Sunday, May 7, 2017

Ülestõusmisaja 4. pühapäeva jutlus Kose kirikus



Jeesus palvetas ja ütles:
„Mina ei ole enam maailmas, kuid nemad on maailmas, ning mina tulen Sinu juurde. Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille Sina andsid mulle, et nad oleksid üks nii nagu meie! Kui ma olin koos nendega, siis ma hoidsin neid Sinu nimes, mille Sina andsid mulle, ja varjasin neid ning ükski ei hukkunud neist peale hukatuse poja, et Kiri läheks täide. Nüüd aga tulen ma Sinu juurde ja räägin just seda maailmas, et minu rõõm oleks täielikult neis enestes. Mina olen andnud neile Sinu sõna ning maailm on vihanud neid, sest nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast. Ma ei palu, et Sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et Sa hoiaksid neid kurja eest. Nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast. Pühitse neid tões: Sinu sõna on tõde!”

Küllap on igaüks meist rohkem või vähem tundnud koduigatsust. Millistes olukordades oled seda tundnud? Keda või mida igatsed Sina? Koduigatsust saab vaadata kui igatsus turvalisuse ja armastuse järele. Koduigatsuse sisu või põhjus ongi ju armastus, mida tunneme eemal olles nende vastu, kes on meile tähtsad, oma lähedaste vastu. Võime igatseda ka keskkonda, kodukohta, milles elame või inimesi kelle hulka kuulume. Tänase pühapäeva teema on jumalarahva koduigatsus.
Kuuldud evangeelium näitab koduigatsust erinevatest vaatenurkadest lähtuvalt. See Jeesuse palve, oma jüngrite eest sünnib keset kannatusi, enne ristilöömist ja ülestõusmist, enne Tema lõplikku taevasse minemist. Jeesus on maise elu reaalsusele vägagi lähedal, ent see ei ole kõik, mina ei ole maailmast, ütleb ta. Saame osa nendest tunnetest ja mõtetest, mis valdavad Jeesust enne tema taevasse minekut, nii nagu me usutunnistuses tunnistame: Isa paremale käele. 

Kohtume siin Jeesusega, kes palvetab oma taevase isa poole, kes oli tema läkitanud maailma. Ta otsib ühendust isaga, igatseb tema lähedust, ta vaatab oma maisele tegevusele kui millelegi, mis on möödunud, ent ometi ei ole see vähetähtis. Teda valdavad hüvastijätu meeleolud, raske on loobuda olnust, tundub, et oleks veel vaja nii palju teha, olla veel jüngritele toeks, õpetada ja julgustada neid ja samas teab Ta vägagi hästi, et Tema ei ole sellest maailmast ning kuulub kokku Jumala, oma taevase isaga. Samaaegselt kui ta igatseb oma läkitaja, taevase Isa juurde, samaaegselt tunneb ta muret ja hoolt nende pärast, kes jäävad temast maha. Ta ahastab ebatäiusliku maailma pärast, milles jüngrid elavad. Nende elud olid muutunud. Hirm ja ebakindlus tuleviku suhtes valdas nende südameid. Nad olid suure osa oma elust pühendanud Jeesuse järgimisele. Neil kõigil olid pered, tööd ja tegemised, mis nad olid jätnud maha, alustades Jeesust järgides uut teed. Jeesus valmistas neid ette ja julgustas suure ülesande täitmiseks: astuma julgesti maailma ja kuulutama jumalariigist, selle rõõmust ja rahust. Ent veel oli kartuse ja ebakindluse aeg. Jeesus muretses jüngrite ja nende lähedaste tuleviku pärast, kogu maailma tuleviku pärast, kelle pärast teda oli läkitatud. 

Samas tundis Jeesuski koduigatsust, igatsust oma taevase isakodu järele, kuhu ta tegelikult kuulus. Selle igatsusega silmitsi seistes usaldab ta kõik, mis teda muretsema paneb: jüngrite ja viimselt kogu maailmaga eluolu, Jumala kätte. Ta viitab sellele, Jumala, Jeesuse Kristuse nimes leiab inimene kõik, mida ta vajab. See nimi avab tee tulevikku ja kingib lootust. 

Jeesuse palvest kiirgab sügavat armastust mahajääjate vastu. Tal tuleb loobuda maailmast ja sellega koos jätta maha jüngrid, Tema kõige lähedasemad kaastöölised. Jeesus palub jüngritele jõudu ja et Jumal oleks nendega igal päeval selle nime kaudu, mille ta on andnud omadele, Jeesuse nime kaudu.
Oma ülempreesterlikus palvega jättis Jeesus jüngritele ja igaühele meist eeskuju palveeluks, palvetavaks ja Jumalat usaldavaks eluviisiks, mis aitab toime tulla maailma raskustega ja valmistuda eelolevaks. Lisaks tuletab Ta meelde, et peaksime inimestena olema üksteise jaoks olemas. Kui vaatame üles Jumala poole ja ei unusta neid, kes on meie kõrval, jaksame elada ja olla üheskoos siin ajalikus maailmas, ent saame seda teha teadmise ja usaldusega, et oleme Jumala rahvana teel igaviku poole, et võiksime kord osa saada jumalariigi aaretest. See ei tähenda sugugi seda, et peaksime oma maises elus elama vaid oma usukaaslastega, kapseldunult ja endassetõmbunult. Jeesus palvetab oma jüngrite eest, et Jumala poolt Talle kingitud rõõm saaks täielikuks ka jüngrites. Seda rõõmu püüdma ja kandma oleme kutsutud kristlastena meie kõik. Oleme kutsutud seda rõõmu maailmale jagama, et seda võiks olla rohkesti. 

Lugesin kunagi üht lugu, mis jutustas mehest, kes üle pikkade aastate naases vanglast koju. Ta kartis väga, ta ei teadnud, kas tema lähedased soovivad teda endi keskele tagasi. Pisut enne vabanemist saatis ta kodustele kirja, kus palus, et juhul kui ta on oodatud, siis võiksid kodused siduda maja ees kasvava tammepuu külge mõne värvilise riideriba. Nii näeb mees lähenedes, kas tal on põhjust sisse astuda või mitte. Kui kojutuleku päev käes oli, muutus mees väga ärevaks, mis siis kui teda ei taheta, kui tal ei ole kohta, või kui tuul on riideribad minema viinud ... Nii ta siis läks ärevus hinges ja kui ta oma kodumajale lähenes nägi ta juba eemalt, et aastatega oli puu suuremaks kasvanud ja mis kõige üllatavam: igale oksale oli seotud mõni värviline riideriba, nii, et puulehed ei paistnud peaaegu üldse välja ... Samamoodi ootab Jumal  igaühte meist keset maailma argipäevaga kaasnevat enda juurde, kinkides meile oma armastuse, igavese lootuse ja kodu. Ka täna pakub Ta meile seda oma Sõna, armulaua ja palve kaudu.  Aamen