Igavesse
ellu voolav allikas...
Siis Samaaria naine ütles talle: „Kuidas! Sina, kes oled juut,
küsid juua minult, Samaaria naiselt?” Juudid väldivad ju iga
kokkupuudet samaarlastega. Jeesus vastas: „Kui sa ainult
teaksid Jumala kinki ja kes see on, kes sulle ütleb: Anna mulle
juua!, siis sa paluksid teda ning tema annaks sulle elavat vett.”
Naine ütles talle: „Isand, ämbrit sul ei ole ja kaev on sügav.
Kust sa siis saad selle „elava vee”? Ega siis sina ole
suurem kui meie isa Jaakob, kes andis meile kaevu ning jõi sellest
ise, samuti ta pojad ja ta kariloomad!?” Jeesus kostis:
„Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle, aga kes iganes
joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi,
mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks
allikaks.”Naine ütles talle: „Isand, anna mulle seda vett, et ma
ei januneks enam ega peaks aina käima siit ammutamas!” Jeesus
ütles talle: „Mine kutsu oma mees ning tule siia tagasi!”
(Jh 4, 9-15)
Hea lugeja, armsad õed-vennad Kristuses! Kirikuaasta perikoopide
rida jätkab Vana Testamendi jumalarahva palverännakut tõotatud
maale. Möödudnud pühapäevane tekst ja teema olid seotud Kristuse
ristimisega Jordani koolmekohas ja Kolmainu Jumala
avaldumisega/ilmnemisega (edasiste pühapäevade teema on seotud
ilmumisjärgse ajaga) – Jeesus alustab oma avalikku tegevust sealt,
kus lõppes Iisraeli kõrberännak: tõotatud maa piirilt. Omaaegne
Iisrael (meenutagem, et „Iisraeli“ nimi anti esiisa Jaakobile
tiitlina, aunimena – kui sellele, kes on võidelnud usuvõitlemist
ja saanud Jumala õnnistuse). „Iisrael“ ei olnud mõeldud
etnilise suurusena, nagu Iisraeli ajaloos kuningriikluse perioodil
hakati seda mõistma. Taaveti ja ta järglaste dünastia seadis esile
vereliini ja seetõttu ununes „Iisraeli“ vaimne mõõde – see
kandus edasi vereliinil põhinevaks etniliseks jumalarahva mõisteks.
Paabeli vangipõlve järgne aeg ja seadused fokusseerisid vereliini
jätkamisele ja tsentraliseerimisele Juuda suguharu suunas,
Jeruusalemma suunas. Sellepärast Samaaria naine on kummastunud, et
juuda mees temaga räägib – samaarlased ei mahtunud enam ammu
„puhta jumalarahva mõistesse“ kui etnilisse suurusesse.
Samaarias kasutusel olev pühakirja tekst on mitmes kohas teistsuguse
rõhuasetusega kui juudalastel kasutusel olevas – samaarlased ei
mõista siiani, miks muistsed pühakohad, mis olid seotud esiisadega,
Jaakobiga, langesid lõunapool Juudas mängust välja. Need erisused
avalduvad mõneti ka siinses perikoobis, kus Jeesus kõneleb Samaaria
naisega. Siin võib isegi tögamisi lugeda, kuidas Jeesus teades, et
naisel on olnud mitu meest, kasutab ainsust: „mine kutsu oma
mees...“. Samaarlaste Seadus rõhutab monogaamiat. Igal juhul ei
ole Jeesuse tegevus määratletav etniliste piiridega ega sellest
johtuvate seadustega – pühapäeva juhtsalm ütleb: „Seadus on ju
antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu.“
Jeesus otsib inimest, nagu prohvetid on seda väljendanud: „Ja
teie olete mu lambad, mu karjamaa kari, teie, inimesed. Mina olen
teie Jumal, ütleb Issand Jumal.“ Jeesuse inimeseotsimine ei ole
segatud irooniaga, nagu näiteks Diogenese puhul, kes olevat käinud
päise päeva ajal Ateena tänavatel latern käes, otsides inimest.
Jeesus pole ka filosoof. Jeesus on inimese müsteeriumi
ilmsikstegija, kütketest vabastaja. Filosoof saab öelda, et tõdesid
on palju; Jeesus ütleb, et tema ongi Tõde. Filosoofia saab öelda,
et ta teab, et ta ei tea midagi (mis on küllaltki sügav arusaam),
Jeesus lausub just siin Johannese evangeeliumis: Tõesti, tõesti
(hbr k „aamen, aamen“) - tean, et tean. Filosoofia jääb samuti
vana seaduse alale, teekonnale enne Jordani koolmekohta – mitte et
ta kasvamisena oleks ülearune, ei ta on vägagi oluline – küsida
õigeid ja sügavaid küsimusi elu enese kohta, kuid vastuse saab
anda see, kes on Vaimust kantud; see kel on meelevald. Jeesus ütleb
Peetrusele, kui too on vallandunud vaimus ja tundnud ja näinud
Kristust: „Sa oled õnnis, Siimon, Joona poeg, sest seda ei ole
sulle ilmutanud liha ja veri, vaid minu Isa, kes on taevas...“.
Seda vallandumist püüab Jeesus inimeses esile kutsuda, puudutada
temas unustatud ala, kus peidus Inimese müsteerium. Seda ta teeb ka
Samaaria naisele ja teistele, kes lõpuks tõdevadki: „Aga naisele
nad ütlesid: „Me ei usu mitte enam sinu kõne tõttu, vaid me
oleme teda ise kuulnud ning teame nüüd, et tema on tõesti maailma
Päästja.“ Jeesuse puudutus teeb inimese uueks, asetab ta uue
seaduse alale, armu alale. Paneb inimeses „voolama igavesse ellu
viiva allika...“, et ta vabaneks horisontaalseist kütkeist ja
saaks osaks armu. Ristimine on järgnemine Jeesusele tõotatud maale,
(usuteadlaste sõnul „riitus aktualiseerib müüdi“), mitte
teoreetiliselt vaid praktiliselt. Tõotatud maal kehtib Vaimu
juhtimine, nagu Jeesus eelmises peatükis õpetab Juuda meest
Nikodeemust. Jeesus ei ole moralist ega traditsioonide hoidja (eriti
kui need varjutavad inimese sügavamat mõõdet), Ta on eelkõige
see, kes vabastab kütkeist. Ka Samaaria naise, samaarlased (mitmes
tähendamissõnas tõstab Jeesus just samaarlast esile – võibolla
ninanipsuna juudalastele nonde äratamiseks öeldud), ka paganad –
nagu ütleme ilmumisaegsetes kirikupalvetes „Issand Jeesus Kristus,
Sa elava Jumala Poeg, kes Sa mitte ainult äravalitud rahvale, vaid
ka paganaile rõõmustuseks ilmusid ja kõigi inimeste Õnnistegijana
avalikuks said...“. Samas pole see revolutsiooniliikumine, kus vana
hävitatakse, vaid evolutsiooniliikumine, kus Jumal on evolutsiooni
algus ja lõpp, siht – ja Jeesus puudutab inimeses seda osa, et
janu Jumal järgi ärkaks – janu, mis kustutab lõpuks janu kõige
muu suhtes...
(Ilmunud veebiaajakirjas "Kirik & Teoloogia" http://kjt.ee/2017/01/igavesse-ellu-voolav-allikas-jh-49-15/)
