Inglite rõõm

Pühapäevasel jumalateenistusel oli laste ristimine. Selle ristimisega jäi meelde, et 10 aastane Jörgen avaldas ise soovi saada ristitud. Õde-venda Oskar ja Adeele mängisid enne ristimist Hallelujaga (kirikumõisa halli kassiga) ja pooleaastane Reimo kõõksatas rõõmust, kui talle otsaette ristimärk tehti. Taevased väehulgad ja Kose kogudus rõõmustasid nelja lapse üle, kes liideti jumalalaste perekonda.

Pilguheit taeva kirkusse

Mt 17:1-9

1 Kuue päeva pärast võttis Jeesus kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja tema venna Johannese ning viis nad kõrgele mäele üksindusse. 2 Ja ta muudeti nende ees; ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus. 3 Ja ennäe, Eelija ja Mooses näitasid end neile ja kõnelesid temaga. 4 Aga Peetrus hakkas rääkima ja ütles Jeesusele: «Issand, siin on meil hea olla! Kui sa tahad, siis ma teen siia kolm lehtmaja: sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eelijale ühe.» 5 Kui ta alles rääkis, ennäe, helendav pilv varjas neid. Ja ennäe, hääl ütles pilvest: «See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!»  6 Seda kuuldes langesid jüngrid silmili maha ja kartsid väga. 7 Ja Jeesus astus nende juurde ning ütles neid puudutades: «Tõuske üles ja ärge kartke!» 8 Aga kui nad oma silmad üles tõstsid, ei näinud nad enam kedagi muud kui Jeesust üksi. 9 Ja kui nad mäelt laskusid, keelas Jeesus neid: «Ärge rääkige sellest nägemusest kellelegi, enne kui Inimese Poeg on üles äratatud surnuist!»

Meie elus on hulgaliselt päevi, mis on tavalised ja vähemasti tagantjärgi vaadates teiseteisega äravahetamiseni sarnased. Olgu neis päevades rohkem rõõmu või muret (sest küllap jagub mõlemaid ka täiesti tavalisse päeva), päike tõuseb ja päike loojub vääramatu järjekindlusega ja aeg-ajalt tabad end mõtlemast, et kuhu kadus see viimane nädal, kuu või aasta.

Kuid nende tõusude ja loojangute katkematus jadas on mõned hetked, mis sööbivad kirkana mällu, asetavad kõik eelneva ja järgneva teise valgusse, virgutavad ja turgutavad meid sel kohati väsitaval eluteekonnal.

Tänases evangeeliumis läks Jeesus kõrgele mäele üksindusse palvetama ja ta muudeti seal. Kirgastati. Eemalt olid sellele tunnistajaks kolm jüngrit. Ka nemad vajasid kirkuse-hetke, vaimulikku valgust. kinnitamist, et eelseisvatel rasketel aegadel uskuda, et Jeesus tõesti on Jumala Poeg, et ta on tõotatud messias, Kristus, isegi kui ta kannatab ja sureb. Luuka evangeeliumi järgi kõnelesid Mooses ja Eelia kirgastatud Jeesusega eluotsast, mis tal Jeruusalemmas tuli täide viia.

Jeesuse kirgastamine andis kolmele jüngrile hetkeks võimaluse näha seda, mis lihtsurelike inimeste eest üldiselt on varjatud – Kristuse jumalikku palet. Inimesed näevad siiani sageli Jeesust suhteliselt tavalise inimesena – võib-olla küll eriliste annetega, tarka, ennastohverdavat, aga siiski inimesena. Ent sel päeval olid jüngrid tunnistajaks Jeesusele kui taeva kuningale, ülendatud Issandale. Nad nägid nähtamatut Jumalat end ilmutamas oma Pojas. Kirjutatud on, et ta muudeti nende ees; ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus. Ent see, mis toimus oli palju enamat kui näoilme ja rõivaste muutus. Sel hetkel võeti Jeesuselt korraks ära see kate, mis inimliku palge ja tavapärase rõivastuse näol Jeesuse tõelist olemust varjas.

Pilguheit taevasesse auhiilgusse lasi jüngritel samaaegselt näha Vana Testamendi usuisasid ja Jeesust. See põgus taevalik hetk tõmbas kolme jüngri silme eest katte. Nagu oleks nad seni viibinud pimendatud saalis ja siis korraga tõmbas keegi kardinad akende eest ning päevavalgus tulvas sisse ja nad nägid kõike nii selgelt ja helgelt, et Peetrus ütles: Teeme siia kolm telki! Jääme siiia! Siin on meil hea!

Kui ta alles rääkis, varjas neid helendav pilv. Ja hääl ütles pilvest: «See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!» Sama hääl kostus ka Jeesuse ristimisel ning ütles pea samad sõnad. Inimesed ei saa Jumalalt nõuda, et meil peab alati hea olema. Meie ei saa ka määrata kui kaua miski asi kestab olgu see rõõmus või raske olukord. Kõik on Issanda käes. Meilgi tuleb Teda kuulata, Tema tahtmisele alistuda.

Pärast Kristuse kirgastamist pidi kõik jälle olema tavaline. Ei Pilaatus, Heroodes ega Jeesuse ristilööjad ei näinud tema kirgastatud palet, nagu ka suur osa meie kaasaegsetest, vaid üht haledat meest ees.

Ja ometi on Kristus kogu aeg ühtviisi Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu, isandate Issand ja kuningate kuningas. Kui me ei näe tema palet hiilgamas, on see siiski nõnda. 

Nii, nagu me vahel otsime meeleheitlikult mõnd kaunud eset ja avastame selle siis enda nina alt. Ka taevalik rahu, Jumala armastus, Kristuse kirkus on kogu aeg "meie nina all" ainult meie jaoks sageli varjatud. Me lihtsalt ei ole võimalised kogu aeg oma südamega taevas viibima.

Mulla Nasrudini kohta räägitakse järgmist lugu: vaevalt oli Nazrudin lõpetanud jutluse, kui keegi pilkehimuline kuulaja talle ütles: “Miks sa kood vaimulikke mõttekangaid selle asemel et osutada millelegi käega katsutavale?”

Vaene Nasrudin oli täielikus segaduses: “Mida käegakatsutavat sa näha sooviksid?”

Pilkaja oli vaimustuses, et suutis mulla segadusse ajada ja kuulajatele mõju avaldada. “Näita mulle kasvõi paradiisi õuna,” ütles ta.

Nasrudin võttis taskust õuna ja ulatas selle mehele. “Aga see õun on pooleldi mädanenud,” ütles mees. “Kas taevane õun ei peaks mitte täiuslik olema?”

  “Taevane õun oleks tõepoolest veatu,” vastas mulla. “Aga praeguses hingeseisundis pole sa võimeline taevalikku õuna nägema.”

 

On tavalised päevad, päikesetõusud ja loojangud, väikesed mured ja rõõmud. Aga aeg-ajalt kerkib meiegi silme eest kate ja taevalik rõõm ja kirkus paistab läbi mingite helgete selgusehetkede ka meie ellu ja need hetked annavad jõudu minna edasi, näha kõike uues valguses ning kogeda Jumala lähedust.

Suve värvid

Täna tõi Merle meie väärika sekretäri Maimo lauale säravkollased ja tuhmpunased liiliad.

 Õhtul saatis Lööra aiand taas kirikule ämbritäie valgeid lõvilõugu, millele lillede tooja lisas omakorda sinised delfiiniad. Päikeseloojangu ajal sai need altarile sätitud.

Kogu kirikuaed on nii heas korras nagu ta pole vist viimased 70 aastat olnud.

Seda ennekõike tänu Mailisele ja Vahurile, kes on käsitsi rohinud kõik hauaplatsid ja nende ümbruse. Kogu kirikuaia ulatuses! Vanad hauaplatsid, mida keegi enam ammu ei hoolda ja mida siiani oleme suutnud vaid sügisel lehtedest vabastada, on nüüd hoolitseva käe alt läbi käinud ja paistavad umbrohust välja.

Samal ajal käivad ettevalmistused käärkambri ukseesise valamiseks. Ja kirikuaia teed võtavad üha rohkem ilmet. Virgo jaksab oma masinaga ka pastoraaditagust maad tasandada ja kujundada. Samal ajal tegi Iriina korda sauna ja Merle pastoraadi. Lihtsalt vaata ja imesta kuidas kõik edeneb. Tänu Jumalale!

Tee altari ette

Kui veel nädala esimesel poolel käisid Virgo eestvedamisel kirikuaias usinad maaparandustööd, siis reede õhtuks sai kõik valmis.

 Üle värske sillutise astusid altari ette Liisi ja Allan. Liisi mäletab nende kohtumise algusaegadest, et Allan oli sõbralik ja viisakas. Allanit võlus kohe tutvumise algul Liisi naeratus. Nüüd näeb ta ennast oma kaasat vaimusilmas 80-aastastena istumas kamina ees.

Angervaks ja pärnaõied

10. juuli hommikul oli kirikumõisa eesõu täis pärnaõielõhna ja tagaõu lõhnas angervaksa järgi. Kirikuaias koristas Mailis haudasid ja pastoraadi ümber askeldas Iriina lillepeenaras. Samal ajal kraamis Merle pastoraadi siseruume. Meie kogudus on nõnda kena nagu suvine lilleaed. 

Sügavale kohale

Lk 5:1-11

Aga sündis, kui Jeesus seisis Genneesareti järve ääres ja rahvas tema juurde tungles Jumala sõna kuulama, et ta nägi kaht paati järve ääres seisvat. Aga kalurid olid neist välja läinud ja loputasid võrke. Astunud paati, mis oli Siimona oma, palus Jeesus teda natuke maad rannast eemale sõuda. Ning ta istus ja õpetas rahvahulki paadist. Aga kui ta lõpetas kõnelemise, ütles ta Siimonale: «Sõua sügavale kohale ja laske oma võrgud vette loomuse katseks!» 5 Siimon vastas talle: «Õpetaja, me oleme terve öö vaeva näinud ega ole midagi saanud! Aga sinu sõna peale lasen ma võrgud vette.» Ja kui nad olid seda teinud, püüdsid nad nii suure hulga kalu, et nende võrgud rebenesid. Ja nad viipasid oma kaaslastele teises paadis, et need tuleksid neile appi. Ja need tulid, ja nad täitsid mõlemad paadid, nii et need olid vajumas. Aga kui Siimon Peetrus seda nägi, langes ta maha Jeesuse põlvede ette ja ütles: «Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!» Sest hirm oli haaranud teda ja kõiki, kes olid temaga, kalasaagi pärast, mille nad olid püüdnud. Nõndasamuti oli ka Sebedeuse poegade Jaakobuse ja Johannesega, kes olid Siimona kaaslased. Ja Jeesus ütles Siimonale: «Ära karda! Nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi!» Ja kui nad olid paadid kaldale vedanud, jätsid nad kõik maha ja järgnesid talle. 

Üks angloameerika vaimulik mõtiskleb: Kui me naerame, riskime jätta rumala mulje. Kui me nutame, riskime näida liiga nõrgad. Kui me väljendame oma tundeid, riskime enda paljastamisega. Kui armastame, riskime võimalusega, et me ei koge vastuarmastust. Kui elame, riskime suremisega. Kui loodame, riskime võimalusega, et lootused purunevad. Aga riskima me peame, sest suurim šanss ebaõnnestuda on siis, kui me ei riski millegagi.

Osad inimesed kardavad lennata ja eelistavad liikuda piki maismaad kuitahes kaua see ka aega peaks võtma. Teised kardavad kõrgust, kolmandatel on klaustrofoobia, neljandad pelgavad koeri, viiendad kummitusi või üksindust. Samas loetelus võib tuua ka hirmu järgimise ees. On üsna suur risk olla kellegi jünger, järgida kedagi, elada täielikult kellegi juhatuse järgi. Eriliselt paistab see olevat meie sajandi hirm, kuna eelmine sajand tõi suuri juhte, kes leidsid palju järgijaid, aga mis sest kõigest tuli, oli häbiväärne ja hirmutav.  

Võib-olla me oleme kuulnud inimestest, kes elavad otsekui pühakud, kelle huulilt ei tule kunagi ühtegi kurja sõna, aga lahkeid sõnu jagub alati, kelle meeltes ei ole kibedust, vaid kellest kiirgab rõõmu ja tänu, kes hoolitsevad vanade inimeste ja laste eest, külastavad  haigeid ja surijaid, aitavad vaeseid ja kodutuid, toetavad abivajajaid. See ei ole nende töö vaid eluviis. Või kui mõtleme kloostris elavatele inimestele, kes palvetavad kogu ülejäänud maailma eest mitmeid kordi päevas ja kes toituvad mitte ainult leivast vaid Jumala sõnast. Me mõtleme: „Ah, kui ilus neist! Nad on tõelised Kristuse järgijad, kristlased.“ 

Ent me ise? Mis takistab meid seda kõike tegemast ja olemast Kristuse järgijad? Nii palju head jääb tegemata, sest meid kammitseb irratsionaalne hirm. 

Mõnikord tunduvad välised olud sedavõrd ebasoodsad, et me ei söandagi alustada sellega, milleks meil on kutsumus. Me mõtleme oma inimliku loogikaga – see asi ei toimi, ei ole võimalik, võibolla kunagi hiljem. Ehk ei tule sellest kõigest üldse midagi. Täna on mul tarvis hoopis minna sinna või tänna, teha seda või teist.

Paraku on nii, et kui jääda ootama paremaid aegu, võib juhtuda, et me ei alusta me kunagi. See milleks Jumal on meid valinud, jääbki tegemata.

Jeesus suunas Siimona sügavale kohale ja ütles, et lasku ta võrgud vette. Jeesus ei tuletanud Siimonale meelde tema varasemaid ebaõnnestumisi, seda, kuidas ta ei püüdnud terve öö jooksul mitte ühtegi kala, vaid julgustas teda heitma võrgud vette lihtsalt Issanda sõna peale.

Sügavasse kohta minek on võrdum kõigist neist kohtadest ja olukordadest, mida me kardame. Peamine on Kristuse kohalolek. Seal, kus meil ei ole enam lootust, on tema. Seal, kus meil on hirm, kuhu me üksi ei julgeks minna, on tema. Ta ei jäta meid üksinda. Ta annab oma õnnistuse meie tööle, mida me teeme tema juhatusel. 

Kui tema ülevoolav arm saab meile osaks, nagu Siimonale tema kalasaak, ei taha ega saagi me seda hoida üksi endale, vaid kutsume teisi enda juurde, et seda jagada nagu Peetrus viipas oma kaaslastele teises paadis.

“Ära karda! Nüüdest pead sa inimesi püüdma!”  ütles Jeesus Siimonale. Kala püüdis ta endale, oma vajaduste rahuldamiseks. Inimesi hakkas ta kutsuma mitte endale, vaid Jumalale, kaduvusest igavikku. Nõnda vägeva ülesande usaldas Jeesus Siimona hooleks, andis talle uue nimegi - Peetrus, sest sellest kalamehest pidi saama apostel, kellest Jumal alustab kiriku ehitamist.

Peetrus, Jaakobus ja Johannes jätsid oma senise elu, jätsid oma argipäeva ja astusid Jeesuse järel pühapäeva. Algul kaasnes sellega suur rõõm, hiljem tulid ka raskused ja vahepeal kahtlused. Needki on osa elust. Mõnikord tuleb minna edasi lausa pimesi. Aga kui meid on kord kutsutud järgima Jeesust, siis antakse meile ka valgust nii palju, et me näeks kuhu minna.

Roosid ja Hollola

Juunikuu viimasel nädalavahetusel tulid meile külla 6 sõpra Hollola kogudusest. Laupäeval sõitsime ringi piki Lääne-Virumaa põhjarannikut, pühapäeval liitis meid ühine jumalateenistus. Maarit laulis kirikus kaks imeilusat laulu. Pärast käisime veel lähikonna roosikasvatajate Mare ja Mart Ojasalu roosiaias.

 Meiega liitus kirikus olnud Inglismaalt pärit Benjamin, kes netis, et Eestis lõhnavad roosid rohkem kui tema kodumaal. Roosiaretaja Mart teadis kohe kinnitada, et see on tingitud meie pikkadest valgetest suvepäevadest ja lühikestest suveöödest.

Südasuvine Nostalgia (roosi nimi), üks Rosmakori roositalu külastajate lemmikuid. Aga Kose, Hollola ja rooside vahel on üks huvitav lugu. Kahe aasta eest, kui Tiina ja Sulev otsustasid abielluda Hollola kiriku altari ees, kinkisid sõbrad neile punase potiroosi. Sügisel see närtsis ja värske abielupaar viskas roosi kogu täiega oma maja külje all algava metsa alla. Järgmisel suvel osutas Sulev ühel päeval Tiinale koduaknast metsa poole, et mis see punane asi seal metsa all olla võiks. Koos mindi vaatama ja leiti ... tuttav roos. Vapper punane roos, mis oli metsas üksinda talve üle elanud ja uuesti kasvama ja õitsema hakanud. Nüüd viis abielupaar roosi koju ja istutas koduaeda.

Surnuaiapühal

Jaanilaupäev oli seekord pühapäeval. Samal päeval toimusid nii Kose kui Tuhala kalmistul surnuaiapühad. Kosel tomus kell 11 kirikus armulauaga palvus ja kell 12 olime juba surnuaial. Seal sai jagatud järgnevaid mõtteid:

Jaanipäevaaegne Maarjamaa on ilus ja lopsakas. Puud on rohelised, niidud ja metsaalused täis kõikides mõeldavates värvides lilli, aiad niidetud ning surnuaiad hoolitsetud. Hiljem, suve teisel poolel, avaneb kõikjal hoopis teistsugune pilt.

Üle maa tullakse kokku jaanitulede ümber, ent jaanipäeva paiku kogunetakse kõikjal Eestis ka kalmistutele surnuaiapühasid pidama. Me meenutame neid, kes on olnud inimesed nagu meiegi, kes on elanud, armastanud, nutnud ja naernud, tööd teinud, rõõmustanud ja kannatanud, olnud meie kõrval, aga keda enam ei ole.

Blaise Pascal arutleb oma eestikeeldegi tõlgitud raamatus: Kui ma mõtlen oma üürikesele elueale, mille neelab endasse eelnev ja järgnev igavik, väikesele ruumile, mille ma täidan ja mida ma näen pealegi kaduvat lõputute ning ääretute ruumide sügavusse, mida mina ei tunne ning mis ei tunne mind, siis haarab mind hirm ja ma imestan, miks olen ma just siin ja mitte mujal, sest pole mingit põhjust miks just siin ja mitte mujal, miks just nüüd ja mitte siis. Kes on pannud mu siia? Kelle käsul ja kelle käe läbi on minule määratud see koht ja see aeg? ... Miks on minu teadmised piiratud? Ja minu suurus? Minu eluiga just saja aastaga ja mitte tuhandega? Mis põhjusel andis loodus ta mulle just niisuguse, miks ta valis selle arvu ja mitte mõne teise nendest lõpututest arvudest, mille hulgast pole mingit põhjust valida just seda ühte ja mitte mõnda teist, sest ükski pole teistest ahvatlevam. (”Mõtted”)

Jumal on meid asetanud sellesse aega ja kohta, kus praegu oleme. Tema käes on meie sünni- ja surmatund. Ta on andnud meie ellu juhtnöörid, millest oma valikutes lähtuda. Jeesus ütleb: 36 Olge armulised, nagu teie Isa on armuline! 37 Ärge mõistke kohut, ja ka teie üle ei mõisteta kohut! Ärge mõistke hukka, ja ka teid ei mõisteta hukka! Andke andeks, ja teile antakse andeks! 38 Andke, ja teile antakse - hea, tihedaks vajutatud, raputatud, kuhjaga mõõt antakse teie rüppe, sest selle mõõduga, millega teie mõõdate, mõõdetakse teile tagasi.»
(Lk 6:36-42).

Meie eesti inimesed, kes on kaotanud sideme Jumalaga, Tema sõnaga, kipuvad arvama, et midagi sellist on kirjas kusagil karma seaduses, ent see on Jeesuse õpetus, tema sõnad mäejutluses. Jumala Poeg andis meile suuna siin maises elus, mis juhatab meid igavesse ellu. Jh 5:24 loeme: Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu. 

Kose kihelkonna juurtega kirjanik Jaan Kross on öelnud: Üsna naiivne oleks uskuda, et meie siinolemise lõpuga lõpeb kõik. Tema abikaasa Ellen Niit on talle aga pühendanud luuletuse, mlle üks salm kõlab nõnda:

Umbtihnikuis – öö, päeva vahemail

meid saadab üha armastuse valgus.

On surma ahistavail ahelail

ilmselt ju lõppki, kui neil kord on algus.