Reinu jutlus 14.09.2014

1 Jh 3:11-18

Jumalateenistusel Kosel ja Tuhalas.14.sept.2014.a.

Armu teile ja ...

Jah, see ongi sõnum, mida te olete kuulnud algusest peale, et me peame üksteist armastama.Mitte nii nagu Kain, kes oli kurjast ja lõi maha oma venna. Ja mispärast ta lõi tema maha?Sellepärast, et tema teod olid kurjad, aga ta venna omad õiged. Ärge imestage, vennad, kui maailm teid vihkab. Me teame, et oleme tulnud surmast ellu, sest me armastame vendi.Kes ei armasta, see jääb surma.Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar, ja te teate, et ühelgi mõrvaril ei ole igavest elu, mis temasse jääks. Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest.Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest-kuidas saab Jumala armastus jääda temasse? Lapsed, ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega!

Eelmise nädala hommikupalvused „Vikerraadios“ viis läbi Meego Remmel Tartu Saalemi kogudusest.Kogu oma palvuse pühendas ta armastusele, lahates armastuse eri variante ja rääkides oma kogemusest.

Mis on armastus?Kui palju oleme kuulnud seda sõna ja isegi öelnud:“Ma armastan sind!“ 1.Joh.kiri räägib meile tõelisest armastusest, et sellest aru saada, vastandab ta armastuse Kaini käitumisele.Kaini viha pärines kuradist, kurjast.Miks tappis Kain Aabeli?.Põhjus polnud selles, et Aabel olnuks õel, vaid vastupidi: Kaini enda teod olid halvad.Kaini vihkamise taga oli kadedus, mitte selline kadedus, mis ihaldab teise suuremaid talente, vaid mis paneb pahaks teise suuremat õiglust.

Oleme ehk isegi tundnud vahel, et oleme teiste peale kadedad.Mu noorem vend tavatses ikka naljatades öelda, kui küsisid tema käekäigu kohta:“Mul läheb kõik hästi, lapsed on tublid, tööd jätkub, aga... naabril läheb paremini.“

Nii oli ka variseride seisukoht Jeesuse suhtes.Jeesus suutis teha, nemad mitte. See kadedus lõppes Jeesuse vihkamise ja mõrvaga.

Kain on maailma prototüüp.Samasugust kurjust esineb maailmas tänapäevalgi.Pole siis ime, et „maailm“ vihkab meid, kristlasi.Joh. ütleb: „Me teame, et oleme tulnud surmast ellu, sest me armastame vendi.Kes ei armasta, see jääb surma.“ Pühakiri annab meile lootust, kui meil on tõelist vennaarmastust, siis meil on igavene elu.Ja need, kellel see puudub, jäävad surma. Kristlaseks saamine ei ole midagi vähemat kui ülestõusmine või ärkamine vaimulikust surmast igavesse ellu.UT-s on rohkesti rõhutatud armastust kui peamist kristlikku voorust.Seda on nimetatud esimesena Vaimu viljade hulgas, tõelise usu märgina.Gl 5:22 on kirjutatud:“Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus...“Armastus on kindel märk sellest, et omatakse elu.Tõsi on ka vastupidine: kes ei armasta, on endiselt surmas ja pimeduses.Joh.terminoloogias kuuluvad kokku armastus, valgus ja elu, nii nagu ka vihkamine, pimedus ja surm.

Maailma ei iseloomusta mitte vihkamine üldiselt, vaid just kristlaste vihkamine. Kogudust taga kiusates väljendub maailma varjatud viha Kristuse vastu.Samalaadselt ei ilmne ka igavene elu mitte ainult üldises armastuses kogu inimkonna vastu, vaid konkreetselt meie õdede ja vendade vastu Kristuses.Jeesuse Kristuse tõelised järelkäijad, kes on astunud „surmast ellu“, janunevad kristlikku osadust.Nad „ei jäta unarusse oma koguduse kooskäimist „ nagu võime lugeda Hb kirja 10.ptk-st, vaid neile meeldib koos palvetada ja Jumalat teenida, meeldib kõnelda vaimulikel teemadel; nende suhteid iseloomustab omakasupüüdmatu, hoolitsev armastus.

Joh. Ütleb, et armastuse puudumine annab aga märku vaimulikust surmast. Ta ei eita küll tingimata mõrvari võimalust kahetseda ja andeks saada.Jeesuski palus ristil, et tema mõrvaritele andestataks.Pigem kinnitab ta üldist printsiipi: võtta elu tähendab minetada elu; ühelgi mõrvaril ei ole igavest elu, st.tal ei ole seda antud hetkel, tal ei ole seda alaliselt.15.ptk-s on kirjas:“Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar, ja te teate, et ühelgi mõrvaril ei ole igavest elu, mis temasse jääks.“

Näidanud, et armastus tõendab elu olemasolu, selgitab Joh., et armastuse olemus on eneseohverdus; see ilmnes täiuslikult Kristuses.Vihkamine on nega- tiivne, otsib teisele kahju ning viib tegutsemisele teise vastu, isegi mõrvani(Kain tungis oma venna Aabeli kallale ja tappis tema-1.Ms 4:8). Armastus on positiivne, otsib teisele head ning viib tegutsemisele, isegi eneseohverduseni.Nagu me 16.ptk-s lugesime:“...Kristus on jätnud oma elu meie eest...“ Kristuse eneseohverdus ei ole lihtsalt armastuse ilmutamine, mida imetleda; see on eeskuju, mida järgida.Tõeline armastus ei ilmne mitte ainult ülimas ohvris, oma elu andmises, see ilmneb ka väiksemates andides.Vähesed meie seast on kutsutud mõnes kangelaslikus teos elu jätma, kuid meil on alaliselt proosalisemaid võimalusi jagada oma omandit abivajajatega.Armastus on tahtlikus loobuda sellest, millel on meie elus väärtus, et rikastada kellegi teise elu.

Lewis on öelnud, et kergem on olla entusiastlik inimkonna kui abstraktse üksuse suhtes kui armastada konkreetseid inimesi, eriti kui tegu on ebahuvitavate, meeleheitlike, puudust kannatavate või muus suhtes mittemeeldivate inimestega.Kõikide armastamine üldiselt võib olla vabanduseks armastada mitte kedagi konkreetselt.Seepärast kirjutab Joh.:“kui aga kellelgi on siitilma vara ja ta näeb oma venda puuduses olevat“, on tal venna vastu kohustus.Nagu halastaja samaarlase puhul, asetavad kaks tegurit ka talle vältimatu vastutuse.Esiteks peab ta oma venna puudust nägema, mitte lihtsalt mööda minema.Teiseks peab tal olema võimalus venda aidata.Kui tal ei ole südant oma puudust kannatava ligimese vastu, siis kuidas võiks Jumala armastus püsida temas? Nii nagu mõrvaril ei ole elu, nii ei ole ihnsas inimeses armastust.

Armastuse sõnalisest väljendamisest ei piisa.Teod kõnelevad sõnadest valjemini.Kui meie armastus on tõeline, on see vältimatult positiivne ja praktiline, me armastame tegudega.

Lõpetuseks kaks mõttetera ema Teresalt.

Kerge on palvetada inimese eest, kes on kusagil kaugel, ent vahel pole sugugi kerge armastada oma lähedasi.Kergem on ulatada tassitäis riisi, et leevendada inimese nälga, kui leevendada inimese üksindust ja valu teie enda naabruses.Hoolige üksteisest ennekõike oma kodus, sest just siit peab alguse saama ligimesearmastus.

Tänapäeval ei ole meil enam  aega üksteisele otsagi vaadata, rääkimata üksteisega kõnelemisest ja koos rõõmustamisest.Veel vähem on meil aega oma laste tarvis, mehel oma naise ja naisel oma mehe jaoks.Kaotame üha enam nii vajalikku lähedusetunnet.Maailm hukkub lahkuse ja sõbralikkuse puudusel. Inimestel on armastuse põud, sest kõigil on kiire.

Armas kirikuline, kui lähed täna koduteele, mõtle ema Teresa mure peale.

Aamen.

31. augusti jutlus

Jutlustaja Reinu jutlus Kosel.31.aug.2014.a.

Armu teile...

Rm 7:14-25

 „Ma tean küll, et Seadus on vaimulik, mina aga lihalik, müüdud patu alla.Ma ei mõista ju, mida ma teen:  sest ma ei tee seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan.Kui ma aga teen, mida ma ei taha, siis ma möönan, et Seadus on hea. Nii ei tee seda enam mina, vaid patt, mis minus elab. Ma tean ju, et minus-see tähendab minu loomuses- ei ole head.Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda. Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen. Kui ma aga teen seda, mida ma ei taha, siis ei tee seda enam mina, vaid patt, mis elab minus. Niisiis, tahtes teha head, leian seaduse, et mul on kalduvus teha kurja. Sisemise inimese poolest ma rõõmustan Jumala Seaduse üle, oma liikmetes näen aga teist seadust, mis sõdib vastu minu mõistuse seadusele ja aheldab mind patu seadusega, mis on mu liikmetes.Oh mind õnnetut inimest!Kes ostab mu lahti sellest surma ihust? Aga tänu olgu Jumalale meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi! Niisiis, ma teenin mõistusega küll Jumala Seadust, kuid oma loomuga patu seadust.“

Rooma kirja 7.peatükis on tegemist maailma suurima kõlbelise võitlusega.Paulus analüüsib siin põhjalikult hea ja kurja võitlust.Meile avatakse inimese hingeelu keerdküsimused. Me võime siin igaüks näha iseennast, sest selline sisemine võitlus ei ole meile kellelegi võõras.Selles peatükis kirjutatu põhineb Pauluse isiklikul kogemusel.Apostel Paulus on kõike seda omal nahal tunda saanud.Arvatavasti tahtis Paulus näidata käsu otstarvet inimese elus.Samal ajal ka seda, kui jõuetu on käsk inimeses elava patu tõttu.Selle teema selgitamiseks toob ta sisse enda elamuse ja teeb seda nii, et igaüks meist tunneks siin iseenda ära.See äratundmine ei tohiks kellelegi võõras olla, sest on meie igapäevase elu osa.Kõik me allume kiusatustele, ometi nõuab käsk, et me peaksime olema head.Igaüks meist võitleb oma vastasega, olgu selleks alkoholism, kleptomaania, kadedus...Loetelu võiks jätkata.Kui palju häid otsuseid tehakse ja kui palju neid murtakse!Kui palju on olnud uusi algusi ja kui palju on olnud taas kaotusi! Arvata võib, et kõik me oleme kogenud olukorda, kus plaanisime käituda ühtmoodi, kuid välja tuli ikka teisiti, just nii nagu me ei tahtnud.Nii nagu apostelgi ütleb: „Ma ei mõista ju, mida ma teen: sest ma ei tee seda, mida ma tahan, vaid ma teen, mida ma vihkan.“ Küllap igaüks meist saab aru, see ei puuduta ainult meid. Selline on elu kogu meie planeedil.Seepärast võime öelda, et Rooma kirja 7.ptk. ei peegelda ainuüksi Pauluse elamusi, vaid kogu Maal toimuvat.

Paulus räägib käsu otstarbest.Selle ülesanne on näidata inimesele pattu ja selle tagajärgi.Oma olemuselt on inimene „lihalik“ ja ta on „müüdud patu alla“. Seega inimene ei tegutse mitte ise,vaid patt, mis on tema sees.Inimene on patu meelevalla ja sunni all.Paulus tahab sellega näidata, kui armetus olukorras on käsutäitja.Juutidel oli nii palju käske, et tavaline inimene ei suutnud neid meeleski pidada, veel vähem täita.Variserid püüdsid käsuseaduse järgi elada, seetõttu pidasid nad endid teistest paremaks.Sageli laiendasid nad selle eeskirju ka muule, nii et nende täitmine muutus väga raskeks. Variserid nägid selle järgimises vahendit lunastuse saavutamiseks.Taolised ranged eeskirjad sundisid inimesi sageli nii muretsema nendest kinnipidamise pärast, et nad kaotasid silmist „vaimu“ selle taga.Selliseid käsu järgi elajaid nimetas Jeesus variserideks.

Selle peatüki eesmärk on näidata käsu jõuetust inimese lunastuses ja pühitsuses.Miks niisugune käsitlus järgneb 6. peatükile, on arusaadav. Paulus tahtis esmalt näidata, et Kristus on meie lunastus ja meie pühitsus ja alles seejärel lahendada lõplikult käsuküsimus.Inimene ei saa ise teha midagi, et lepitada end Jumalaga.Patt eraldab meid Jumalast.Kui „head“ me ka püüame olla, me ei suuda põgeneda patu haardest.Seega saab inimest Jumala ees õigeks mõista ainult Jumal ise oma armust. Jumal võtab meid vastu kui oma lapsi Jeesuse surma tõttu ristil.

Lõpetuseks U.Viilma mõtteid eelmise kolmapäeva „E.K.“Jumalani oleme jõudnud alles siis, kui tajume, et kogu meie olemine ei sõltugi millestki muust kui Issanda armust.Ja seda nii patustades kui head tehes.Heateod ja käsukuulekus ei aita Jumala juures püsimisele kuidagi kaasa, kui teeme seda eesmärgiga heategusid kollektsioneerida.Kõik oskavad teha häid tegusid ja käituda hästi, kui nad tahavad. Küsimus on, milline on nende tegude motiiv.Armastus ei vaata selle peale, kes on õige, kes patune, kes hea, kes halb- armastus ei sea piire. Samas, inimesearmastusest ei piisa, et mõista kedagi õigeks või patust priiks. Et süüst puhtaks saada, tuleb seda esmalt tunnistada. Katsuda ennast läbi, nagu seda teeb Paulus, kes tõde tunnistades ahastab: „Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust?“ (Rm 7:24) Aamen.

Rein Keskpaik, jutlustaja

19. august, kihelkonnapäevade II päev

Jäälindude vitraazpannoo (foto: M. Mikk)

18. augustil pidasid kihelkonnapäevalised pausi ning järgmised üritused toimusid 19. augustil. Nimelt sai selleks ajaks annetajate toel taastatud Andrei Staževski jäälindude vitraažpannoo. Taastatud teose avamine toimuski siis teisipäeva õhtul.

Vestlusõhtu Marju Lauristiniga lõpetas päeva. Muusikalised vahepalad esitasid Kose muusikakoolist alguse saanud akordionistid (trummist rääkimata).

Algasid Kose kihelkonnapäevad AD 2014

Seekordsed kihelkonnapäevadalgasid juba pühapäeval 17. augustil ning kestsid nädal aega. Pühapäeval kell 11.00 oli jumalateenistus, kus teenis meie oma jutlustaja Rein Keskpaik. Peale teenistust oli kohvilaud kiriku aias ning kahe näituse avamine. Üks näitus on meile tulnud Harjumaa muuseumist pealkirjaga “Laulupäevadest ja laulupidudest Harjumaal “. See näitus on leidnud koha kiriku muuseumis meie püsiekspositsiooni kõrval.

Harjumaa muuseumite näituse "Laulupäevadest ja laulupidudest Harjumaal" avamine

Teine näitus tegi omale pesa kiriku tornis. Nimelt on Alide Zvorovski ja Katri Pekri käinud looduses, lasknud ennast loodusest mõjutada ja mõjutanud ka ise loodust. Elava ja elutu ning loodusjõudude suhetest on valminud neil fotonäitus "Emotsionaalsed maastikud". 

Kes tahab eelnevalt näitusega tutvuda moodsate infokanalite vahendusel, või pelgab kitsast tornitreppi, siis saab esmamulje näitusest kunstnike loodud kodulehelt: http://emotsionaalsedmaastikud.wordpress.com/ Näituse avamiselgi mängisid oma osa loodusjõud.

Näituse "Emotsionaalsed maastikud" avamine