Sunday, October 29, 2017

Jumalariik on lähedal

"Pärast seda määras Issand veel seitsekümmend kaks ja läkitas nad kahekaupa enese eele igasse linna ja paika, kuhu Ta ise tahtis minna. Ta ütles neile: „Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe. Paluge siis lõikuse Issandat, et Ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele! Minge! Vaata, ma läkitan teid kui lambaid huntide sekka. Ärge kandke kukrut ega pauna ega jalatseid ja ärge teretage kedagi teel! Aga kui te astute kuhugi majja, ütelge esmalt: „Rahu olgu sellele kojale!” Ja kui seal on rahulaps, siis hingab teie rahu tema peal, aga kui ei ole, pöördub rahu tagasi teie peale. Aga jääge samasse majja, sööge ja jooge, mis neil on, sest tööline on oma palka väärt! Ärge käige ühest majast teise! Ja kui te lähete kuhugi linna ja teid võetakse vastu, siis sööge, mida teile ette pannakse, ja tehke terveks sealsed haiged ja öelge neile: „Jumala riik on teie lähedal!” Aga kui te lähete kuhugi linna ja teid ei võeta vastu, minge välja selle tänavaile ja öelge: „Ka tolmu, mis teie linnast meie jalgade külge on hakanud, pühime teile maha. Ometi teadke, et Jumala riik on lähedal!” Ma ütlen teile: Soodomal on sel päeval hõlpsam põli kui tollel linnal.” Lk 10:1–12
 
„Ära karda ja ära kohku, sest Jumala riik on lähedal!” Nii julgustavad  pühakirja tekstid meid tänasel pühapäeval, mille teemaks on Jeesuse saadikud. Jutluse aluseks olevas kirjakohas räägitakse 72 mehe läkitamisest neisse paikadesse, kuhu Jeesus plaanis minna. Nii nagu Ta esmalt läkitas 12 jüngrit ja siis veel 72 meest, nõnda läkitab ta iga kristlast, iga ristitud inimest. Ta saadab meid maailma, et me jagaksime sõnumit Temast ja Tema kaudu kogu inimkonnale osaks saanud armastusest.
Kui vaatame seda ülesannet, siis tundub see üüratult suur ja peaaegu võimatu täita. Võib olla mõned eriti tublid saaksid sellega hakkama. Kõige julgemad ja tugevamad. Erilised inimesed, näiteks nagu Joosua seda oli. Või nagu need kaksteist, keda Jeesus oma jüngriks valis. Ent kui ei ole nii tugev ja julge, siis hiilivad paratamatult ligi ebakindlus, kartus ja hirm. Kuidas tulen mina toime? Kui ei tule, kas olen ma siis veel õige kristlane, kas kõlban kogudusele? Kas kõlban Jumalale?
Jumal annab ülesande, julgustab ja tuleb meiega kaasa. Ta ei ole kaugel, eemal seisev Jumal. Ta ei vaata  meie igapäevaseid toimetusi ja pingutusi pealt, vaid osaleb nendes koos meiega. Igal ühel meist on võimalus, aga ka kohustus olla oma eluga Jumala teenistuses. Oleme tema meeskonna liikmed siin maailmas. Me ei saa selle ülesandega kellegi selja taha pugeda ega anda seda kellelegi  teisele täitmiseks, sest igal ühel on oma ülesanne.
Ikka leidub inimene, kes vajab ligimest enda kõrvale, kes vajab abi, ikka leidub inimene, kes igatseb turvalisust ja hoolitsust. Ikka leidub see inimene, kel on just siin ja praegu tarvis kuulda, et jumalariik on lähedal. Ikka on neid, kelle eest on tarvis palvetada. Kõik need inimesed on osa ülesandest, mille Jumal on meile andnud.
Jeesus ei kutsu enda juurde ega läkita maailma üksnes, parimaid, neid kellel edulood on ette näidata. Jeesuse enda teekond on meile eeskujuks. See oli teekond, mis kulges ajalikus maailmas läbi valesti mõistmiste, tagakiusamiste ja kannatuste ristisurmani. Ometi oli see Jumala juhitud ja turvatud tee. Nii ei luba ta ka meile suuri õnnestumisi, au ja kuulsust, vaid Ta kutsub meid teele, millel tihti tuleb loobuda suurtest ja nähtavatest võitudest.
Jeesusega koos olemine, Temaga koos käimine ei tähenda alati võite ja õnnestumisi. Elu Jeesusega on igaühe tavaline, igapäevane elu, mis mõnikord sisaldab ka ebaõnnestumisi, nõrkuse või kartuse hetki.
Jeesus ei läkita kedagi võitma ja võidutsema. Läkitatute tegemisi ei hinnata väliste tulemuste alusel. Jeesusega käimine, Tema ülesannete täitmine  ei ole kunagi sooloesinemine või üksiksooritus, vaid meeskonnatöö. Jeesus läkitas oma jüngreid paarikaupa, et need üksteist innustaksid, takistustest üle aitaksid ja üheskoos oma elu jagades Kristusest kuulutaksid. Uskumises me ei võistle üksteisega, me ei kaota selles teistele, aga ka ei võida teisi. Usuteel kulgevad kõik samas suunas ja peaksid olema valmis innustama ja julgustama teisi nii nagu Mooses: „Olge vahvad ja tugevad, ärge kartke ja ärge tundke hirmu.“ Usu tee on armastuse ja üksteises palves kandmise tee.
Jeesus ei sunni ega hirmuta inimesi, Ta julgustab, varustab ja läkitab. Ülesanne, mille oleme saanud, on teha oma eluga, oma sõnade ja tegudega nähtavaks Jumala teod, Tema armastus. Meil ei ole vaja mõelda välja uut maailmamuutvat sõnumit ega ka mitte nii-öelda iseennast turundada. Evangeeliumite jutustustest leiame palju selliseid inimesi, kes on kindlad oma õigustes ja tegudes. Nendega on Jeesusel enamasti ägedaid sõnavahetusi.
Keegi meist ei räägi Jumala suu läbi ega saa ka täielikult teada Tema tahet. Kuigi oleme kristlastena kutsutud kuulutama ja tunnistama Jumalast, olema Tema käteks, silmadeks ja kõrvadeks maailmas, ei saa me keegi näha ja mõista elu nii, nagu teeb seda Jumal. Alati jääb võimalus, et oleme Temast kuidagi valesti aru saanud, midagi tähelepanuta jätnud. See ei pea meid aga tagasi hoidma, vaid tegema ettevaatlikuks ja alandlikuks, tundlikuks, paremini kuulavaks, ligimese muresid ja vajadusi märkavaks.
Issand käib meie ees ja meiega koos. Jumala riik on lähedal... Aamen.

Õp Kerstin Kask

Sunday, October 22, 2017

Jutlus 20. pühapäev pärast nelipüha

Juudid kutsusid nüüd teist korda inimese, kes oli olnud pime, ja üt­lesid talle: „Anna au Jumalale! Me teame, et see inimene on patune.” Seepeale vastas too: „Kas Ta on patune või ei, seda mina ei tea. Tean ainult ühte: ma olin pime, praegu aga näen.” Nüüd nad küsisid temalt: „Mis Ta sulle tegi? Kuidas Ta su silmad avas?” Mees vastas neile: „Ma ju ütlesin teile, ent teie ei võtnud kuulda. Miks te tahate seda veel kord kuulda? Kas ka teie tahate hakata Tema jüngriteks?” Ja nad sõimasid teda ja ütlesid: „Sina oled Tema jünger, meie oleme aga Moosese jüngrid. Meie teame, et Jumal on rääkinud Moosesega, aga kust Tema on, seda me ei tea.” Mees kostis neile: „See ongi imelik, et teie ei tea, kust Ta on, ja ometi on Ta avanud mu silmad. Me teame, et Jumal ei kuule patu­seid, ent kui keegi on jumalakartlik ja teeb Tema tahtmist, siis seda Ta kuuleb. Veel ilmaski pole kuuldud, et keegi oleks avanud pime­dalt sündinu silmad. Kui Tema ei oleks Jumala juurest, ei suudaks Ta teha midagi.” Nad kostsid talle: „Kas sina, kes sa oled sündinud lausa pattudes, tahad meid õpetada?” Ja nad heitsid ta kogudusest välja. Jeesus sai kuulda, et nad on ta kogudusest välja heitnud ja küsis teda kohates: „Kas sa usud Inimese Pojasse?” Too kostis: „Kes see on, isand? Ütle mulle seda, et ma saaksin Temasse uskuda.” Jeesus ütles talle: „Sa näed ju Teda, see, kes sinuga räägib, ongi Tema.” Aga tema lausus: „Ma usun, Issand!” ja kummardas Teda. Jh 9, 24-38

Meenub sulle mõni juhus, mil oled sattunud ootamatult tundmatusse ruumi, kus ei ole valgust. Kas oled pilkases pimeduses käsikaudu otsinud lülitit, mis valguse taas majja tooks? Püüdes samal ajal hoida end komistamast toas olevate esemete otsa, püüdes vältida lõhkumist ja haiget saamist? Või oled sattunud pimeduse küüsi, ilma tänava- või taskulambita, ilma ühegi valguskiireta lähima maja aknas, rääkimata kuu või tähtede valgusest. Või oled hoopis leidnud end väljapääsmatust olukorrast, kus tundub, et kõik teed on ummikteed, mis ei vii kuhugi. Kui oled midagi sellist kogenud võid ehk aimata, mida tundis ja koges mees, kes oli sünnist saati pime olnud. Toona oli pimedana elamine veel keerulisem, pimedana sündimist või pimedaks jäämist peeti Jumala karistuseks. Võib arvata, et mehe elu ei olnud lihtne, ühelt poolt tõsine füüsiline puue, mis takistab elamist, igapäevase leiva teenimist ja teiselt poolt lisaks tõrjutus, halvustamine ja pilkamine, mis talle kui patusele mehele kindlasti osaks said.
Jeesus tegi mehe terveks. Tänases evangeeliumis räägitakse kahesugusest pimedusest: füüsilisest nägemispuudest, aga ka vaimsest või kui soovite, usulisest pimedusest või piiratusest. Jeesus parandas ja parandab mõlemast.
Kuuldud kirjakoht toob meid hetkedesse, mil tervenemine on juba toimunud. Võik arvata, et see on suur rõõmpidu kõigile, kes loo tunnistajateks on, nii neile, kes sellega otseselt seotud kui ka neile, kes vaid kõrvaltseisjatena imet tunnistavad. Aga ei, toonased usuliidrid, variserid, peavad juhtunut skandaalseks, valeks ja häbiväärseks: Vale mees oli valel viisil ja valel ajal terveks saanud.
Muuhulgas tembeldavad nad ka Jeesust patuseks, sest Ta julges rikkuda sabatikäsku ja tervendas sabatipäeval, juutide pühal päeval, mille õigeks ja väärikaks tähistamiseks oli hulk erinevaid eeskirju. Variserid koguvad usinalt Jeesuse vastu süütõendeid, et teda lõpuks ometi kohtu alla anda. Johannese evangeeliumist veidi eestpoolt loeme, et variserid vastanduvad Jeesusele nii tugevasti, et lubavad igaühe, kes Jeesuse Messiaks tunnistab kogudusest välja heita. Nii sünnib ka tervendatud pimedaga ehk siis terveks saanud nägijaga.
Variserid on siin ilmselgelt otsekui pimedusega löödud. Usuline pimedus ja piiratus ei näe ega tahagi näha, kes Jeesus tegelikult on: Messias, Kristus, Vabastaja. Usulise pimeduse alla võime liigitada ka nii öelda usulise kitsarinnalisuse: see on olukord, mil inimene hakkab tegelema rohkem teiste kui enese usuga, ta annab hinnanguid teiste usu sügavuse, sisu või tõsiduse või innukuse üle. Lähtekoht on sel puhul tavaliselt ikka, et mõnest usulisena mõistetavast reeglist lähtudes ei ole teine  õigel teel. Niisuguseid hinnanguid andes asetatakse ennast Jumala kohale, halastusest saab halastamatus.  
Pime mees sai esmalt füüsiliselt nägijaks ja alles siis hakkas ta uskuma. Jeesus sai kuulda, et nad on ta kogudusest välja heitnud ja küsis teda kohates: „Kas sa usud Inimese Pojasse?” Too kostis: „Kes see on, isand? Ütle mulle seda, et ma saaksin Temasse uskuda.” Jeesus ütles talle: „Sa näed ju Teda, see, kes sinuga räägib, ongi Tema.” Aga tema lausus: „Ma usun, Issand!” ja kummardas Teda.
Võime öelda, et usk on nägemine, selle nägemine, et tervendajaks ja parandajaks on Jeesus Kristus, Messias, Jumala Poeg, kes tuli maa peale, et teha inimeste seas Jumala tegusid. Küsigem endalt täna, missugune on minu usk? Vajab ta püsimiseks ja kasvamiseks imetegusid? Kui nii, siis, mis on see, mida imeks nimetame, millist imet ootame? Kas suudame kõike, mis meie elus on käsitleda kui Jumalalt saadud imelist kingitust või on imed ainult need asja, sündmused ja nähtused, mida meie imeks peame.
Jeesuse taevasse minemise järel ei jätnud Jumal inimesi üksi maailma tuulte ja tormidega võitlema. Ta saatis Püha Vaimu meid meie teedel, ka usuteedel, lohutama ja toetama. Ristimise kaudu kingib Ta igale inimesele Püha Vaimu. Püha Vaimu kaudu sünnib ka usk. Usk on Jumala kingitus igale inimesele. See ei ole midagi, mida saaksime iseenesetarkusest või jõust omandada. Või nagu apostel Paulus kirjutas Korintose kogudusele: Aga see, kes meid koos teiega on kinnitanud Kristusesse ja kes meid on võidnud, on Jumal, kes on meid ka pitseriga kinnitanud ning meile andnud käsirahaks Vaimu südamesse. 
Jumala Vaim, Tema armastus on see, mis usu meis elavaks teeb. Meie ülesanne on seda elavana hoida, palve, armulaua ja Piibli lugemise. Läbi teiste inimestega suhtlemise, oma usu ja elu jagamise kaudu, saame olla Jumala imede kaasloojad, silmade avajad ja valguse toojad. Aamen.

Õp Kerstin Kask

Sunday, October 1, 2017

Jutlus sõpruskoguduses Kauklahti kabelis



Õp Kerstin  Kask

Kohta sen jälkeen opetuslapset tulivat Jeesuksen luo ja kysyivät: "Kuka on suurin taivasten valtakunnassa?" Silloin Jeesus kutsui luokseen lapsen, asetti hänet heidän keskelleen ja sanoi: "Totisesti: ellette käänny ja tule lasten kaltaisiksi, te ette pääse taivasten valtakuntaan. Se, joka nöyrtyy tämän lapsen kaltaiseksi, on suurin taivasten valtakunnassa. Ja joka minun nimessäni ottaa luokseen yhdenkin tällaisen lapsen, se ottaa luokseen minut. Mutta jos joku johdattaa lankeemukseen yhdenkin näistä vähäisistä, jotka uskovat minuun, hänelle olisi parempi, että hänen kaulaansa pantaisiin myllynkivi ja hänet upotettaisiin meren syvyyteen. "Katsokaa, ettette halveksi yhtäkään näistä vähäisistä. Sillä minä sanon teille: heidän enkelinsä saavat taivaissa joka hetki katsella minun taivaallisen Isäni kasvoja. Mt 18, 1-6,10

Hyvät ystäv, tämä sunnuntai on perinteisesti omistettu lapsille ja enkeleille – tänään on mikkelinpäivä. Mikkeli tässä yhteydessä tulee ylienkeli Mikaelin nimestä. Mikael on enkeliruhtinas. Luetussa evankeliumin tekstissä tuotaan meidän esikuvaksi lapsi. 

Kaikki kenellä on lapsia tai ketkä ovat ollut töissä koulun- tai lastentarhanopettajana ovat varmaan kokeneet, että lasten kysymykset voivat olla odottamattomia, äärimäisen luovia ja monimutkaisia. Niissä voi samanaikaisesti esiintyä asioita koko maailman eri tahoilta. Onnellisia ovat ne vanhemmat tai opettajat kenen lapset uskaltavat kysyä isoitta ja tärkeitä kysymyksiä, kysymyksiä ihmisolemuksen tarkoituksesta ja tavoitteista. 

Opetuslapset kysyvät Jeesukselta: "Kuka on suurin taivasten valtakunnassa?" Se on tärkeä kysymys. Tässä kysytään, kuka on meidän hengellinen esikuva? Kuka on näin sanottu meidän kirkkomme kunnianjäsen? Kuka on se, kenen pitäisi seurata, kenestä ottaa esikuvansa? Kenen mielipidettä pitää arvokkaana? Viimeisesti on täällä kysymys tästä, kuka rakastaa Jumalaamme kaiken enitten. Kuka on meidän kaikkivaltiaan, pyhän Jumalan rakkaimpi silmänterä? Jeesus hyvänä opettajana hyväksyi opetuslasten kysymyksen, mutta vastaa siihen yllättävällä tavalla: Hän kutsui luokseen lapsen, asetti hänet heidän keskelleen ja sanoi: Totisesti: ellette käänny ja tule lasten kaltaisiksi, te ette pääse taivasten valtakuntaan. Ja joka minun nimessäni ottaa luokseen yhdenkin tällaisen lapsen, se ottaa luokseen minut. Luultavasti Hän olisi pystynyt löytämään myös toisenlaisia ihmistyyppejä, ketkä olisivat hyviä esikuvia uskollisina ihmisinä. Esimerkiksi fariseukset, ketkä olivat tunnettuja ja tunnustettuja moraalisista elämäntapoista ja hyvistä teoista. Ehkä myös joku rabbeista olisi kelvannut, koska he tunsivat hyvin pyhiä kirjoituksia. Mutta hän otti pienen lapsen, kuka Jeesuksen aikana yleensä ei ollut tasa-arvoinen aikuisten kanssa, ja asettaa hänen meille esimerkiksi. Ei vaan esimerkiksi. Hän sanoo: joka minun nimessäni ottaa luokseen yhdenkin tällaisen lapsen, se ottaa luokseen minut. Se on uskomattoman lohduttava ja vapahtava sanoma myös meillekin. Sen kautta lahjoitta Jeesus meille ihmisille ilon ja vapauuden. Aikuisten maailmassa valitsee tavallisesti kirjoittamaton sääntö, että kaikki hyvä, myös toisten ihmisten kunnioitus ja hyväksyntä tulee itse ansaita tekojen kautta.  Sen sääntön ympärillä kiertelee maailma ja voi olla, että näin se pitääkin olla. Mutta Jeesuksen opetus tämän päivän kertomuksessa näyttää, että Jumalan armo on toisenlainen. Jumalan valtakunta on toisenlainen.  Kuvitellaan nyt tätä pientä lasta: onko hän oppinut syvällisesti tuntemaan kristinuskon perusasiat? Varmasti ei ole. Onko hän ehtinyt tehdä hyviä tekoja? Luultavasti myös ei ole, mutta siitä huolimatta on juuri hän se, kuka on Jeesuksen puheissa esikuva aikuisille.
Jeesuksen opetus ei tarkoita sitä, että aikuisilla ei olisi pakko ottaa vastuuta.  Se ei tarkoittaa myös sitä, että olisi väärä ottaa vastaan elämän isot haasteet. Päinvastoin, nykyaikana tarvitaan enemmänkin aikuisuuta ja kypsyyttä, että voisimme pitää huolta pienemmistä ja heikommista, myös kaikista lapsista ja nuorista.  

Jeesuksen opetus koskettaa ennen kaikkea ihmisen ja Jumalan välistä suhdetta. Lapsen ja vanhemman välinen suhde ja luottamus kuvailevat ihmisen ja Jumalan välistä suhdetta. Lapsen luottamus vanhempaan on yksinkertainen ja vankka. Se ei riippuu olosuhteista eikä teeskentele. Se ei horju, kun vanhemmat joskus asetta rajoja lapsen tekemisiin. Lapsen luottamus vanhempaan on yksinkertainen ja ehjä. Sellainen luottamus on myös ihmisen ja Jumalan välisen suhteen perusta. 

Kun lapsella on pelko, hän pakene äitiin tai isän syliin. Jossain muualla ei löydy hänelle parempaa turvapaikkaa kun äitinsä tai isänsä turvallisessa sylissä.  Samalla tavalla puhuu myös Martin Luther Isossa Katekismuksessa ensimmäisen käskyn selityksessä Jumalasta: Jumalaksi kutsutaan sitä, jolta tulee odottaa kaikkea hyvää ja johon on turvauduttava kaikessa hädässä /.../ Tämän käskyn tarkoituksena onkin vaatia oikeaa sydämen uskoa ja luottamusta, joka kohdistuu ainoaan oikeaan Jumalaan ja riippuu yksin hänen varassaan.

Hyvät seurakuntalaiset, ottakaa tämän enkeleiden päivällä itselleni aika ja miettikää omaa jumalansuhdetta. Minkälainen se on katseltuna tämän päivän saarnatekstin kohdalta? Mitä haluat muuttaa tai parantaa? Mitä jättää pois tai mitä lisätä? Uskalla tuoda nämä löydöt Jumalaan eteen ja käsiin. Varjelko kaikkivaltias Jumala ja Hänen hyvät enkelit sinun matkaasi niissä ajatuksissa.