Advendiaja 1. pühapäeva jutlus Kose kirikus

 Jutlustas õp Kerstin Kask

"Ja kui Jeesus seda oli rääkinud, läks ta edasi Jeruusalemma poole. Ja see sündis, kui ta jõudis Betfage ja Betaania lähedale mäe juurde, mida hüütakse Õlimäeks, et ta läkitas kaks jüngritest, öeldes: „Minge vastaskülla, kuhu jõudes te leiate kinniseotud sälu, kelle seljas ei ole istunud kunagi ükski inimene. Päästke see lahti ja tooge siia! Ja kui keegi peaks teilt küsima: „Miks te ta lahti päästate?”, siis öelge: „Issand vajab teda.””Läkitatud aga läksid ja leidsid kõik, just nagu Jeesus neile oli öelnud. Aga kui nad sälu lahti päästsid, ütlesid selle omanikud neile: „Miks te sälu lahti päästate?”Nemad ütlesid: „Issand vajab teda.” Ja nad tõid selle Jeesuse juurde, heitsid oma rõivad sälu peale ning panid Jeesuse tema selga istuma.  Aga kui ta hakkas liikuma, laotasid nad oma rõivad tee peale. Aga kui Jeesus juba sinna lähedale sai, kus minnakse Õlimäelt alla, hakkas kogu jüngrite hulk rõõmustades valju häälega Jumalat kiitma kõigi vägevate tegude pärast, mida nad olid näinud: „Õnnistatud olgu, kes tuleb, kuningas Issanda nimel! Rahu taevas ja kirkus kõrgustes!” Ja mõned variserid rahva hulgast ütlesid Jeesusele: „Õpetaja, hoiata oma jüngreid!” Ta vastas: „Ma ütlen teile, kui need vaikiksid, peaksid kivid hakkama kisendama!” Lk 19:24-20

Tänane päev on teetähiseks mitmele ajalikule sündmusele, mille mõju ulatub igavikka. Seisame uue kirikuaasta lävel, täna algab advendiaeg – Kristuse tulemise ja Tema sündimise rõõmupühaks valmistumise aeg. Möödunud nädalal valiti meie kirikule uus peapiiskop, kes kui Jumal lubab on kiriku ülemkarjaseks vähemalt veerand sajandit.

Jeesus saabub Jeruusalemma laenatud eesliga. Sellise laenamise läbi näitab Jeesus meile missugune mõju on suhtevõrgustikel meie elus, see on hea näide suhetest, seotusest teiste inimestega ja nende toetuse mõjust. See lugu näitab, et ei ole sugugi esmatähtis olla kõiges sõltumatu ja iseseisev. Vastupidi, inimestena sõltume üksteisest, see on osa meie inimeseks olemisest. Niisuguse seotuse kaudu saame üksteisele tähtsateks, laenates, andes ja vastuvõttes teeme üksteisele rõõmu ja aitame üksteisel kasvada inimesena, armastuses ja usus. Tänane kirjakoht kirjeldab meile, kuidas Jeesus ratsutab laenatud eesli seljas vaikselt ja alandlikult Jeruusalemma, et ohverdada end meie eest. Kui ei oleks olnud seda meie kõikide heaks tehtud Jumala armastustegu, mis viis Jeesuse ristisurma ja ülestõusmiseni, siis kaotaks jõulud oma tähenduse, siis poleks meil täna põhjust valmistuda Kristuse tulemiseks.  Mida saame meie aga anda Jeesusele?

Kord andis Jumal lubaduse külastada üht vanadaami. Naine oli selle üle väga rõõmus ja uhke. Ta kraamis kogu päeva oma kodu, koristas ja kaunistas seda. Kui kõik oli viimseni läikima löödud istus ta oma kiiktooli ja jäi ootama Jumala külaskäiku. Mõne aja pärast koputati uksele. Naine läks kärmesti uksele, ootas ta ju tähtsat külalist – oma armast Jumalat. Ukse taga seisis aga kodutu mees, kes tuli küsima, kas ta võiks selle toreda maja eeskojas veidi end soojendada. Mõnel teisel päeval ehk küll, täna ootan ma aga tähtsat külalist, mine ära ja vaata, et Sa trepikotta jälgi ei jäta ütles naine tavapärasest veidi käredamalt. Mees lahkus kurvalt.

Veidi aja pärast koputati uuesti. Suure elevusega läks vanadaam ust avama. Ukse taga seisis aga tema naaber, kes tahtis naisega arutada, kuidas võiks ümbruskonna inimestega üheskoos jõule tähistada. Mul ei ole praegu aega sellele mõelda, kohe kohe tuleb minu juurde külla Jumal, ma pean selleks valmistuma, mul ei ole aega muule mõelda. Enne kui naaber arugi sai, oli uks tema nina ees kinni klõpsatanud. Naaber astus õlgu kehitades ja segaste tunnetega kodupoole tagasi.

Päev veeres ja õhtu hakkas kätte jõudma aga Jumalat polnud ikka veel tulnud. Mõne aja pärast kostisid eeskojast taas sammud ja kõlas koputus. Ukse taga seisid õde-venda vanaproua teisest naabermajast. Lapsed käisid ikka aeg ajalt tema juures mängimas. Vaata, me tõime Sulle enda küpsetatud piparkooki, kas me võime sisse tulla? Täna mitte, täna on mul palju tähtsamat teha, ma ootan Jumalat külla, teie mängukära võib tema külaskäiku häirida. Nõnda saatis ta ka lapsed minema.

Kurvalt läks naine magama, ta ei mõistnud, miks Jumal ei tulnud, kuigi oli lubanud. Unes aga ilmutas Jumal end naisele: kolm korda tulin ma Sinu juurde, kolm korda saatsid sa mu ära.

Tänane epistel Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga. 

Oma elus puutume kokku erinevate ustega. Mõni neist on suletud ja avaneb raskesti, mõnel on võtmed kaduma läinud ning sissepääsemiseks tuleb lukk katki murda, mõnda aga ei soovi me ise enam kunagi avada. Leidub ka selliseid uksi, mis avanevad sisse ja väljapoole, nii et iga soovija saab sellest hõlpsasti edasi tagasi käia. Mõne ukse taga on kaasaegne teavitussüsteem, mille puhul saame kohe teada, kas teisel pool ust ollakse valmis sisenejat vastu võtma või mitte. Nende uste taga seisjate hulgas kohtame väga erineva käitumisviisiga inimesi: mõned koputavad enne sisenemist viisakalt ja ootavad kuni saavad loa siseneda, teised jälle arvavad, et nemad ja nende asjad on nii tähtsad, et nemad peavad uksest sisse pääsema kohe. Leidub ka neid, kes on valmis nii öelda koos uksega sisenema, hoolimata kas neil on selleks õigust või mitte.

Jeesus kuulub nende hulka, kes suletud ukse taga koputavad. Ta ootab kannatlikult ja alandlikult, et uks avatakse seestpoolt. Jeesus teab, et tema jutt on küll tähtis, ent teiselpool ust olijal on oma elurütm, oma maailm, väärtused ja tõekspidamised. Koputades annab Jeesus märku, et tal on meie juurde asja. Täna, advendiaja alguses võime mõelda, kas märkame ukse taga seisjat, kuuleme Jeesuse koputust. Kui kergelt või raskel avame oma südame talle või hoopis anname teada, et praegu pole meil Tema vastuvõtmiseks aega.

Kui tuleb ootamatuid külalisi mõtleb enamus inimesi enamasti ikka, kas kodu on sellises korras, et sinna võib võõraid lasta. Kui Jeesus tuleb ja koputab, siis Ta ei oota, et meie kodu, meie hing ja süda oleksid esinduslikus korras. Ta ei oota, et me Teda ülikülluslikult kostitaksime, Ta toob ise kõik vajaliku kaasa. Ta toob rahu ja armastust, ta teeb seda nii, et segadus meie hinges kaob.

Jõuluootuses ei küsimus vaid teatud mööduvast meeleolust, vaid see räägib meie sees peidus olevast igatsusest. Igatsuse selle järele, et ühel päeval leiaksime igavese rahu ja tasakaalu suhetes iseenda, teiste inimeste ja Jumalaga. Olgem siis tähelepanelikud, et oskaksime märgata ja vastu võtta seda, mille Jumal meie jaoks on juba valmistanud. Jumala ligiolu ja valgus saatku meid kõiki alanud advendiajal, alanud kirikuaastal. Aamen.

Jutlus kirikuaasta eelviimasel pühapäeval

Jutlustas diakon Rein Keskpaik

„Vaadake ette, valvake, sest teie ei tea, millal see aeg on käes! Nii nagu inimene, kes reisis võõrsile ja jättis oma maja, andes sulastele meelevalla, igaühele tema töö, ja uksehoidjal käskides valvata, nõnda valvake nüüd, sest te ei tea, millal majaisand tuleb, kas õhtul või keskööl või kukelaulu ajal või varahommikul, et ta äkitselt tulles ei leiaks teid magamas. Aga mida ma ütlen teile, ütlen kõigile: “Valvake!““ Mk 13:33-37

Tänase päeva juhtsalm kõlab: “Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu!“ On valvamispühapäev. Minu eilne ordinatsiooni jutlus rääkis kümnest neitsist, kes ootasid kohtumist peigmehega. Viiel neist ei olnud lampides piisavalt õli ja sellel olid saatuslikud tagajärjed. Tänanegi kirjakoht manitseb meid valvama.

On kirikuaasta eelviimane pühapäev, kirikuaasta hakkab lõppema. Kui mingi aeg läheneb lõpule, juhtub nii, et kiire kipub mõnikord lausa rõhuma. Mis peab valmis saama, jääb sageli viimasele hetkele, olgu siis tegu töö või mõne teise asjatoimetusega. Kirikuaasta lõppedes kutsutakse meid üles olema valvel. Kas me suudame seda?

On Jumala suur tarkus ja arm, et me ei tea seda päeva ega tundi, millal Inimese Poeg tuleb. Valvake! See üleskutse on kõigile. Valvamine ei ole kõrvalt vaatamine, ning meie asjadki on pakkimata. Elame nii, nagu poleks viimast kohtupäeva olemaski. Kui asutame end reisile selles maailmas, siis hakkame varakult kohvrit pakkima. Kas oleme aga valmis, kui viimne teekond on kätte jõudmas?

Meie pääste on tervenisti Jumala töö. Ise me endale ande muretseda ei suuda. Valvamine peab olema kristlase eluviis. On hilja hakata reisiks valmistuma siis, kui minekuaeg juba käes. Seepärast peaks kristlane vaatama selle maailma elu peale nii, et kui kutse tuleb, on ta valmis minema ja kõik rahuga endast maha jätma.

Ikka ja jälle meenub õp Mare eelmise aasta jõulujutlus, kus ta rääkis sellest, kuidas ta haigena koos koeraga talveõhtul väljas jalutas ja äkki nägi taevas oma tähte, kuidas maapealne kirik ulatus taevani. Sel hetkel ta tundis, et on kõigeks valmis.

Meie usu püha alus on õpetus meie vabastaja Jeesuse Kristuse lepitusristist. Kristlik kirik kuulutab andeksandmise suurt rõõmusõnumit. See ei kuuluta erinevust, vaid seda, mis ühendab. See ei kuuluta surma, vaid elu. Kristuse pühades haavades on meie jaoks kõik olemas-rahu ja puhkus muredest räsitutele ning igavese elu lootus.

Kuidas võiksime üle elada ajad, mil tunneme endid Kristusest lahus olevat? Peaksime mõtlema, mis saab siis, kui see lahusolek jääbki püsima. Miks me ei soovi, et lisaks kõige lähedasematele omastele ja sõpradele saaks päästetud ka kaugemad tuttavad? Pöörase ja sageli mõttetu kiirusega tormav maailm meie ümber kisub märkamatult endasse ja teeb kõik selleks, et me ei leiaks aega peatuda ja mõelda oma elust igavikulises mõõtmes: miks ma olen maa peal seda elu elamas ja kuhu lähen, kui mu aeg siin otsa saab? Sest üks on selles maailmas kindel: kunagi saabub lõpp. Pühakiri kõneleb meile sellest, kuidas kord tuleb Kristus tagasi siia maailma. Siis ei tule Ta enam väikese lapsena sõimes nagu 2000.a.eest, vaid saabub jumaliku kohtumõistjana, kellele kõik peavad aru andma oma elust ja valikutest.

Maailm kardab oma lõppu. See, et inimesed lõpuaegadele mõtlevad ja isegi püüavad täpset aega ette ennustada, kajastab inimlikku hirmu ja kartust selle päeva ees. On ainult üks, kellele võime siis loota: Kristus, kes tuleb valitsejana tagasi.

Argielus soovime kindlustunnet ja soetame nii kodu-, auto-, vara- kui elukindlustusi. Iga arukas inimene püüab panka väikese säästu koguda, et oleks turvaline olla siis, kui ühel hetkel midagi peaks juhtuma. Aga see kõik on tühine võrreldes maailma lõpuga. Kui püüame valmistuda väikesteks kriisideks, kas oleme valmis ka kõige lõpuks? Siis päästab vaid Kristus ja Tema arm. Igaüks peab siis seisma Kristuse kohtujärje ees ning andma aru oma elust ja valikutest. Kas oleme selleks valmis?

Kuidas suudaksime kanda elumuresid ja võita surmahirmu, kui meil ei oleks evangeeliumi, head sõnumit pattude andeksandmisest ja igavesest elust taevas? Et aga seda rõõmusõnumit endas kanda ja selle järgi elada, peame olema valvel, et keegi ega miski meie usku ei kahjustaks.

Selle maailma tuuled ja mured annavad meile tõuke igatseda Jumala armu soojust, nälg õigluse ja vagaduse järele olgu saatjaks meie eluteel. Aamen.