleme osalenud meie koguduse või Hollola sõpruskoguduse poolt organiseeritud palverännakutel, oleme seda kogenud.

Aga tänase kirjakoha juurde tulles. Mis oli apostlite kutsumise eesmärk? Jeesusel oli selleks kindlasti mitu eesmärki. Esiteks soovis ta, et jüngrid oleksid Tema juures pidevalt. Kõik nad jätsid oma endised ametid maha ja pühendusid Jeesuse järgimisele. Jüngrid vajasid seda. Enne kui Jeesus sai neid oma töös kasutada, pidid nad omandama midagi Jeesuse vaimulaadist.

Kristus tundis valitute iseloomu, nende tugevusi ja nõrkusi. Ta teadis ohte, mis neid varitsesid ja vastutust, mida neil tuli kanda. Enne valiku tegemist oli Jeesus pikalt palves. Kogu öö palvetas ta nende eest, alles koidikul kutsus Ta nad enda juurde.

Teiseks vajas Jeesus jüngreid, et neid läkitada kuulutustööle. Jüngrid said Jeesuse läheduses õnnistuse selleks, et olla teistele õnnistuseks. Neid õpetati teisi õpetama. Jeesus oli neid päästnud selleks, et nendest saaks teistele päästmise kuulutajad.

Jumal on teinud oma tööd alati inimeste kaudu. Kristuse tulek ei teinud inimeste tööd Jumala riigis ülearuseks, vaid andis neile uued võimalused.

 Nädala keskel istusime, kiriku töötegijad, ühise laua ümber ja mõtisklesime koos  õpetaja Tauno Kiburiga, kuidas oleme sattunud kiriku juurde, milleks meid on kutsutud, mida oleme saanud kirikult, mida oleme ise andnud kirikule... Kokkuvõtvalt võib öelda: meid kõiki on kutsunud Jeesus Kristus ja usk Temasse-Jumala Pojasse.

Andku Jumal meile usku nagu ta andis tookord jüngritele. Aamen

Diakon Reinu jutlus Kose kalmistupühal, 24.juunil 2015

Jaanipäev on Ristija Johannese sünnipäev. Tema  sündi on tähistatud juba 5. saj. algusest alates. Mitme Johannesele pühendatud püha hulgast tähistatakse meie kirikus  tänapäeval üksnes jaanipäeva. Lunastuslooliselt viitab jaanipäev ees olevatele jõuludele. Johannes oli Jeesusest kuus kuud vanem, nii ongi jaanipäevast jõuludeni, Jeesuse sünnipäevani, kuus kuud. Talle antud nime  (Johannes-Jumal on armuline) kohaselt kuulutas Johannes Jumala headust, päästet ja pattude andeksandmist.

Ristija Johannese sünd oli eriline. Tema ema Eliisabet ja isa Sakarias olid kaua oodanud lapse sündi. Nüüd olid nad juba eakad ja nende lootused olid kustunud. Kui Issanda ingel talle poja sünnist teatas, siis ei uskunud ta seda. Sakarias oli aastakümneid teeninud templis Jumalat, kuid sellist imet ei suutnud ta uskuda. Sellest uskmatusest jäi ta keeletuks kuni lapse ümberlõikamise päevani: „ Ja vaata, sa jääd keeletuks ega saa kõnelda kuni päevani, mil see sünnib, seepärast et sa ei ole uskunud mu sõnu, mis lähevad täide omal ajal.“ (Lk 1:20)

Jumalal oli Johannesega oma plaan. Juba ingel Gabriel kuulutas, et ta saab suureks Issanda silmis. (Lk 1:15) Nii ka läks. Sõnum Johannese sünnist ja Sakariase keelepaelte avanemisest levis kogu ümbruskonnas. Kõik olid imestunud ja kartuses, mis saab küll sellest lapsest?

Sellele pühale abielupaarile anti tõotus poja kohta: ta asub Issanda palge ees Talle valmistama teed. Püha Vaim oli Sakariase peal kui ta rääkis prohvetlikult oma poja tööst: Ja sina,  lapsuke, sind peab hüütama Kõigekõrgema prohvetiks, sest sina lähed Issanda palge eel valmistama Tema teid, et anda Tema rahvale pääste tunnetus nende pattude andeksandmises meie Jumala südamliku halastuse läbi, millega meid on tulnud katsuma päevatõus kõrgest, paistma neile, kes istusid pimeduses ja surma varjus ning juhtima meie jalgu rahuteele.

Johannes lõpetas Vana Testamendi prohvetite ajastu, ta oli kahe ajastu piiril. Seega oli tal ülesanne veel Uue Testamendi ajastu alguses. Tema ülesandeks ei olnud üksnes kuulutada Jumala riigi tulekut, ta pidi olema ka Jeesuse tuleku teevalmistaja. Jumal kutsus Sakariase poja suurele tööle, suurimale, mida inimesele on usaldatud. Selleks, et seda tööd teha, pidi Issand töötama koos Johannesega. Jumala Vaim pidi olema Johannese peal.

Kuni oma kuulutustöö alguseni elas Johannes kõrbes. Tema toiduks olid rohutirtsud ja metsmesilaste mesi. Ristija Johannese ajal oli rahvast vallanud rikastumiskirg, luksuse- ja toretsemise jaht. Meelelised naudingud, peod ja joomingud põhjustasid haigusi ja mandumist ning halvasid vaimuliku mõistmise ja vähendasid patu- tunnetust. Tema mõõdukas elu ja lihtne riietus ( kaame- likarvast rüü) pidid kooskõlastuma tema manitsustega. Sellepärast andis ingel Johannese vanematele juhised karskuse kohta.

 Johannes kuulutas Messia tulekut ning kutsus rahvast meeleparandusele. Pattudest puhastamise märgiks ristis ta neid Jordani jões. Sellise ilmeka sümboli kaudu kuulutas ta neile, et ilma südame ja elu puhastamiseta  ei ole neil osa  Messia kuningriigis. Palju rahvast tuli kuulama Johannese veenvaid jutlusi. Tema jutluste sisuks oligi:  parandage meelt, pöörduge patust ja laske end ristida. Paljud kuulajad pöördusidki patust ja lasksid ennast ristida.

Albert Soosaar on öelnud, et Jumal ei saa aidata neid, kes ei ole valmis oma osadust patuga lõpetama. Seepärast peab inimene Johannesega ristimisvette minema. Patt tuleb üles tunnistada ja otsustada, et sellega on lõpp. Jumal ei ehita enne uut, kui vana pole maha kistud.

Me peame täna tema sünnipäeva. See on isetuse mälestuspäev. Päev, mis jutustab inimese tõelisest suurusest. Nii on see meiegagi, mida enam me kahaneme, seda suuremaks saab meis Jumal- kuni Ta saab kõigeks kõiges.

Jaanipäeval on meil traditsiooniliselt ka kalmistupüha. Paljud tulevad sel päeval oma lähedaste haudadele. Perekonna pühamus seisatudes mõistame, et inimelu kahaneb ja kaob. Kuid see ei ole ainus seadus.Meie ellu on astunud Jeesus- tõelise rõõmu allikas. Temas on võit surma üle, ülestõusmine ja elu. Aamen