„Te olete kuulnud, et
on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile:
Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te
saaksite oma taevase Isa lasteks- tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade
üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale! Sest kui te armastate neid,
kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Ja kui te
üksnes vendi tervitate, mis erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama?
Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!“ Aamen.
Jeesus andis oma elu ja õpetusega tunnistust Jumala
armastusest, mis ületab kõik inimlikud piirid. See eeskuju kohustab meidki
nägema igas inimeses oma ligimest.
Teoorias paistab asi lihtne olevat. Kui aga vaatame enda
ümber, siis näeme palju isekust ja
hoolimatust, mis sageli muutub lauskurjuseks ja ülekohtuks. Tihtipeale inimene
tavatseb öelda: mispärast pean mina talle
head tegema, kui tema pole mulle midagi
head teinud?
Õp. Toomas Nigola on öelnud: „Miks peaks minu heategu sõltuma
sellest, kas teine inimene mulle midagi head on teinud või teha kavatseb? Miks
peaks teise inimese teod või tegemata jätmised
takistama mind tegemast seda, mida ma oma südames tean õige olevat? Ja
niisamuti, miks peaks minu hea enesetunne olema häiritud teise inimese tegudest
või mittetegemistest?“
Mooses pani kehtima normi: silm silma ja hammas hamba vastu.
Mt 5.ptk. eelnevates salmides ütleb aga Jeesus: „Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb
sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette!“ (5:39). See tundub
meile nii arusaamatu ja mõistusevastane! Kuidas me saame armastada oma
vaenlast? Me armastame ikka oma lähedasi, oma armsaid. Silm silma ja hammas
hamba vastu oli tolle aja rahvaste juures seaduse õigusnorm. Teisele inimesele
tekitatud kahju tuli heastada. Kahju tekitaja pidi täpselt samal viisil
kannatama. Klannidevahelisest veritasust võib veel tänapäevalgi kuulda.
Kurjusel on suur jõud. Kurjust kurjaga tasudes me ainult võimendame seda.
Jeesus juhib meie
tähelepanu sellele, kui me vastu lööme ja oma õigust otsima hakkame, siis me
langeme lööja tasemele. Meie käitumist määrab siis teise inimese kurjus. Ja
seda Jeesus ei taha. Teise põse ettekeeramine ei tähenda veel alistumist, see
nõuab suurt julgust.
Kas siis teotusele ei pea reageerima? Vastupidi, teotust
tuleb võtta väga tõsiselt. Pole kerge taluda solvanguid oma lähedaste aadressil
või meile meie usu pärast. Teame sedagi, kui ränk on süü sellele inimesele, kes
usklikke inimesi nende usu pärast teotab. Jumala armastuse eesmärgiks on
läheneda teotajale, püüda teda aidata ja päästa, mitte langeda temaga sõnasõtta
või lausa käsikähmlusesse. Jumala armastus pakub armu ja päästet.
Kui ma tulin 80-ndate aastate lõpus kiriku juurde, siis
leidus palju neid, kes minusse negatiivselt suhtuma hakkasid. Üks kolleeg ütles
lausa, et ma olen neile jalaga näkku
löönud. Ei olnud kerge sellist solvangut taluda. Ka tööalaselt püüti
takistusi seada. Aeg läks... Aeg tegi oma töö. See seeme, mida mina (tänu
Jumalale!) oma tagasihoidlikul moel külvanud olin, tuli nähtavale aastate
pärast. Nende inimeste suhtumine minusse ja kirikusse on muutunud. Olen nii
mõnegi endise kolleegi lähedase matust läbi viinud, ikka Jumala sõnaga.
Tänane kirjakoht ütleb meile selgelt, et tölneridki
armastavad omasuguseid. Meile, kristlastele, on aga „latt“ kõrgemale tõstetud.
Jumal kutsub meid täiuslikuks saama, mitte võimus, vaid armastuses. Valimatu armastus, mis ei oota omakasu.
Jeesuse ajal ei olnud tervitamine lihtne peanoogutus või
käeandmine. Sooviti ikka rahu ja õnnistust. Eks seda tee meiegi igal pühapäeva
hommikul enne jumalateenistuse algust. Kas me soovime rahu ja õnnistust ka
mittekristlastele, kellega asula vahel kohtume? Mina soovin. Ja olen vahel
kohanud hämmeldust. Inimesed pole harjunud, et neid nii tervitatakse. Peame
seda julgemalt tegema.
Veel Toomas Nigolalt: Kristlik armastus lähtub soovist
jäljendada Kristust. Tema on jätnud meile eeskuju, et käiksime selles. See on
ennastohverdav armastus, mis on valmis oma hüved ja vajadusel koguni elu
loovutama armastatu õnne heaks. Ja vaid selles peitub ka armastaja enese
tõeline vabadus ja õnn. Kuni oleme iseenda ja isikliku ellujäämisvõistluse
kammitsais, siis ei ole me vabad. Kui loobume endast Jeesuse ja armuõpetuse
pärast- andes oma elud Jumala teenistusse argielu pisiasjadeski- siis oleme
tõeliselt vabad ja kasvame õndsuses ning kõiksuguses heas.
Jeesus ootab, et osutaksime seda päästvat armastust ka mittekristlastele,
isegi oma vaenlastele. Jeesuse suhtumine oma vaenlastesse on hoopis midagi muud
kui inimeste suhtumine oma vaenlastesse. Ristilöömisel ütleb Jeesus: „Isa, anna
neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“ Jeesus suri patuste eest, s.t. meie eest. Tema armastus
kestab edasi. Ka nende vastu, kes on praegu Ta vaenlased. Jumala armastus kogub
nendegi hulgast vilja oma igavestesse aitadesse. Aamen.
Diakon Rein Keskpaik.