Lapsed, kevad ja Rein

Pühapäeval laulis jumalateenistusel laste lauluring.

Pärast meisterdas Margit lastega kalapüügimängu.
Täna, ootamatult mahasadanud lumega päeval, tuli Rein pastoraati Napoleoni koogiga. Seda mitte kevade alguse, vaid oma sünnipäeva puhul.

Ma usun, aita mind mu uskmatuses!

                                                                            Jutlus Kosel 16.03.2014

Mk 9:17-29

Keegi rahva hulgast vastas talle: «Õpetaja, ma tõin sinu juurde oma poja, kellel on keeletu vaim, ja kus tahes see teda tabab, paiskab see ta maha ja siis mu poeg ajab vahtu suust ja kiristab hambaid ja kangestub. Ja ma ütlesin su jüngritele, et nad ajaksid selle välja, ent nad ei suutnud.» Aga tema vastas neile: «Oh uskmatu sugupõlv! Kui kaua ma pean teie juures olema? Kui kaua tuleb mul teiega kannatlik olla? Tooge ta minu juurde!» Ja nad tõid ta Jeesuse juurde ja Jeesust nähes raputas vaim kohe poissi ja poiss kukkus maha ja vähkres vahtu suust ajades. Ja Jeesus küsis tema isalt: «Kui kaua see juba temaga nõnda on?» Aga tema ütles: «Lapsest saadik, ja see vaim on teda sageli visanud ka tulle ja vette, et teda hukata. Aga kui sa midagi võid - tunne meile kaasa ja aita meid!» Aga Jeesus ütles talle: «Sa ütled: Kui sa võid! Kõik on võimalik sellele, kes usub.» Otsekohe hüüdis lapse isa: «Ma usun, aita mind mu uskmatuses!» Aga kui Jeesus nägi, et rahvahulk kokku jookseb, sõitles ta rüvedat vaimu: «Sina keeletu ja kurt vaim, ma käsin sind, mine temast välja ja ära tule kunagi enam tema sisse!» Ja vaim läks välja kisendades ja teda üha raputades ning poiss jäi otsekui surnuks, nii et paljud ütlesid, et ta on surnud. Aga Jeesus võttis poisi käest kinni, tõstis ta üles, ja poiss tõusis püsti. Ja kui nad olid koju tulnud, küsisid ta jüngrid temalt omavahel olles: «Miks meie ei suutnud seda välja ajada?» Ja Jeesus ütles neile: «See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega.»

See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega ... Jüngrid ei suutnud poissi ja tema isa aidata. Jeesus suutis. Ta ütles juuresolijaile: Oh uskmatu sugupõlv! Mida ta siis veel meie ajastul ütleks? Võib-olla ei ütlekski midagi. Ainult palvetaks ... See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega.

Praegu on paastuaeg. Paastuaja juurde on ristiusus alati kuulunud intensiivsem palvetamine.

Apostel ütleb: Rõõmustage alati, palvetage lakkamatult, tänage kõige eest - sest see on, mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses! (1Ts 5:16-18).

Tänases evangeeliumis pöördus Jeesuse poole ühe lapse isa. Tema laps oli haige. Tal ei olnud mingit lootust, välja arvatud see väike lootusekilluke, mis ta Jeesuse juurde juhtis.  Pea niisama palju, kui tolles mehes oli usku, oli temas ka kahtlusi ja uskmatust. Ta pöördus Jeesuse poole viimses hädas, kui tal enam kusagilt mujalt ei olnud abi loota (nagu seda teevad paljud inimesed). Aga ta ei olnud siiski kindel, kas Jeesuski teda aidata suudab. Sestap ta ütleski: „Kui sa midagi võid - tunne meile kaasa ja aita meid!" Jeesus vastas talle: "Sa ütled: Kui sa võid! Kõik on võimalik sellele, kes usub."

Kui me usume tõesti kõigeväelisse Jumalasse, siis ei pea me kahtlema selles kas Issand midagi võib või suudab, vaid ainult selles, kas me ise suudame seda uskuda, Teda kõiges usaldada.

Haige lapse isa pöördus viimaks Jeesuse poole oma kuulsaks saanud lausega: "Ma usun, aita mind mu uskmatuses!" Kas pole siin seesama suhtumine, mis läbi aegade inimest on kammitsenud: ma usun, ma usaldan, aga ma ei suuda ikkagi olla kindel!

Kas see mees tookord siis uskus või ei uskunud? Ta uskus piisavalt vähe, et kahelda, aga ta julges seda ka tunnistada ja sellepärast paluda. Ja ta uskus piisavalt palju, et Jeesust paluda ja näha oma palve vastust.

Niipea, kui haige poisi isa oli oma usupuuduse ära tundnud, palus ta: "Ma usun, aita mind mu uskmatuses!" Niimõnedki neist, kes seda meest ja ta muret teadsid võisid mõelda, et tal on liiga palju usku Jeesuse imepärastesse võimetesse. Nende arvates oleks ta pidanud koos oma pojaga koju minema. Aga mees ise oli veendunuid, et tal oli liiga vähe usku.

Keegi noormees püüdis kord ühele kristlasele selgeks teha, et ristiusk ei suutvat kedagi aidata. Näiteks tõi ta oma naabri, kes olevat väga usklik ja külastavat sageli kirikut, kuid sealjuures olevat väga kitsi. Kristlane vastas: "Sinu seletuse järgi ei ole naabri viga selles, et ta on liiga usklik, vaid selles, et ta on liiga vähe usklik."

Ka haige poisi isa asetas end nende hulka, kelle viga oli uskmatuses ja palus, et Jeesus annaks temale usku ja aitaks teda. Ning Jeesus ei tõuka usu ja uskmatuse piiril vaevlevat meest endast eemale, vaid võtab tema palvet kuulda. Tema laps sai terveks.

Imelise tervendamise lugu kuuldes tekib tänapäeva ratsionalistliku mõtlemisega inimeses tõrge. Meil on raske suuri imesid omaks võtta, me tahaks neid kuidagi mõistusega põhjendada. Ehk arvame ka, et me ei vaja imesid, et me tuleme ise oma eluga toime. Nõnda võime arvata täpselt senikaua kuni olukord meie kontrolli alt väljub. Tegelikult on uskmatuse häda püsinud põlvest põlve. Keegi pastor oli kord oma kirikus öelnud: "See kogudus on küllalt suur, et misjoneerida kogu maailm, kui Jumal vaid annaks meile usku!"

Heebrea kirja 11:1 on öeldud: Usk on loodetava tõelisus. Jeesus ütleb mitmeid kordi inimestele, kes on hädas tema poole pöördunud: « Nagu sa oled uskunud, nõnda sündigu sulle!» (Mt 8:13). Usk on sild inimese ja Jumala vahel ja mida tugevam on see sild, seda suuremad imed saavad seda silda mööda meie juurde tulla.

Iga inimese elus on mõõnaperioode, kui usk kahaneb ja kahtlused või tühjus asemele poevad. Et uskmatus on patt, siis oma uskmatuse tunnistus patutunnistus. Ja see on hea. Sest kui inimene tunneb, et see on seisund, milles ta ei taha viibida, siis ei ole ta Jumalale kaduma läinud. Kui ta oma usupuuduses siiski pöördub Jeesuse poole, on ta nagu Peetrus, kes hakkas järveveel kõndides vajuma. Jeesus küll küsis ta käest hiljem: «Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?» ent kriisihetkel ulatas talle oma käe ja päästis ta.

Nii aitab Issand meidki kui meil on raske. Seal, kus meie oleme nõrgad, kogeme tema tugevust. Ja viimaks ongi nii: Kristus on tugev, meie oleme nõrgad. Meie kõik. Inimelu on habras, kõik siin maailmas kaduv. Isegi mäed liiguvad ja künkad kõiguvad, aga Issanda heldus ei liigu me juurest ja tema rahuseadus ei kõigu (Js 54:10).

Pastor Hardy

Reedel tuli meile külla pastor Hardy Rheineck Saksamaalt Kirchhaini praostkonnast, mis on meie Ida-Harju praostkonna sõpruspraostkond. Kosel aset leidnud kohtumisele olid kutsutud kõik praostkonna vaimulikud ja koguduste esindajad. Võtsime vaatluse alla vaimulike eetikakoodeksi. Selgus, et Saksamaal vastavat dokumenti kirikus ei ole ega saakski olla. Meil tegeleb sellega praegu piiskoplik nõukogu. Parim vaimulike eetikakoodeks on muidugi Piibel.

Täna, laupäeval, sadas maha ootamatu lumi. Keset kevadet mõjub selline talve tagasitulek võõristavalt.

Liblikas ja lumikellukesed

Neljapäevaõhtuses lasteringis võtsime aega, et jalutada ja imelist kevadõhtut nautida. Sel päeval nägin esimest liblikat tänavu, kuldkollast.

Lapsed korjasid lumikellukesi.

Lõokesed?

Tänasel imelisel päikeselisel hommikul Kosel jalutades kuulsin lõokese laulu! Lausa kahes kohas aleviku servas. Kevad on tänavu tõesti kärme tulema.

Paastuaja 1. pühapäeva jutlus

Jk 1:12-15

12 Õnnis on mees, kes peab vastu kiusatuses, sest kui ta on läbi katsutud, siis ta saab pärjaks elu, mille Issand on tõotanud neile, kes teda armastavad. 13 Ärgu kiusatav öelgu: «Jumal kiusab mind!» Sest Jumalat ei saa kiusata kurjaga, tema ise ei kiusa kedagi. 14 Pigem on nii, et igaüht kiusab ta enese himu, ahvatledes ja peibutades. 15 Kui seejärel himu on viljastunud, toob ta ilmale patu, aga täideviidud patt sünnitab surma. 

Üks armas õde Kristuses rääkis hiljuti oma elust. Rääkis, kuidas ta 30.-ndate eluaastateni oli veendunud, et temal mingit pattu ei ole. Et ta on läbinisti õige mitte Jumala ees (Jumalat ta siis veel ei uskunud) vaid inimeste ees. Siis juhtus midagi, mis tõi ta usu juurde, Jumala juurde. Ta maailm muutus järsult. Ühtäkki nägi ta, et oli kogu oma ”õiguses” kogu aeg eksinud. Ei olnud ta midagi elanud ilma patuta, vaid ta oli elanud ilma teadmiseta, et see on patt. Ta oli end kogu aeg õigustanud ja tema eneseõigustus ja ka eneseimetlus ehk oligi ta suurim patt.

CS Lewis raamatus "Pahareti kirjapaun“, nõustab vanem deemon nooremat:

„Sa võid öelda, et need on väga väikesed patud, ja kindlasti, nagu kõik noored kiusajad, tahad sa korda saata võimalikult tähelepanuväärset kurjust. Aga pea meeles, et ainus asi, mis loeb, on mil määral sa suudad lahutada inimese Jumalast. See ei ole tähtis, kui väikesed või suured on patud, kuid nende kumulatiivne mõju on hoida inimene eemal Valgusest. Mõrv ei ole parem kui kaardid sest kaartidega saab teha trikke. Tõepoolest, kindlaim tee põrgusse on järk-järguline langus, õrn kalle pehmel pinnasel, ilma ootamatute pööretetea, ilma vaheviitadeta. "

Tänane Vana Testamendi lugemine oli 1. Moosese raamatust pattulangemisloost. Juba seal on kirjas: Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: «Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?» 2 Ja naine vastas maole: «Me sööme küll rohuaia puude vilja, 3 aga selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!» 4 Ja madu ütles naisele: «Te ei sure, kindlasti mitte,... (1Ms 3:1-4)

Kui Aadam ja Eeva olid keelatud puust söönud, läksid nende silmad lahti ja nad nägid end alasti olevat ja nad häbenesid ning püüdsid en peita.

Jumal ei kiusa kedagi. Me ei saa enda eksimustes süüdistada Jumalat. Et miks ta laskis sellel või tollel asjal minu ellu tulla. On nagu on. Kui me eksime millegi suhtes on tüüpiline, et kõigepealt püüame oma eksimises süüdistada kedagi teist. Me ei taha oma vigade eest vastutada. Ent Jumalas ei ole midagi halba. Tema ei taha saata meid hukatusse, vaid igavesse ellu.

Kiusatused on. Apostel ütleb, et igaüht kiusab ta enese himu. Jumal ei kiusa kedagi. Me ise vastutame oma tegude ja oma mõtete ja oma sõnade eest. Me ise laseme oma himudel viljastuda ja patu ilmale tuua, aga täideviidud patt sünnitab surma.

Siin, patu sügavuses, kõlab meile evangeelium: selleks ongi Jumala Poeg saanud avalikuks, et ta tühistaks kuradi teod.

 

Neljandal sajandil sündis Koreas ühel isal kaks poega. Vanem oli väga õpihimuline ning temast sai ülemkohtunik. Noorem poeg oli isepäine ja hoolimatu ning temast sai tagaotsitav kurjategija.  Ühel päeval püüti noorem vend kinni ja pandi vangi kohtuotsust ootama, mille saatuse tahtel pidi langetama tema vanem vend. Kõik eeldasid, et vanem vend laseb ta vabaks, sest teati, et ta hoolib oma vennast. Ent  kohtupäeval, kui noorema venna süü oli tõestust leidnud, langetas vanem vend  kõigi üllatuseks surmaotsuse.

Varahommikul  enne otsuse täideviimist tuli ta nooremat venda vanglasse vaatama ja ütles, et vahetab temaga kohad.  Nõnda jalutas noorem vend  vanglast välja vaba mehena  ja muretu südamega – ta ei uskunud, et keegi võiks hukata ülemkohtuniku.

Aga kui otsuse  täideviimise tund jõudis kätte, viidi vanem vend kohtuplatsile ja hukati.

Nüüd ärkasid nooremas vennas süümepiinad, ta jooksis vangla juurde, prõmmis uksele  ja hüüdis: “Mina olen Kim, kurjategija!” Ent valvurid vastasid talle: Me ei tea kedagi sellenimelist, kes peaks siin kinni istuma, mine ära!”

Samuti on Jumala Poeg, Jeesus Kristus, meie ülemkohtunik, võtnud enda kanda meie süü.

Meile võib tunduda, et me ei ole ära teeninud surmaotsust, aga mõelgem, et me ei ole välja teeninud ka igavest elu. See on ainuüksi Jumala arm, mis meile osaks saab. Oma tegudega me Tema ees seista ei saa või veel vähem kiidelda või ühel päeval taevaväravale prõmmida. Kõik, mis me saame on olla tänulik, et meil on Lunastaja, kes on kandiud ära maailma patu. Surnud meie eest, et kinkida meile igavene elu.

Paastuaja künnisel

Möödunud pühapäeval oli meil külalisõpetaja Randar Tasmuth. Kolmapäevase tuhkpapäevaga elik palvepäevaga algas paastuaeg. Meil juhatas selle sisse õhtuteenistus, kus sai muuhulgas etteloetud alljärgnev peapiiskopi läkitus:

 Armu ja rahu saagu teile rohkesti Jumala ja Jeesuse, meie Issanda tundmise kaudu! Tema jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks, tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega. Nende sõnadega juhatab apostel Peetrus sisse oma teise kirja (2Pt 1:2–3).

Niisiis, meile on antud kõik eluks vajalik. Ometi oleme kuulnud Eesti vähenevast rahvaarvust.
Sellest kõneles aastapäevakõnes president, sellest rääkis statistikaamet. Otsekui poleks elu vabas
Eestis elamisväärne. Otsekui saaksid väärikat ja rahuldustpakkuvat elu lubada endale vaid vähesed. Sedagi juhul, kui järjest kauem töötada või tuua sisse võõrtöölisi. See olevat arenenud ühiskonna paratamatus.

Kas ei peitu osa probleemist meie ellusuhtumises, sõnale „elamisväärne“ antud sisus? Mis teeb elu elamisväärseks? Millega seda mõõta? Kas on üldse olemas inimelu, mis ei vääri elamist? Ja mis sellega siis peale hakata? Palve ja paastu kaudu on inimesed läbi aastasadade püüdnud neis põhiküsimustes – elu alusväärtustes – selgusele jõuda. Ja edukalt. On sünnitatud lapsi, on teenitud ligimest, ühiskonda ja Jumalat.


Kas pole midagi väga viltu, kui aborti tehakse põhjendusel, et vanemad ei suuda pakkuda lapsele
elamisväärset elu või kardavad seda ise kaotada? Kas pole sama ebaloomulik, et riik rahastab aborti, selle asemel, et suunata summad lastetoetuseks. Kas inimelu väärtuse võib lapse eest juba ette ära otsustada? Kas selleks sobivad tõesti hetke sotsiaalsed standardid ja trendid?

Austame ja imetleme küüditatuid, kes pidasid aastakümneid vastu Siberi vangilaagrites. Nad ei
loobunud põhjendusel, et sealne elu pole elamisväärt. Ka kõige raskemates tingimustes säilitab
lootuse ja inimväärikuse see, kelle jaoks elu on püha ja väärtuslik, sest Jumal ise on oma kirkuse ja väärikusega meid sellest osa saama kutsunud. Maine komfort ei võta seda ära ega lisa midagi juurde. Küllap on meil rahvana põhjust kahetseda, et oleme sageli elu jumaliku kirkuse vahetanud kaubamajade kassikulla vastu, taevase rõõmu kaduva lõbu vastu: oleme väidetavalt Euroopa kõige väiksema usklikkuse ja kõige suurema alkoholi tarbimisega rahvas. Jeesuse paastumine kõrbes – nii nagu ka eelseisev paastuaeg – tahab meid juhtida äratundmisele, mida meile eluks tõeliselt tarvis on. Selleks on Jumala arm ja rahu, mille osaliseks saame Jeesuse Kristuse läbi. Tema jumalik vägi kingib kõik, mida õigeks ja vagaks eluks vajame. Keegi pole unustatud ega väärtusetu, keegi pole andetu ega tarbetu. Olla armastatud ja armastada, tähendab elada. Sõltumata ajast ja olukorrast, ka siin Eestimaal.

Elu Jumala armuta pole ehk tõesti elamist väärt. Aga nii ei saagi öelda, sest just armu ja rahu
meile pakutakse.

Kas pole tormamine tarbimismaailma hirm oma tühisuse ees? Märk meelerahu kadumisest? Kas
selle asemel, et kulutada suuri summasid meelelahutusele, poleks õigem toetada neid, kes on
tõeliselt hädas: vaeseid, haigeid ja hüljatuid. Kas üksteisest hooliv ühiskond ei kingiks rohkem rahu ja rõõmu? Palve ja paastuga on alati kaasas käinud heategevus. Jumala kirikus ja väärikus ei saa jääda viljatuks.

Armsad õed ja vennad! Palvetagem palvepäeval ja paastuajal meeleparanduse pärast, oma kiriku
ja rahva pärast. Julguse pärast tunnistada oma pattu ja kuulutada Jumala armu, mis on aluseks
inimväärikusele ja elutahtele ka siin Eestimaal. Pole suuremat rikkust, mille eest tänada! „Tänu Sulle,
Taevaisa, kõige armu, abi eest, mida kogu eluaja olen saanud Sinu käest!“ ütleb kirikulaul. Aidaku paastuaeg meid sellest osa saada!

Õnnistussooviga
Andres Põder