"Pärast seda määras Issand veel seitsekümmend kaks ja läkitas nad
kahekaupa enese eele igasse linna ja paika, kuhu Ta ise tahtis minna. Ta
ütles neile: „Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe. Paluge siis
lõikuse Issandat, et Ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele! Minge!
Vaata, ma läkitan teid kui lambaid huntide sekka. Ärge kandke kukrut ega
pauna ega jalatseid ja ärge teretage kedagi teel! Aga kui te astute
kuhugi majja, ütelge esmalt: „Rahu olgu sellele kojale!” Ja kui seal on
rahulaps, siis hingab teie rahu tema peal, aga kui ei ole, pöördub rahu
tagasi teie peale. Aga jääge samasse majja, sööge ja jooge, mis neil on,
sest tööline on oma palka väärt! Ärge käige ühest majast teise! Ja kui
te lähete kuhugi linna ja teid võetakse vastu, siis sööge, mida teile
ette pannakse, ja tehke terveks sealsed haiged ja öelge neile: „Jumala
riik on teie lähedal!” Aga kui te lähete kuhugi linna ja teid ei võeta
vastu, minge välja selle tänavaile ja öelge: „Ka tolmu, mis teie linnast
meie jalgade külge on hakanud, pühime teile maha. Ometi teadke, et
Jumala riik on lähedal!” Ma ütlen teile: Soodomal on sel päeval hõlpsam
põli kui tollel linnal.” Lk 10:1–12
„Ära karda ja ära kohku, sest Jumala riik on lähedal!” Nii
julgustavad pühakirja tekstid meid tänasel pühapäeval, mille teemaks on
Jeesuse saadikud. Jutluse aluseks olevas kirjakohas räägitakse 72 mehe
läkitamisest neisse paikadesse, kuhu Jeesus plaanis minna. Nii nagu Ta
esmalt läkitas 12 jüngrit ja siis veel 72 meest, nõnda läkitab ta iga
kristlast, iga ristitud inimest. Ta saadab meid maailma, et me jagaksime
sõnumit Temast ja Tema kaudu kogu inimkonnale osaks saanud armastusest.
Kui vaatame seda ülesannet, siis tundub see üüratult suur ja peaaegu
võimatu täita. Võib olla mõned eriti tublid saaksid sellega hakkama.
Kõige julgemad ja tugevamad. Erilised inimesed, näiteks nagu Joosua seda
oli. Või nagu need kaksteist, keda Jeesus oma jüngriks valis. Ent kui
ei ole nii tugev ja julge, siis hiilivad paratamatult ligi ebakindlus,
kartus ja hirm. Kuidas tulen mina toime? Kui ei tule, kas olen ma siis
veel õige kristlane, kas kõlban kogudusele? Kas kõlban Jumalale?
Jumal annab ülesande, julgustab ja tuleb meiega kaasa. Ta ei ole
kaugel, eemal seisev Jumal. Ta ei vaata meie igapäevaseid toimetusi ja
pingutusi pealt, vaid osaleb nendes koos meiega. Igal ühel meist on
võimalus, aga ka kohustus olla oma eluga Jumala teenistuses. Oleme tema
meeskonna liikmed siin maailmas. Me ei saa selle ülesandega kellegi
selja taha pugeda ega anda seda kellelegi teisele täitmiseks, sest igal
ühel on oma ülesanne.
Ikka leidub inimene, kes vajab ligimest enda kõrvale, kes vajab abi,
ikka leidub inimene, kes igatseb turvalisust ja hoolitsust. Ikka leidub
see inimene, kel on just siin ja praegu tarvis kuulda, et jumalariik on
lähedal. Ikka on neid, kelle eest on tarvis palvetada. Kõik need
inimesed on osa ülesandest, mille Jumal on meile andnud.
Jeesus ei kutsu enda juurde ega läkita maailma üksnes, parimaid, neid
kellel edulood on ette näidata. Jeesuse enda teekond on meile
eeskujuks. See oli teekond, mis kulges ajalikus maailmas läbi valesti
mõistmiste, tagakiusamiste ja kannatuste ristisurmani. Ometi oli see
Jumala juhitud ja turvatud tee. Nii ei luba ta ka meile suuri
õnnestumisi, au ja kuulsust, vaid Ta kutsub meid teele, millel tihti
tuleb loobuda suurtest ja nähtavatest võitudest.
Jeesusega koos olemine, Temaga koos käimine ei tähenda alati võite ja
õnnestumisi. Elu Jeesusega on igaühe tavaline, igapäevane elu, mis
mõnikord sisaldab ka ebaõnnestumisi, nõrkuse või kartuse hetki.
Jeesus ei läkita kedagi võitma ja võidutsema. Läkitatute tegemisi ei
hinnata väliste tulemuste alusel. Jeesusega käimine, Tema ülesannete
täitmine ei ole kunagi sooloesinemine või üksiksooritus, vaid
meeskonnatöö. Jeesus läkitas oma jüngreid paarikaupa, et need üksteist
innustaksid, takistustest üle aitaksid ja üheskoos oma elu jagades
Kristusest kuulutaksid. Uskumises me ei võistle üksteisega, me ei kaota
selles teistele, aga ka ei võida teisi. Usuteel kulgevad kõik samas
suunas ja peaksid olema valmis innustama ja julgustama teisi nii nagu
Mooses: „Olge vahvad ja tugevad, ärge kartke ja ärge tundke hirmu.“ Usu
tee on armastuse ja üksteises palves kandmise tee.
Jeesus ei sunni ega hirmuta inimesi, Ta julgustab, varustab ja
läkitab. Ülesanne, mille oleme saanud, on teha oma eluga, oma sõnade ja
tegudega nähtavaks Jumala teod, Tema armastus. Meil ei ole vaja mõelda
välja uut maailmamuutvat sõnumit ega ka mitte nii-öelda iseennast
turundada. Evangeeliumite jutustustest leiame palju selliseid inimesi,
kes on kindlad oma õigustes ja tegudes. Nendega on Jeesusel enamasti
ägedaid sõnavahetusi.
Keegi meist ei räägi Jumala suu läbi ega saa ka täielikult teada Tema
tahet. Kuigi oleme kristlastena kutsutud kuulutama ja tunnistama
Jumalast, olema Tema käteks, silmadeks ja kõrvadeks maailmas, ei saa me
keegi näha ja mõista elu nii, nagu teeb seda Jumal. Alati jääb võimalus,
et oleme Temast kuidagi valesti aru saanud, midagi tähelepanuta jätnud.
See ei pea meid aga tagasi hoidma, vaid tegema ettevaatlikuks ja
alandlikuks, tundlikuks, paremini kuulavaks, ligimese muresid ja
vajadusi märkavaks.
Issand käib meie ees ja meiega koos. Jumala riik on lähedal... Aamen.
Õp Kerstin Kask
Sunday, October 29, 2017
Sunday, October 22, 2017
Jutlus 20. pühapäev pärast nelipüha
Juudid kutsusid
nüüd teist korda inimese, kes oli olnud pime, ja ütlesid talle: „Anna au
Jumalale! Me teame, et see inimene on patune.” Seepeale vastas too: „Kas Ta on
patune või ei, seda mina ei tea. Tean ainult ühte: ma olin pime, praegu aga
näen.” Nüüd nad küsisid temalt: „Mis Ta sulle tegi? Kuidas Ta su silmad avas?”
Mees vastas neile: „Ma ju ütlesin teile, ent teie ei võtnud kuulda. Miks te
tahate seda veel kord kuulda? Kas ka teie tahate hakata Tema jüngriteks?” Ja
nad sõimasid teda ja ütlesid: „Sina oled Tema jünger, meie oleme aga Moosese
jüngrid. Meie teame, et Jumal on rääkinud Moosesega, aga kust Tema on, seda me
ei tea.” Mees kostis neile:
„See ongi imelik, et teie ei tea, kust Ta on, ja ometi on Ta avanud mu silmad.
Me teame, et Jumal ei kuule patuseid, ent kui keegi on jumalakartlik ja teeb
Tema tahtmist, siis seda Ta kuuleb. Veel ilmaski pole kuuldud, et keegi oleks
avanud pimedalt sündinu silmad. Kui Tema ei oleks Jumala juurest, ei suudaks
Ta teha midagi.” Nad kostsid talle: „Kas sina, kes sa oled sündinud lausa
pattudes, tahad meid õpetada?” Ja nad heitsid ta kogudusest välja. Jeesus sai kuulda,
et nad on ta kogudusest välja heitnud ja küsis teda kohates: „Kas sa usud
Inimese Pojasse?” Too kostis: „Kes see on, isand? Ütle mulle seda, et ma
saaksin Temasse uskuda.” Jeesus ütles talle: „Sa näed ju Teda, see, kes sinuga
räägib, ongi Tema.” Aga tema lausus: „Ma usun, Issand!” ja kummardas Teda. Jh 9, 24-38
Meenub sulle mõni juhus, mil
oled sattunud ootamatult tundmatusse ruumi, kus ei ole valgust. Kas oled
pilkases pimeduses käsikaudu otsinud lülitit, mis valguse taas majja tooks?
Püüdes samal ajal hoida end komistamast toas olevate esemete otsa, püüdes
vältida lõhkumist ja haiget saamist? Või oled sattunud pimeduse küüsi, ilma
tänava- või taskulambita, ilma ühegi valguskiireta lähima maja aknas, rääkimata
kuu või tähtede valgusest. Või oled hoopis leidnud end väljapääsmatust
olukorrast, kus tundub, et kõik teed on ummikteed, mis ei vii kuhugi. Kui oled
midagi sellist kogenud võid ehk aimata, mida tundis ja koges mees, kes oli
sünnist saati pime olnud. Toona oli pimedana elamine veel keerulisem, pimedana
sündimist või pimedaks jäämist peeti Jumala karistuseks. Võib arvata, et mehe
elu ei olnud lihtne, ühelt poolt tõsine füüsiline puue, mis takistab elamist,
igapäevase leiva teenimist ja teiselt poolt lisaks tõrjutus, halvustamine ja
pilkamine, mis talle kui patusele mehele kindlasti osaks said.
Jeesus tegi mehe terveks. Tänases
evangeeliumis räägitakse kahesugusest pimedusest: füüsilisest nägemispuudest, aga
ka vaimsest või kui soovite, usulisest pimedusest või piiratusest. Jeesus
parandas ja parandab mõlemast.
Kuuldud kirjakoht toob meid
hetkedesse, mil tervenemine on juba toimunud. Võik arvata, et see on suur
rõõmpidu kõigile, kes loo tunnistajateks on, nii neile, kes sellega otseselt
seotud kui ka neile, kes vaid kõrvaltseisjatena imet tunnistavad. Aga ei, toonased
usuliidrid, variserid, peavad juhtunut skandaalseks, valeks ja häbiväärseks:
Vale mees oli valel viisil ja valel ajal terveks saanud.
Muuhulgas tembeldavad nad ka
Jeesust patuseks, sest Ta julges rikkuda sabatikäsku ja tervendas sabatipäeval,
juutide pühal päeval, mille õigeks ja väärikaks tähistamiseks oli hulk
erinevaid eeskirju. Variserid koguvad usinalt Jeesuse vastu süütõendeid, et
teda lõpuks ometi kohtu alla anda. Johannese evangeeliumist veidi eestpoolt
loeme, et variserid vastanduvad Jeesusele nii tugevasti, et lubavad igaühe, kes
Jeesuse Messiaks tunnistab kogudusest välja heita. Nii sünnib ka tervendatud
pimedaga ehk siis terveks saanud nägijaga.
Variserid on siin ilmselgelt
otsekui pimedusega löödud. Usuline pimedus ja piiratus ei näe ega tahagi näha,
kes Jeesus tegelikult on: Messias, Kristus, Vabastaja. Usulise pimeduse alla
võime liigitada ka nii öelda usulise kitsarinnalisuse: see on olukord, mil
inimene hakkab tegelema rohkem teiste kui enese usuga, ta annab hinnanguid
teiste usu sügavuse, sisu või tõsiduse või innukuse üle. Lähtekoht on sel puhul
tavaliselt ikka, et mõnest usulisena mõistetavast reeglist lähtudes ei ole
teine õigel teel. Niisuguseid hinnanguid
andes asetatakse ennast Jumala kohale, halastusest saab halastamatus.
Pime mees sai
esmalt füüsiliselt nägijaks ja alles siis hakkas ta uskuma. Jeesus sai kuulda, et nad on ta
kogudusest välja heitnud ja küsis teda kohates: „Kas sa usud Inimese Pojasse?”
Too kostis: „Kes see on, isand? Ütle mulle seda, et ma saaksin Temasse uskuda.”
Jeesus ütles talle: „Sa näed ju Teda, see, kes sinuga räägib, ongi Tema.” Aga
tema lausus: „Ma usun, Issand!” ja kummardas Teda.
Võime öelda, et usk on nägemine,
selle nägemine, et tervendajaks ja parandajaks on Jeesus Kristus, Messias,
Jumala Poeg, kes tuli maa peale, et teha inimeste seas Jumala tegusid. Küsigem
endalt täna, missugune on minu usk? Vajab ta püsimiseks ja kasvamiseks
imetegusid? Kui nii, siis, mis on see, mida imeks nimetame, millist imet
ootame? Kas suudame kõike, mis meie elus on käsitleda kui Jumalalt saadud
imelist kingitust või on imed ainult need asja, sündmused ja nähtused, mida
meie imeks peame.
Jeesuse taevasse minemise järel
ei jätnud Jumal inimesi üksi maailma tuulte ja tormidega võitlema. Ta saatis
Püha Vaimu meid meie teedel, ka usuteedel, lohutama ja toetama. Ristimise kaudu
kingib Ta igale inimesele Püha Vaimu. Püha Vaimu kaudu sünnib ka usk. Usk on
Jumala kingitus igale inimesele. See ei ole midagi, mida saaksime
iseenesetarkusest või jõust omandada. Või nagu apostel Paulus kirjutas
Korintose kogudusele: Aga
see, kes meid koos teiega on kinnitanud Kristusesse ja kes meid on võidnud, on
Jumal, kes on meid ka pitseriga kinnitanud ning meile andnud käsirahaks
Vaimu südamesse.
Jumala Vaim, Tema armastus on see, mis usu meis elavaks teeb. Meie ülesanne on seda elavana hoida, palve, armulaua ja Piibli lugemise. Läbi teiste inimestega suhtlemise, oma usu ja elu jagamise kaudu, saame olla Jumala imede kaasloojad, silmade avajad ja valguse toojad. Aamen.
Jumala Vaim, Tema armastus on see, mis usu meis elavaks teeb. Meie ülesanne on seda elavana hoida, palve, armulaua ja Piibli lugemise. Läbi teiste inimestega suhtlemise, oma usu ja elu jagamise kaudu, saame olla Jumala imede kaasloojad, silmade avajad ja valguse toojad. Aamen.
Õp Kerstin Kask
Sunday, October 1, 2017
Jutlus sõpruskoguduses Kauklahti kabelis
Õp Kerstin Kask
Kohta sen jälkeen opetuslapset tulivat Jeesuksen
luo ja kysyivät: "Kuka on suurin taivasten valtakunnassa?" Silloin
Jeesus kutsui luokseen lapsen, asetti hänet heidän keskelleen ja sanoi:
"Totisesti: ellette käänny ja tule lasten kaltaisiksi, te ette pääse
taivasten valtakuntaan. Se, joka nöyrtyy tämän lapsen kaltaiseksi, on suurin
taivasten valtakunnassa. Ja joka minun nimessäni ottaa luokseen yhdenkin
tällaisen lapsen, se ottaa luokseen minut. Mutta jos joku johdattaa
lankeemukseen yhdenkin näistä vähäisistä, jotka uskovat minuun, hänelle olisi
parempi, että hänen kaulaansa pantaisiin myllynkivi ja hänet upotettaisiin
meren syvyyteen. "Katsokaa, ettette halveksi yhtäkään näistä vähäisistä.
Sillä minä sanon teille: heidän enkelinsä saavat taivaissa joka hetki katsella
minun taivaallisen Isäni kasvoja. Mt 18, 1-6,10
Hyvät ystäv, tämä sunnuntai on perinteisesti
omistettu lapsille ja enkeleille – tänään on mikkelinpäivä. Mikkeli tässä
yhteydessä tulee ylienkeli Mikaelin nimestä. Mikael on enkeliruhtinas. Luetussa
evankeliumin tekstissä tuotaan meidän esikuvaksi lapsi.
Kaikki kenellä on lapsia tai ketkä ovat ollut
töissä koulun- tai lastentarhanopettajana ovat varmaan kokeneet, että lasten
kysymykset voivat olla odottamattomia, äärimäisen luovia ja monimutkaisia.
Niissä voi samanaikaisesti esiintyä asioita
koko maailman eri tahoilta. Onnellisia ovat ne vanhemmat tai opettajat kenen
lapset uskaltavat kysyä isoitta ja tärkeitä kysymyksiä, kysymyksiä
ihmisolemuksen tarkoituksesta ja tavoitteista.
Opetuslapset kysyvät Jeesukselta: "Kuka on suurin taivasten
valtakunnassa?" Se on tärkeä kysymys. Tässä kysytään, kuka on meidän
hengellinen esikuva? Kuka on näin sanottu meidän kirkkomme kunnianjäsen? Kuka
on se, kenen pitäisi seurata, kenestä ottaa esikuvansa? Kenen mielipidettä
pitää arvokkaana? Viimeisesti on täällä kysymys tästä, kuka rakastaa Jumalaamme
kaiken enitten. Kuka on meidän kaikkivaltiaan, pyhän Jumalan rakkaimpi
silmänterä? Jeesus hyvänä opettajana hyväksyi opetuslasten kysymyksen, mutta vastaa siihen
yllättävällä tavalla: Hän kutsui luokseen lapsen, asetti hänet heidän
keskelleen ja sanoi: Totisesti: ellette käänny ja tule lasten
kaltaisiksi, te ette pääse taivasten valtakuntaan. Ja joka minun nimessäni
ottaa luokseen yhdenkin tällaisen lapsen, se ottaa luokseen minut. Luultavasti Hän olisi pystynyt löytämään myös toisenlaisia ihmistyyppejä,
ketkä olisivat hyviä esikuvia uskollisina ihmisinä. Esimerkiksi fariseukset,
ketkä olivat tunnettuja ja tunnustettuja moraalisista elämäntapoista
ja hyvistä teoista. Ehkä myös joku rabbeista olisi kelvannut, koska he tunsivat
hyvin pyhiä kirjoituksia. Mutta hän otti pienen lapsen, kuka Jeesuksen aikana
yleensä ei ollut tasa-arvoinen aikuisten kanssa, ja asettaa hänen meille
esimerkiksi. Ei vaan esimerkiksi. Hän sanoo: joka minun nimessäni ottaa
luokseen yhdenkin tällaisen lapsen, se ottaa luokseen minut. Se on uskomattoman lohduttava ja vapahtava sanoma myös meillekin. Sen
kautta lahjoitta Jeesus meille ihmisille ilon ja vapauuden. Aikuisten
maailmassa valitsee tavallisesti kirjoittamaton sääntö, että kaikki hyvä, myös
toisten ihmisten kunnioitus ja hyväksyntä tulee itse ansaita tekojen
kautta. Sen sääntön ympärillä kiertelee
maailma ja voi olla, että näin se pitääkin olla. Mutta Jeesuksen opetus tämän
päivän kertomuksessa näyttää, että Jumalan armo on toisenlainen. Jumalan
valtakunta on toisenlainen. Kuvitellaan
nyt tätä pientä lasta: onko hän oppinut syvällisesti tuntemaan kristinuskon
perusasiat? Varmasti ei ole. Onko hän ehtinyt tehdä hyviä tekoja? Luultavasti
myös ei ole, mutta siitä huolimatta on juuri hän se, kuka on Jeesuksen puheissa
esikuva aikuisille.
Jeesuksen opetus ei tarkoita sitä, että aikuisilla ei olisi pakko ottaa
vastuuta. Se ei tarkoittaa myös sitä,
että olisi väärä ottaa vastaan elämän isot haasteet. Päinvastoin, nykyaikana
tarvitaan enemmänkin aikuisuuta ja kypsyyttä, että voisimme pitää huolta
pienemmistä ja heikommista, myös kaikista lapsista ja nuorista.
Jeesuksen opetus koskettaa ennen kaikkea ihmisen
ja Jumalan välistä suhdetta. Lapsen ja vanhemman välinen suhde ja luottamus
kuvailevat ihmisen ja Jumalan välistä suhdetta. Lapsen luottamus vanhempaan on
yksinkertainen ja vankka. Se ei riippuu olosuhteista eikä teeskentele. Se ei
horju, kun vanhemmat joskus asetta rajoja lapsen tekemisiin. Lapsen luottamus
vanhempaan on yksinkertainen ja ehjä. Sellainen luottamus on myös ihmisen ja
Jumalan välisen suhteen perusta.
Kun lapsella on pelko, hän pakene äitiin tai isän
syliin. Jossain muualla ei löydy hänelle parempaa turvapaikkaa kun äitinsä tai
isänsä turvallisessa sylissä. Samalla
tavalla puhuu myös Martin Luther Isossa Katekismuksessa ensimmäisen käskyn
selityksessä Jumalasta: Jumalaksi kutsutaan sitä, jolta tulee odottaa
kaikkea hyvää ja johon on turvauduttava kaikessa hädässä /.../ Tämän käskyn
tarkoituksena onkin vaatia oikeaa sydämen uskoa ja luottamusta,
joka kohdistuu ainoaan oikeaan Jumalaan ja riippuu yksin hänen varassaan.
Hyvät seurakuntalaiset, ottakaa tämän enkeleiden
päivällä itselleni aika ja miettikää omaa jumalansuhdetta. Minkälainen se on
katseltuna tämän päivän saarnatekstin kohdalta? Mitä haluat muuttaa tai
parantaa? Mitä jättää pois tai mitä lisätä? Uskalla tuoda nämä löydöt Jumalaan
eteen ja käsiin. Varjelko kaikkivaltias Jumala ja Hänen
hyvät enkelit sinun matkaasi niissä ajatuksissa.
Subscribe to:
Posts (Atom)