Palve ja usk

Jeesus lahkus sealt ning läks varjule Tüürose ja Siidoni aladele. Ja vaata, üks neist paigust pärit Kaanani naine tuli ja hüüdis: „Issand, Taaveti Poeg, halasta minu peale! Kuri vaim vaevab mu tütart hirmsasti.” Ent Jeesus ei vastanud talle sõnagi. Ja Ta jüngrid astusid Ta juurde ja palusid Teda: „Saada ta minema, sest ta kisendab meie taga!” Tema vastas: „Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juurde.” Aga naine tuli, heitis Ta ette ja ütles: „Issand, aita mind!” Jeesus vastas: „Ei ole ilus võtta laste leiba ja vi­sata koerakestele.” Ent tema ütles: „Ei ole küll, Issand, ometi söövad koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt pudenevad.” Siis Jeesus vastas talle: „Oh naine, sinu usk on suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad!” Ja ta tütar paranes selsamal tunnil. Mt 15, 11-28

Tänase pühapäeva teema on palve ja usk, need on omavahel tihedalt seotud. Palve eeldab usku ja usaldust ning usk omakorda saab toitu palvest – Jumalaga suhtlemisest ja suhestumisest.

Tänast jutluse teksti on nimetatud ka üheks kõige raskemini tõlgendatavaks Piibli kirjakohaks. Inimlike mõõdupuude alusel on siin palju mitmeti mõistmist ja küsitavusi.

Kui vaatame kuuldud lugu tänase ühiskonna käitumisviisi ja tavasid silmas pidades, leiame siit nii mõndagi, mis paistab kohatu või suisa jämeda käitumisena. Olgu selleks siis naise lähenemisviis Jeesusele, jüngrite poolne kummaliselt käituva naise kõrvale tõrjumise katse või Jeesuse enda külm ja ignoreeriv suhtumine. Kui jääme loo tähendust otsides pelgalt tänasesse päeva, tundub see vaid kui üks valesti minemiste ja tegemiste jada, mis lõpuks siiski hea pöörde võtab. Selleks, et jõuda loo sügavama mõistmise ja tähenduseni ning sellest lähtuvalt teha järeldusi omaenese elu tarbeks, tuleb minna Jeesuse kaasaega.

Kõigi Piiblis leiduvate evangeeliumite autorid – meie tänase loo kirjapanija Matteus, Luukas, Markus ja Johannes, vaatavad Jeesuse elu ja tegevust läbi oma vaatenurga, rõhutades seda, mis sellest lähtuvalt just neile oluline tundus. Matteuse evangeeliumi läbiv mõte on see, et Jeesus on prohvetite kaudu juutidele antud tõotuste täitumine, neile tõotatud Päästja ja Vabastaja. Kuna juudid ei võtnud Jeesust vastu, avanes tee Jumala juurde ka kõigile teistele rahvastele. Ka kõigile paganatele nagu Piiblis nimetatakse kõiki neid, kes ei ole juudi soost.

Meie ees rullub lahti lugu juutide ja paganate vahelisest pingest nii maises kui ka igavikulises perspektiivis. Paganate hulgast pärineva Kaanani naise, kelle nimegi me ei tea, sihikindlus ja usk avavad näitavad teed Jumala armu juurde ning aitavad Jeesusel endal purustada müürid ning mitte enam läheneda inimestele „meie“ ja „nemad“ põhimõttel. Ta tunnistab ja tunnustab Kaanani naise usku ja asetab ta eeskujuks kõigile: Sündigu sulle, nagu sa tahad!”. See on omamoodi sissejuhatuseks või eeltööks Matteuse evangeeliumi lõpus kõlavale misjonikäsule, kus Jeesus ütleb: Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!”. Teisisõnu: minge ja kuulutage Jumala armastusest, mis on mõeldud kõigile inimestele.
Teisalt jutustab see lugu ennekõike tavalise, väikese inimese muredest ja kannatustest, palvest ja Jeesusega kohtumisest. Ema oli mures oma tütre pärast, keda vaevas kuri vaim. Me ei tea täpselt, mida mõeldakse, kui Piiblis öeldakse, et kedagi vaevas kuri vaim. Oli see saatan, mõni psüühiline haigus või midagi muud, igatahes üks, mis selge, sellega ei osatud inimlike vahenditega midagi ette võtta, ei ravida ega leevendada. Loomulikult põhjustab selline olukord emas kirjeldamatut hirmu, ahastust ja muret. Võib vaid kujutleda ema olukorda. Kõik, kes on ise istunud haige lapse voodi ääres, hetkedel, mil tundub, et mitte miski ei aita, tunnevad seda ängistust, mis paneb vanemaid oma laste eest võitlema. Kui mure on suur, eriti oma lapse pärast, siis inimene ei mõtle, mis sobib ja mis mitte, ei vali väljendeid ega tegutsemisviise, ta lihtsalt tegutseb nii nagu oskab ja suudab. Nii teeb ka see murest murtud ema, Kaanai naine, kellega õiged juudid poleks tohtinudki mingit tegemistki teha. Kui naine läheneb Jeesusele, kellelt ta usub abi saavat, lendavad käitumistavad ja –normid kõrvale. Olenemata takistajatest jõuab ta Jeesuseni ja heidab Tema ette maha: Issand aita mind!

Naise mure ja katkematud palved aitavad harjumuspärastest usu-ja rahvusküsimustest üle. Jeesus näeb paganate hulgast pärineva naise usku, mis annab silmad ette enamusele juudamaalastele. Nõnda kõlavadki Jumala Poja vabastavad sõnad: naine, sinu usk on suur!

Nii mõnigi küsib nüüd: kas usk võib teha terveks? Usk iseenesest ei tee terveks, Jumal võib teha terveks. See, mida meie kutsume imeks, ei ole seda Jumala maailmas. Jumalale ei ole lootusetuid olukordi. Meie vaid ei suuda alati kõike selgitada.

Jumal tegutseb enamasti inimeste kaudu, seega iga ravi, mida me mõnes meditsiiniasutuses saame, on Jumala tegu, Tema tervendav vägi. Mõnikord on tervenemine seegi, et jaksame kanda haigusest põhjustatud ihulisi ja hingelisi vaevusi. Mitte alati ei saada haigusest võitu, ent Jumala tegu on seegi, et ta aitab sellega elada, toime tulla. Tervis tähendab ka terviklikkust. Jumal hoolitseb meie eest terviklikult. Et meie vaim hing ja ihu oleksid hoitud.

Tänane kirjakoht on kõikehaarava usu, pideva palve ja julguse ülistus ja eeskuju. See julgustab meid mõtlema raamidest väljapoole, selleks, et võiks sündida midagi uut, et maailm ja meie ise võiksime saada tervemaks ja terviklikumaks. Kaanani naise lugu julgustab meid palvetama, usaldama oma elu Jumala kätte, isegi siis kui me ei saa kohe mingit vastust, isegi siis kui see vastus on teistsugune kui me ootasime, vastus ei jää tulemata.

"Kuidas pidada pühi?" - kas saime selgeks?

Tänaseks on meie projekt "Kuidas pidada pühi?" lõppenud. Kas oleme targemad? Kindlasti. Kas saime selgeks? Kindlasti mitte. Saime pigem teada, et püha pidamine on midagi, mis kuulub elu juurde ja mida õpitakse kogu elu. Küll aga saime ühte- teist teada erinevate pühade tähenduse ja kommete kohta. Keskendusime sel korral kahele kõige olulisemale: jõuludele ja ülestõusmispühadele ning siis vaieldamatult ühele vast kõige erilisemale: jaanipäevale, mis kirikukalendris tähistab Jeesuse eelkäija Ristija Johannese sünnipäeva. Alljärgnevalt fotosid meie ühistegemistest:

Meie koguduse traditsioon: pühadeks valmib piparkoogikirik.

Väikeste ja suurte küpsetajate abiga sai valmis palju piparkooke, mis mõeldud jagama jõulurõõmu Kose valla ilma lähedasteta eakatele ja hooldekodude klientidele. Rõõmu jagus nii saajatele kui jagajatele.        

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kuulame piiblilugu ülestõusmispühadest

Värvisime mune. Kõik looduslikud värvid: punane kapsas, sibulakoored, saialilled, kurkum, siniliilia.

Need munad viidi Kose valla eakatele, kellel pole lähedasi ja kellele koduhooldajad käivad toitu viimas. Lisaks veel ka mõnele meie koguduse eakale liikmele.

 

Ainult väga natuke enne meie pühade ettevalmistusi avastasime, et nii suure seltskonna puhul oleks meil vaja suuremat pasha vormi. Ei läinud kaua kui Kosejõe kooli tööõpetuse õpetaja Jüri Vainu selle meile valmis tegi, nii et nüüd saame ka edaspidi pashat teha. Suur tänu Jürile!

.... ja see mis vormist välja tuli.

Lõpetuseks üks tuvi - Püha Vaimu sümbol - Ukaraina Kultuurikeskusest Grusbeke tagusest tornist.  Projekti käigus oleme olnud Jumala Vaimu poolt hoitud ja juhitud, loodame seda ka oma järgmisteks ettevõtmisteks. Või nii nagu Anatoli Ukraina kiriku ees ütles: mis projekt, ma vihkan seda sõna, see on meie elu. Aga ikkagi on see projekt aidanud meil elada meie elu sisukamalt ja tähendusrikkamalt. Aitäh Kohaliku Omaalgatuse Programmile toetuse eest.

 

 

Jutlus paastuaja 1. pühapäeval

Siis viis Vaim Jeesuse kõrbesse kuradi kiusata. Ja kui Ta oli neliküm­mend päeva ja nelikümmend ööd paastunud, siis tuli Talle viimaks nälg kätte. Ja kiusaja tuli Tema juurde ja ütles Talle: „Kui Sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid saaksid leibadeks!” Aga Jeesus vastas: „Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.” Siis võttis kurat Tema kaasa pühasse linna ja pani seisma püha­koja harjale ning ütles Talle: „Kui Sa oled Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla, sest kirjutatud on: Sinu pärast käsib Ta oma ingleid ja nemad kannavad sind kätel, et sa oma jalga vastu kivi ei tõukaks.” Jeesus lausus talle: „Samuti on kirjutatud: Sina ei tohi kiusata Is­sandat, oma Jumalat.” Taas võttis kurat Tema kaasa ühe määratu suure mäe tippu ja näitas Talle kõiki maailma kuningriike ja nende hiilgust ning ütles Talle: „Selle kõik ma annan Sinule, kui Sa maha langed ja mind kummardad.” Siis ütles Jeesus talle: „Mine minema, saatan, sest kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult Teda!” Siis jättis kurat Jeesuse rahule. Ja vaata, ingleid tuli Tema juurde ja need teenisid Teda. Mt 4, 1-11

Kiusatused, proovile panekud ja nendega kaasnevad kannatused on lahutamatu osa inimese elust. Mõnikord tundub, et ühe inimese elus on neid rohkem kui teisel. Küllap nii rohkus kui ka kaalukus on vaataja silmades ning sõltub enamasti ikka sellest, millise tähenduse me mõõdetavale anname. Kui vaatame kiusatusi ja kannatusi  kui elu lahutamatuid koostisosi, mis annavad võimaluse oma elu läbi vaadata ja läbi tunnetada, siis saame ka aru, et kiusatuste ja kannatuste läbimine võib tuua meie ellu midagi sootuks uut, mis aitab minna edasi kogenuma ja tugevamana. Kui aga vabatahtlikult alla või järgi anname, nii öelda asjadel minna laseme, oleme otse kui pilliroog tuules, mis suuremate tuule puhangute puhul ka sootuks murduda võivad.

Kiusatust märgitakse Piibli algkeeles sõnaga, mis tähendab proovile panekut, millegi või kellegi väärtust järele katsuma. Kiusatusse viima tähendab siis, et juhitakse kedagi nii, et seatud eesmärgid ei teostu. Martin Luther kasutab samatähenduslikena sõnu kiusatus ja katsumus. Eesti Keele Seletav Sõnaraamat ütleb, et kiusatus on tugev tahtmine, iha teha  midagi lubamatut, sobimatut või mittearukat.

Jeesus oli kõrbes nelikümmend päeva kuradi kiusata. Jumala Vaim oli seal Temaga, nii nagu Vaim oli kohal Jeesuse ristimisel, kuradi väe vastu võitlemas. Võib arvata, et see oli väga pingeline aeg, mil aina uute peibutistega pandi proovile Tema kutsumus ja väärtused. See oli otsekui võitlus mitmepealise lohega, kus ühe maha raiutud pea asemel kasvas kiiresti mitu uut. Kiusatusi tuli igast ilmakaarest. Need olid olukorrad, kus tuli valida ja otsustada. Inimeseks sündinud Jumala Poja ette asetusid mitmed meelitavad väljavaated: näidata oma kõikvõimsust ja väge, omada ja valitseda kõiki võimalikke  maailma rikkusi, mida loodud maailmast leida on. Neile ahvatlustele järele andmine purustanuks aga Tema usalduse taevase Isa, Looja ja Läkitaja vastu. Sarnased peibutised on meiegi eludes igal päeval. Ikka ja jälle sattume elu ristteedele, kus peame valima, enamasti rohkem kui kahe võimaluse vahel. Ahvatlevaimad neist on enamasti sellised valikud, mille puhul meile saab osaks midagi head ja meeldivat, mis parandavad meie enesetunnet või elu-olu, ent pikemas perspektiivis pöörduvad meie vastu ja mõjuvad hävitavalt nii meie hingele, vaimule kui ka ihule.

Kannatusaeg on aeg, mil peaksime vaimus läbima sama teekonna, mille Jeesus ristile minnes. Samamoodi peaksime täie teadlikkusega näost näkku vastamisi seisma oma peamiste ahvatluste ja kiusatustega, mis viivad meid eemale Kristusest ning mitte lähtuma sellest, et kiusatustest saab lahti vaid siis, kui neile järele anda. Küsimus, mida saame paastuaja alguses endale evangeeliumi loo põhjal esitada on: missuguseid valikuid ja mille põhjal ma oma elus teen? Kuidas mõjutavad minu valikud minu elu pikemas perspektiivis, seda nii ajalikus maailmas kui ka kord igavikus? Kuidas mõjutavad minu valikud minu suhteid kaasinimeste ja Jumalaga? Olen ma see, kes sattub kiusatustesse või pigem saadan ise teisi kiusatusse?

Jeesus võidab kiusatused, meile ei ole täpsemalt kirjeldatud seda, mida Ta selleks tegi või tegemata jättis. Nii ei saa me siit juhist, selleks, kuidas täpselt kiusatusi seljatada. Ent see lugu avab meile lootuse, et Jeesus, kes tuli päästma patuseid, tunneb meid ja meie kiusatusi ning toob meid nendest läbi ja välja. Meid ei kutsuta elama kiusatustest vaba elu või kannatusi vältima, vaid meid kutsutakse meie poolikuses, koos kiusatuste ja katsumustega, mis meie eludes leiduvad, elama Kristuses. Just selles valguses saame öelda, et kiusatused kuuluvad inimese ellu. Kirjanik ja kirjandusteadlane Maarja Vaino on kirjutanud ajakirjas „Looming“ kiusatustest Tammsaare loomingus „Tammsaare olulisemaid romaane teljestavad kristliku teoloogia põhiküsimused. Tammsaare kirjutas oma ajastu vaimses ruumis, kus olulisel kohal olid eetilis-moraalsed probleemid ja nende kristlik kontekst. Oma loomingus ta muu hulgas „testis” seda, mil määral on inimesel võimalik järgida kristlikke põhimõtteid ja elada „õigesti”. Ta seadis ilusad piiblilaused tegelaste ellu, lõi komplitseeritud (või ka valusalt lihtsaid, kuid julmi) olukordi ning paiskas oma tegelased nende keskele, et — piibellikult väljendudes — „saada katsutud”.“ Maarja Vaino toob erinevate Tammsaare teoste puhul välja erinevaid tegelaste ees seisvaid kiusatusi. Näiteks Mari kiusatus saada talu perenaiseks. Erilist vürtsi andis asjale see, et esimene rääkis sellest talu päris perenaine Krõõt. 

Küllap analoogseid näiteid leiab igaüks oma elust küllaga. Usaldagem ennast siis koos kõige selega, mis meie eludes on olnud, on ja saab olema Jumala hoolde Lauliku sõnadega: „Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted! Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele!“ (Ps 139, 23-24). Aamen.

Jutlus pühapäeval enne paastuaega

Võttes endaga kaksteist jüngrit, ütles Jeesus neile: „Vaata, me lähe­me üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast, sest Ta antakse paganate kätte ja Teda teotatakse ja Tema peale sülitatakse, ja kui nad Teda on piitsutanud, tapavad nad Tema ning kolmandal päeval tõuseb Ta üles.” Aga nemad ei mõistnud sellest midagi ja see sõna oli nende eest peide­tud ja nad ei taibanud öeldu mõtet. Aga see sündis, kui Jeesus Jeeriko lähedale jõudis, et üks pime istus kerjates tee ääres. Kui too kuulis rahvahulka mööda minevat, päris ta, mis see võiks olla. Nemad teatasid talle, et Jeesus Naatsaret­lane läheb mööda. Ja ta hüüdis: „Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale!” Ja möödaminejad sõitlesid teda, et ta jääks vait. Tema aga karjus veelgi enam: „Taaveti Poeg, halasta minu peale!” Jeesus jäi seisma ja käskis pimeda enese juurde tuua. Aga kui pime Tema juurde tuli, küsis Jeesus temalt: „Mida sa tahad, et ma sulle teek­sin?” Tema aga ütles: “Issand, et ma jälle näeksin!” Ja Jeesus ütles talle: „Näe jälle! Sinu usk on su päästnud!” Ja otsekohe nägi ta jälle ja läks Temaga kaasa Jumalat ülistades. Ja kogu rahvas, kes seda nägi, kiitis Jumalat. Lk 18:31-43

Mida sa tahad, et ma sulle teeksin küsib inimeseks saanud Jumal – Jeesus Kristus, pimedalt mehelt. Võiks ju arvata, et see on iseenesestki mõistetav ja elementaarne: pime tahab nägijaks, jalutu käijaks, kurt kuuljaks jne. Jeesus ei võta kedagi ega midagi iseenesest mõistetavalt ja oma positsioonilt, oma arvamustest ja tõekspidamistest lähtuvalt. Ta tuleb pimeda mehe juurde ja küsib: mis Sul tarvis on? Mida Sa vajad? Ikka ja jälle kostub väiteid, et kristlikud väärtused on ära kadunud ja neid ei peeta enam au sees. Ikka ja jälle tahaksin selle peale küsida ja mõnikord ka küsin, mida nende väärtuste all siis mõeldakse. Äsja kuuldud Pauluse sõnad armastusest, mida ka armastuse ülemlauluks kutsutakse, sõnastavad ja reastavad minu jaoks kristlikud väärtused: usk, lootus ja armastus, ent suurim neist on armastus. Siin on juttu omakasupüüdmatust armastusest, mis otsib ennekõike ligimese – teise inimese kasu ja heaolu. kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi.
Armastada ei saa ülevalt alla, võimu ja jõu positsioonilt. Selline armastus muutub hõlpsasti haletsuseks, parimal juhul ehk kaastundeks, aga mitte kunagi ehedaks, omakasupüüdmatuks armastuseks. Jumal sai inimeseks, meie vennaks, et saada meiega kontakti, nõnda küsib Ta igalt ühelt meilt: mida Sa vajad? Mida ootad? Millest unistad?

Tihti tuleb ette neid olukordi, mil kujutleme, et teame täpselt mida teine inimene vajab. Mõnikord ehk teamegi, mõni inimene on loomu poolest tundlikum teiste suhtes ja tajub pikemata tema vajadusi. Mõni teine ei tee seda üldse mitte, küll aga teab ta täpselt, kuidas teine peaks elama ja olema ning mis talle hea on. Mida Sa tahad, et ma Sulle teeksin. Huvi tundmisest, mõista püüdmisest algab tõeline dialoog. Dialoogi alguses me ei tea, kuhu me lõpuks välja jõuame.

Kui Jeesus kohtas pimedat meest oli ta teel Jeruusalemma. Eeloleval kolmapäeval, tuhkapäeval, mil algab paastuaeg, Kristuse kannatusaeg, alustame meiegi sellesama teekonna meenutamist, mis viib läbi üksinduse, pettumuste, tagakiusamiste Kolgata mäele, häbiväärsesse ristisurma, ent viimaks ka ülestõusmise valgusesse. See on kannatuste tee, mis on läbi põimitud Jumala ennastohverdavast armastusest. Jeesus ei käinud seda teed mitte selle pärast, et näidata oma võimeid ja vastupidavust. Ta tegi seda selleks, et meie inimesed, võiksime vaadata maailma lootuse ja usaldusega, mida Jumal meile on kinkinud ja kingib ka edaspidi, mitte valu ja hirmuga. Meile öeldakse, et jüngrid ei mõistnud kõike seda, mida Jeesus oma eelseisvast teekonnast rääkis. Ega meiegi seda alati tee.  Jeesus on Jumala lihaks saanud armastus ja näitab sõnade ja tegudega, kuidas Jumala armastus mõjutab maailma.

Armastus ei tähenda ainult ilusaid ja meeldivaid tundeid. Et seda mõista, tuleb vaid enda ümber pisut ringi vaadata: olgu siis oma peres, paarisuhtes, sõprade keskel, koguduses või töökohas. Armastuse ja sõpruse juurde kuulub palju argist, rutiinset ja tavalist: Kokkuleppeid ülesannete jaotamises, läbirääkimist, teise mõtetest ja tegemistest lugupidamist, mõnikord ka vaidlusi ja riidu, aga ka leppimist ja rahu sõlmimist. Armastus äratab palju erinevaid tundeid, ent armastus on ka tegu. Tegude kaudu näitame, et me ei ole vaid kumisev kelluke.

Valmidus ohverdada end teise eest on sügava armastuse tunnus, kui seda tehakse vabatahtlikult. Kui ootame või lausa nõuame teiselt enese ohverdamist, siis on tegu vägivallaga. Igaüks meist on mõnikord abi andja ja mõni kord abi vastuvõtja. Mõnikord see, kes õpetab ja mõnikord see, kes ise õpib. Alustame täna leerikooliga, loodan, et see aeg saab olema nii uutele tulijatele kui meile, kes me juba kuulme kogudusse, vastastikku rikastav aeg, mil võime koos ja üksteiselt õppida ning kasvada lähemale üksteisele ja Jumalale. Ärgem siis unustagem üksteiselt küsida: mida Sa vajad?

Armastus vajab kujutlusvõimet ja tundlikkust, võimet asetada ennast teise kingadesse, et mõista tema vajadusi. Armastus vajab avatust ja usaldust, julgust küsida ja olla olemas. Seda näitab Jeesuse küsimus: mida sa tahad, et ma sulle teeksin? kuldne reegel. mida tahate, et in teevad teile, tehke neile.

Jeesus tajus inimeste olukorda, ka nende, kellega meie ehk igapäevaselt kokku ei puutu. Tähendamissõnas viimsest kohtupäevast osutab ta vangidele, näljastele ja haigetele ning ütleb: mida olete teinud neile, olete teinud mulle. Poolikute ja ebatäiuslike inimestena oleme ikka kellelegi armastust võlgu, ent me ei peaks liigselt mõtlema, mida me teeme või tegemata jätame, vaid rõõmustama selle üle, mida Jumal meie kaudu maailmas korda saata saab. Sellest kirjutatakse Jh 1. kirjas: ”Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal 
püsib temas. Selles on Jumala armastus saanud meie juures täiuslikuks, et meil oleks julgust kohtupäeval; sest nii nagu on tema, oleme meiegi selles maailmas. Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja“.

Jumal on kutsunud ja kutsub meid jätkuvalt olema osa armastuse vereringest maailmas. Me armastame, sest Jumal on meid enne armastanud. Ta on armastanud ja armastab kõiki inimesi ja meil ei ole õigust seda armastust kellelegi keelata, ka iseendale mitte. Olgu siis Jumala armastus meie kõikidega, kes me täna siin oleme, aga ka kõigi nendega, keda täna ei siin ei ole. Aamen