Wednesday, December 7, 2016

Jutlus 2. advendipühapäeval

 Lk 21, 29-33

Jeesus ütleb võrdumi: Vaadake viigipuud ja kõiki puid: kui nad juba pakatavad, siis seda nähes te tunnete iseenesest, et suvi on juba lähedal. Nõnda ka teie, kui te näete kõike seda sündivat, tundke, et Jumala riik on lähedal! Tõesti, ma ütlen teile, see sugupõlv ei kao, kuni kõik on sündinud. Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi.


Armsad õed-vennad Kristuses!
Pilt, millele Jeesus siin viitab, on väga lihtne – tollasele iisraellasele igapäevaselt tuttav – rõhk on sõnadel „vaadake!“ ja „tundke!“ Viimased ei ole nii tuttavad ka täna – eriti just igapäevastes lihtsates asjades. Jeesuse õpetusi võib võtta sõna-sõnalt: vaadake kasvõi oma kodus olevaid asju ja võtke selleks aega... Millised tähendusvarjundid, millised lood on nendega koos ja on veel enamat – ajatut mõõdet, mida sõnadesse ei saa panna. Nõnda hakatakse hoomama Loojat ennast asjade taga ning tavapärane grammatiline ehk psühholoogiline aeg sulab üheks... Siis „tuntakse“ jumalariigi lähedalolekut ehk absoluutset kvaliteeti. Selles suunas on olnud vanad keeled – verbipõhised, dünaamilised. Näiteks ka Vana Testamendi heebrea keeles minevik, olevik ja tulevik on omavahel lõimunud, aeg on dünaamiline, ilma järskude piiride tõmbamisteta – inimese ja Jumala aeg lähevad rööbiti ja vahetevahel ristuvad, siis saab üks ajastu otsa („aeg saab täis“) ja algab uus. Jumala ja inimese tee ristumine tähendab seda, et Jumal ilmutab end ja teeb inimses algseadistuse. Siis ei kehti enam vanad arusaamad ega pea paika endine ajakäsitlus.
Varasemates salmides pöörab Jeesus tähelepanu sellele, ei ei tule takerduda kätega tehtud asjadesse, isegi Jeruusalemma templisse mitte – isegi siis mitte, kui seda peetakse lähemal ja kaugemal ehitusimeks, kui selle kuldsed müürid sätendasid miilide taha, ka siis võib tast saada takistus Jumala teel. Põhiküsimus elus ei saa olla „mida ma teen?“, vaid „kuidas ma teen?“ - siis viimane annab esimesele kvaliteedi. Ei tee esimest, esemelist maailma tühiseks, vaid annab sellel sisu ja õige suuna. „Mida ma teen?“ oleks Erich Frommi vaates „omamine“ - „kuidas teen?“ „olemine.“ Fromm (XX saj mõjukamaid psühhoanalüütikuid) annab mõista, et ELU ei saa omada – elus saab olla... Sama kehtib ka „usu“ puhul – olulisem sellest, mida ma usun, on kuidas...? Viimasel puhul on „usk“ ja „teod“ alati koos, usust ei saa abstraktset, eluvõõrast, sõnademulinat. Siis ei saa olla „ususõdu“ - praktiline usk juhib absoluutse kvaliteedi suunas, armastuse suunas. Siis saavad ka identideedid, sh usulised identiteedid õige suuna. Siis hakkame mõistma, mida Jeesus peab silmas, öeldes et templi (kätega tehtu) kadu ei tähenda maailma lõppu, sest Jumala Sõna ei hävi siiski. Nende asjade pärast ei pea kartma ega laskma end kallutada nende asjade pärast. Paljude juutide ja samuti juudakristlaste arvates tähendas templi häving maailma lõppu, kogu nende usulise identideedi kadu – vähemalt oli selline mõtlemine valdav. Ometi oldi juba Paabeli vangipõlves kogenud ka teistsugust olukorda, kus leiti uus tee, uus olemine, kus templit ja vereohvreid asendas sünagoog ja veretud kiituse- ja palveohvrid.
Kogu perikoobi mõte olekski selles, et rohkem tähelepanu, rohkem aega kulub kaduvate asjade peale („mida ma teen?“ ehk „mida ma oman?“), nendest saavad suunda näitavad ikoonid ja teeviidad, mis viivad inimese raja Jumala rajast hoopis kaugemale. Kaugemale lihtsalt sellepärast, et „omamine“ suretab asjade võlu, neid ei nähta enam – ei peeta vajalikuks vaadata. Aga Jeesus rõhutab siin just: VAADAKE! Tavaliselt neid „omastatud asju“ hoitakse omastamise fookuses ja unustatakse Piibli lugu „Viinamäest ja selle rentnikest,“ kus antakse märku, et Jumal on omanik, inimene eelkõige rentnik. „Olemine“ vallandub küsimuses „kuidas?“, mis on elulise eetika põhiküsimus ning juhib Looja rajale taas ligidale. Mitmete teoloogide arvamus on, et sõnad “see sugupõlv” viitab “kangekaelsele, uskmatule sugupõlvele” ja ei tähenda ainult Jeesuse kaasaegseid, vaid samasugust mõtlemist igal ajastul, kui käänatakse ära Jumala seatud teelt - „olemise“ teelt „omamise“ teele. Ruumilisest maailmast pinnamõõtmesse, kus siis lõpuks kistakse iga tolli maalapi pärast. Iga sellise ärapöördumise tulemuseks on sihitus ja kaos, sellest tulenev kartus ja lootusetus ning orjus. Orjus ei tähenda ahelaid nähtaval kombel, vaid hullem veel, nähtamatul. Sest pole nii, et keegi ega miski meid ei juhi, kui seda ei tee Jumal, siis teeb seda keegi teine. Iisraeli ajalugu ja VT lood tahavad selgitada, mis juhtub kui rahvast juhitakse nende poolt, kes Jumalast ei hooli, millise segaduse see toob kaasa nii templis kui templi eesõues ja kaugemalgi...
Nii ei olegi esmatähtis see, millal need asjad sünnivad – vaid pigem: KUIDAS SÜNNIVAD, mis vallandab meis valvel- ja palvesolemise, et Jumala rada ei tunduks ta tulles meile vastuvõetamatu ega võõras. Kuidas iganes ta meid siis ei kutsuks, kui oleme pööranud tähelepanu küsimusele „kuidas?“, siis on meil võrrandi üks oluline detail juba tuttav ning vallandume kaduvast (omatavast) laskma lahti ja minema talle vastu. „Vaadakem!“ ja „tundkem“ ja saagem aru ehk taibakem mäherdusest vabadusest Jeesus kõneleb. Aamen.

Thursday, December 1, 2016

Jõulupuu Paunkülast, soojuskiirgurid KOP toetusel!

                                                             
Kui varasematel aegadel oleme jõulukuuse kirikumaadelt leidnud, siis sellel aastal toodi kuusk kohale Paunkülast. Maarika Leesment ja Toivo Uue pöördusid juba sügisel koguduse poole sooviga annetada  koduaeda varjutama kippuv kuusepuu jõuludeks kihelkonna kirikut ehtima. Ja nii  too sihvakas iludus kokkulepitud ajal kohale toodigi. Täna veel haljana seisev kuusk saab igal pühapäeval mõne ehte külge, et siis Jõululaupäeval täies hiilguses särada saaks. 
Jumal kiidab ja armastab suure südamega inimesi. Jõulud on rõõmu külvamise ja jagamise aeg. Kui me vaid oskame selle armastava sõnumi ja tegudega kaasa minna, saab rõõmu ja armastust meie eludesse üha enam. 
Täname Maarikat ja Toivot Paunkülast ning palume  õnnistust igale lahkele jagajale. Aga nõndasamuti ka igaühele, kes märkab abivajajat, on valmis ulatama oma abistava käe, ütlema lohutava sõna, tegema heateo, ...




Koguduse vanimad liikmed ei mäleta aega, mil külm oleks kirikuuksed sulgenud. Eks siis oli kirikulisi rohkem ja külg külje kõrval istumine andis ka omajagu sooja. Suurte miinuskraadide ajal istuti koos käärkambris, kus oli ahi alati köetud. Tänane päev on tulvil uudseid lahendusi ja võimalusi. Ahjud on asendunud elektril töötavate soojuskiirguritega, mis ei soojenda õhku, küll aga inimesi. Novembrikuu viimasel päeval paigaldati kirikusse infrapuna kiirgurid, mis lülitatakse sisse teenistuse toimumise ajaks. Nii saavad jumalateenistused südatalveni kirikus toimuda. Tule Sinagi kirikusse kui kellad kutsuvad ja akendest kumab valgust. Soojuskiirgurite soetamist toetas rahandusministeerium kohaliku omaalgatuse programmi (KOP) vahenditega. Omaosaluseks koguti vahendeid Kose kihelkonnapäevadel 2016. Täname kõiki lahkeid annetajaid ja teemaõhtutel osalejaid. Olge õnnistatud!       A                             

Monday, November 28, 2016

Jutlus advendiaja 1. pühapäeval, 27. novembril, A.D.2016

Jutlustab diakon Rein Keskpaik.

Mk 11:2 „ Ja Jeesus ütles neile: „Minge külla, mis on teie ees, ja kohe, kui jõuate sinna, leiate kinniseotud sälu, kelle seljas ei ole istunud veel ükski inimene. Päästke see lahti ja tooge siia!“
Kirikuaasta esimese pühapäeva piiblitekstid kuulutavad, et Jumal ei ole meist kellestki kaugel. Ta tuleb oma rahva keskele, et kinkida talle uus aeg- pääste aeg. Kogudus tervitab oma saabuvat Kuningat lauldes hoosiannat ja rõõmustades, et Jeesus on päästnud meid osaduseks Jumala ja üksteisega. Päeva evangeeliumid liidavad advendiaja ja jõulud palmipuudepüha ja ülestõusmispühade sündmustega. Kirikuaasta ülestõusmispühakesksus tõuseb sel viisil esile juba kirikuaasta alguses. Jõulud saavad oma tähenduse vaid koos Kristuse kannatuse, surma ja ülestõusmisega.
Tänase pühapäevaga alustame uut kirikuaastat. Kirikuaasta erineb tavalisest kalendriaastast. On olemas veel teisigi ajaarvamise aluseid: majandusaasta, kooliaasta. Endise kooliõpetajana mäletan, et ikka soovisime 1.sept.: head uut (kooli-) aastat! Luulemees Contra ütles selle kohta, et see on sama kui soovida hobusele sügisel head künniaastat.  Kirikuaasta algus on aga eriline, advendiaeg- Kristuse tulemise ooteaeg. Endine Juuru koguduse õpetaja Jüri Bärg on öelnud, et see on üheltpoolt ärev ootuseaeg ja teiseltpoolt usin ettevalmistusaeg, mida me siin kirikus nimetame meeleparandusajaks. Et Jeesuslapse hälli kohale kummardudes oleks meil hea meel, et meie meelt ei häiriks kahtlus, halb südametunnistus, koguni hirm nagu kuningas Heroodesel.
Rohkem kui tuhat aastat oli Juuda rahvas oodanud Lunastaja tulekut. Sellele sündmusele rajati kõige suuremad lootused. Lauludes ja prohvetikuulutustes kõlas Tema nimi. Ja ometi ei tundnud nad Teda ära siis, kui Ta tuli. Taeva poolt armastatu oli nende jaoks nagu juur põuasest maast. Ei olnud Tal kuju ega ilu. Ta tuli sellesse, mis oli Tema oma ja Tema omad ei võtnud Teda vastu.
Juba viissada aastat enne Kristuse sündi kirjutas prohvet Sakarja: „Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas.“ (Sk 9:9)  Sakarja prohvetikuulutus pidi nüüd täituma.
Jeesus saabus linna nagu kunagi iisraeli kuningad olid ratsutanud, eeslisälu seljas. Sellega läks täide prohveti kuulutus, et Messias saabub Jeruusalemma emaeesli sälu seljas. Selline Jeesuse tulemise viis võis tunduda imelik. Kas see on kuningale kohane? Kuningad ratsutasid ikka sõjaratsu seljas ja neil oli suur saatjaskond. Kui Jeesus oleks saabunud selles aus, mis Tal oli Isa juures, ei oleks inimesed talunud Tema lähedust. Selleks, et me võiksime näha Jumala au ja mitte hukkuda, tuli Tal oma au varjata. Tema jumalikkus kaeti inimlikkusega- au, mida poleks suudetud taluda, kaeti nähtava inimkujuga.
Seda suurt kavatsust olid peegeldanud sümbolid ja võrdkujud. Põlev põõsas, milles Kristus ilmus Moosesele, kujutas Jumalat. Jumaluse peegelpildiks valiti tähtsusetu põõsas, millel polnud näiliselt mingit veetlust. Halastusrikas Jumal peitis oma au kõige tagasihoidlikuma sümboli varju, et Mooses võiks seda vaadata ja ellu jääda. Samamoodi ilmutas Jumal end Iisraelile pilvesambas päeval ja tulesambas öösel. Selle kaudu avaldas Ta inimestele oma tahet ning jagas neile oma armu. Jumala au oli sooritatud selleks, et piiratud inimese nõrk nägemisvõime taluks seda. Nii võttis ka Kristus endale meie alanduse ihu (Fl 3:21) ja sai nagu inimene. Maailma silmis ei olnud Tal välimust, mis oleks silma paistnud. Ja ometi oli Ta lihakssaanud Jumal, taeva ja maa valgus. Tema au jäi varjule, Tema suurus ja ülevus kaetuks selleks, et Ta võiks jõuda kurbade, kiusatustes olevate inimesteni.
Seetõttu, et Jeesus tuli elama meie keskele, teame me, et Jumal tunneb meie katsumusi ja võtab osa meie muredest. Meie sarnase inimesena tuli Tal näidata sõnakuulelikkuse eeskuju. Sellepärast võttis Ta enda peale meie olemuse ja elas läbi meie kannatused. Ta talus iga katsumust, millesse meie satume. Ta ei kasutanud enda heaks mingit väge, mida meile ei pakutaks. Olles inimene kohtas Ta kiusatusi, ning võitis Jumalalt antud väes. Tema elu tunnistab, et ka meil on samasugune võimalus olla sõnakuulelik Jumala käsule.
Olles inimene, jõudis Kristus inimesteni. Olles Jumal, oli ta seotud Jumala trooniga. Inimese Pojana jättis Ta meile sõnakuulelikkuse eeskuju; Jumala Pojana annab Ta meile jõu sõna kuulda.

Oma elu ja surmaga tegi Kristus rohkemat kui lihtsalt taastas selle, mille patt hävitas. Saatana eesmärgiks oli lüüa igavene lõhe Jumala ja inimese vahele. Võtnud enesele meie olemuse, sidus Lunastaja ennast inimkonnaga purustamatu sidemega. Ta on ühendatud meiega igaveseks. Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. (Jh 3:16) Aamen.   

Monday, November 7, 2016

Jutlus usupuhastuspüha järel

Jutlus hingedepäeval Kg 3, 10-15 tekstile (2008).

Ma olen näinud tööd, mida Jumal on andnud inimlastele, et nadsellega endid vaevaksid. Kõik on ta omal ajal hästi teinud; ta on nende südamesse pannudka igaviku, ometi ilma et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni. Ma mõistsin, et neil pole midagi paremat kui rõõmus olla ja elu nautida. On ju seegi Jumala and igale inimesele, et ta võib süüa ja juua ning nautida head, hoolimata kogu oma vaevast. Ma mõistsin, et kõik, mis Jumal teeb, on igavene; midagi ei ole sellele lisada ega sellest ära võtta. Ja Jumal on seda teinud nõnda, et teda tuleb karta.  Mis on, see on juba olnud, ja mis tuleb, seegi on juba olnud. Jumal otsib möödunu taas välja.

Koguja, heebreapäraselt Kohelet, on oma raamatuga tekitanud hämmastust ja nõutust ja küllap ka küsimuse, miks ta üleüldse Piiblisse on pandud? Koguja raamat on valminud samal ajal kui VT teised tarkuskirjanduse suurteosed IV, III eelkristlikul sajandil, koos Iiobi raamatu ja Laulude Lauluga või meie tõlke järgi Ülemlauluga ning Õpetussõnadega. Loomulikult on neis kõigis Vana-Ida filosoofilisi mõlgutusi õige kaugest ajast, kuid Juuda pühakirja ilmuvad nad ühel ajal – mingis mõttes identideeti kadumise ajajärgul, ajal, mil pärimuse järgi prohvetite hääl Iisraelis vaikis. Kui Jumal ei näidanud selgelt, mida teha, kuhu minna, kuidas olla – tänapäevast sõnastust kasutades, andis iisraellastele “lõpuks vabaduse”. Ja just sellel ajal sünnivad pessimistlikumad, kuid samas ehk sügavamad VT kirjandusteosed, mida võiksime ülekantult pidada VT “renessansiks või humanismiks”, kus inimese pool tuleb selgelt esile monoteistliku Jumala varjust, kes ei salli teisi jumalaid enda kõrval.
Ometi ei sünni veel ateismi, kuigi Kogujat peetakse sellele üsna lähedal seisnuks. Küll võiks Koguja puhul rääkida fatalismist, kus hingamisruumi palju ei jäeta, samade sõnadega nagu Iiob ägab14 peatükis: “Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli. Ta tõuseb nagu lilleke ja ta lõigatakse ära, ta põgeneb nagu vari ega jää püsima. Ometi pead sa seesugust silmas ja viid mind enesega kohtu ette. Kes võib roojasest teha puhta? Mitte keegi! Kuna tema elupäevad on määratud ja tema kuude arv on sinu käes - sa oled pannud piiri, millest ta ei saa üle minna -, siis pööra oma pilk tema pealt ära ja jäta ta rahule, seni kui ta päevilisena oma päevast rõõmu tunneb!”, või VT 139 laulus, kus ka on inimese ja ta ihkamistele seatud piirid, kuid sügava usuga. Ülemlaulu võtmist Piiblisse on käsitletud allegooriana Jumala ja Iisraeli pulmapeona, mitmete ja mitmete prohvetite piltide täideminemisena, milleta see raamat oleks lihtsalt üks lembe- ja pulmalaul.
Koguja maailm on väga asine, võiksime etteheitvalt öelda, vagaduse seisukohalt täiesti andestamatud sõnad kuuldud 12 salmis: “Ma mõistsin, et neil pole midagi paremat kui rõõmus olla ja elu nautida,” väga täpsed kirjeldamaks meie kaasaega. Kuidas olla sellega nõus? Kui ümberringi need, keda peame uskmatuteks, tunneksid Koguja mõtteid ja põrmustaks meid nende kirjakohtadega, mida oskaksime vastata. Nad saaksid öelda, me elame Piibli järgi, mida veel teha või tahta?
Selle peatüki alguses loetletakse rohkelt vastandeid, keskseks mõisteks on “aeg”. Koguja on kõik need vastandlikud kujundid aja skaalal paigutanud ümberringi ja seisab ise keset mänguvälja, seisab seal, kus peaks seisma Jumalgi – loodu seas, keskel. Kuid Koguja nendib, et Jumalat pole seal, vaid ta on kusagil taga. Kõik malendid on korrapäraselt laual viigiseisus ja kuidas me ka ei tõstaks nuppe ümber, ikkagi oleks viigiseis, või pigem patiseis, kus praegu pole kuningas tule all, kuid käiku me ei saa teha, siis satub tule alla, selline rumal olukord.
Kui kaua me sellist vaikuseaega taluksime, sellist nagu me oma hingedeajal, hilissügisel – tänane erandina päikesepaisteline – kui kaua kannaksime? Ma ei saa kuidagi mööda tundest, et see vaikus Jumala ajaloos, Iisraeli ajaloos, oli ristilöömise eeltakt, surmale silma vaatamine. Selle vahega, et siin antakse inimesele vabadus – vabadus seista surmaga silmitsi, siin sobib meenutada Ülemlaulu sõnu:” Pane mind pitseriks oma südamele, pitseriks oma käsivarrele! Sest armastus on tugev nagu surm, armukadedus julm nagu surmavald. Selle lõõsk on tulelõõsk, selle leegid Issanda leegid.”Ja tulemuseks on ummikseis nagu Iiobi 14 peatüki lõpp või lugedes siit edasi Koguja sõnu, kus jälle haigutab küllaltki väljavaatetu maailmapilt: “Ma mõtlesin südames: See on inimlaste huvides, et Jumal neid läbi katsub ja et nad näevad, et nad on iseenesest vaid loomad. Sest mis sünnib inimlastega, see sünnib loomadega – neile kõigile sünnib sama: nagu sureb üks, nõnda sureb teine, ja neil kõigil on ühesugune hing; ja inimesel ei ole paremust looma ees, sest kõik on tühine. Kõik lähevad ühte paika, kõik on põrmust ja kõik saavad jälle põrmuks. Kes teabki, kas inimlaste hing tõuseb ülespoole või kas loomade hing vajub maa alla?
Inimene ei suuda omast tarkusest ja jõust ega hingest ega väest selle kõigege seista silmitsi. Sest vastus sellele on ängistav ja kõlab vaimuvaeselt nagu tuntud lauluke “noorus on ilus aeg” mõttega, jääme igavesti nooreks või vähemalt mängime, et oleme igavesti noored. Jääb vaid pettuste pettus või „tühisuste tühisus“, kui kasutada Koguja sõnu. Ses mõttes oleme täna, siin usupuhastuspüha-, pühakutepäeva- ja tänase hingedepäevaga – mingis mõttes suure nädala temaatikaga juba sirutumas adventi, aega, mil loeme kirjakohti Ristija Johannese sünni ettekuulutusest ja ta isast Sakariasest, kellele taas Jumal end selgelt ilmutas, lõpetamaks pimedat aega. Siia vahele jäävad veel kirikuaasta viimased pühapäevad igavikuteemadel, kus oleme samal lainel kui täna, kuid kindlasti mitte nii pessimistlikud kui Koguja ja Iiob. Ja kui meile pole antud või me pole tahtnud seni näha valgust, mis paistab “pimeduse kamust”, siis jäägem vähemalt selle juurde, millega Koguja lõpetab, vaatamata kogu raamatu horisnotaalsele/maisele suunale, öeldes: “Lõppsõna kõigest, mida on kuuldud: "Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on iga inimese kohus! Sest Jumal viib kõik teod kohtusse, mis on iga salajase asja üle, olgu see hea või kuri."Aamen.

Jutlus usupuhastuspühal

Katkisest ja tervest meelest

Ole kiidetud, Issand, meie isa Iisraeli Jumal, ikka ja igavesti!
Sinul, Issand, on suurus ja vägevus, ilu ja hiilgus ja au, kõik, mis on taevas ja maa peal.
Sinul, Issand, on kuningriik...


Armsad õed ja vennad Kristuses! Pühapäeva teema on „kahe riigi kodanik,“ kus Õnnistegija esitab evangeeliumis meisterlikult, nagu alati, risti sümboolikat: viidates horisontaalsele ja vertikaalsele mõõtmele meis ja meie ümber. Jeesust püütakse seal lõksu meelitada maksurahaga, millel on kujutatud keisrit jumalana – kas peab maksuraha maksma või ei pea? Küsimus on eriti peenelt seatud, juudalastele oli säärane maksuraha teotuslik igati: Ainujumala teotus (vertikaalselt) ning teotus ka horisontaalselt, sest Rooma impeeriumi „maksuraha“ oli sisse seatud alistatud rahvaste maksustamiseks, eraldades ja tehes vahet nõnda erinevate rahvaste vahel. Selliseid eraldavaid arusaamu on olnud varasemal ja hilisemal ajal, kreeklased nimetasid teist keelt rääkijaid „bar-bar,“ ironiseerides nõnda ümberkaudsete „metslaste“ keelekasutust. Tänapäeval on ehk kõige levinumaks viisiks anektoodid naaberrahvaste vahel.
Kuningas Taaveti kõige raskemaks patuks arvati rahvaloendus (2 Sm 24; 1 Aj 21 – 1 Aj 22, 8 viisatakse veel teistele pattudele, mispärast Taavet ei saanud ise ehitada Jumalale templit) koos sellest tuleneva maksustamisega, mis ilmselt oli riigi struktuuri loomiseks hädavajalik. Taavet seab sisse dünastia (kuninglus vereliini pidi) ja eraldub sellega varasemast prohvetlikust liinist, mis omakorda toob kaasa „jumalarahva“ mõiste devalveerumise vereliinile – sünnipära õigusele (veel hiljaaegu oli näiteks Rootsis võimalik, et inimene sündis ja oli automaatselt kiriku liige, kuna sündis maale kus oli riigikirik; sündides kuninga alamaks, kellele allub ka kirik, oli ta ilma ristimata ka kiriku liige). Rabiinlikus kirjanduses viitatakse mitmel viisil ohtudele, mis käivad kaasas rahva loendusega – põhiargument näikse olevat selles, et „Iisraeli“ ei saa loendada (või siis loendatakse nn „ümber nurga“ mõistu – nt kui on vaja lugeda minyam´i, ehk kas on koos 10 meest, et pidada palvust, siis iga mees ütleb heebreakeelse Psalm 5, 8 salmi ühe sõna ja kui salm koos, võib alata palvega): esiisa Jaakobile anti aunimetus „Iisrael“ ja seletati seda nii: „Su nimi ärgu olgu enam Jaakob, vaid olgu Iisrael, sest sa oled võidelnud Jumala ja inimestega ja oled võitnud!” (! Ms 32, 29). „Iisrael“ on vaimne antus, seda ei saa loendada ega määrataleda tavaarvestuse või -loogikaga. See on nii, nagu Jeesus hiljem räägib noist, kes on sündinud Vaimust: Jeesus vastas (Nikodeemosele): „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki. Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim. Ära imesta, et ma sulle ütlen: Te peate sündima ülalt! Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.“ Nii tuleks olla ettevaatlik „jumalarahva“ analüüsimisel statistiliste näitajate järgi, maksustamistes ja muudes trikkides, mis on „maailmale/kosmosele“ omased – sest see võib olla vaid pool valemit (horisontaalne; ristimärgis on kaks mõõdet!).
Ometi on kuningas Taaveti suurus selles, et ta oskab üleastumist kahetseda – ehk oskus anda peavalitseja koht sellele, kes on Ainus ja üle kõigi . Kui see oskus kaob, ja seda esines juba Taaveti järeltulijate seas, samuti ümberringi tollases ja ka tänases maailmas, siis on „kala hakanud peast mädanema.“ Kui inimene, olgu ta mistahes ühiskonna hierarhia redeli astmel, lakkab mäletamast või küsimast selle järgi, kes on „esimene liigutaja“ või Looja, siis lähevad identideedid segamini ja meel on katki. Katkine meel toodab igasugu kraami, kasvõi sellist nagu üks ERM´i laineidlöönud eksponaat. Kui inimene püsib Jumala juures, ka siis kui on eksinud, kuid ei taha jääda katkiseks, vaid paraneda, siis väljendub see tervekssaamine samal moel nagu siinse jutluse alustekst, Looja kiitusena. Seepärast on Taaveti nimi seotud ka paljude lauludega Vana Testamendi lauluraamatus (Psalmides), et ta on eeskujuks langemisest ja jälle tõusmisest. Püha Siimeon kuulutab Jeesuse emale Maarjale templi juures, et „...see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja
tähiseks, mille vastu räägitakse“
.
Aga seesama „laps“ ütleb hiljem vägagi selgelt maksuraha küsimuses: „Andke
nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!
“ Ja kui Õnnistegija soovitused oleks meile armsad igas ajas, siis ehk poleks olnud investituuriküsimust (küsimus sellest, kumb on ülem kas vaimulik või ilmalik võimukandja) nii teravalt ja ehk polnuks ka Lutheri ja Erasmuse aegne Rooma nii kreenis võimu suunas ja jäänuks kõik edasine toimumata. Aga et on toimunud, siis kuningas Taaveti eeskujul parandagem meelt, et katkine saaks jälle terveks!

Saturday, October 29, 2016

Jutlus usupuhastuspüha eel

Jutlus Rm 3, 21-22 tekstile.

Nüüd aga on ilma Seaduseta saanud avalikuks Jumala õigus, millest tunnistavad Moosese Seadus ja Prohvetid, see Jumala õigus, mis tuleb Jeesusesse Kristusesse uskumise kaudu kõigile, kes usuvad...

Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt
Jeesuselt Kristuselt! Kui ilusate soovidega Paulus alustab oma kirju – mida veel ilusamat saaks öelda: ARMU ja RAHU! Mis veel saaks rohkem tulla südamest, lähtuda armastusest ja Jumalast? Kui selline alus on seatud, siis ka kõige keerulisemad arutlused ei peljuta, ei tee me pead raskeks, ei jäta meid üksnes pähe, vaid me oskame siirduda südamesse (hinge kodusse). Südames olles, mitte bioloogilises organis, vaid selles, mida peab silmas heebrea sõna lebab – “süda” (“keskmine osa, sisemine paik, sisemine inimene”), ollakse ühtlasi ka õiguses ja  usus – ollakse Jumalas.  Sumeri ja Egiptuse lood kanduvad edasi Piiblisse: inimene tehakse potisepa kedral – väline osa on savi, sisemine osa, see mille Jumal inimesse puhub, asub “südames”, keskmes; savipoti tühjas osas, sellessamas ruumis, mis täidab kogu universumi. Selle järgi on ka arm ja rahu inimeses, selles, mis loomisloos inimesse puhuti – see tuleb üles leida. Kui  “süda” leitakse, siis on usk sama tähenduse ja meelevallaga nagu Jeesus seda kasutab: “tõesti, tõesti...” (amen, amen).
Sellest lähtuvalt võib Jumala lõunasöök olla tasuta, kui tavaliselt tasuta lõunaid ei jagata – “mõistetakse õigeks tema armust päris muidu”. Jumala söömaaeg on olnudki tasuta, kõrbes juba (polnud teabmis, kuid aitas ellu jääda) ja Jeesuse jagutuna; ka täna armulaual. Muud ei taheta kui enda oma tagasi (“andke keisrile tema osa ja Jumalale tema osa tagasi”) – see osa, mis loomisel inimesse istutati, puhuti; ja tagasi mitte selles mõttes, et inimene jääb millestki ilma, vaid ei inimesest saaks Inimene, et ta oleks päriselt olemas ja teaks seda nii kindlalt, et söandaks öelda: “tõesti, tõesti...”. Siis ei saa,  ega pole vaja evangeeliumi häbeneda, sest kuidas sa elu ennast ikka häbened. Ja siis on sõnumi vastuvõtjaid. Enamus nende seast, kes jõuluõhtutel teevad eelluuret ja sünnipäevale tavaliselt ei tule, saavad puudutatud südamest südamesse. Ja aduvad siis, kus see tõeline sündimine peab aset leidma ning paluvad siis ja koputavad: Issand avane mulle, asu minusse elama, puhu minusse elu hingust ja täitku see mind...
Usujulgus on kindlaksjäämine mitte oma peas, vaid südames, selles tagumises või alumises kambris, kus on varjul Jumal, kus on tasasus ja tüünus, arm ja rahu. Seal juurdub hästi ka sõna (heebrea keeles on suund väga ilusasti paigas, üks ja sama tüvi: dabar “sõna” ja döbir “peidetud kamber, sisemine ruum, templi kõige püham paik”).  Jumala juures ei saagi muidu kui jääda kindlaks, muutumatuks. Meister Eckhart oma jutluses “Pühitsusest” ütleb: “Kui Jumal paistab vihane või näitab üles heatahtlikkust, oleme need meie, kes on teistmoodi, samas kui Jumal jääb muutumatuks, nagu sama päikesepaiste on kahjulik silmadele ning kasulik kellegi kasvamiseks, kuid päikesepaiste on ükssama. Tsiteerides Isidorust ta raamatust, kus ta puudutab kõrgema hüve teemat, ta ütleb: “Inimesed küsivad, mida tegi Jumal enne kui Ta lõi taevad ja maa, või kust tuleb Jumalale uuesti soov luua? Neile ta vastab: “Uus soov ei kerki Jumalast, kuna loomine on igavesti olevikuline Jumalale ning Ta arukusele.” Mooses ütles Jumalale: “Kui vaarao küsib mult, kes sind saatis, mis ma talle ütlen?” Jumal vastas, “Ütle, MA OLEN saatis mind sinu juurde,” see tähendab, “See, kes on muutumatu olev, saatis mind.” Ja natuke edasi: “Vaimse inimese hing, keda Jumal on liigutanud End armastama kõige oma väega, keskendub kogu oma jõuga sisemisele inimesele. Sellepärast Ta ütleb, “Sa pead Jumalat, oma Issandat, armastama kogu südamest.” Kuid on mõned, kes raiskavad hinge väge, kasutades seda välise inimese jaoks; need, kes pööravad kogu oma mõtted ja lootused mööduvatele asjadele ega tea midagi sisemisest inimesest. Kuid hea inimene mõnikord jätab oma välise inimese ilma kogu väest, et sel võiks olla kõrgem eesmärk, samal ajal kui tundeinimene jätab sisemise inimese ilma kogu väest, et kasutada seda välise inimese kasuks.”
“Mis me siis ütleme?” nii küsib ka Paulus sagedasti, kasutades oma kaasaegse retoorika peeneid võtteid. “Seadus”, st väline, ei saa meid  viia sellele lainepikkusele, kus on Jumal, Jumala õigus. Kristus on sisemine “seadus” sellest tähenduse nagu prohvet Jeremija kirjeldas “uut seadust”: Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu: mitte selle lepingu sarnase, mille ma tegin nende vanematega sel päeval, kui ma võtsin nad kättpidi, et viia nad välja Egiptusemaalt - selle mu lepingu nad murdsid, kuigi ma olin nad võtnud enese omaks, ütleb Issand -,vaid leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks. Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: "Tunne Issandat!", sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured, ütleb Issand; sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu.” See ongi usupuhastus igal ajal ja kohas. Issand, seadista mind nõnda, et hoomaksin uut seadust. Puuduta mu hinge selles tagumises kambris, südames, ja luba see tunda ära ning naasta sinna taas ja taas ja ollagi lõpuks! Aamen.

Sunday, October 2, 2016

Jutlus Kose kirikus ja Pikva kabelis 2.oktoobril AD 2016

Jutlustab diakon Rein Keskpaik

Mk2:1-12
„Ja kui Jeesus tuli mõni päev hiljem taas Kapernauma, saadi kuulda, et ta on kodus. Ja paljud tulid kokku, nii et isegi ukse ees ei olnud enam ruumi. Ja Jeesus kõneles neile Jumala sõna. Ja neli meest tuli tema juurde, kandes halvatut. Ja kui nad rahvahulga tõttu ei saanud teda tuua Jeesuse lähedale, võtsid nad katuse sealt kohalt lahti, kus ta oli, ja teinud augu, lasksid alla kanderaami, millel halvatu lamas. Ja nende usku nähes ütles Jeesus halvatule: „Poeg, sinu patud on sulle andeks antud!“ Aga seal olid mõned kirjatundjad istumas, kes mõtlesid oma südames: „Mida see räägib nõnda? Ta teotab Jumalat! Kes muu võib patte andeks anda kui Jumal üksi?“ Aga Jeesus tundis kohe oma vaimus ära, et nood nõnda mõtlevad iseeneses, ja ta ütles neile: „Miks te seda kõike arutate oma südames? Kumb on kergem, kas öelda halvatule: „Sinu patud on andeks antud!“ või öelda talle: „Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja kõnni!“? Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda maa peal,“- ta ütles halvatule- „sinule ma ütlen: Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja mine koju!“ Ja kohe tõusis too püsti, võttis oma kanderaami ja läks välja kõigi silma all, nii et kõik hämmastusid ja ülistasid Jumalat, öeldes: „Sellist asja pole me eluilmaski näinud!“ Aamen.

Usk tunneb Jeesuses ära Jumala Poja, kellel on vägi teha Jumala tegusid. Jeesuse eluajal kahtlesid paljud Temas või panid teda pahaks, eitades Tema jumalikkust ja pidasid Teda rahva ülesässitajaks. Usk ja uskmatus võitlevad teineteisega ka iga kristlase südames.
Kuuldus Jeesusest kui imetegijast oli levinud üle kogu Galilea, sealt edasi Juudamaale ja pealinna Jeruusalemmagi, kus Tema tegevuse vastu tundsid huvi ametlikud vagaduse esindajad- variserid ja kirjatundjad. Jeruusalemma juhid olid käskinud salakuulajatel jälgida Jeesust teraselt. Nendeni oli jõudnud kuuldus, et Jeesus ei pea kinni käsu nõuetest. Jeesuse pattude andestuse kuulutus Kapernaumas ei möödunud märkamatult. Kohalolevad kirjatundjad pidasid Jeesuse sõnu Jumala teotuseks. Ta oli rahvahulga kuuldes öelnud: „Poeg, sinu patud on sulle andeks antud!“  See oli midagi uut, ükski prohvet polnud enne nii toiminud. Pattude andestus oli Jumala eesõigus. Nii olid seda mõistnud kõik juutide pühakirjaseletajad. Jeesus oli aga selge sõnaga kuulutanud halvatule pattude andestust. Kui pattude andestus on ainult Jumala eesõigus, siis see mees, Jeesus, võtab endale ülesanded, mis kuuluvad Jumalale. Selle tõttu peab Ta olema Jumala teotaja. Pattude andeksandmine oli ennekuulmatu asi inimese suust. Patud saadi andeks templis ohverdades. Ka mõned vagad, nagu Mooses, Noa, Taaniel olid palvetanud rahva eest. Kuid et inimene teisele inimesele andeksandmist kuulutas, polnud isegi Ristija Johannese puhul võimalik.

Jeesus kuulutas pattude andeksandmist kui Inimese Poeg. Rabid olid ärevalt jälginud Jeesuse tegevust. Nad ei vahetanud omavahel ühtki sõna, kuid nende pilgud kõnelesid sellest, et midagi tuleb ette võtta. Nad nägid siin võimalust süüdistuseks. Südames mõtlesid nad, et Jeesus pilkab Jumalat. Kes muu võib patte andeks anda kui ainuüksi Jumal? Jeesus taipas nende mõtteid ja lausus: „Miks te seda kõike arutate oma südames? Kumb on kergem, kas öelda halvatule: „Sinu patud on andeks antud!“ või öelda talle: „Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja kõnni!“?
Jeesuse imeline inimeste tundmine lõikas läbi kirjatundjate kurja arutelu. See, kes nägi halvatud mehe ja tema kandjate usku, nägi ka kirjatundjate uskmatust. Nii üks kui teine toodi Kapernauma koduses jumalateenistuses valguse kätte. Veel enne, kui kirjatundjad jõudsid oma mõtted sõnadeks seada, olid nende arvamised juba avalikult rahva ees. See pidi neile olema üsna ebameeldiv üllatus. Kuidas meeldiks meile elada ainuski päev nii, et meie mõtted oleksid teistele nähtavad? Ja siiski on Jumalale meie mõtted iga päev nähtavad. Selle asemel, et ennast lasta sellest häirida, on targem elada nii, et südamete tundja ja mõtete mõistja võiks meid õnnistada.
Mäletan oma keskkooliaegset füüsika õpetajat, kes meile ikka ütles:  „Ärge arvake kunagi, et te olete täiesti üksi. Ka siis, kui kedagi läheduses näha ei ole.“
Halvatud mees ja tema kandjad olid õnnelikud, et Jeesus nende mõtteid nägi, kirjatundjate kohta seda öelda ei saa. Niisugused nähtused on ilmnenud ka kristlaste jumalateenistustel. Paulus räägib Korintose esimeses kirjas kuulajast, kelle südame saladused tulevad ilmsiks jumalateenistuse kõnede mõjul: „Siis saaks avalikuks, mis on varjul tema südames, ning nõnda ta heidaks silmili maha, kummardaks Jumalat ja tunnistaks: Jumal on tõesti teie seas!“ ( 1 Kr 14:25).  Meie kas saame jumalateenistusel abi või peame sealt lahkuma noomitult, vastavalt meie usule või nurisemisele.

Tänane kirjakoht näitab meile kui suur pidi olema halvatu, eelkõige aga nelja kandja usk. Jeesuse juurde oli raske pääseda. Kandjad püüdsid mitmeid kordi rajada teed läbi rahvahulga, kuid asjatult. Haige mees oli meeleheitel. Ihaldatud abi oli nii lähedal. Kas tõesti tuli loobuda? Sõbrad kandsid ta maja katusele, lõhkusid sellesse augu ning lasksid ta alla Jeesuse jalge ette. Jeesuse kõne katkes. Kristus vaatas mehe kurba näkku ja mõistis, et siin oli teda otsinud muserdatud inimhing, halvatu, kelles Kristus oli äratanud süütunde. Pärast seda, kui mees oli kahetsenud oma patte ja hakanud uskuma, et Jeesusel on vägi teda terveks teha, oli elustav arm õnnistanud tema südant. Jeesus märkas mehe silmis tärganud ususädet. Ta nägi mehe jõupingutusi, et jõuda Temani. Meeleheite koorem veeres haige mehe südamelt. Andestuse rahu täitis hinge ja säras välja näost. Abitu halvatu oli uuenenud, patusele oli andestatud. 
Nende nelja mehe tegu võib võrrelda eestpalvega, kui kanname oma armsaid Jumala ette. Õnnis on inimene, keda kannavad eestpalvetavad käed. Me kõik vajame kaaskristlaste eestpalveid.


Tänane lugu tuletab meile meelde kohustust, mille tunnistuseks on eestpalve sedelid meie kiriku eesruumis, mitte jääda loiuks ega väsida kaasinimeste kandmises Jeesuse ette. Tehkem seda usus, sest Jeesuse sõnad pattude andestusest ja tervendamisest ei ole tühised sõnad. Need ei olnud siis tühised, ega ole nad seda ka praegu. Need sõnad jäävad, kui hukkuvad taevas ja maa. Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud. Aamen.

Monday, September 5, 2016

Jutlus Kose kirikus 4. septembril AD 2016

Jutlustas diakon Rein Keskpaik

Mt6:25-34
„ Seepärast ma ütlen teile: Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! Eks hing ole enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas? Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam väärt kui nemad? Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe küünragi juurde lisada? Ja rõivastuse pärast, mis te muretsete? Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad: ei näe nad vaeva ega ketra, aga ma ütlen teile, et isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud nagu igaüks neist. Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja homme visatakse ahju, eks siis veelgi enam teid, te nõdrausulised! Ärge siis hakake muretsema, öeldes: „Mis me sööme?“ või „Mis me joome?“ või „Millega me riietume?“ Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevast.“  Aamen.

Eelmise pühapäeva piiblitekstid rääkisid meile tänulikkusest ja tänamatusest. Meie kogudus peab olema eriliselt tänulik selle armu eest, et kihelkonnapäevad nii hästi õnnestusid. Mind tegi aga murelikuks see, et hõbedased leerilapsed nii ükskõikselt leeripühasse suhtusid. Tore oli näha õp. Randar Tasmuthit üle pika aja jutlust pidamas ja leeriõnnistust jagamas. Nad jäid paljust ilma.
Tänase päeva sõnum on: Jumala hoolitsus. Jeesus õpetab, et Jumalasse uskuv inimene ei pea tundma muret iga asja pärast. Taevane Isa kannab tema eest hoolt ja aitab otsida seda, mis on tähtsaim- Jumala riiki ja Tema õigust.
Mäejutluses jagas Jeesus palju õpetusi, mis on aktuaalsed tänapäevalgi. Tänasele kirjakohale eelnevates salmides oli Tema hoiatav sõnavõtt rikkuse suhtes suunatud varakatele rahvakihtidele. Kuuldud kirjakohas muretsemisest kõneldes pöördub Jeesus vaeste ja varatute poole. Ka vaeste ja varatute juures ilmnev muretsemine on oma olemuselt samasugune mammonaorjus, nagu rikaste ihnutsemine ja ahnus. Jeesus hoiatab meid uskumast, nagu tagaks aineline kindlustatus inimesele igavikulise õnne. Ka vaesed võivad kergesti sattuda mammonaorjusesse.
Jeesus ei keela inimesel tegelemast eluliselt vajalike põhivahendite hankimisega-söök, jook, riietus. Meile tundub joogi toonitamine liiast, kuid Palestiina tingimustes  oli jook sama tähtis kui söök. Põhjus, miks Ta hoiatab muretsemise eest, ei peitu mitte vaevanägemises, vaid suhtumises, mis taolises muretsemises nähtavale tuleb, selle toimel kasvab ning lõpuks inimese alistab väärale elukäsitlusele, st. mammonaorjusele. Muretsemine võib viia lausa hädaldamiseni, mis omakorda põhjustab usaldamatust Looja ja Isa vastu, kelle käest on kõik elu ning kes annab ka piisavalt vahendeid selle elu hoidmiseks. Kui inimese pilk ei ole igas eluolukorras suunatud Jumalale, siis hakkab ta kitsikuse päevil nägema oma päästet ja lunastust rikkuses ning selle pakutavates võimalustes. Siis ongi mammon talle ebajumalaks saanud, mille orjusesse langeb ta kogu oma eluga. Hoiatades sellise muretsemise eest, ei taha Jeesus püstitada mingit vaesuse ideaali, vaid manitseb ettevaatusele, et inimene ei hakkaks igapäevaste eluvajaduste rahuldamises nägema oma olemasolu ainsat sisu ja eesmärki.
Jeesus rõhutab, et elu ise on suurem väärtus kui seda hoidvad vahendid. Inimene ise oma loomulikus kehalises olekus on palju olulisem rõivastusest, mis sageli on vaid välispidiseks maskiks. Elu ja ihu on enam kui toit ja rõivastus. Meile kõigile on tuttav ütlus, et me ei ela selleks, et süüa. Sööme selleks, et elada.
Need, kes on valinud kristlase tee, peavad usaldama end Tema hoolde. Kristus osutas lindudele taeva all ja lilledele väljal ning palus kuulajatel meenutada Jumala loovat väge. Eks teie ole palju enam kui nemad. Jumalik tähelepanu hõlmab kõike. Jumal kaitseb ka väikest värvukest. Põllulilled ja maad kattev muruvaip saavad osa meie taevase Isa tähelepanust ja hoolitsusest. Suur Looja kujundas kauni liilia, suurepärasema kui Saalomoni kuninglikud ehted. Kui palju enam hoolitseb Jumal inimeste eest, kes on Tema kuju ja au. Ta igatseb oma lastes näha Tema sarnast iseloomu.
Ärge siis olge mures homse pärast. Me peame järgima Kristust päev korraga. Ta ei anna meile ühekorraga kogu elutee juhendmaterjali. Ta annab meile just nii palju kui suudame kanda. Ta annab meile jõudu ja tarkust käesolevaid olukordi silmas pidades. Pühakiri ütleb: „ Kui kellelgi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalalt, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid, ja talle antakse. Aga ta palugu usus...“ (Jk 1: 5,6).
Õp. A.Soosaar on öelnud, et imeline taevane Isa hoolitseb ka sinu igavese elu eest. Ta on saatnud oma ainusündinud Poja ka sulle Lunastajaks ja Lepitajaks. Kui sa oled oma patud sellele Lunastajale kahetsedes ja usus üle andnud ja käid Temaga uue elu teed, siis on ka mure sult võetud. Ja kord kuuled sa aulist kutset: tulge, minu Isa õnnistatud ja pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma asutamisest.

Siis lõpeb ka kõikumine Jumala ja maailma vahel, lõpeb maailma ja mammona teenimine. Jääb ainult üks- nõuda ja jääda Jumala riiki, teenida Kolmainu Jumalat ja armastada teda kogu oma südame, hinge, jõu ja mõtetega. Aamen.