Kirikuaasta eelviimane pühapäev. Jutlus.

Te teate täpselt, et Issanda päev tuleb just nii nagu varas öösel. Kui öeldakse: „Nüüd on rahu ja kindel olek”, siis langeb äkiline hukatus nende peale nagu sünnitusvalud lapseootel naise peale, ja nad ei pääse pakku. Teie aga, vennad, ei ole pimeduses, nii et see päev saaks teid tabada nagu varas. Teie kõik olete ju valguse lapsed ja päeva lapsed. Meie ei ole öö ega pimeduse lapsed. Niisiis, ärgem magagem nagu teised, vaid olgem ärkvel ja kained, sest magajad magavad öösel ja joomarid on joobnud öösel. Aga meie, kes me oleme päeva lapsed, olgem kained, rõivastatud usu ja armastuse kaitserüüga ning päästelootuse kiivriga, sest Jumal ei ole meid ase­tanud viha alla, vaid pääste saamiseks meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kes meie eest on surnud, et meie, kas me oleme ärkvel või magame, üheskoos Temaga elaksime. Seepärast julgustage üksteist ja igaüks kosutagu teist, nagu te seda teetegi! 1Ts 5, 2-11

Täna on kirikuaasta eelviimane pühapäev, järgmisel pühapäeval on meie luterlikus kirikus kirikuaasta viimane pühapäev, mida nimetatakse igavikupühapäevaks. Tänase pühapäeva pühakirja lugemised kutsuvad meid kirikuaasta lõpul kaasa mõtlema ja arutlema valvamisest ja valmisolekust. Valmisolekust Issanda päeva tulekuks. Mõistet Issanda päev kohtame Piiblis üpris sageli. Sellega märgitakse nii Jumala kohtumõistmise kui ka päästva sekkumise hetke. Vahetevahel on tegemist ajaloosündmustega, vahetevahel on see märgiks maailma lõpuaegade algusele. Kirikuaasta lõpu pühapäevadel keskendume tavapärasest enam kujutlustele sellest, mis saab siis kui ajalik maailm lõppeb ja saabub igavik.

  Ei ole kerge mõista, mida tänastes kirjakohtades valvamise ja valmisoleku all õigupoolest mõista tuleb. Mida see endast kujutab? Kas seda, et inimene mõtleb pidevalt viimsele päevale või oma surmatunnile ning püüab aina mõistatada, millal üks või teine kätte jõuab? Just viimset päeva ehk maailmalõppu on inimene ikka ja jälle püüdnud ennustada.

Jeesus kutsub meid olema valmis tema taastulemise päevaks. Seda päeva ega tundi me aga ei tea, nõnda ei saa me ka otseselt planeerida, millal oleks sobiv hetk ettevalmistusi alustada, nii et oleks õigeks ajaks valmis, aga ei kulutaks ka liiga palju aega ettevalmistustele. Selleks saab valmistuda vaid nii, et ollakse igal hetkel valmis.

Usus valvamine on inimese toimimine tervikuna: hinge, vaimu ja ihuna. See ei tähenda pelka vaimset ärkvelolekut, ega ka mitte ainult füüsilist valvamist. Jumal ei nõua meilt üht, välistades teist, me ei pea asetama ühte teisest kõrgemale, vaid püüdma leida tasakaalu. Jumal kutsub meid hingama ja elama koos Temaga, olema Tema loomistöö rütmis ja varal Tema kaastööliseks ja kaasloojaks. Kirikuaasta kulg tuletab meile meelde Jeesuse elu erinevaid etappe ning tõstab esile ka erinevaid vaatenurki kristlasena elamiseks. Kirikuaasta lõpus tuletatakse meile meelde, et mitte miski ei kesta maises elus lõputult. Meie elu on piiratud. Kuidas siis ikkagi täita meile antud juhtnööri: valvake, sest te ei tea, millal kojaisand tuleb.

 Kristlase ülesanne on jälgida aega ja märgata ümbritsevate inimeste vajadusi, jälgida, millist tegevust siin ja praegu on vaja. Meile öeldakse, et Issanda päev tuleb kui varas öösel, see tabab meid ootamatult kui me ei ole selleks valmistunud. Valmistumine ei tähenda siin majanduslikku valmisolekut, mida saame korraldada oma ressursse hoolikalt planeerides. See on midagi palju enamat, nii suure üllatuse tulekuks pole võimalik valmistuda ühegi inimliku strateegia või plaani abil. Valmistumine saab tõeliselt toimuda vaid osaduses Jumalaga, avatud südamega Teda kuulates ja Tema suuniseid järgides, ennast täielikult Tema armu hoolde usaldades: Jumal ei ole meid ase­tanud viha alla, vaid pääste saamiseks meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kes meie eest on surnud, et meie, kas me oleme ärkvel või magame, üheskoos Temaga elaksime.

Oma sügisesel visiidil Eestisse, kõnes presidendi roosiaias,  ütles paavst Franciscus: “Hea elu ja hästi elatud elu ei ole üks ja sama asi.” Hästi elatud elu sisaldab ka valvamist ja valmis olemist. Iseenda kontrollimine ja oma elu elamist koos elu andjaga. See on oma elu andmine ja jagamine teistega, oma tegemiste tegemine teiste hüvanguks ja neid toetaval viisil. Kõige laiemas mõttes tähendab see elu Jumala lapsena, Kristuse järgmist, oma poolikuse tunnistamist ning Tema armule lootmist. Ühenduses Jumalaga aitab leida oma elule alust, suunda ja mõtet, seda ei saavuta kuitahes heade inimlike ja ajalike kavatsuste ja vahenditega. Apostel näitab meie varustuse põhilist sisu: olgem rõivastatud usu ja armastuse kaitserüüga ning päästelootuse kiivriga.

Üks ärkveloleku ilming meie koguduse juures on see kui meie tegemistest on nähtaval Jumala armastava pilk. Meid ümbritsevad inimesed vajavad rohkem kui midagi muud, Jumala armastust, mis on mõeldud jagamiseks kõigile inimestele. Jumala armastuse puudutus aitab igal ühel meist tunda ja kogeda ennast ning oma elu tähendusrikka ja tähenduslikuna. Kristuse kogudus on kutsutud seda armastust maailmaga jagama ja jumalariiki maailmale lähemale tooma. Selles avaldub meie valvamine, mitte käsu või moraaliapostliks olemises.

Valvamine ei tähenda vaid aegade lõpul toimuva Issanda taastulemise ootamist ja kogu ajaliku elu tahaplaanile jätmist. Jumalaga elades ei saa kõndida kaasinimestest mööda, neid märkamata, neid kuulamata, nende eludes osalemata ja neid Kristuse armastusega armastamata. Kogudus, kes nõnda ei ela ja taandab usu pelgalt kristlase ja Jumala vaheliseks suhteks, on oma ususse uinunud ja takerdunud. Ent usaldes oma tegemised Issanda hoolde, saame Temalt endalt jõu ja tarkuse, et edasi minna, et üksteist toetada ning üheskoos olla ärkvel ja valvata hetke, mil Issand tuleb ja ajalikust elust saab igavikk. Olgu siis tuntud Taize laulu sõnad meid saatmas kirikuaasta viimastes päevades: Siia jää sa minuga koos, valva ja palu …

 õp Kerstin Kask 

Surmast ellu. 25. pühapäev pärast nelipüha.

Mind valatakse juba joogiohvrina ja mu lahkumisaeg on käes. Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu. Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval mulle annab, aga mitte üksnes mulle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist. 2Tm 4, 6-8

Kord ütles õpilane oma õpetajale: „Mõned inimesed väidavad, et pärast surma ei ole mingit elu.“ „Kas tõesti?“ küsis õpetaja mõnevõrra reserveeritult. „Oleks ju kohutav surra, ilma et võiks veel kunagi kuulda, näha, armastad või ennast liigutada?“ „Sa arvad, et see on kohutav? See on ju paljude inimestega nii – juba enne nende surma.“

Mõnikord öeldakse, et see, kuidas inimene elab oma elu, sõltub sellest, millisena ta kujutab ette oma surma ja seda, mis tuleb pärast surma, pärast ajaliku elu lõppu. Tänase pühapäeva teema on surmast ellu. Liigume kirikuaastas aina lähemale kirikuaasta lõpule, igaviku pühapäevale. Kirikukalendri kirjakohad kutsuvad meid aina enam mõtlema kaduva ja kadumatu, ajaliku ja igavikulise suhetele. Selgitama ja sõnastama oma mõtteid, seisukohti ja usku ning neid ka oma elus tõeks elama. Jumal on loomises pannud inimese südamesse igatsuse igaviku järele, mõnikord on see igatsus tugev, paistab kaugele välja, mõnikord püüab inimene seda ise peita, mõnikord mattub igatsus igaviku järele inimese isekusse ja endasse keerdumisse. Ometi on igatsus igaviku järele, igatsus elu ja Jumala ligiolu järele igas inimeses – igas ühes, kes oleme loodud Jumala näo järele, olemas. Omamoodi on see kõige Jumala loodus. Möödunud pühapäeval kirikust tulles, vaatasin roose, mis kasvavad meie pastoraadi juures: olid veel mõned õied, mis meenutasid suvist õieilu. Käesolev nädal tõi taas sooja ja märkasin, et nii mõnigi uus roosipung on puhkenud. Kui rohelised puulehed ilmutasid kaduvuse märke juba mõnda aega tagasi, muutudes kergeks kuldkollasteks vaibaks ja  siis pisut raskemaks pruunikaks, aina sarnasemaks muldsele maapinnale, siis roosid on kasutanud iga võimalust, et kaduvust vältida ja tuua meie silme ette taas uus elu. Võib olla on just nende õite ülesanne aidata meil märgata ümbritsevas maailmas tänase pühapäeva teemat ja kinkida lootust sellele, et surmal ei ole viimast sõna meie ja meie elu suhtes, elu võidab.

Tänases jutluse aluseks olevass kirjakohas kirjeldatakse meile omamoodi surmaks valmistumist, see on uskliku inimese vaade hetkele, kuhu ta parasjagu jõudnud on, küllalt lähedale oma ajaliku teekonna lõpule. Ta igatseb igaviku järele. Surm tähendab talle Kristuse juurde pääsemist, kõigi vaevade ja valude, murede ja probleemide lõppemist, viimsete eesmärkide täitumist. See ei ole elust küllastunud või masendusse uppunud inimese igatsus. See on usu sügavaimatesse kihtidesse süüvimine, igatsus näha ja kogeda Kristust oma silmaga, kogu oma olemusega olla Tema ligi ja Temas. Siin öeldakse: mind valatakse juba joogiohvrina. Joogiohver oli Vanas Testamendis ohver, mis toodi Jumalale tänuks, see kuulus täielikult Jumalale, keegi teine ei saanud sellest osa. Inimene, kes nõnda oma maise eluga hüvasti jätab, mõistab ja tunnistab, et on varbaotsast juukse juurteni Jumala oma. Kõik, mis tal on olnud ja on, tuleb Jumalalt ja kuulub Jumalale. See äratundmine lubab tal kõnelda lootusest. Lootusest, et talle kingitakse õiguse pärg – igavene elu Jumala juures. Tema lootus ja usukindlus toetuvad Kristusele, kes muutis inimesed uueks, Jumalale meelepärasteks, taevariigi pärijateks. 

Vaimulik ja hingehoidja Naatan Haamer, kes oma igapäevases töös puutub kokku paljude erinevate inimeste kannatuste ja lootusetusega,  kirjutab oma äsja ilmunud raamatus usust ja lootusest: „Usk on väga tähtsal kohal selleks, et taastada lootust. Kaotused on iga inimese elu osa./.../ Usk annab mulle avarama mõõtme ja võimaluse mõelda ja vaadata neid olukordi, mis tunduvad mingil hetkel täiesti võimatud ja üle mõistuse käivad, hoopis teistsuguse pilguga, sellise pilguga, mis tõstab meid kõrvale või justkui üles, välja, nii et me ei ole enam kogu selle valu sees, vaid saame seda samaaegselt hinnata kõiksuse vaatenurgast./.../ Me näeme siis kõikidest elupiiridest üle. Lootus ei ole siis enam piiratud materiaalse eluga, vaid on piire ületav. Paljud inimesed, kellel on kristliku lootuse sisu selge, suudavad taastada ka väga keerukates olukordades oma ellujäämisvõime igapäevaraskustes ja leida lootuse läbi selle avarama vaate, mida kristlik usk annab.“ 

Võime usaldada nii oma ajaliku kui ka igavese elu Jumala kätte, sest Kristus on surma ära võitnud.  Jumala Poeg ise on enne meid surnuist ülestõusnud ning sellele saame meiegi oma lootuse rajada. Ta on avanud meile värva  igavesse ellu, loonud ühendustee ajalikust maailmast igavikku ning kutsub igaühte meist sellele teele astuma, kõndides meiega koos läbi kõigi meie elu raskuste, läbi kurbuse ja leina, läbi rahutuse ja valu, ülestõusmise poole.  Usaldades ja lootes tohime rõõmustada nii nagu tänases jutluse tekstis meile kirjutatakse: Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval mulle annab, aga mitte üksnes mulle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist.

Õp Kerstin Kask