Jutlus 5. pühapäeval pärast nelipüha

Jutlus Jh 8, 2-7 tekstile.

Nädalasalm: Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust. Gl 6,1.

Kuid koidu ajal tuli ta tagasi pühakotta ning kogu rahvas tuli tema juurde ning ta istus ja õpetas neid. Aga kirjatundjad ja variserid tõid abielurikkumiselt tabatud naise, panid ta keskele seisma ja ütlesid Jeesusele: „Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt. Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?” Aga seda nad ütlesid teda proovile pannes, et nad saaksid teda süüdistada. Jeesus kummardus ja kirjutas sõrmega maa peale. Aga kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!”

Armsad õed-vennad Kristuses! Johann Christoph Arnoldi raamat “Andeksandmise unustatud kunst”, eesti keeles 2002 aastal kirjastus “Logose” väljaandena, viitab vähemalt poolesajale maailma eri paigust, rahvusest ja usundist inimeste andestamise juhtumile. Mõistus jääb selle raamatu lugemisel jänni, mõni lugu on nii kole, et võimatu on saada aru, kust võetakse jõud anda andeks, vaadata silma kellelegi oma lähedase mõrvarile, vägistajale … ja näha ka nendes silmades igatsust, valu, ootust ja lootust. Näha rohkem kui seda müüri, mis on ehitatud inimese poolt enda ja teiste vahele. Müür, mida võime nimetada hirmuks, pettumiseks, väljaheidetuseks, põlgamiseks. Kogu selle raamatu ja paljude sarnaste lugude traagika on selles, et nägemaõppimiseks peab inimene enne tundma sedasama valu, mis on viinud kellegi sinnamaale, et ta enam ei mõista täpselt mida ta teeb. Ka kõige jõledamate Johann Christop Arnoldi raamatu lugude lõpplahenduseks on andeksandmisest vallanduv kergus ja helgus nõnda, et lugeja ei jää kinni jõledustesse vaid saab osa vabanemisega kaasas käivast valgusest.

Jeesuse ja patustanud naise lugu Johannese evangeeliumis võib näha samas valguses, samadelt eeldustelt, millest just oli juttu. Jeesus tunneb inimese valu ja hingehäda. Ta on selleks küllalt näinud, lapsepõlves Egiptusesse põgenedes ja naastes, oma rahvast jälgides kui ta virgus suureks, nähes peidetud viha okupantide suhtes, nähes viletsust rahva vaesemates kihtides ning kadeduse ussi, kümblemist jõukuses ning igavusevirvendust, nähes erinevaid parteisid omavahel rivaalitsemas ja rahvast hullutamas ja veel paljusid igapäevaseiku, milles kirjutatakse rahva hingeraamatut. Nägi ka seda, et naisterahvas polnud patriarhaalse arusaama ja seaduste järgi päris inimene (kuid noisse tekstidesse ei ole võimalik sisse lugeda ka feministlikke arusaamu), see mõtteviis on säilinud veel indo-euroopa keeltes, kus inimene ja mees on samatähenduslikud, naine aga inimesele abiks või kaaslaseks tehtu. Ka Jeesuse aegses juuda ühiskonnas võimutses ühiskonnas mees, kuigi abileuseadused andsid naisele koduseinte vahel küllaltki suured õigused. Sellepärast ei kuule me siinses loos midagi patustanud mehest, teisest poolest – ega saanud ju üksi abieluseadust rikkuda. Käsk, mis VT arusaamade kohaselt puudutas teise mehe omandit, ja selle eest karistati tavaliselt surmaga mõlemat rikkujat. Nõnda on ka paljudes teiste Vana-Ida riikide seadustes.

Kirjatundjad ja variserid, kes abielurikkumiselt tabatud naise toovad, pole sugugi kombluse ja perekonna au nimel tegutsemas. Selliseid juhtumeid võis suurte pühade ajal tulla sageli ette. Kui mõelda, et seitse ja pool päeva kestev pidutsemine ei vii kõrvalekalleteni argimoraalist, siis oleks see ennatlik. Nende eesmärgiks on Jeesus vahele võtta, kahandada ta populaarsust rahva silmis, halvustada teda Rooma võimude ees. Suurkohtul ei olnud Rooma seaduste järgi sel ajal õigust surmaotsust täide viia, nad püüdlevad Jeesust kallutada kas ustava Vana Testamendi käsutäitmise-, mis õhutaks rahvast Rooma seaduste vastu, või liberaalsuse poole, kus abielurikkumist karistamata jättes pälvitakse juuda ühiskonna käsuvagade pahameel. Mõlemal puhul oleks variserid ja saduserid suurkohtust olnud võitjad.

Jeesus näeb ka saduseride ja variseride südamesse. Ta näeb ka naist, kes on hirmul, kes on vastu tahtmist kistud rambivalgusesse pärast nõrkushetke. Lahendus on jumalikul kõrgusel, Jeesus ütleb: Visaku esimesena kiviga see, kes ei ole pattu teinud. Siin evangelist ei täpsusta, kas on mõeldud abielurikkumise pattu või pattu üldiselt. Abielurikkumise pattu silmas pidades oleks tulemus jahmatav kui me ei arvestaks, et juba juudalaste seadusepärimus lisas otsesele abielurikkumisele samaväärseks kellegi ihaldamise mõttes – millele viitab ka Jeesus Mäejutluses: “Te olete kuulnud, et on öeldud: Sa ei tohi abielu rikkuda! Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades ,on oma südames temaga juba abielu rikkunud. Ja lisab väga karmilt kõlava: Kui su parem silma ajab sind patustama, siis kisu ta välja ja heida minema, sest sulle on kasulikum kaotada üks osa kehast kui lasta kogu keha heita põrgusse.” Igal juhul lähevad kõik süüdistajad laiali, igaüks on saanud heita pilku endasse ja näinud seal valgustkartvaid alasid. Jeesus ei ütle naise kohta “ei” ega “ja”, ta ei lasku must-valge maailmakäsitluse ühele ega teisele poole. Jeesus teostab jumalikku õigust, mis haarab musta ja valget ja ühendab need jumalikku saladusse. Variserid ja saduserid ei saa lahkuda võidukalt, et minna kaebama Rooma võimudele, ega saa nad võidukalt pöörduda rahva poole – näete!, nad lahkuvad võidukalt jumalikus mõttes, nende hinge on pandud uue-, armuseaduse juuretis, mis hakkab neis kasvatama uue ajastu inimest, inimest, kelleni ei pürginud ükski Vana Seaduse ajastu inimene, isegi Ristija Johannes mitte. Samamoodi võidukalt lahkus ka naine, võib ka olla, et Jeesus ei pidanud lisama manitsust: Mine, ja ära tee enam pattu!, vaid võidutses hämmastunud inimese vaikus, ja kusagil sügavas sisemuses avanemine jumalariigile, kus ei mõisteta kedagi surma vaid ellu...