Jaanipäeva jutlus

Jutlus RISTIJA JOHANNESE e jaanipäeval Mt 11, 7-11 tekstile (2007).

Kui siis need olid läinud, hakkas Jeesus rahvahulkadele kõnelema Johannesest: „Mida te tahtsite näha, kui läksite kõrbe? Kas tuules kõikuvat roogu? Või mida te tahtsite näha, kui läksite välja? Kas pehme riidega rüütatud inimest? Ennäe, pehme riide kandjad on kuningakodades. Või miks te läksite välja? Kas vaatama prohvetit? Jah, ma ütlen teile, hoopis enamat kui prohvetit! Tema ongi see, kellest on kirjutatud: Vaata, ma saadan sinu eele oma käskjala, kes tasandab sinu tee su ees. Tõesti, ma ütlen teile, naisest sündinute seast ei ole tõusnud suuremat Ristija Johannesest, aga väikseim taevariigis on suurem temast. 

 

Armsad õed-vennad Kristuses!

Jaanipäevale mõeldes, sellele eelnevale jaaniõhtule, lõkketuledele, peomeeleolule, rahvahulkadele jne tekib küsimus, mis on selleks allhoovuseks, mis haarab nii suuri inimhulki, toob nad kokku, paneb tegutsema ühtmoodi? Kas tulekultus, selle puhastava riitusega, nagu mitmes raadiosaates enne jaanipäeva selgitati; kas lemblemine selle ürgses hieros gamose mõttes – ühispulmana pööripäeva aegu viljakuse tagamiseks; soovist liha süüa, nagu ironiseerib Andrus Kivirähk oma viimatiilmunud romaanis “Mees, kes teadis ussisõnu”, kus vanade kommete juurde jäänud metsarahvas sööb ohjeldamatult metsloomade liha, hankides seda lihtsal viisil – ussisõnu tundes kutsutakse loom laanest, see langeb põlvili ja laseb endale otsa peale teha. Või on ajendiks vajadus kommunikatsiooni, suhtlemise järele; rituaalide ja pühaduse järele? Või on kõik lihtsalt vajadus “meelt lahutada”, mõiste, millega tähistatakse koguni üht kaasaega iseloomustavat tööstusharu – meelelahutustööstus. Mõiste ise on ju sarkastiline: meele lahutamine on ju eksitamine – midagi ei panda kokku, ei looda, ei ehitata, vaid lahutatakse, võetakse koost lahti. Oleme varemalt rääkinud sellest, et nt Iisraelile ja käsuseadusele polnud tundmatu pidada pühasid – suured aastapühad pidid käsu järgi kestma seitse ja pool päeva; ja kui sel perioodil ka meel lahutati, siis hiljem pandi see seadusega uuesti kokku.

Jeesuse küsimused: Mida te tahtsite näha, kui läksite kõrbe?, on ehk sama alatooniga: kas kogu juudamaa kokkujooksmine oli samuti tarve meelt lahutada, näha imemeest ja saada sel moel tema pühadusest osa, et koju minnes rääkida – ka mina nägin! Jeesus viitab hoopis olulisemale: Tema ongi see, kellest on kirjutatud: Vaata, ma saadan sinu eele oma käskjala, kes tasandab tee su ees. Prohveti sõnadega: Hüüdja hääl on kõrbes. Tee tehakse läbi tühermaa, läbi kõrbe – mis semiitlikus arusaamas tähendab ka surma. Läbi Iisraeli kulgesid põhilised suurteed põhjast lõunasse ja vastupidi, rannikuäärset nimetatigi “kuningateeks”, kus läbi aastatuhandete olid liikunud valitsejad ja kuningad, maksukogujad ja sõnumitoojad, kuid nad ei muutnud ühiskonna palet selliseks nagu oli kõigi südamesoov. Sellepärast kuulutasid VT prohvetid messia tulekust, kes valib sootuks teise tee, teise mooduse uue ajastu toomiseks. Johannes on teevalmistaja, ta elab põhiliselt kõrbes, Jordanist ida poole. Samuti elasid kõrbes Qumrani kloostri asukad – Jeruusalemmast lahkunud vagad, kes nähes mandumist ja moraalset pehmust, läksid samuti prohvetite sõnumi kohaselt messiale teed valmistama, looma puhast ja õigete kogudust, et messial oleks kuhu tulla. Qumranlased kasutasid rituaalset puhastuspesemist, et olla nn “taevased pruudid” messijale – see oli tähtsaimaid riituseid kloostris. Ristija võis nooruspõlves nendega kokku puutuda, qumranlased võtsid enese juurde orbusid ja leidlapsi. Tuletagem meelde, et Johannes sünnib kui ta isa ja ema on juba üsna eakad – sarnane lugu VT Iisaki sünnile.

Ristija kuulutus ja rituaalne vettekastmine olid siiski teise tähendusega: “ristiti” neid, kes olid valmis meelt parandama (mõiste mis rõhutab sootuks muud “meele lahutamisest”) ühe korra, nõnda valmistades ette uut õukonda tuleva messija jaoks. Jeesus kuulus pikka aega Johannese lähikonda ja alguses peetakse teda Johannese jüngriks. Kui Johannes vangistatakse asub Jeesus avalikult tegutsema, kuid tema sõnum on teistsugune: ta ei kanna kaamelikarvust riideid, ta ei ole erak, ta sööb ja joob, ta liigub rahva hulgas, õpetab neid, ravitseb jne. Sellepärast on Johannes segaduses: kas ta on olnud tee valmistaja? Omas käreduses, tões ja õiguses, mis viis ta vangikongi ja hiljem surma. Johannes on segaduses, kuid Jeesus ei vasta talle “jah” ega “ei”, vaid VT prohvetite kuulutuse sõnadega, mis viitavad ka Jeesuse tegevusele: pimedad näevad jälle, jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks, kurdid kuulevad, surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse rõõmusõnumit. Ristija on suurim eelnenutest, sest ta on seisnud nii ligi sellele, kes tulema pidi, kuid ta ei tundnud teda siiski ära. See pole kohtuotsus, sest ka Jeesuse õpilased ei tunne teda enne kui on seisnud risti jalamil, kui on põgenenud ja nende sisimasse jäi vaid tühjus – kõrb kui kasutame piibellikku kujundit. Kõrbed jäävad Iisraelist põhiliselt ida poole, kõrb tähendab enamasti surma, kuid idast tõuseb ka päike: ladina sentensina tuntud ex oriente lux – idast tõuseb valgus. Messias tuleb läbi surma ja ülestõusmise, sootuks teiselt poolt kui seni mistahes valitseja ja kuningas, kõrbe teed kaudu – risti teed kaudu, mis on juutidele jõledus ja paganatele narrus, kui kasutada apostel Pauluse sõnastust. “Väikseim taevariigis on suurem temast,” ütleb Jeesus nende kohta, kes on uue ajastu ja selle tooja ära tundnud. Ära tundnud leiva murdmises ja sõna seletamises, ristis ja ülestõusmises, uues südames, kus käsk on südame laudadel ja jumalatundmine samuti. Aamen.

Nelipühade jutlus Pickwa Miikaeli kabelis

„Jeesus ütleb: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde. Kes mind ei armasta, ei pea mu sõnu. Ja sõna, mida te kuulete, ei ole minu, vaid Isa sõna, kes minu on saatnud. Seda ma olen teile rääkinud teie juures viibides. Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud. Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! Te kuulsite, et ma ütlesin teile: „Ma lähen ära ja tulen tagasi teie juurde. Kui te mind armastate, küll te siis rõõmustate, et ma lähen Isa juurde, sest Isa on suurem kui mina.“ Ja nüüd ma olen teile seda öelnud, enne kui see sünnib, et te usuksite, kui see sünnib““ (Jh 14:23–29).

… ja nüüd on see sündinud, oleme läbi Kristuse tulemise, sündimise, ilmumise, kannatuste, ülestõusmise ja taevaminemisega seotud pühade jõudnud Nelipühani. Pühani, mil Püha Vaimu kaudu sai inimestele tajutavaks Jumala ligiolu, hool ja osadus oma rahvaga. Saame öelda, et nõnda sündis kristlik kirik – Jumala vaimu varal sündinud osadus Jumala ja inimese ning inimese ja inimese vahel. See side, see osadus puudutab sind ja mind, meie eelkäijaid ja meie järel tulijaid. Seega võime tänasel päeval kõik ennast sünnipäeva lapseks pidada. Sünnipäevadel peetakse tihti kõnesid, meenutatakse olulisi hetki sünnipäevalapse elukäigust ning jagatakse häid soove ning mõtteid ja sihte tulevikuks. Sünnipäevalapse jaoks on uue eluaasta algus sarnane aastavahetusega, mil julgetakse unistada muutustest ja tehakse lennukaid plaane, antakse suuri lubadusi nende plaanide ellu viimiseks, püütakse vabaneda üleliigsest ning võetakse mõnigi kord vastu elumuutvaid otsuseid. Niisugused, nii-öelda uued algused, toovad kaasa värskust ja inspiratsiooni, pesevad, otsekui esimene soe kevadvihm, tolmu vanalt väärtuslikult ning äratavad selle uuele elule. Luuletaja Juhan Viiding on kord kirjutanud:

Ma vaatan kõigi nende inimeste ja asjade peale ja ma unustan ennast vaatama.
Loodus on huvitav asi,
talle nagu ei läheks see üldse korda mida meie temast arvame.
Kui vihma sajab,
sajab ta kõigi peale,
sajab kurja inimese ja hea inimese peale,
anderikka inimese ja teistsuguse inimese peale.
Päike paistab kõigi inimeste peale,
pimedate ja nägijate peale.

Tänase Nelipüha jutluse aluseks olev evangeeliumi tekst pärineb Jeesuse lahkumiskõnest jüngritele, ent seda võib sama hästi pidada ka sünnipäevakõneks kristlikule kirikule ja selle liikmetele. See pakub inspiratsiooni ja uut jõudu, puhastab ja paneb kasvama igaühe.

Lahkumiskõnes püüab Õpetaja oma õpilasi eelseisvateks sündmusteks ette valmistada. Peagi on jüngrite elus saabumas täiesti uus olukord ning Jeesus püüab neid saata uutele radadele, kohtuma uute väljakutsete ja ülesannetega nii, et neil ikka igaks elujuhtumiks korralik varustus kaasas oleks. Ühelt poolt, püüab Ta, hea õpetaja kombel, peagi teistsugusesse, uusi kohustusi ja rolle, suuremat iseseisvust ja vastutust nõudvasse olukorda sattuvatele õpilastele jagada viimaseid õpetussõnu, neid julgustada, võtta kokku seni kõneldu ja tuua välja olulisim: „Ma lähen ära ja tulen tagasi teie juurde. Kui te mind armastate, küll te siis rõõmustate, et ma lähen Isa juurde, sest Isa on suurem kui mina.
Ja nüüd ma olen teile seda öelnud, enne kui see sünnib, et te usuksite, kui see sünnib.“

Teiselt poolt proovib Ta pakkuda turvatunnet, asetada tundmatusse ja uude olukorda astujatele otsekui pehmed padjad ümber, et nad julgeksid oma teed minna, uusi väljakutseid vastu võtta, kartmata üksindust ja toimetulematust: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde.“ Jeesus annab oma õpilastele mõista, et kuigi peagi ei ole olukord enam endine ja harjumuspärane, ta ei viibi päevast päeva füüsiliselt nende juures. Kui püüame end mõelda nelipühasündmuse aega, sattume olukorda, kus Jeesuse taevaminek on äsja toimunud, jüngrid on jäänud omapäi, ilma õpetajast, kes seni juhtis ja otsustas nende ühiste igapäevaseid tegemiste üle, ent ometi on põhjust selle üle pigem rõõmustada, sest Jumal hoolitseb kõige eest ta kingib Lohutaja, Püha Vaimu, kelle kaudu Ta annab uue elu ja on toeks igale inimesele, kristlikule kirikule, nii nagu kord nelipühipäeval – kristliku kiriku sünnipäeval.

Tänases Piibli tekstis julgustab Jeesus oma õpilasi, kes peavad Temast maha jääma ning maiste rõõmude ja muredega iseseisvalt kohtuma ning nendega toime tulema. Ka siis toimusid muutused, mis puudutasid inimeste elukorraldust, aga ka nende eksistentsiga seotud küsimusi, mis omakorda sundisid küsima, kuidas edasi, millest kinni hoida, millel minna lasta. Nii nagu jüngrid toona, nõnda ei ole ka tänased kristlased jäetud üksikute kõrtena tormituultega võitlema. Ka meile kehtib lubadus, et Jumal elab meie juures, kingib meile oma armastuse ning saadab oma Vaimu meid õpetama ja lohutama. Niisugune tõotus, niisugune varustatus rajab teed ligimesearmastusele, annab jõudu ja vastupidavust kõndida ligimese kõrval, vastata ühiskonna vajadustele – jagada Jumala armastust, mis meile on osaks saanud, kartmata seejuures Jumala radadelt kõrvale kalduda, kartmata kaotada

oma kristlikku identiteeti või midagi ristiusu tuumast. Pigem vastupidi, niisugune suhe ligimese ja Jumalaga võimaldab meil kogeda ja jagada rahu, mille kingib meile Jumal oma Vaimu kaudu. Palugem tänasel Nelipühal selle Vaimu ligiolu ristikirikule ja igale selle liikmele, võiksime olla Jumala armastuse, rahu, lohutuse ja loovuse kandjad maailmas. Aamen.