Monday, September 25, 2017

Kose Kogudus Espoo Toomkiriku sügislaadal


16.-17. septembril 2017 osalesid EELK Kose Koguduse esindajad Espoo Toomkoguduse kutsel nende kiriku  sügislaadal. See laat oli korraldajatel juba 10. Tegemist oli üritusega, mis sarnases meie kihelkonnapäevade turuga, kuid oli mastaapidelt kordi suurem. Laat toimus kahel päeval.  Kauplemine, ligi saja kaupleja osavõtul toimus mõlemal päeval kella 10-st 16-ni. Korraldajate  poolt prognoositav külastajate arv ulatus  10 000 inimeseni. Meil oli esimest korda rõõm sellest kõigest osa saada. Kutse laadal osalemiseks edastasid Espoo sõbrad kevadisel külaskäigul Kosele, kus kogudus tutvustas oma tegemisi, sh. pastoraadi renoveerimisplaane. See viimane andiski sõpradele idee kutsuda meid oma laadale müüma, et meie oma inimeste panusega pastoraadi renoveerimisfondi tulu koguda. 

Need kaks päeva olid tihedalt täis kauplemist, suhtlemist, Kose ja meie käsitöömeistrite toodangu tutvustamist.   Ürituse käigus  sai  laadakülastajatele  muuhulgas selgitatud, mis see Kose on ning kus see asub. Tuli juttu nii Kosest üldisemalt, samuti Kose kirikust ja kogudusest.

Laadalkäik oli koguduse jaoks tulemuslik –  Kose kihelkonna ning Espoo koguduse inimeste poolt  annetatud käsitöötoodete  müümisest sai pastoraadi renoveerimiseks, eelkõige  kahhelahju ehituseks, kogutud märkimisväärne summa. Siinkohal tänab Kose Kogudus  lahkeid Espoo sõpru ning omakandi annetajaid: perekond Reinik, Marili Põrk (Lammas Ruudus), Anneli Tisler (Võtikmetsa hobikoda), Lii Keskpaik, Mona Hüreen, Siiri Teivejõe (Loviise vaibad), Ruth Aguraiuja, Kerstin Kask, Anu Kruustamm, Angela Kilk,  Merike Teos,  samuti kõiki teisi toetajaid, kes otseselt või kaudselt panustasid laadalkäigu kordaminekusse.  Aitäh sõbrad, koos suudame palju ära teha.


Kose Koguduse nimel
Katrin Lille
Sulev Mander

Sunday, September 10, 2017

Jutlus Kosel 10. sept.2017.a.



„Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks- tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale! Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Ja kui te üksnes vendi tervitate, mis erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama? Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!“ Aamen.

Jeesus andis oma elu ja õpetusega tunnistust Jumala armastusest, mis ületab kõik inimlikud piirid. See eeskuju kohustab meidki nägema igas inimeses oma ligimest.
Teoorias paistab asi lihtne olevat. Kui aga vaatame enda ümber, siis näeme  palju isekust ja hoolimatust, mis sageli muutub lauskurjuseks ja ülekohtuks. Tihtipeale inimene tavatseb öelda: mispärast pean mina talle head tegema, kui tema pole mulle midagi head teinud?
Õp. Toomas Nigola on öelnud: „Miks peaks minu heategu sõltuma sellest, kas teine inimene mulle midagi head on teinud või teha kavatseb? Miks peaks teise inimese teod või tegemata jätmised  takistama mind tegemast seda, mida ma oma südames tean õige olevat? Ja niisamuti, miks peaks minu hea enesetunne olema häiritud teise inimese tegudest või mittetegemistest?“
Mooses pani kehtima normi: silm silma ja hammas hamba vastu. Mt 5.ptk. eelnevates salmides ütleb aga Jeesus: „Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette!“ (5:39). See tundub meile nii arusaamatu ja mõistusevastane! Kuidas me saame armastada oma vaenlast? Me armastame ikka oma lähedasi, oma armsaid. Silm silma ja hammas hamba vastu oli tolle aja rahvaste juures seaduse õigusnorm. Teisele inimesele tekitatud kahju tuli heastada. Kahju tekitaja pidi täpselt samal viisil kannatama. Klannidevahelisest veritasust võib veel tänapäevalgi kuulda. Kurjusel on suur jõud. Kurjust kurjaga tasudes me ainult võimendame seda.
 Jeesus juhib meie tähelepanu sellele, kui me vastu lööme ja oma õigust otsima hakkame, siis me langeme lööja tasemele. Meie käitumist määrab siis teise inimese kurjus. Ja seda Jeesus ei taha. Teise põse ettekeeramine ei tähenda veel alistumist, see nõuab suurt julgust.
Kas siis teotusele ei pea reageerima? Vastupidi, teotust tuleb võtta väga tõsiselt. Pole kerge taluda solvanguid oma lähedaste aadressil või meile meie usu pärast. Teame sedagi, kui ränk on süü sellele inimesele, kes usklikke inimesi nende usu pärast teotab. Jumala armastuse eesmärgiks on läheneda teotajale, püüda teda aidata ja päästa, mitte langeda temaga sõnasõtta või lausa käsikähmlusesse. Jumala armastus pakub armu ja päästet.
Kui ma tulin 80-ndate aastate lõpus kiriku juurde, siis leidus palju neid, kes minusse negatiivselt suhtuma hakkasid. Üks kolleeg ütles lausa, et ma olen neile jalaga näkku löönud. Ei olnud kerge sellist solvangut taluda. Ka tööalaselt püüti takistusi seada. Aeg läks... Aeg tegi oma töö. See seeme, mida mina (tänu Jumalale!) oma tagasihoidlikul moel külvanud olin, tuli nähtavale aastate pärast. Nende inimeste suhtumine minusse ja kirikusse on muutunud. Olen nii mõnegi endise kolleegi lähedase matust läbi viinud, ikka Jumala sõnaga.
Tänane kirjakoht ütleb meile selgelt, et tölneridki armastavad omasuguseid. Meile, kristlastele, on aga „latt“ kõrgemale tõstetud. Jumal kutsub meid täiuslikuks saama, mitte võimus, vaid armastuses. Valimatu armastus, mis ei oota omakasu.
Jeesuse ajal ei olnud tervitamine lihtne peanoogutus või käeandmine. Sooviti ikka rahu ja õnnistust. Eks seda tee meiegi igal pühapäeva hommikul enne jumalateenistuse algust. Kas me soovime rahu ja õnnistust ka mittekristlastele, kellega asula vahel kohtume? Mina soovin. Ja olen vahel kohanud hämmeldust. Inimesed pole harjunud, et neid nii tervitatakse. Peame seda julgemalt tegema.
Veel Toomas Nigolalt: Kristlik armastus lähtub soovist jäljendada Kristust. Tema on jätnud meile eeskuju, et käiksime selles. See on ennastohverdav armastus, mis on valmis oma hüved ja vajadusel koguni elu loovutama armastatu õnne heaks. Ja vaid selles peitub ka armastaja enese tõeline vabadus ja õnn. Kuni oleme iseenda ja isikliku ellujäämisvõistluse kammitsais, siis ei ole me vabad. Kui loobume endast Jeesuse ja armuõpetuse pärast- andes oma elud Jumala teenistusse argielu pisiasjadeski- siis oleme tõeliselt vabad ja kasvame õndsuses ning kõiksuguses heas.
Jeesus ootab, et osutaksime seda päästvat armastust ka mittekristlastele, isegi oma vaenlastele. Jeesuse suhtumine oma vaenlastesse on hoopis midagi muud kui inimeste suhtumine oma vaenlastesse. Ristilöömisel ütleb Jeesus: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“ Jeesus suri  patuste eest, s.t. meie eest. Tema armastus kestab edasi. Ka nende vastu, kes on praegu Ta vaenlased. Jumala armastus kogub nendegi hulgast vilja oma igavestesse aitadesse.  Aamen.

Diakon Rein Keskpaik.

Jutlus Kosel 10. septembril 2017

Mt5:43-48

„Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks- tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale! Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Ja kui te üksnes vendi tervitate, mis erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama? Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!“ Aamen.
Jeesus andis oma elu ja õpetusega tunnistust Jumala armastusest, mis ületab kõik inimlikud piirid. See eeskuju kohustab meidki nägema igas inimeses oma ligimest.
Teoorias paistab asi lihtne olevat. Kui aga vaatame enda ümber, siis näeme  palju isekust ja hoolimatust, mis sageli muutub lauskurjuseks ja ülekohtuks. Tihtipeale inimene tavatseb öelda: mispärast pean mina talle head tegema, kui tema pole mulle midagi head teinud?
Õp. Toomas Nigola on öelnud: „Miks peaks minu heategu sõltuma sellest, kas teine inimene mulle midagi head on teinud või teha kavatseb? Miks peaks teise inimese teod või tegemata jätmised  takistama mind tegemast seda, mida ma oma südames tean õige olevat? Ja niisamuti, miks peaks minu hea enesetunne olema häiritud teise inimese tegudest või mittetegemistest?“
Mooses pani kehtima normi: silm silma ja hammas hamba vastu. Mt 5.ptk. eelnevates salmides ütleb aga Jeesus: „Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette!“ (5:39). See tundub meile nii arusaamatu ja mõistusevastane! Kuidas me saame armastada oma vaenlast? Me armastame ikka oma lähedasi, oma armsaid. Silm silma ja hammas hamba vastu oli tolle aja rahvaste juures seaduse õigusnorm. Teisele inimesele tekitatud kahju tuli heastada. Kahju tekitaja pidi täpselt samal viisil kannatama. Klannidevahelisest veritasust võib veel tänapäevalgi kuulda. Kurjusel on suur jõud. Kurjust kurjaga tasudes me ainult võimendame seda.
 Jeesus juhib meie tähelepanu sellele, kui me vastu lööme ja oma õigust otsima hakkame, siis me langeme lööja tasemele. Meie käitumist määrab siis teise inimese kurjus. Ja seda Jeesus ei taha. Teise põse ettekeeramine ei tähenda veel alistumist, see nõuab suurt julgust.
Kas siis teotusele ei pea reageerima? Vastupidi, teotust tuleb võtta väga tõsiselt. Pole kerge taluda solvanguid oma lähedaste aadressil või meile meie usu pärast. Teame sedagi, kui ränk on süü sellele inimesele, kes usklikke inimesi nende usu pärast teotab. Jumala armastuse eesmärgiks on läheneda teotajale, püüda teda aidata ja päästa, mitte langeda temaga sõnasõtta või lausa käsikähmlusesse. Jumala armastus pakub armu ja päästet.
Kui ma tulin 80-ndate aastate lõpus kiriku juurde, siis leidus palju neid, kes minusse negatiivselt suhtuma hakkasid. Üks kolleeg ütles lausa, et ma olen neile jalaga näkku löönud. Ei olnud kerge sellist solvangut taluda. Ka tööalaselt püüti takistusi seada. Aeg läks... Aeg tegi oma töö. See seeme, mida mina (tänu Jumalale!) oma tagasihoidlikul moel külvanud olin, tuli nähtavale aastate pärast. Nende inimeste suhtumine minusse ja kirikusse on muutunud. Olen nii mõnegi endise kolleegi lähedase matust läbi viinud, ikka Jumala sõnaga.
Tänane kirjakoht ütleb meile selgelt, et tölneridki armastavad omasuguseid. Meile, kristlastele, on aga „latt“ kõrgemale tõstetud. Jumal kutsub meid täiuslikuks saama, mitte võimus, vaid armastuses. Valimatu armastus, mis ei oota omakasu.
Jeesuse ajal ei olnud tervitamine lihtne peanoogutus või käeandmine. Sooviti ikka rahu ja õnnistust. Eks seda tee meiegi igal pühapäeva hommikul enne jumalateenistuse algust. Kas me soovime rahu ja õnnistust ka mittekristlastele, kellega asula vahel kohtume? Mina soovin. Ja olen vahel kohanud hämmeldust. Inimesed pole harjunud, et neid nii tervitatakse. Peame seda julgemalt tegema.
Veel Toomas Nigolalt: Kristlik armastus lähtub soovist jäljendada Kristust. Tema on jätnud meile eeskuju, et käiksime selles. See on ennastohverdav armastus, mis on valmis oma hüved ja vajadusel koguni elu loovutama armastatu õnne heaks. Ja vaid selles peitub ka armastaja enese tõeline vabadus ja õnn. Kuni oleme iseenda ja isikliku ellujäämisvõistluse kammitsais, siis ei ole me vabad. Kui loobume endast Jeesuse ja armuõpetuse pärast- andes oma elud Jumala teenistusse argielu pisiasjadeski- siis oleme tõeliselt vabad ja kasvame õndsuses ning kõiksuguses heas.
Jeesus ootab, et osutaksime seda päästvat armastust ka mittekristlastele, isegi oma vaenlastele. Jeesuse suhtumine oma vaenlastesse on hoopis midagi muud kui inimeste suhtumine oma vaenlastesse. Ristilöömisel ütleb Jeesus: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“ Jeesus suri  patuste eest, s.t. meie eest. Tema armastus kestab edasi. Ka nende vastu, kes on praegu Ta vaenlased. Jumala armastus kogub nendegi hulgast vilja oma igavestesse aitadesse.  Aamen.

Jutlustas Rein Keskpaik