Jutlus Kosel 23. septembril 2018

Jutluse aluseks Gl 5:22-26 

„Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus- millegi niisuguse vastu ei ole Seadus. Jeesuse Kristuse omad on lihaliku loomuse risti löönud koos kirgede ja himudega. Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus. Ärgem olgem auahned, üksteise ärritajad, üksteise kadestajad!“

Pauluse kirjast võib teha järelduse, et Galaatia koguduses olid pinged, üksteise mittemõistmist ja tülisid. Nüüd  manitseb ta õdesid ja vendi armastusele. Kirja järgmises peatükis ütleb apostel: „Vennad, kui inimest peaks ka tabatama mingilt üleastumiselt, siis teie, vaimusaanud, parandage niisugust tasase vaimuga, jälgides ennast, et te ise ei satuks kiusatusse.“ (6:1)

Nagu galaatlased, nii näeme meiegi enda ümber asju, mis meile ei meeldi. Kas keegi on teinud midagi valesti või öelnud kellelegi halvasti. Meil kõigil on oht ühel või teisel moel eksida. Inimesel on aga (kahjuks!) omadus märgata pigem pindu teise silmas kui palki oma silmas. Siin aga tuletab Paulus meile meelde, kuidas ligimest aidata. Kui teie hulgas on neid, kes eksivad, siis teieparandage niisugust tasase vaimuga. Apostel toonitab, et me ei hoolitseks enda au eest, vaid oma langenud usukaaslase eest.

Elamine Jumala Vaimus ei tähenda enda au otsimist, vaid oma ligimesele toeks olemist. Ütleb ju vanasõnagi: kus viganäed laita, seal tule ja aita! Hanila koguduse õp.Lembit Tamsalu on kunagi ühes oma jutluses tabavalt öelnud, et meie tegutseme tihti aga nii: kus viga näed laita, seal mine ja laida! Kuid ladudes eksinu koormale lisaks veel meiepoolse hukkamõistu, saavutame pahatihti eksinu kokkuvarisemise süükoorma all. 

Kui inimene eksib, siis tavaliselt on südametunnistuse hääl see, mis jääb teda vaevama. Oleme ehk kõik seda omal nahal tunda saanud? Ega see kerge ole. Me ei leia rahu enne kui pole sellele lahendust leidnud. 

Et kõik, kes on eksinud, libastunud ja komistanud, võiksid üles tõusta, vajavad andestust. Ning selles me vajame suurt armastust ja hoolivust. Armastus on see, mis meid kannab. Pühakiri ütleb meile selgelt: armasta ligimest nagu iseennast. 

Jeesus ei mõistnud inimeste üle kohut. Ta sai osa meie hädast ja valust, võttes enda peale meie süükoorma. Nii tahab Ta, et meiegi aitaksime kanda oma ligimese koormat. 

Pühakiri räägib meile kadunud lambast. Karjane jättis maha üheksakümmend üheksa, et minna otsima seda ühte, kes oli kadunud. Nii on ka koguduse osa pöörata  eriline tähelepanu ja hool nende vastu, kellel on kogudusega side katkenud. Oleme igal aastal enne kuldleeripüha otsinud kontakte nendega, kes on kogudusest eemale jäänud. Neljast kuldleerilapsest ei õnnestunud ühegagi kontakti leida. See-eest aga kolmega, kellel möödus leeriõnnistusest kuuskümmend aastat. Ka paljusid hõbeleerilapsi ei olnud kirikus. See näitab, et peame agaramad olema „kadunud lammaste“ otsimisel. 

Me peame üksteist armastusega toetama, sest armastus on see, mis meid kannab. Armastusega puhus Jumal inimese peale, kes põrm on ja see sai elavaks hingeks. Armastusega puhus surma võitnud Jeesus jüngritele, andes neile Püha Vaimu. Armastusega äratatakse meid ristimises uuele elule, et võiksime saada osa pühade osadusest ja igavesest elust. Armastus teeb elusamaks.

Elamine Jumala Vaimus ei tähenda enda au otsimist, vaid oma ligimesele toeks olemist. Et me võiksime üheskoos üles ehitatud saada, kasvada Jumala kojaks.

Assisi Franciscus on palvetanud: Issand, muuda mind oma rahu saadikuks, sinna, kus on vihkamine, luba mul külvata armastust; kus on ülekohus, luba mul külvata andestust, kus on lahkhelid, luba mul külvata üksmeelt, kus on kahtlus, luba mul külvata usku, kus on eksimus, luba mul külvata tõde, kus on meeleheide, luba mul külvata rõõmu, kus on pimedus, luba mul külvata valgust. Issand, anna mulle jõudu lohutada enam teisi, kui otsida ise lohutust, mõista enam teisi, kui oodata ise mõistmist, kinkida teistele enam armastust, kui mulle endale osaks saab. Sest on öeldud: teistele andes me saame ise, teistele andestades saame oma patud andeks, surres sünnime igavesele elule. 

Rõõm on nagu parfüüm, mida pole võimalik teistele piserdada, ilma et mõni piisk sulle endale ei langeks (R.W.Emerson). Aamen. 

 Jutlustas diakon Rein Keskpaik

Jutlus Kose kirikus 16. septembril 2018

 FL1:20-26 

20 minu ootust ja lootust mööda, et ma ei jää häbisse milleski, vaid et - nagu alati, nii ka nüüd - Kristus saab täiesti avalikult ülistatud minu ihus, olgu elu või surma läbi.

21 Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu!

22 Aga kui ihus elamine toob mu tööle vilja, siis ma ei tea, kumba valida.

23 Mind paeluvad mõlemad. Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem,

24 ent ihusse jäämine on vajalikum teie pärast.

25 Ja selles veendunult ma tean, et jään elama ja jään teie kõikide juurde teie usu edenemiseks ja rõõmuks,

26 et teie kiitlemine Kristuses Jeesuses rohkeneks minu kaudu selle tõttu, et ma tulen tagasi teie juurde.

Elu ja surm on partnerid. Meie elame. Igal meile elada antud päeval me tunneme rõõmu ja muret; teeme midagi head ja ilusat ning vahepeal ka midagi, mis ei ole nii väga hea ja ilus; teeme tööd, käime poes ning  kõneleme ja kõnetame oma kaasteelisi. Vahel tundub, et meie elu on ühekülgne; vahel, et elu on kiire ja täis muutusi. Mõnikord, kui meil on hetkeks võimalus mõelda oma tegemiste ja oma elu peale, tekib küsimus, mis on meie elu mõte? Mille pärast me peaksime pingutama või missugune elu on elamist väärt? Kas elu mõte on tööl käia, süüa teha ja koristada või seisneb elu mõte raha koguses? Mõnikord tundub meile, et elu oli või on parem mingis teises kohas või ajas. Oma elu mõtte leidmine on üks osa meie püüdest olla õnnelikud. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) keskendub oma viimases õnne raportis[1] migratsioonile. Siin tõdetakse, et inimesed liiguvad üldjuhul vähem õnnelikest maadest õnnelikematesse maadesse. Selles uuringus on õnnelikkuse maailmameistriks tõusnud naabermaa Soome. Tegelikult on fakt see, et kõik meie naabermaad on selles uuringus õnnelikkuse poolest meist eespool. Soomlased leiavad samas, et hoopis Islandil on elu ilusam ja õnnelikum[2]. See on kuidagi vägagi inimlik, et inimestena leiame, et kuskil mujal on parem, kui siin ja praegu. Leidmata seda tugiposti, kuhu toetuda oma õnneotsinguil, võib inimene tunda ennast eksinuna ja kaotada lootuse – tekib kriis.

Möödunud nädala esmaspäeval (10. septembril) oli rahvusvaheline suitsiidiennetuspäev. Kusagil maailmas sooritab iga 40 sekundi järel üks inimene enesetapu ning iga 3 sekundi järel teeb katse ennast tappa[3]. Eestis võtab endalt igal aastal elu enam, kui 200 inimest. Vaadates pisut kaugemale lähiminevikku on hetkeolukord meil parem, kui Nõukogude Liidu ajal[4]. Kuigi nn. „igavates põhjamaades”  toimub enesetappe vähem, on olukord meist ida- ning lõunapool keerulisem. Venemaal, Lätis ja Leedus on suitsiide 100 000 inimese kohta enam[5] ning seda vaatamata sellele, et eestlased ei paista olevat ÜRO edetabeli andmetel just kõige õnnelikumad.

Paulus, kirjutades kirja Filipi kogudusele viibis vangis (Fl 1:13; Ap 21:27 – 27:13). Ka tema pidi tundma ängistust, kuna ei teadnud, mis teda ees ootab – kas vabastamine või surmaotsus. Paulus oli leidnud oma elu jaoks olulise toetuspunkti – toetuspunkti, millest lähtusid tema reisid ja evangeeliumi kuulutus. See toetuspunkt võimaldas tal uskuda pääsemist kitsikusest ning lubada jõudmist kirja saajate juurde. Usk, et tema elu ja surm on Jumala kätes ei lasknud Paulusel kaotada lootust ning tunda hirmu ka surma ees. Kristlastena selles maailmas viibides oleme üheltpoolt allutatud selle maailma seaduspärasustele, kuid meil on ka lootus ja usk, et keegi on meid valmis toetama. Nii mõnigi kord on elu keeruline ja meile arusaamatu. Lähtudes Uue Testamendi sõnumist on meil aga võimalus orienteeruda selles maailmas.

Üks lugu räägib, et II maailmasõja ajal otsustas rühm usklikke juute Auschwitzi koonduslaagris korraldada kohtupidamise Jumala üle. Kohtuprotsess viidi läbi kõigi reeglite kohaselt. Sõna said nii süüdistajad, kui ka kaitsjad. Protsessi tulemusena mõistis kohus Jumala üksmeelselt süüdi. Siiski kuulutati välja vaheaeg ja kohtuotsuse teatavaks tegemine lükati edasi – oli kätte jõudnud õhtuse palvuse aeg. (Raudla & Kilgas, 2011, lk 298)

Selles loos saavad kokku sügav usk Jumalasse ning austus nii Jumala kui ka kaasinimeste vastu. Kui paljud meist suudaksid jääda inimesteks säilitades oma väärikuse ja oma väärtused, kui meie ümber valitseb surm, millest pääsu ei paista olevat? Paulus tõdedes, et Kristus saab ülistatud tema ihus, näitab kelle ta oma elus on esikohale seadnud, kes juhib tema tegusid ning kelle kasu ta peab alati silmas. Nüüd ei ole Pauluse teod mitte tema teod, vaid Kristuse teod, mis toovad kasu kõigile inimestele. Surm aga ei ole mitte lõpp-peatus, vaid vahepeatus, kus avaneb meie elu hoopis teistmoodi.Jõudmaks sellesse vahepeatusesse tuleb meil läbida eelnev kindlaks määratud teekond. Kuidas me selle läbime – kas sõimeldes naabritega, kritiseerides teekaaslasi või sõbralikult juttu ajades, sõltub meist endist. Kas käies sellel teel jääme häbisse või oleme kuulutanud Kristust, näeme alles hiljem. Seetõttu loodame, et me ei jää häbisse milleski, vaid et - nagu alati, nii ka nüüd - Kristus saab täiesti ülistatud meie ihus, olgu elu või surma läbi!

Aamen!

Tsiteeritud teosed

Raudla, H., & Kilgas, R. (2011). Ajatud lood. (R. Kilgas, Toim.) Kirjastus Sator.

---

[1]Viimane neist kannab peakirja World Happiness Report 2018 ning on leitav siit: http://worldhappiness.report/ed/2018/

[2]Vaata: https://eestinen.fi/2018/03/soomlaste-arvates-on-koige-onnelikum-maa-hoopis-island/

[3]Vaata: https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/eesmargid_ja_tegevused/Tervis/Muud_infot/suitsiidipreventsioon_esmatasandi_tervishoiutootajatele_ersi.pdf

[4]Vaata: http://raulpage.org/koolitus/sissejuhatus_suitsidoloogiasse.pdf

[5]Vaata: http://worldpopulationreview.com/countries/suicide-rate-by-country/

Jutlustas Tiit Palgi

Jutlus 16. nelipühajärgsel pühapäeval

Paulus ütles jumalagajätukõnes Efesose koguduse vanematele:

„Ja nüüd annan ma teid Jumala ja Tema armusõna hooleks; Te­mal on vägi teid üles ehitada ja anda teile pärand kõigi pühitsetute seas. Kellegi hõbedat ega kulda ega riideid ei ole ma himustanud. Te teate ise, et nende kätega olen ma teeninud endale ja oma kaaslastele seda, mis tarvilik. Ma olen teile kõigiti näidanud, et nõnda vaeva nä­hes tuleb hoolt kanda nõrkade eest, pidades meeles Issanda Jeesuse sõnu, mis Ta on öelnud: „Õndsam on anda kui võtta!”” Ap 20, 32-35

Kord pöördusid arsti poole ühe naise sugulased. Nad kurtsid, et naine on pidevalt halvas tujus ja  riiakas, tihti olevat ta vihane enda ja teiste inimeste peale, nõnda, et temaga koos olla on üsna võimatu. Sugulased kahtlustasid, et naisel on hakanud avalduma mingi psüühiline haigus ning nõnda pöördusid nad arsti poole, et ta naisele õigeid ravimeid annaks. Arst mõtles veidi ja ütles: hoolitsege tema eest ja näidake talle oma armastust. Kas see siis aitab? Aga, mis me teeme kui see ei aita, küsisid sugulased läbisegi. Kui ei aita, siis suurendage annust, siis kindlasti aitab ...

Tänase pühapäeva teema on Jumala hoolitsus. Kõik tänased kirjakohad räägivad meile ühel või teisel viisil Jumala hoolitsusest, Tema ravivast ligiolust ja armust, mis meie inimlikku poolikust tervendab ja meid taas tervikusse – ühendusse oma Looja Jumalaga põimib, aga seda, mis meile ajalikus elus materiaalsetest asjadest tarvis on. Jumal kingib meile oskusi ja võimalusi, meie asi on neid heaperemehelikult rakendada. Loetud Vana Testamendi tekst tõi meieni loo sellest, kuidas Jumal oma inimeste eest hoolitseb, varustades neid kõige sellega, mis neil eluks vajalik on ja mitte ainult nii, et hing sees püsiks, vaid et oleks jaksu ja väge võtta vastu uusi väljakutseid, teostada ennast ning elada täisväärtuslikku elu. Jumal hoolitses nuriseva rahva eest, et need mõistaksid, kelle käes on nii nende ajalikud kui ajatud asjad.

Kuuldud evangeelium osutab samuti sellele, mis on tõeliselt väärtuslik, alalhoidmist, kogumist ja esile tõstmist vääriv- aare taevas, Jumal ja tema armusõna, mitte maine vara või õigemine nagu ütleb üks mu hea kolleeg, prioriteete saab olla üks, esimesel, kõige tähtsamal kohal saab olla üks ja kõik ülejäänu tuleb selle järel ja selle toel. Jutluse tekstis räägib apostel Paulus omamoodi kõige suuremast ravimiannusest, mis on Looja välja kirjutanud  igaühele meist, kõigile inimestele – Jumala armusõnast. Paulus on parasjagu lahkumas Efesose koguduse piirkonnast ning ta tahab kindel olla, et kogudusega, kellega ta on nii palju aegu koos olnud, kelle ülesehitamisse ta on palju panustanud, on kõik korras ja saab seda olema ka tulevikus. Tema ise ei saa enam koguduse elule ja käekäigule kaasa aidata, sest tal tuleb edasi liikuda, teenima teisi inimesi ja kogudusi. Võib arvata, et Paulusel ei ole ka väga lihtne nii öelda oma lapsukest maha jätta ja edasi minna, on ta ju  tugevalt Efesose kogudusega kokku kasvanud nendega koos mitu puuda soola ära söönud, ta tunneb nende tugevaid ja nõrku külgi, teab andidest, millega Jumal on seda kogudust õnnistanud, aga küllap teab ka ohtudest, mis neid võivad varitseda. Eelkõige vaevab Paulust see, kas noor kogudus ikka suudab püsida kristlikus usus ning kuulutustööd jätkata. Ma arvan, et Pauluse olukord sarnaneb paljuski sellega, mis toimub vanemate hinges kui nende lapsed on jõudnud sellisesse vanusesse, et hakkavad juba oma eluradu seadma: lähevad kodust kaugemale õppima või tööle või hoopis mõnele pikemale reisile välismaale. Ikka mõeldakse, et kuidas neil seal küll läheb, kas saavad hakkama, äkki peaks veel seda või toda õpetama või kaasa pakkima. Ka Efesose kogudusel tuleb selles hetkest iseseisvat elu alustada – Paulus lahkub ning nüüd tuleb kohalikel endil oma eluga, sealhulgas kristliku usu ja kuulutuse jagamisega, hakkama saada. Tuleb teha iseseisvaid samme, ise vastutust võtta ja otsustada, mis õige mis vale, mis esmatähtis ja millega võib oodata või mille sootuks kõrvale jätta. Nõnda on elu ka meie koguduses, igas kristlikus koguduses, igal ühel on omad anded ja neile vastavad ülesanded, peame ühiselt seadma sihid ja siis üheskoos nende pole liikuma, unustamata peamist Jumalat ja Tema toimimist meie keskel.  Paulus jätab endast maha vaimuliku pärandi, õpetuse ja julgustuse selleks, et inimesed võiksid tunda, end turvaliselt ning teada, et neid ei ole jäetud üksi, omapead ja omal jõul elumere lainetesse hulpima. Selgelt ja konkreetselt osutab ta sellele, kelle käes on kõik inimelud, nende käänud ja künkad, tõusid ja langused: Jumal on see, kes on oma armusõna kaudu meie keskel igal päeval, vaid Temal on lõplik vägi muuta inimeste elusid, nii, et nad võiksid elada Jumala enda kaastöölistena Tema pärandi – kogu loodu – hoidjate ja arendajatena.  Temal on vägi ehitada meie elud üles ja hoida meid eneste juures. Tema on hoolitsenud meie eest, ta on jaganud meile mitmesuguseid ande, et võiksime nende abil enda ja kogu loodu eest hea seista, igaüks tuumafüüsikust uksehoidjani on saanud oma anded Jumalalt kingituseks, selleks, et kasutada neid enese ülalpidamiseks ja kõige laiemas mõttes teiste eest hoolitsemisest. Nii nagu Efesose koguduse liikmetel, nii on ka  meie ülesanne jätkata Pauluse tööd, kuulutada Kristust, tunnistada Jumala tegudest, avada end nii, et Jumala teod saaksid meie kaudu avalikuks. See ei tähenda ilmtingimata kaugetele maadele misjonireisile minemist, kuigi mõnel puhul kindlasti ka seda. See tähendab oma elu elamist Jumalaga koos ja Teda tunnistades, Tema andide kasutamist võimalikult parimal viisil, olgu siis iseenda või koguduse elus. Olgu Jumal meiega meie kõikides valikutes ja tegemistes, mida me ette võtame.

Õp Kerstin Kask