Aga kui rahvahulki kogunes ja kõigist linnadest Jeesuse juurde tuli, rääkis ta neile tähendamissõnaga: „Külvaja läks välja oma seemet külvama. Ja külvamisel pudenes osa seemet tee äärde ning tallati ära ja taeva linnud nokkisid selle. Ja osa kukkus kaljule, ja see kuivas tärgates, sest sel ei olnud niiskust. Ja osa kukkus ohakate keskele, ja samal ajal tärganud ohakad lämmatasid selle. Ja osa kukkus heasse mulda, ja kui see tärkas, kandis see sajakordselt vilja.” Seejärel ta hüüdis: „Kel kõrvad on kuulda, kuulgu!”  Jeesuse jüngrid küsisid temalt, mida see tähendamissõna tähendab. Jeesus ütles: „Teile on antud ära tunda Jumala riigi saladusi, aga muudele inimestele on kõik tähendamissõnades, et nad vaadates ei näeks ja kuuldes ei mõistaks. See tähendamissõna aga tähendab: seeme on Jumala sõna. Teeäärsed on need, kes kuulevad, aga pärast tuleb kurat ja võtab sõna ära nende südamest, et nad ei usuks ega pääseks. Kaljupealsed on need, kes kuuldes võtavad sõna rõõmuga vastu, ent neil ei ole juurt, üürikest aega nad usuvad, ent kiusatuse ajal taganevad ära. Mis ohakate sekka kukkus, on aga need, kes sõna küll kuulsid, ent edaspidi lämmatavad neid muretsemised ja rikkus ja elulõbud ning nende vili ei saa küpseks. Aga mis on heas mullas, on need, kes sõna kuuldes seda kaunis ja heas südames säilitavad ja kannatlikkuses vilja kannavad.
Lk 8, 4-15

Kuuldud evangeeliumi jutustus külvajast on tõenäoliselt üks tuntumaid tähendamissõnu Piiblist. Seda on läbi aegade tõlgendatud väga erinevatel viisidel ja mitmekesiste vahenditega, olgu selleks siis näiteks maalikunst või kirjasõna. Ma usun, et enamusele eestlastest kerkib seda Pühakirja teksti kuuldes veel silme ette külimituga külvaja, kes mõõdukal sammul põldu mööda astudes külvab seemneid, tõenäoliselt vilja, leivavilja. See on austusväärne tegevus, ilma selleta ei oleks elu. Mis võiks elu kestvust, võimsust ja igavikulisust paremini väljendada kui pisitillukese seemne mulda sattumine, idanemine, vilja kandvaks taimeks sirgumine, uute seemnete kasvatamine ja nende kaudu eluringi jätkamine. Meie tänase tähendamissõna juures tuleb tähele panna ka seda, et Jeesuse kaasaegses Palestiinas künti põldu alles pärast külvamist. Seetõttu sattusid seemned nii mõnigi kord enne lindude saagiks või kandis tuul neid mujale. Külvaja ei teadnud enne külvi ja kündi kui õhukeseks on mullapind kaljusel pinnal jäänud ning kas seda pärast on vilja kasvamiseks ikka piisavalt. Toonasel põllumehel polnud tänaseid teadmisi maa viljakusest ja umbrohu tõrjest. Külvati rohkem usalduse peale. Inimene külvab, Jumal laseb kasvada ja kasvatab. Tähendamissõna keskmes ongi usaldus. Usaldus Jumala vastu. Kuigi kõik, mida me teeme ei hakka kasvama ega kanna vilja, ometigi osa läheb kasvama ja saame ka saaki. Oleme kõik osa sellest Jumala loodud eluringist, kuigi enamus meist täna sellisel viisile ei vilja ei külva, külvame ometi oma tegude ja tegemata jätmistega. Meie osa on usalduse ja armastusega teha oma tööd, elada oma elu. Kuulsime ühes tänastest Pühakirja lugemistest: Elage otsekui vabad, ent ärge kasutage oma vabadust kurjuse katteks, vaid olge nagu Jumala sulased!

23. veebruaril 101 aastat tagasi Pärnus ette loetud manifestis kõigile Eestimaa rahvastele kirjutati: Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.
Nõnda ei tohi me takerduda sellesse, mis on läinud viltu või valesti, mis on ebaõnnestunud. Neid tuleb ikka ette, need kuuluvad elu juurde ja aitavad ehk saada tugevamaks ja targemaks. Sarnaselt külvajaga tuleb meil teha parim iseenda, oma lähedaste, kogukonna ja riigi heaks ning loota sellele, et Jumal annab kasvu ja edenemist.  

Palestiina oludes võisid seemned maapõues oodata pikalt sadude hooaega, et siis niiskuse väel lõpuks idanema hakata. Nõnda võib olla meiegi elus, nii üksikisikute, organisatsioonide kui ka riigi tasandil. Alustame millegagi, näeme vaeva, panustame oma oskusi ja aega, hoolt ning armastust, ent tulemused lasevad end oodata. Vajame kannatlikkust, midagi ei sünni üle öö, suured asjad ei sünni üle öö, ent midagi on kogu aeg sündimas ja tärkamas. Rõõmustagem selle üle tänasel iseseisvuspäeval, innustagu see, mis on tärganud ja vilja kandnud meid oleme jätkuvalt Jumala loomistöö kaastöölisteks.

Lugesin ajalehest „Põhjarannik“ toredat vabariigi aastapäeva eelset intervjuud esimese iseseisvuse taastamise järgse siseministri, tänase Pirita kloostri ustava kaastöölise, Lagle Parekiga. Muu hulgas küsib ajakirjanik temalt: Mis on teie soov Eesti riigi 101. sünnipäeva puhul? Lagle Parek vastab sellele: Praegu on väärtused paigast ära. Kõikjalt kostub, nagu oleks suurim väärtus majanduslik heaolu − et kerge ja hea elu on suurim eesmärk. Tegelikult peab elu olema sisukas ja huvitav ning õnnelikuks teeb, kui on olnud väga raske, aga sa tuled sellest välja. Kui oled saavutanud midagi, mis tundub võimatu, on rahulolu tõeliselt suur. Minu soov on, et otsiksime kõrgemaid ideaale, kõrgemat imet kui see, et on palju raha ja palju asju.  

Püüdkem siis meiegi seda imet ja osakem leida ja näha imet siin ja praegu, elu suurtes ja väikestes asjades, olgu meie mõtetes ja meeltes palve meie hümni viimasest salmist: Su üle Jumal valvaku,  mu armas isamaa! Ta olgu sinu kaitseja  ja võtku rohkest’õnnista’, mis iial ette võtad sa,  mu kallis isamaa! Aamen

Kahesugune külv

Jeesus kõneles rahvale tähendamissõna: „Taevariik on inimese sarnane, kes külvas oma põllule head seemet. Aga inimeste magades tuli ta vaenlane ja külvas raiheina nisu sekka ning läks minema. Kui nüüd oras tärkas ja looma hakkas, tuli ka raihein nähtavale. Peremehe sulased astusid ta juurde ja ütlesid talle: „Isand, eks sa külvanud head seemet oma põllule, kust nüüd tuleb sinna raihein?” Tema lausus neile: „See on vihamehe töö.” Siis küsisid sulased temalt: „Kas sa tahad, et me läheme ning selle kokku korjame?” Ei, vastas tema, sest muidu te kisuksite raiheina korjates üles ka nisu. Laske mõlemaid ühtmoodi kasvada lõikuseni ja lõikuse ajal ma ütlen lõikajaile: „Koguge esmalt raihein ja siduge kimpu põletamiseks, nisu aga pange kokku mu aita!”” Matteuse 13:24–30

Kuuldud lugu tõi mulle meelde minu möödunud kevadise lillepeenra. Püüdsin seda rajades välistada igasuguse umbrohu sattumist peenrasse, lootsin nii saada väiksema vaevaga ehk siis vähema rohimisega puhta maa. Tõin uue mulla ja panin peenrasse kaitsetekstiili, et need umbrohud, mis seal enne olid ei pääseks lilli lämmatama. Aga ei midagi, kui tärkasid taimed, tärkas ka umbrohi. Tõsi, ilmselt tärkas seda vähem kui ilma ettevaatusabinõude tarvitamiseta. Umbrohtu lõpuni hävitada polnud võimalik. Tänase pühapäeva teema on kahesugune külv. Omamoodi tähendusrikas on, et see on kirikukalendris just sellisel ajal, mil usinamad aiapidajad tõe poolest juba esimesed seemned idanema pannud ja tärkavaid taimi hoole ja armastusega ümbritsevad.

Tänase kirjakoha sündmused paigutuvad aega, mil Rooma seadused lubasid karistuse neile, kes külvavad võõra põllu sisse umbrohtu. Samas olid vähemalt kasvu algfaasis taimed alguses vägagi sarnased, nii et polnud võimalik eristada. Taimede kasvades olid juured juba omavahel nii seotud, et umbrohu kitkumine võinuks kaasa tuua oluliselt väiksema saagi ning seetõttu ei taha isand võtta riski, et hävida võiks ka hea vili. Nii on tihti ka inimestega, tahtes midagi halba välja juurida, võib juhtuda, et valu ja haavad, üldine halb õhkkond hävitab ka palju head, mis kavades võiks ehk halva kõrvaldada või vähemalt selle mõju vähendada.

Tähendamissõna kahesugusest külvist oli aluseks kirikuisa Augustinuse õpetusele kirikust, mille kohaselt maapealne kirik koosneb nii patustest kui ka pühadest ja inimesel ei ole voli inimlike vahendite ja mõõdupuude abil neid teineteisest eristada, seda saab teha ainult Jumal.

Missugune on õige kirik ja kogudus, missugused peaksid olema õiged ja head kristlased – need on küsimused, mida läbi aegade on küsitud nii üksikisiku kui ka kiriku või koguduse tasandil ning tõenäoliselt jäädaksegi küsima kuni ajalik maailm kestab.

Meie tänasele teemale mõeldes on põhjust minna tagasi päris algusesse – maailma loomise juurde. Loomisloost teame, et Jumal lõi taeva ja maa ja see oli hea. Kõik, mis oli maas, vees või õhus oli sel kirkal hetkel hea. Selle hea valitsejaks ja hoolitsejaks lõi Jumal inimese. Ta lõi tema enda näo järele, kutsus ta enesele kaasloojaks, andis talle võime armastada ja teha head. Tragöödia, mis purustas headuse võimu, tuli pattlangemise läbi maailma. Inimene kaotas lähedase seotuse Jumala ja teise inimesega. Inimene ei kuuletunud Jumalale. Maailma tulid varjud, poolikus, ebatäiuslikkus, rikutus ja pimedus.

Jumala loomistöö uuendaja Jeesus Kristus sündis maailma inimlapsena ja kõrvaldas oma ristisurma ja ülestõusmisega takistused inimese ja Jumala vahelisest suhtest.

Ta lõi uue ühenduse inimese ja Jumala, inimese ja inimesi ning inimese ja muu loodu vahele. Tee taevasse on avatud. Meil inimestel on endiselt loomisel saadud ülesanne: „Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!”

Seda kohta on peetud ka kurja juureks ehk loodusvarade ja maailma inimese tahte järgi ümberkorraldamise ja inimese hüvanguks ära kasutamise põhjenduseks. Ent seda saab vaadata ka täpselt vastupidiselt. Jumala näo järgi loodud inimestena on meie ülesanne on hoida ja arendada Jumala loodut. Ent ometi on maailmas, inimeses, teiste ärakasutamist, loodusvarade raiskamist, isekust, võimu valesti kasutamist ja nii edasi. Kohtame maailmas ja ausal vaatlusel ilmselt ka iseendas loendamatul hulgal poolikust, ebatäiuslikkust ja rikutust. Ent me ei tohi sellesse takerduda ja kinni jääda, kohut mõista ega hukka mõista, seda saab teha ainult Jumal. Usun, et kui me saaksime kuidagi võrrelda seda, kuidas inimene maailmale vaatab ja kuidas Jumal, siis me üllatuksime väga. Millegipärast arvan, et Jumalal on kordades armulisem pilk ja pilt inimesest kui meil endil. Vajame armulist Jumalat. Seepärast on sõnum Jeesusest meie pattude lunastajast ja andeksandjast kristluses keskne. Ükskõik milline kurjus või pahategu ei võida ega tühista seda rõõmusõnumit, ükskõik milline inimlik tegu ei ole selline, et Jumal ei võiks seda andeks anda, kustutada ning anda võimaluse alustada uuelt lehelt.

Jumala armastus meie vastu annab meile võimaluse teha head. Tänase jutluseteksti valgusel: kasvatada ja suurendada headust. Siin saame üksteist toetada, koos jõuame rohkem ja mõjusamalt. Rõõmusõnumi jagamine ja ligimese teenimine ja aitamine on meie ülesanne. Koguduse ja iga selle liikme tegevus peaks olema hea külvamine iga oma tegevuse kaudu, ka seal, kus ehk otsene seos usu ja kirikuga puudub, aga ka kõigi sündmuste kaudu, mis siin meie juures toimub. Eile saime kirja ansamblilt „Heinavanker“, kes mõned aastad tagasi siin meie kihelkonnapäevadel kontserdi andis. Oma kirjas nad kirjutavad, et tahaksid jälle tulla, sest see, mida nad kogesid puudutas neid heas mõttes.

Kõigil oma elupäevadel saame paluda, et Jumala tahe võiks meie eludes teostuda ning, et head teod võiksid teostuda ja maailma kanda. Jeesuse elu toob meile eeskujuks teenivat eluviisi. Jeesus käis oma ajaliku tee Jumala tahet täites lõpuni, kandes risti ja surres ristisurma. Meie ristikandmise väljendus ei ole meie eluraskused, vaid see, et Jumala tahe võiks meie eludes teostuda. Me külvame headust, keegi teine kastab ja Jumal annab sellele kasvamise ja kogub kokku hea saagi.

Usust ja hirmust

„Jeesus astus nüüd paati ja ta jüngrid läksid temaga kaasa. Ja vaata, järvel tõusis suur torm, nii et lained katsid paadi. Aga Jeesus magas. Ja jüngrid tulid ta juurde ja äratasid ta üles, öeldes: „Issand, aita! Me hukkume!” Tema ütles neile: „Miks te olete nõnda arad, te nõdrausulised?” Siis ta tõusis püsti, sõitles tuuli ja järve ning järv jäi täiesti vaikseks. Inimesed aga imestasid, öeldes: „Kes ta siis selline on, et isegi tuuled ja järv kuulavad tema sõna?” (Mt 8:23–27).

Tänase jutluse aluseks olev kirjakoht viib meid koos Jeesuse ja tema jüngritega keset tormist Galilea järve. Kuuldud lugu räägib meile hirmust, usust ja usaldusest. Selles loos vastandab Jeesus usku ja hirmu.

Ma ei tea, kas keegi teie seast on kogenud oma elus niisugust tormi või sattunud mõne teise loodusjõu meelevalda, kus olete tundnud hirmu oma elu pärast. Mina ei ole. Mäletan küll ühte tormi teekonnal Prangli kirikunoorte päevadelt tagasi Tallinna, mil laev kõikus kõvasti, vesi pritsis üle reelingu laevatekile. Olukord oli üsna rahutu, aga ma ei mäleta hirmu. Pigem põnevust, ilmselt oli see tingitud nooruse uljusest ja sellest, et ma ei olnud seal üksi või ei olnud olukord siiski nii ohtlik.

Päris ehedat hirmu olen kogenud aga oma lähedaste pärast. Keskkooli lõpuklassi eelsel suvel kaotasin ootamatult oma isa, sellele järgnevatel kuudel saatis mind hirm selle ees, et võiksin kaotada ka ema. Täna tean, et tegemist oli eheda leinareaktsiooniga. Siis tundus see katastroofina.

Hirm on rohkem või vähem tuttav igale inimesele, olgu suurele või väikesele. Hirmul võib olla mitu nägu, mis võivad meile ootamatult vastu vaadata pea kõigis paigus taeva all. Hirm võib tekkida ja avalduda ootamatult mõnes elu situatsioonis, kus me ei tea enam, kuidas toimida, kuidas hakkama saada ja ellu jääda. Hirm võib saata inimest tema igapäevategemistes, olgu pereringis, tööl või koolipingis. Hirm jääda tööta, kartus sattuda väljapääsmatusse võlaringi või mõnda suurde õnnetusse on vaid mõned tänapäeval levinud hirmudest.

Mõne nädala eest aktiivselt üles kerkinud arutelu eutanaasia lubamise või mittelubamise üle on ilmselgelt nii konkreetsel kui üldisel tasandil mõjutatud hirmust tuleviku ees, hirmust mitte kontrollida oma elu, hirmust olla teistele koormaks. Sellist hirmu ei peaks keegi tundma, aga ometi tuntakse.

Küllap pole meile võõras ka eksistentsiaalne hirm selle ees, kas ma kõlban, kas ma olen piisavalt hea: inimesena, poja või tütrena, abikaasa või sõbrana, vanema või kolleegina, koguduseliikme või koguduse töötegijana. Niisuguste küsimuste taga on mõnikord aus eneseanalüüs, aga sagedamini hirm kogeda hülgamist, üksindust ja naeruvääristamist, mis toovad endaga kaasa nii ihulisi kui hingelisi kannatusi.

Hirm võib inimese tegutsemisvõime halvata, aga võib ka panna tegutsema: otsima turvalisust ja kindlustunnet. Inimlike mõõdupuude järgi jäävad meie käed selles osas ikka liiga lühikeseks: võib küll teha elukindlustuse, vältida ohtlikke olukordi, hoida oma suhted kaasinimestega korras. Need on vaid ajutised, ajalikud vahendid, mis vaid osaliselt aitavad meid meie maistes toimingutes.

Tänane pühakirjatekst vastandab omal moel ajaliku ja igavese, hirmu ja usu. Jeesus koos oma jüngritega on teel Galilea järve ühelt kaldalt teisele. Sellel järvel olid tormid üsna tavalised, nii et kogenud kalameeste jaoks, nagu Jeesuse jüngrid seda olid, poleks pidanud juhtunus midagi eriskummalist olema. Sellele vaatamata läksid jüngrid ähmi täis ning kartsid, et torm nad hukutab.

Julgus ja usk, ilmselt ka varasemad teadmised ja kogemused selles osas, mida niisuguses olukorras teha, olid ühtäkki kadunud. Keset kõike seda möllu on magav Jeesus. Tõenäoliselt tekitas see olukord jüngrites veel suuremat segadust. Vahest tundus neile, et Jeesus väldib keerukat olukorda või ei hooli neist ega ka endast. Niisiis ei taganud Jeesuse kohalolu päikeselist ja rahulikku retke.

Küllap olid jüngrid selleks hetkeks saanud osa mitmetest Jeesuse imetegudest ja tunnustähtedest ning mõistnud tema kõikvõimsust ja erilisust. Nagu inimlikus poolikuses tihti, kippusid hirm ja kahtlused keerulistel hetkedel ligi hiilima. Tule ja päästa meid, tee asjad korda – kõlas jüngrite palve, kui nad Jeesust äratama läksid. „Miks te olete nõnda arad, te nõdrausulised?” kõlas Jeesuse vastus.

Valusalt osutab ta jüngrite argusele ja uskmatusele. Ent ta ei ütle hädasolevatele jüngritele, et kui te olete nii arad, siis parem ongi, hukkuge. Ta ei ütle, et uppuja päästmine on uppuja enese asi. Taas annab ta oma õpilastele näitliku õppetunni Jumala kõikvõimsusest, vaigistades tormi ja lained. Vahest tahtis ta neile õpetada ka usaldust ja vastutuse võtmist. Ehk just sellepärast ei tormanud ta kohe esimeste tormiilide puhkedes neid vaigistama, vaid näitas oma tegevuse või õigupoolest tegevusetusega usaldust Jumala oma taevase Isa vastu.

Inimestena ei erine me kuigivõrd Jeesuse jüngritest. Ikka satume ohtudesse, hirmu ja ahastuse küüsi ning enamasti ei mõista ega suuda sealt omal jõul välja tulla. Nõnda on see ka meie eludes. See, et oleme koos Kristusega teel, ei tähenda ilmtingimata tasaseid teeradu ja tüünet jalutuskäiku. Jeesusega koos käimine tähendab vastutuse võtmist, erinevaid väljakutseid, mis mõnikord sunnivad oma mina tagaplaanile jätma, olema olukordades, kus sel hetkel ehk meelsasti ei oleks. See tähendab oma risti kandmist. See tähendab, et tema on meiega koos, nii headel kui ka halbadel aegadel, päikeses ja tormis.

Olgugi et sarnaselt jüngritele oleme meiegi mõnikord arad ja vähese usuga, ei jäta Jeesus meid üksinda ja lootusetuina elumere lainetesse hulpima, ta ei lükka meid kõrvale, vaid astub ise meie ligi ja kõrvale ka meie kõige pimedamatel ja raskematel hetkedel, mil mõnikord tunneme, et Jumal on meid hüljanud. Kandku see usaldus ja lootus Jumala ligiolule meid läbi kõigi meie ajalike päevade igaviku poole.

Aamen.

Kerstin Kask (1973) on EELK Kose koguduse õpetaja, EELK Usuteaduse Instituudi täiendusõppe osakonna juhataja ja usuteaduskonna dekanaadi juhataja ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.