„Me teame, et ükski,
kes on sündinud Jumalast, ei tee pattu, sest Jumalastsünnitatu hoiab ennast ja
kuri ei puuduta teda. Me teame, et meie oleme Jumalast ja et terve maailm on
kurja käes. Aga me teame, et Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistmise,
et me tunneksime ära Tõelise. Ja meie oleme Tõelises, tema Pojas Jeesuses
Kristuses. Seesama on tõeline Jumal ja igavene elu.“ 1Jh5:18-20
Kannatamisaja läbivaks sõnumiks on üleskutse meeleparandusele.
Inimese sees toimub alatasa hea ja kurja vaheline võitlus. Aga alati ei ole
lihtne aru saada, mis on hea ja mis on kurjast. See, mis ühe arvates on igati
meeldiv ja tore, on mõne teise meelest täiesti taunitav. Inimlikult saab
mõlemat seisukohta põhjendada. Aga kummal on õigus?
On üks vana soovitus: kui sa ei ole kindel, kas mingi tegevus
on sulle kui kristlasele hea või kohane, siis mõtle, kas Jeesus tuleks sinuga
kaasa, kas Tema annaks oma õnnistuse sinu ettevõtmisele. Selline vaatenurk
asetab asjad teise valgusesse.
Ilmutuse raamatus öeldakse hoiatavalt Laodikeia koguduse
kohta: „Ma tean su tegusid, et sa ei ole
külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled leige,
sülitan ma su välja oma suust.“ (Ilm 3: 15-16).
Liiga sageli oleme me loiud ja ükskõiksed, laseme asjadel
minna, nagu nad lähevad, ega püüagi vastu seista kurja sepitsustele.
Ps 19:13 ütleb laulik: „Eksimused-
kes neid märkab? Salajastest pattudest mõista mind vabaks!“
Meenub minu keskkooliaegne füüsika õpetaja. Tema ütles ikka,
et isegi siis, kui sa arvad, et oled üksi, pea meeles, sind nähakse. Keegi ikka
näeb. Ta ei täpsustanud kunagi, kes on see keegi. Arvan, et meil teiega ei ole
seda raske taibata.
Kõige lihtsam reegel on muidugi palvetada iga uue päeva algul
kõik eelseisvad asjad läbi. Eriti sinu jaoks suured ja tähtsad otsused. Paluda
Jeesust endale saatjaks kaasa. Iga päev. Kurja rünnakutest me ei pääse, aga
Issandaga koos suudame kurja ära võita.
Vigala Maarja koguduse õpetaja Kristiina Jõgi on öelnud: Halb
ja kuri meel mürgitavad inimest. Ei ole tal endal hea olla ega tunne tema
seltskonnast rõõmu ka teised. Ega siis inimene saa sellise rikutud meelega
elada, tahab ju olla rikkumata, aga midagi on temas korrast ära- nõnda korrast
ära, et tegutseb vildakalt.
Paranemine saab toimuda alles siis, kui teadvustad endale:
minuga ei ole kõik korras, ma tahan midagi ette võtta, et minu rikutud meel
võiks terveks saada. Kui otsus midagi ette võtta saab ellu viidud, siis
sünnibki meeleparandus, mille tulemuseks on hea ja rõõmsa meelega inimene. Tal
on rahu Jumalaga, iseenda ja kaasinimestega, sünnib valguse laps. Sõnadesse
panna on see lihtne, aga tegelikus elus võib osutuda vägagi raskeks. Juba algus
on keeruline- tunnistada oma rikutust: joodik ei pea ennast tavaliselt
joodikuks, riiakas ei pea ennast riiakaks, ahne ei arva, et ta on ahne jne.
On palju asju, millega saab oma halba käitumist põhjen- dada.
Aga otsides vabandusi ja põhjusi ei saa muutust toi- muda- halb meel jääb
püsima. Valgus ei ole saanud võitu pimeduse üle.
Ka siis, kui suudetakse endale oma puudusi tunnistada, ei
sünni meeleparandust, kuna me püüame omast jõust, aga meie jõud on nõder. Me
väsime, lööme käega ja lubame endal olla sellised, nagu me oleme. Üksnes Jumal
saab aidata, aga mitte justkui peoga pühkides kogu halva, mis meie juures on,
vaid ainult siis, kui me ka Temale oma vead tunnistame ja Temalt abi palume.
Patt ja kurat- need on vägevad vaenlased, üksi neid ei võideta. Jeesus on kurja
ära võitnud, Tema suudab aidata. Aga Ta tahab seda teha koos meiega. Meie häda
on see, et sageli me ei saagi aru, mis on halb ja mis hea.
Üks lugu räägib kahest mungast, kes olid palverännakul. Nad
olid juba pika tee maha käinud. Inimestest, eriti naistest, hoidsid nad eemale.
Ühel õhtupoolikul jõudsid nad jõe äärde. Jõgi oli kiire vooluga ja sellest oli
raske üle saada. Jõe ääres seisis ilus naine, kes ootas, et keegi ta üle jõe
aitaks. Noorem munk ei teinud naisest väljagi ning vaatas kõrvale. Vanem munk
aga tõstis sõna lausumata naise õlale, kandis üle jõe ja pani teisel kaldal
maha.
Mungad rändasid edasi. Kolmandal päeval avas noorem munk suu
ja imestas: kuidas sa küll võisid rikkuda ordu seadust ja kanda naist üle jõe?
Me ei tohi ju naisi puutuda! Vanem munk peatus ja vaatas noorele mungale otse
silma. Pärast pikka vaikimist lausus ta vaiksel toonil: mu vend, mina panin selle naise juba kolm päeva tagasi maha. Sina aga
kannad teda siiamaani.
Mida võiks see lugu meile öelda? Ükski asi ei ole iseenesest
halb. Halb on see siis, kui me sellesse kinni jääme. Kui miski varjutab
Kristust, lõhub kristlikku meelsust, siis on see halb ja selle vastu tuleb
võidelda.
Noorem munk mitte üksnes ei ilmutanud huvi naisterahva vastu,
vaid ta nägi pindu oma venna silmas. Ta oli kärmas nägema teiste vigu,
rõhutades oma paremust. Nooremal mungal nappis kristlikku meelsust.
Peame meeles pidama, et meil ei ole millestki kiidelda, ei
ole meie asi teiste pattudes sorida. Meie ülesanne on paluda, et Jumal aitaks
ära võita meis ja meie kaasinimes- tes oleva pimeduse ning teeks meist tõelised
valguse lapsed. Aamen.
Jutluses on kasutatud Mare Palgi ja Kristiina Jõgi mõtteid
Diakon Rein Keskpaik
